Aga mina müüsin end ise orjaks

Eile!

Üsna teadlikult, aga siiski õhkõrnas lootuses, et see pole nii.

Nimelt, käisin eile tegemas oma meremeeste tervisetõendit ja peale kolme tundi uuringuid läksin siis firma peakontorisse end vormistama. Ja mis siis selgus? Minu palk hakkab olema nii väike, et ma ei jugle kellelegi öeldagi. See on brutoma väiksem kui mul varem halvematel aegadel neto on olnud. No tõsiselt armas.

Aga ma kirjutasin lepingule ikkagi alla, sest ma olin juba end igati torkida lasknud ja mul ei ole küll kavatsust see tuhandekroonine tõend ise tagant järgi kinni maksta. Ju siis töötan kaua suudan ja loodan, et sobib. Aga kogumisemõte, mis mul selle tööga seoses oli, jääbki nüüd vist vaid mõttetasemele.

Ühesõnaga. Alandav oli. Ja kurb. Ja mina olen nüüd üsna õnnetu. Aga loodame, et sellega on ka nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Äkki on jälle lahe seltskond vähemalt ja nad lihtsalt peavad mind laskma vähemalt mõnel ööl laevast maha.

Ainult üks asi... õigemini üks inimene hoiab mind praegu masendusse langemast. Sest ta on nii armas. Ja mis selle teisega saab... ma ei tea. Ta on ka armas ja ta pingutab nii väga, aga... ma ei ole seda veel enda jaoks päris selgeks mõelnud. Loodetavasti laheneb kõik ise ja talle jääb keegi teine silmapiirile. Aga imelik on see, et ma pole kunagi arvanud, et minust saab üks neist, kes kuangi kaaluvad välismaalasega suhte loomist. Mis sest, et olen ennegi Eestis maabunud välismaalastega kohtamas käinud. Aga nüüd on ju veel hullem. Oh, magus piin!