Hey.
Kell on 2:03am ja ma ei saa magada.
Mõtlesin, et kasutan siis aega ära ja kirjutan muljed Barcelonast lõpuni.
Viies päev:
Algas sellega, et mina kõndisin kikivarvul olles hirmul, et kas meid visatakse välja või mitte. Ma ei julgenud isegi dushi alla minna. Pesin vaid pea ära ja küsisin selleks ka enne luba.
David oli aga tegelikult maha rahunenud ning edasi oli Sandra see, kes mõtles, kas jääda või mitte. Mina olin jäämise poolt, kuigi olen kindel, et ka W juures oleks ok olnud, aga ma lihtsalt ei tahtnud hakata veelkord kolima. Lõpuks jäi Sandra ka nõusse ja edasi sujusid asjad juba paremini. Või noh... ilma host'i-poolsete tõrgeteta.
Sel päeval oli plaan külastada loomaaeda, mis pidi olema üks Euroopa - või oli see maailma - suurimaid ning seejärel tahtsime lõpuks pühenduda päevitamisele. Vähemalt mina tahtsin. Seiklesimegi siis üksi metrooga mööda linna ja jõudsime isegi õigesse peatusesse. Väljusime lausa loomaaia väljapääsust, aga mida me ei leinud, oli loomaaed ise. Igal pool postidel rippusid loomaaia reklaamid, aga mitte kuskil polnud vihjeid, kuhu suunda see jääda võiks ja see nn loomaaia väljapääs viis meid keset ühte parki.
Jalutasime siis ühes suunas ja teises. Käisime mitu korda edasi-tagasi. Vahepeal kallistasime päris palme ja tegime sellest pilti ning siis jõudis ka üks inglise keelt oskav kohalik meiega juttu ajama tulla juba. Tahtis kuskile drinkima minna, aga me ei võtnud vedu ja siis ta läks minema. Poor-poor guy:)
Lõpuks istusime ühe korraliku välimusega maja ja pargi vahel maha vist kuumaveetorule, et rahulikult kaarti uurida. Kogu ümbruskond tundus selline mõnus ja sõbralik. Kuni järsku sõitis üks rolleriga paks must mees minu juurde. Mõtlesin, et tuleb jälle flirtima nagu kõik teisedki, aga ei. See tüüp sõitis minuni, haaras mu sülest minu käekoti ja sõitis edasi kordagi tagasi vaatamata.
Ma olin täiesti shokis. Me olime ju kõiki "mängureegleid" järginud. Me hoidsime väga kõvasti kinni oma kottidest kesklinnas ja mind rööviti äärelinnas. Me ei käinud pimedatel tänavatel ja seal, kus vähe rahvast oli, kuigi ega ka röövimispaigas teisi väga lähedal polnud. Me ei patseerinud kahtlastel tänavatel. Me ei kandnud kaasas olulisi ja eriti väärtuslikke asju. Aga ikkagi tuli pauk ära.
See tüüp oli nii haaratud oma missioonist, et oleks peaaegu Sandral üle varvaste sõitnud ja Sandrat päästis vaid kiire reaktsioon. Ta ütles, et ei saanud algul arugi, et midagi muud halba juhtus ka. Ma hakkasin röökima oma vigases hispaania keeles ja mõni auto jäi seisma ka, aga ka vaid korraks, et näha, mida see hull plika kisendab ja sõitsid siis edasi.
Aga siis sõitis meie juurde üks hall auto ja sealt hüppas välja üks teine mees. Edasi oli nagu filmis. Tüüp lähenes väga kiirete sammudega ja tõmbas käigupealt oma politseimärgi välja, tutvustas end, rääkis, et elab seal samas ja nägi, mis juhtus ning helistas ka juba politseisse. Mina helistasin ka, aga minu hispaaniakeelse küsimuse peale, et kas ma saaksin ingliskeelse politseiliiniga ühendust, visati julmalt toru ära. Igatahes, see eriti tore politseinik, kellel oli tegelikult vaba päev, käskis meil oodata oma töökaaslasi ja asus ise oma isikliku autoga mind röövinud meest taga otsima.
Varsti tuligi auto kahe vormis politseinikuga ja nad olid ka väga toredad, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Nad otsisid isegi välja meie saatkonna kontaktid, kuigi neist erilist kasu ei olnud. Saatkonnas ei vastanud keegi telefonile ning nagunii olid dokumendid alles. Politseinikud kuulasid lühidalt nutuse minu mure ära ja sõitsid minema.
Siis ma enam ei pidanud vastu. Ma olin pannud sekunditega kinni kõik oma pangaarved, sest mingil lollil põhjusel olid mul sel ja ainult sel päeval kaasas mõlemad pangakaardid. Ma imestan siiani, et mulle Hansapanga number ja lausa koos suunakoodiga sellises kriisisituatsioonis meelde tuli. Igatahes, helistasime Davidile, et rääkida, mis juhtus ja siis istusime lihtsalt sinna samasse muru peale maha, et veidi rahuneda. Siis ma vist küll nutsin juba päriselt. Mäletan Sandralt taskurätiku küsimist. Huvitav, kas kunagi tuleb üldse aeg, kui suudan ka oma kriisidest esimesi kordi rääkides mitte nutma hakata? Ma juba suudan olla rahulik ... või noh enam-vähem rahulik... läbi terve kriisisituatsiooni, kuid siis enam mitte, kui pean hakkama kellelegi enda olukorda kirjeldama. Kuidagi nii hale hakkab endast siis.
Igatahes, varsti peatus meie nina all jälle selle eriti toreda ja ka enam-vähem inglise keelt kõneleva politseiniku auto ning ta kutsus meid kaasa veel ühele otsiretkele mööda naabruskonda. Noh, vähemalt nägime kohti, mida muidu vist eluski näinud ei oleks. Kuna ka koos ei leidnud me kedagi, siis lõpuks viis ta meid ära lähimasse politseijaoskonda ja läks ise ära. Ma olen talle siiani nii tänulik, aga enam ei saa teda kuidagi tänada, aga ta tõesti oli musterpolitseinik. Huvitav, kui paljud meie politseinikud, vabal päeval niimoodi välja tuleksid? Aga tema ütles, et see on tema kodu ja tema mure ka, sest talle ei meeldi nende linna varaste pealinna maine. David hoiatas meid tegelikult juba enne reisi, et Barcelonas on palju vargaid ja sama tegid ka paljud muud tuttavad ning foorumitekülastajad. Ainult Alfonso ütles, et Barcelonas pole varasteprobleemi. Huvitav, kas ta ütleks ka praegu oma järgmistele võõrustatavatele sama? Vast mitte.
Politseijaoskonnas läks vist tunde. Muidugi, hakkasin jälle nutma, kui mingi valvelauaametnik küsis, mis juhtus. Siiski, suutsin end vist piisavalt arusaadavaks teha, et mult võtta kontaktandmed ja saata ooteruumi oma elu üle järele mõtlema. Mõtlesime siis Sandraga seal oma uue kogemuse üle.
Kõik teised ootajad olid nii mossis nägudega seal ruumis ja mõtlesid vist, et me oleme laksu all või midagi sest me suutsime ikka naerda, kõht kõveras. Lihtsalt, mul tuli järjest meelde, et peale digika, mälupulga, Davidi võtmete, mp3-mängija, paraja koguse sularaha, mõlema pangakaardi ja tutika telefoni, olid seal ka mu uued mustade kassidega kõrvarõngad, sõnaraamat ja mitu Barcelona raamatut, rannarätik ja juba korraks seljas käinud pesu. See oligi kõige naljakam, sest järsku sai röövijast pervert. No kes see muu ikka teiste musta pesu pärast nii palju vaeva näeb? See oli mul kotis, sest David käskis mul kohe hommikul ujumisriided selga panna, sest ka Barcelona linnasisestes randades ei pidanud olema riietumiskabiine. Nagu tõesti. MIKS NEID EI OLE???
Politsei jaoskonnas sain ka kõvasti keelt praktiseerida. Meie juhtumit registreeris üks mees, kes inglise keelest küll midagi ei mõiganud, aga vähemalt oli tema ka hästi tore. Kõige naljakam oli kirjendada oma lemmikkäekotti ennast. No ta ei saanud aru ühestki minu inglisekeelsest analoogist sõnale kortsuline. Lõpuks kirjeldasin oma kotti nagu väikest vana koera, mida see tõepoolest ka meenutas:D
Avalduse tegemine käis päris ruttu ja peale seda otsustasime, et ei lase sel tropil kogu oma päeva ka ära rikkuda ja otsime ikkagi loomaaia üles. Teel trammipeatusesse avastasime veel, et oleme nende särava m*nni - sry - läheduses ja tegimegi selle taustal pilte. No oleme seksituristid? - Oleme!
Seekord leidsime ka loomaaia üsna ruttu üles. Tuli välja, et me juba käisime sama maja ees, aga päris väravani ei jõudnud ja nad tõesti ei reklaami seda väga. Siis aga saime jällekord pettumuse osaliseks. Tuli välja, et loomaaia pilet maksis ca 16 eurot, mis on ikka väga kallis võrreldes Tallinna omaga ning avatud pidi ta ka olema veel vaid poolteist tundi. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime külastada hoopis seda parki loomaaia ümber.
Me ei jõudnud vist sadat meetritki läbida, kui meid märkasid kaks pisikest tumedanahalist kutti. Mul oli jälle tõsine hirm, sest minu roosad prillid olid juba katki. Aga nemad olid hoopis sõbralikud. Kutsusid meid endaga kaasa randa ja mingile peole õhtul ja... aga me rääkisime ära, et mul pole enam käterätikutki ning on hoopis plaan külastada Ciutadella de Vila? parki. Nad jätsid hüvasti ning läksidki edasi, aga tulid siis tagasi teatama, et otsustasid koos meiega parki tulla.
Ja tulidki. Natukeseks. Piisavalt kauaks, et jõudsin ka neist ühe või paar pilti klõpsutada Sandra digikaga. Kõige rohkem kahju ongi mul selest, et poolte päevade pildid on puudu või siis on neid väga vähe, sest Sandra ei näinud kõige jäädvustamises nii suurt mõtet kui mina. Ja ka Alfonsot, kel kogu aeg kaamera kaelas, ei olnud ju enam meiega.
Varsti aga tulid need tüübid välja uue legendiga, et peavad hoopis minema koju sööma ja jätsid meid omapead. Ei olnud kurb. Ei olnud mingi vabastav hetk ka mitte. Jalutasime omaette ringi ja varsti helistas juba David, kelle tööpäev oli lõppenud või küsis ta end meie pärast varem ära. Ma ei mäleta. Igatahes, oli ta kümne minuti pärast koos meiega. Võttis takso ja tuli. Me oleksime vist oodanud vabalt ka tunde. Mina vähemalt. Tema juures ei kartnud ma kedagi või kui, siis teda ennast ta temperamendi pärast, aga see läks ka lõpuks täiesti üle.
Ta uuris siis veelkord, et mis juhtus ja milline see pätt oli. Mul oli nii piinlik, et ma mäletasin ülivähe ja mul ei tulnud pähe isegi numbrimärki vaadata. Isegi mitte, kas see oli valge või kollane ja see oleks ka juba otsinguid poole võrra kitsendanud.
Igatahes, kuulas ta siis minu kehva kirjenduse ära ja läks eemale, et võtta üks telefonikõne. Ma kuulsin vaid üksikuid seda tüüpi kirjeldavaid silpe. Tagasi meie jurde tulles, äratas ta meis lootust, et võib-olla on hommikuks kõik möödas ja ka asjad tagasi.
Siis läksime rannaäärde jäätist sööma ning seejärel tapas'eid proovima. Me valisime beebikaheksajalad. Need olid nämmad. Sandra valis sama - ma ei tea, miks - aga ta sai alles tükk aega peale sööma hakkamist teada, millega tegu oli.
Pärast läksime koju soojemaid riideid selga panema ja siis meie nõudmisel hakkasime otsima kohta, kust saaks sangriat jälle. Seda kohta, kuhu David meid algul viia tahtis, me üles ei leidnudki, aga me saime siiski oma sangria. Läksime tagasi Musta Lamba kõrtsi, kus esimeselgi õhtul käisime ja seal sai palju nalja.
Kuna tapas'te restorani kelner ignoreeris etiketireegleid ja lasi Sandral esimesena maitsta veini ja ka kallas temale esimesena, siis õhtu nali oli, et Sandra on mees. Ja Mustas Lambas sai temast Aleksander. Ta käitus nagu tõeline eesti mees. Räägis mehe juttu ja saatis musisid võõrastele naistele. Ja kui me koos wc-sse läksime, siis virutas ta mulle vastu tagumikku sellise laksu, et terve baar pidi minu kiljumist kuulma.
Päevale panigi punkti meie naerukrampides veedetud õhtu Mustas Lambas peale mida läksime koju tuttu.
Ma vist jätkan hiljem. Kuigi mul väga und ei ole, hakkab mu läpaka aku tähjaks saama ja seda piiksumist ei taha me keegi kuulda. Mu läpakas on nagu loom selle koha pealt.
Head ööd!
Kell on 2:03am ja ma ei saa magada.
Mõtlesin, et kasutan siis aega ära ja kirjutan muljed Barcelonast lõpuni.
Viies päev:
Algas sellega, et mina kõndisin kikivarvul olles hirmul, et kas meid visatakse välja või mitte. Ma ei julgenud isegi dushi alla minna. Pesin vaid pea ära ja küsisin selleks ka enne luba.
David oli aga tegelikult maha rahunenud ning edasi oli Sandra see, kes mõtles, kas jääda või mitte. Mina olin jäämise poolt, kuigi olen kindel, et ka W juures oleks ok olnud, aga ma lihtsalt ei tahtnud hakata veelkord kolima. Lõpuks jäi Sandra ka nõusse ja edasi sujusid asjad juba paremini. Või noh... ilma host'i-poolsete tõrgeteta.
Sel päeval oli plaan külastada loomaaeda, mis pidi olema üks Euroopa - või oli see maailma - suurimaid ning seejärel tahtsime lõpuks pühenduda päevitamisele. Vähemalt mina tahtsin. Seiklesimegi siis üksi metrooga mööda linna ja jõudsime isegi õigesse peatusesse. Väljusime lausa loomaaia väljapääsust, aga mida me ei leinud, oli loomaaed ise. Igal pool postidel rippusid loomaaia reklaamid, aga mitte kuskil polnud vihjeid, kuhu suunda see jääda võiks ja see nn loomaaia väljapääs viis meid keset ühte parki.
Jalutasime siis ühes suunas ja teises. Käisime mitu korda edasi-tagasi. Vahepeal kallistasime päris palme ja tegime sellest pilti ning siis jõudis ka üks inglise keelt oskav kohalik meiega juttu ajama tulla juba. Tahtis kuskile drinkima minna, aga me ei võtnud vedu ja siis ta läks minema. Poor-poor guy:)
Lõpuks istusime ühe korraliku välimusega maja ja pargi vahel maha vist kuumaveetorule, et rahulikult kaarti uurida. Kogu ümbruskond tundus selline mõnus ja sõbralik. Kuni järsku sõitis üks rolleriga paks must mees minu juurde. Mõtlesin, et tuleb jälle flirtima nagu kõik teisedki, aga ei. See tüüp sõitis minuni, haaras mu sülest minu käekoti ja sõitis edasi kordagi tagasi vaatamata.
Ma olin täiesti shokis. Me olime ju kõiki "mängureegleid" järginud. Me hoidsime väga kõvasti kinni oma kottidest kesklinnas ja mind rööviti äärelinnas. Me ei käinud pimedatel tänavatel ja seal, kus vähe rahvast oli, kuigi ega ka röövimispaigas teisi väga lähedal polnud. Me ei patseerinud kahtlastel tänavatel. Me ei kandnud kaasas olulisi ja eriti väärtuslikke asju. Aga ikkagi tuli pauk ära.
See tüüp oli nii haaratud oma missioonist, et oleks peaaegu Sandral üle varvaste sõitnud ja Sandrat päästis vaid kiire reaktsioon. Ta ütles, et ei saanud algul arugi, et midagi muud halba juhtus ka. Ma hakkasin röökima oma vigases hispaania keeles ja mõni auto jäi seisma ka, aga ka vaid korraks, et näha, mida see hull plika kisendab ja sõitsid siis edasi.
Aga siis sõitis meie juurde üks hall auto ja sealt hüppas välja üks teine mees. Edasi oli nagu filmis. Tüüp lähenes väga kiirete sammudega ja tõmbas käigupealt oma politseimärgi välja, tutvustas end, rääkis, et elab seal samas ja nägi, mis juhtus ning helistas ka juba politseisse. Mina helistasin ka, aga minu hispaaniakeelse küsimuse peale, et kas ma saaksin ingliskeelse politseiliiniga ühendust, visati julmalt toru ära. Igatahes, see eriti tore politseinik, kellel oli tegelikult vaba päev, käskis meil oodata oma töökaaslasi ja asus ise oma isikliku autoga mind röövinud meest taga otsima.
Varsti tuligi auto kahe vormis politseinikuga ja nad olid ka väga toredad, kuigi nad inglise keelt ei osanud. Nad otsisid isegi välja meie saatkonna kontaktid, kuigi neist erilist kasu ei olnud. Saatkonnas ei vastanud keegi telefonile ning nagunii olid dokumendid alles. Politseinikud kuulasid lühidalt nutuse minu mure ära ja sõitsid minema.
Siis ma enam ei pidanud vastu. Ma olin pannud sekunditega kinni kõik oma pangaarved, sest mingil lollil põhjusel olid mul sel ja ainult sel päeval kaasas mõlemad pangakaardid. Ma imestan siiani, et mulle Hansapanga number ja lausa koos suunakoodiga sellises kriisisituatsioonis meelde tuli. Igatahes, helistasime Davidile, et rääkida, mis juhtus ja siis istusime lihtsalt sinna samasse muru peale maha, et veidi rahuneda. Siis ma vist küll nutsin juba päriselt. Mäletan Sandralt taskurätiku küsimist. Huvitav, kas kunagi tuleb üldse aeg, kui suudan ka oma kriisidest esimesi kordi rääkides mitte nutma hakata? Ma juba suudan olla rahulik ... või noh enam-vähem rahulik... läbi terve kriisisituatsiooni, kuid siis enam mitte, kui pean hakkama kellelegi enda olukorda kirjeldama. Kuidagi nii hale hakkab endast siis.
Igatahes, varsti peatus meie nina all jälle selle eriti toreda ja ka enam-vähem inglise keelt kõneleva politseiniku auto ning ta kutsus meid kaasa veel ühele otsiretkele mööda naabruskonda. Noh, vähemalt nägime kohti, mida muidu vist eluski näinud ei oleks. Kuna ka koos ei leidnud me kedagi, siis lõpuks viis ta meid ära lähimasse politseijaoskonda ja läks ise ära. Ma olen talle siiani nii tänulik, aga enam ei saa teda kuidagi tänada, aga ta tõesti oli musterpolitseinik. Huvitav, kui paljud meie politseinikud, vabal päeval niimoodi välja tuleksid? Aga tema ütles, et see on tema kodu ja tema mure ka, sest talle ei meeldi nende linna varaste pealinna maine. David hoiatas meid tegelikult juba enne reisi, et Barcelonas on palju vargaid ja sama tegid ka paljud muud tuttavad ning foorumitekülastajad. Ainult Alfonso ütles, et Barcelonas pole varasteprobleemi. Huvitav, kas ta ütleks ka praegu oma järgmistele võõrustatavatele sama? Vast mitte.
Politseijaoskonnas läks vist tunde. Muidugi, hakkasin jälle nutma, kui mingi valvelauaametnik küsis, mis juhtus. Siiski, suutsin end vist piisavalt arusaadavaks teha, et mult võtta kontaktandmed ja saata ooteruumi oma elu üle järele mõtlema. Mõtlesime siis Sandraga seal oma uue kogemuse üle.
Kõik teised ootajad olid nii mossis nägudega seal ruumis ja mõtlesid vist, et me oleme laksu all või midagi sest me suutsime ikka naerda, kõht kõveras. Lihtsalt, mul tuli järjest meelde, et peale digika, mälupulga, Davidi võtmete, mp3-mängija, paraja koguse sularaha, mõlema pangakaardi ja tutika telefoni, olid seal ka mu uued mustade kassidega kõrvarõngad, sõnaraamat ja mitu Barcelona raamatut, rannarätik ja juba korraks seljas käinud pesu. See oligi kõige naljakam, sest järsku sai röövijast pervert. No kes see muu ikka teiste musta pesu pärast nii palju vaeva näeb? See oli mul kotis, sest David käskis mul kohe hommikul ujumisriided selga panna, sest ka Barcelona linnasisestes randades ei pidanud olema riietumiskabiine. Nagu tõesti. MIKS NEID EI OLE???
Politsei jaoskonnas sain ka kõvasti keelt praktiseerida. Meie juhtumit registreeris üks mees, kes inglise keelest küll midagi ei mõiganud, aga vähemalt oli tema ka hästi tore. Kõige naljakam oli kirjendada oma lemmikkäekotti ennast. No ta ei saanud aru ühestki minu inglisekeelsest analoogist sõnale kortsuline. Lõpuks kirjeldasin oma kotti nagu väikest vana koera, mida see tõepoolest ka meenutas:D
Avalduse tegemine käis päris ruttu ja peale seda otsustasime, et ei lase sel tropil kogu oma päeva ka ära rikkuda ja otsime ikkagi loomaaia üles. Teel trammipeatusesse avastasime veel, et oleme nende särava m*nni - sry - läheduses ja tegimegi selle taustal pilte. No oleme seksituristid? - Oleme!
Seekord leidsime ka loomaaia üsna ruttu üles. Tuli välja, et me juba käisime sama maja ees, aga päris väravani ei jõudnud ja nad tõesti ei reklaami seda väga. Siis aga saime jällekord pettumuse osaliseks. Tuli välja, et loomaaia pilet maksis ca 16 eurot, mis on ikka väga kallis võrreldes Tallinna omaga ning avatud pidi ta ka olema veel vaid poolteist tundi. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime külastada hoopis seda parki loomaaia ümber.
Me ei jõudnud vist sadat meetritki läbida, kui meid märkasid kaks pisikest tumedanahalist kutti. Mul oli jälle tõsine hirm, sest minu roosad prillid olid juba katki. Aga nemad olid hoopis sõbralikud. Kutsusid meid endaga kaasa randa ja mingile peole õhtul ja... aga me rääkisime ära, et mul pole enam käterätikutki ning on hoopis plaan külastada Ciutadella de Vila? parki. Nad jätsid hüvasti ning läksidki edasi, aga tulid siis tagasi teatama, et otsustasid koos meiega parki tulla.
Ja tulidki. Natukeseks. Piisavalt kauaks, et jõudsin ka neist ühe või paar pilti klõpsutada Sandra digikaga. Kõige rohkem kahju ongi mul selest, et poolte päevade pildid on puudu või siis on neid väga vähe, sest Sandra ei näinud kõige jäädvustamises nii suurt mõtet kui mina. Ja ka Alfonsot, kel kogu aeg kaamera kaelas, ei olnud ju enam meiega.
Varsti aga tulid need tüübid välja uue legendiga, et peavad hoopis minema koju sööma ja jätsid meid omapead. Ei olnud kurb. Ei olnud mingi vabastav hetk ka mitte. Jalutasime omaette ringi ja varsti helistas juba David, kelle tööpäev oli lõppenud või küsis ta end meie pärast varem ära. Ma ei mäleta. Igatahes, oli ta kümne minuti pärast koos meiega. Võttis takso ja tuli. Me oleksime vist oodanud vabalt ka tunde. Mina vähemalt. Tema juures ei kartnud ma kedagi või kui, siis teda ennast ta temperamendi pärast, aga see läks ka lõpuks täiesti üle.
Ta uuris siis veelkord, et mis juhtus ja milline see pätt oli. Mul oli nii piinlik, et ma mäletasin ülivähe ja mul ei tulnud pähe isegi numbrimärki vaadata. Isegi mitte, kas see oli valge või kollane ja see oleks ka juba otsinguid poole võrra kitsendanud.
Igatahes, kuulas ta siis minu kehva kirjenduse ära ja läks eemale, et võtta üks telefonikõne. Ma kuulsin vaid üksikuid seda tüüpi kirjeldavaid silpe. Tagasi meie jurde tulles, äratas ta meis lootust, et võib-olla on hommikuks kõik möödas ja ka asjad tagasi.
Siis läksime rannaäärde jäätist sööma ning seejärel tapas'eid proovima. Me valisime beebikaheksajalad. Need olid nämmad. Sandra valis sama - ma ei tea, miks - aga ta sai alles tükk aega peale sööma hakkamist teada, millega tegu oli.
Pärast läksime koju soojemaid riideid selga panema ja siis meie nõudmisel hakkasime otsima kohta, kust saaks sangriat jälle. Seda kohta, kuhu David meid algul viia tahtis, me üles ei leidnudki, aga me saime siiski oma sangria. Läksime tagasi Musta Lamba kõrtsi, kus esimeselgi õhtul käisime ja seal sai palju nalja.
Kuna tapas'te restorani kelner ignoreeris etiketireegleid ja lasi Sandral esimesena maitsta veini ja ka kallas temale esimesena, siis õhtu nali oli, et Sandra on mees. Ja Mustas Lambas sai temast Aleksander. Ta käitus nagu tõeline eesti mees. Räägis mehe juttu ja saatis musisid võõrastele naistele. Ja kui me koos wc-sse läksime, siis virutas ta mulle vastu tagumikku sellise laksu, et terve baar pidi minu kiljumist kuulma.
Päevale panigi punkti meie naerukrampides veedetud õhtu Mustas Lambas peale mida läksime koju tuttu.
Ma vist jätkan hiljem. Kuigi mul väga und ei ole, hakkab mu läpaka aku tähjaks saama ja seda piiksumist ei taha me keegi kuulda. Mu läpakas on nagu loom selle koha pealt.
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar