Seiklusjutu aeg

Nüüd üritan end koku võtta ja kirjutada ära kõik, mis vahepeal toimus.
Päris algus on eelmises postis.

Esimene päev:

Matkasime Alfonsoga kodumägedes ja klõpsisime palju pilte. Nägime palme ja kaktuseid ja papagoid. Pärast aga suundusime linnaga lähemalt tutvuma. Esimene peatus oli itaalia jäätise kohvik ja kohe teine oluline oli Sagrada Familia nimeline Gaudi pooleli jäänud imelike kirik. Tundub imelik öelda lihtsalt kirik millegi nii suursuguse kohta.

Veel hulk pilte hiljem suundusime Walteri, ühe Alfonso sõbra poole, kus terve nende kamp paar korda nädalas ühte totakat arvutimängu mängimas käib. Ei jäänud seegi reede neil vahele. Sandra oli ka nii hasardis. Tema lemmikmängu mängiti. Minu hasart kasvas rohkem, kui nad lõpetasid ja kõik koos linna peale läksime. Esialgu potsatasime ühte L'Ovella Negra ehk musta lamba nimelisse baari, mida kõik kohalikud armastavat paistavad. See oli ikka väga täis. Õnneks Hispaania erineb selle poolest Eestist, et inimesed ei karda istuda lauda, kus keegi juba ees on. Seega ei olnud vabade laudade puudumine meie jaoks probleem. Seltsis oligi segasem ja saime lauanaabritega ka tuttavaks.

Seal jõime oma elu esimest sangriat (mingi hea veinikoks) ja mõne aja pärast liikusime edasi ühte teise baari, mis polnud poolti nii meeldiv kui esimene. Seal oli kitsas ja nii suitsune, et ma pidin kogu aeg välja värske õhu kätte põgenema oma valutavate silmade pärast. Ja väljas luurasid väiksed mehikesed, kes üritasid mind veenda iseendale roose ostma. Si, claro! EI, see polnud hallukas.

Hästi huvitav oli see, et tolles tibatillukeses suitsuhaisuses baaris, kus kõndimagi ei mahtunud, tantsiti. Isegi meie sõbrad tantsisid ja neid oli nii lahe vaadata. Nad tegelikult ka nautisid seda. Mitte nagu eesti mehed, kes vaid kõrvale ja tagasi astuda oskavad/julgevad. Sõbrapoisikesed üritasid meid ka meelitada tantsima, aga me tükk aega ei läinud. Ma tegelikult ka ei tahtnud tansida nii väikses kohas, sest tavaliselt ma hakkan inimestele haiget tegema, kui end tantsupõrandal vabaks lasen. Lõpuks siiski ei pidanud ma enam vastu ja läksin Josue või kuidas teda kirjutatigi ning Walteriga salsatama ja merenquetama. Hah! Need pole üldse rasked tantsud. Nalja sai vähemalt palju.

Õhtu lõpuks oli Alfonso avastanud Sandra enda jaoks ja neiu ise oli nii parajalt purjus, et tükk tegemist oli tema koju saamisega. Noh, vähemalt saime mitu korda proovida taksoga sõitmist. Neil oli vist kodus ka lõbus, kui mina vannitoas aega veetsin.

Teine päev:

See oli vist see hommik, kui Sandra raputas mu üles suure ehmatusega, sest tal ei olnud enam und. Vaene tema küll. Pärast ei olnud enam mul ka.

Selle päeva plaan oli veel mõnda vaatamisväärsust külastada ja rannas käia ning õhtul koos juba vanade sõprade ja meie teise võõrustaja, Davidiga pidutseda.

Tegelikult aga pani Sandra hommikul palja jala otsa uued kingad ja siis veetsime mitu tundi talle mugavaid papusid otsides. Vahepeal ostsime ka kohaliku telefoni, sest millegipärast ei saa sealt ainult sim-kaarti osta või vähemalt nii mulle öeldi ja muidugi, ei tulnud ka mina kingapoest tühjade kätega ära. Ja kahe uue käekoti omanikuks sain ka. Kolmanda ostsin juba esimesel õhtul.

Kui lõpuks Sandrale ka mugavad JA ILUSAD plätud ostetud said, oli pool päeva küll möödas, aga suundusime linnast välja Sitgesi nimelisse väikelinna, sealsesse geiranda. Meie muidugi ei teadnud, et see geirand on ja mina ei saanud aru ka, sest pöörasin tähelepanu vaid oma seltskonnale, soojale liivale ja merele, kus sai ära tehtud selle aasta esimene ujumine. Pidime rannas Davidiga kokku saama ja kui ta tuli, siis ta küsis ka vaikselt Alfonsolt, miks ta meid geiranda tõi ja A oli ka nagu, et:... ??? misasja? Aga Sandra ütles ka pärast, etnägi kahtlaselt palju homoseksuaalseid paare seal. Minu jaoks oli see lihtsalt naljakas tagant järgi kuuldes. Oli gei rand või mitte... vahet ju pole.

Päev möödus jälle megakiirelt ja suundusime korraks koju riideid vahetama. Aga Sandra jäi kohe magama, ristseliti üle voodi:D Ma ei mäletagi, mida me Alfonsoga niikaua tegime. Vist vaatasime pilte ja rääkisime niisama juttu. Lõpuks ajasin Sandra üles plaaniga küsida, kas ta üldse tahab kaasa tulla klubitama ja tal oli nii paha olla. Ma ei saa siiani aru, miks. Igatahes, siis läks rabistamiseks. Talle tuli süüa anda ja ta pidi end korda tegema ja läks nii, et sinna klubisse, kus sõbrad ees ootasid, meid ei lastud. Jäime 9 minutit hiljaks. ÜHEKSA!!!

David tegi siis paar kõnet ja meie neli läksime ühte teise väiksemasse latinoklubisse. Seal oli ka täitsa tore. Kui see välja arvata, et valutavate jalgadega madalatest kingadest keelduv Sandra istus terve aja nurgas ja mängis mu uue telefoniga. Tantsisime paar tundi, kuni hommik tuli ja siis jalutasime palja jalu koju. Minu jalad olid tegelikult veel üsna heas seisus, aga Sandra omad mitte ja ma arvan, et ilma minuta oleks ta keeldunud palja jalu kõndimast. Nojah. Vähemalt on seal puhtad teed.

Kolmas päev:

Kolmas päev algas hilja. Saime vist alles kella kahest üles. Aga polnud ka väga hullu. Kui lõpuks üles ärgatud saime, ootas David meid Guelli pargis ja pärast käisime ka Mont Juic'il. Täitsa tore päev oli. Aga õhtul saime paraja ehmatuse osaliseks. David pidi tööle minema ja meie pidime uuesti A-ga kokku saama. Tol hetkel olime me veel üsna imikuarengustaadiumis ka ega osanud üksi liikuda. Meil ei olnud veel kaartigi. Ja A mobiil oli välja lülitatud. Mõtlesime, et äkki ta solvus jälle vms, aga otsustasime ikkagi koju sõita ja ta ukse taga oodata.

Õnneks vaid minuteid enne meie sinna jõudmist, proovisin uuesti talle helistada ja telefon kutsus. Suur jeeeeeeeeeeeee oli. Sel õhtul jäime tuppa. Sandra jäi magama jälle ja meie A-ga vaatasime kolme päevaga tehtud sadu pilte, lugesime kätelt elu- ja armujooni ja siis tegi ta mulle pikalt, küsimata, jalamassaazhi.

Lõpuks ärkas Sandra ka üles ja siis õpetasime Alfonso Gini mängima. Hästi lahe oli. Kuni tema pidevalt võitma hakkas. Siis enam ei olnud väga lahe, sest meil oli tingimus, et kolmekordne kaotaja peab jooma ära klaasi rummikoksi. Muidugi, meie Sandraga olime esimesed kaotajad. A läks rummi tooma ja tegi meile meie mõistes mingid ülilahjad koksid. Siis läks ta korraks tagasi kööki ja meil oli nii lõbus. Jõime mõlemad oma koksi hetkega põhjani. Tagasi tulles olid A-l niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suured silmad. Siis ta aga hakkas tingima, et järgmine koks tuleb kahe kaotuse kohta juba. Ja et nii ei läheks, nõudis, et me end paljastaksime. Päris kõva kauplemine käis selle üle. Ja muidugi, kui ta ise jälle kaotama hakkas, lõpetasime mängu ära.

Sel õhtul sai veel korra nalja. David oli saatnud mulle ühe sõnumi. Teate, kui sarnased sõnad on inglise keeles jalg ja toit? Ta tahtis teada, kas ma katalaani toitu sööksin, aga küsis midagi hooooooooooooooopis muud.:D

Neljas päev:

Mina ärkasin esimesena. Kuna meil kummalgi Sandraga polnud tulnud pähe kontrollida, kas üks teist dushigeeli ka kaasa võttis, siis suundusin nüüd nurgapoodi seda ostma. Täitsa mõnus oli siuke väike hommikune shopping ihuüksinda suuuuuuuuuuures linnas, mis tegelikult enam ei tundugi nii suur. Kõik sai jala läbi käidud. Üks hea asi selle reisi juures oligi palju jala liikumine.

Igatahes, kui ma mingi viieteist minuti pärast poest tagasi jõudsin, olid kõik üleval ja A teatas tõsiselt, et meil on sigakiire. Saime vist Davidist valesti aru ja meil oli mingi tunnike aega, et pakkida ja tema juurde ümber kolida. Igatahes, valmis me jõudsime. A jättis meid üksi ja ütles, et me helistaksime, kui jälle valmis oleme möllama. Et ta läheb teeb end korda.

Me panime asjad maha ja läksime koos Davidiga kesklinnaga tutvuma. Käisin tunnikese mööda pisipoode kiiresti ehteid kokku ostmas ja siis pidi David jälle tööle minema. Viimaks ometi meie kauaoodatud vabadus omaette linna nautida! Üritasime orienteeruda veidi ja ühtlasi kingitusi osta. Mina tahtsin ka midagi selga, sest aru ma ei saa, mis krdi pärast mul oli vaid paar pluusi kaasas ja üks oli juba kolmas päev seljas ning haises. Varsti helistasime A-le ka, et mis ta teeb nii kaua. Ja ma ei tea, kas see on neil mingi komme pidevalt plaane ümber teha või mis. Igatahes, ta ütles, et ei tule meiega välja enne õhtut.

Vähemalt õhtu osas ei mõelnud ta ringi. Läksime tema poole, et siis koos Port Veil?i nimelise sadamaga tutvuda ja seal veidi mõnusalt eestimaise alkoholi saatel lõõgastuda. Ei möödunud ükski õhtu kainelt. Ei sinnani ega ka edaspidi. Aga see õhtu oli päris õudne. Meil oli Davidiga kokkulepe, et anname talle teada, kus me öösel oleme. Lihtsalt, et ta ei muretseks. Ta rääkis, et tal on üks paha kogemus sellega. Ma olin talle öelnud ka, et oleme vast 12ks kodus. Üksi nagunii ei julgeks seal öösel väljas olla. Ei teaks, kuhu minna ka, mis sest, et sel päeval sai lõpuks kaart ostetud.

Igatahes, David helistas mingi 11 paiku ja küsis, kus oleme. Lasin A-l temaga rääkida ja ta pidi ka meiega liituma, aga kui ta kohale jõudis. Täitsa jube, kui kuri ta oli. Ta ütles praktiliselt kaks lauset. Ütles, et tal on Üks Probleem. Et me pidime helistama ja kodus olema. Ja et võime ööbida selle öö tema pool, kuid siis ta viskab meid välja ja tuiskas minema. Sandra oli nii shokis ja ega minulgi hea tunne sees polnud. A läks talle järele. Nad vaidlesid ikka väga pikalt. Nägin kaugelt, kuidas D edasi-tagasi kõndis ja ühe suitsu teise järel süütas. Lõpuks tulid nad tagasi ja D oli veidi rahulikum. Lubas meil isegi jääda. Aga Sandra keeldus kategooriliselt tagasi minemast. Ta ei tundnud end enam turvaliselt ja ma saan temast täitsa aru. See oligi täielik ülereageering. Me lihtsalt ei pidanud vajalikuks nii vara helistada ega arvanud ka, et meil nii kaua läheb.

Sandra tõusis püsti ja läks eemale ning A järgnes talle. Meie jäime D-ga asju selgeks rääkima. Ütlesin talle ka, et S ei taha enam tema juurde jääda. Pärast selgitasin ka, miks, aga siia ma seda ei kirjuta. A juba helistas Walterile, et kas too oleks nõus meid enda juurde võtma, kui selle öö Davidi juures ära magame ja David nõustus ise ööseks kodust ära minema, kui nii parem on. Pärast ta selgitas, et tal oli raske päev tööl ja lihtsalt mõõt sai täis. Ta muidugi vabandas Sandra ees ja lõpuks oli ka Sandra nõus siiski palmi all magamise asemel Davidi juurde tagasi minema ning ka D sai loa OMA KODUS magada.

Sandra jäi üsna ruttu magama. Ju selles oli oma osa ka teadmisel, et A käis välja just Walteri nime, sest see tüüp on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii Sandra maitse. Minu maitse küll mitte. Minu maitse on keegi hoopis teine. Me rääkisime D-ga veel pool ööd juttu. Ta rääkis mulle oma karmist elust ja siis vabandas magava Sandra ees oma temperamendi pärast vist seitsmes keeles. See oli nii armas ja nii naljakas. Kahju, et S ei mäleta sellest ise midagi.

...jätkub.