Epiloog

Juba lennujaamas kohvrit, mis siiski ei ületanud kaalupiirangut, ära andes, oli mul paha tunne, et kuna kindlustus katab vaid 5000, siis Murphy teeb nii, et selle kohvriga juhtub midagi.

Ja täitsa lõpp, kui õigus mul oli. Kaks tundi peale õiget aega Tallinnasse jõudmist see paha tunne aina süvenes. Ja süvenes siis, kui hakkasime kohvreid ootama ja Sandra oma tuli, aga minu oma ei paistnud kusagilt, kuigi me olime need koos ja ühes kohas ära andnud. Siiski, lootus veel jäi, sest kuigi lint jäi seisma, ei olnud mina ainus, kes seal veel tühjade kätega passis. Ootasime veel.

Mõne aja pärast pandigi lint jälle jooksma. Ja tuli veel kohvreid. Iga kohver leidis üles oma õnneliku omaniku ja koos mindi minema. Koju. Ja siis seisin seal juba mina üksi. Tegelikult ka paar meest ühelt teiselt lennukilt, sest nemad olid juba nii meeleheitel, et ootasid teise lindi juures. Ja siis tuli juba mingi töötaja, kes ütles, et ei. Siit küll rohkem midagi ei tule. Ka lint jäi jälle seisma. Seekord lõplikult. Meil soovitati minna kaotatud pagasi infolauda. Siis läks veel palju aega enne, kui Sandra leidis üles vajaliku kviitungi ja vormistasime ära minu õnnetuse. No muidugi, kuna ma jäin juba käetkotist ilma, siis nüüd olin pakkinud kõik olulise kohvrisse. Kaasa arvatud kindlustuspoliisi ja politseitõendi. Avaldus tehtud, saime lõpuks ära minna. Tädi infolauas ütles veel väga külma häälega, et eks nad võtavad ühendust, kui midagi välja tuleb. Neile on vist tõesti kohvrite ärakaotamine loomulik tegevus. Nagu söömine. Või hingamine. Või pissil käimine.

Ma olin nii kuri ja jälle kord pääsesid mu silmist valla pisarad. Olen mina alles piripill, ma tean. Aga ma olin nii kuri. Ma peksin ka autos kätega kõiki läheduses asuvaid asju. See tundus lihtsalt nii ebaõiglane. Mul on vist mingi karmaerror. Kui me 2006 sügisel Katsiga Atlantises kulbis käisime, rööviti ju mind ja tema sai kõik tagasi. Kui mind BCN-s rööviti, siis Sandra minu kõrval jäi täiesti puutumata ja siis kohe otsa jälle. Jälle jäin mina oma asjadest ilma ning minuga kaasas olev isik pääses puhta nahaga. Ma ei tea, kas ma tõmban selliseid jamasid ligi või mis.

Pidin terve nädala hakkama saama ilma oma lemmikhambaharja, meigieemaldaja ja kogu kosmeetikata, telefonilaadijata ning ka kõik kingitused k.a. sulav shokolaad olid kohvris. Kohvris, mis polnud isegi minu oma. Seda nõmedam oli see ära kaotada. No aru ma ei saa. Lennuk jääb kaks tundi hiljaks ja ikka ei leita aega minu asjade peale tõstmiseks. Mismoodi? Või see tõesti kukkus maha? Sest kui see lõpuks õnneks siiski tagasi jõudis, siis ema sõnul oli see üleni must. Mida ta kohe kindlasti ei olnud siis, kui ta enda käest ära andsin ja lennujaama töötajate hoolde usaldasin.

Ok. See teema selleks. Õnneks on ta end nüüd ammendanud. Ainult, et ma ei leidnud ühte shokolaadi enam. Huvitav, kas kellelgi oli lennujaamas nälg või?

Järelloost veel nii palju, et nüüd on peaaegu kõik meie sealsed uued sõbrad maandunud ka meie msns, aga aktiivselt suhtlen neist vaid ühega. Ka Alfonso kirjutab vahel ja mingil ajvabal põhjusel armukadetseb. Ta julges mult küsida, et kas minu ja D vahel juhtus midagi intiimset. Mitte, et see tema asi oleks, sest meil temaga ei olnud ju mingi selline suhe, aga ei juhtunud, sest ma ei läinud Hispaaniasse meest otsima, aga sellegipoolest andis CS mulle SC. Ja ma veel ei tea, mis sellest saab, aga kohe, kui ma saan teada, kuidas mu töögraafik suvel jooksma hakab, siis paneme kõik paika. Me peame sel aastal Sandraga koos Suurupis sünnipäeva ja nad ähvardasin kõik nagunii meile külla tulla. Ühendame kaks meeldivat. Sandra tahab näha Walterit ja mina CSi.

Praegu on kõik veel mäng, sest mis ikka juhtuda saaks, kui meid lahutab tuhandeid kilomeetreid maad, aga see mäng on lõbus. Näiteks eile me jõudsime kokkuleppele, et kui mina saan 26 millegipärast, siis me abiellume ja Sandra saab meie lapse ristiemaks ja arutasime isegi, kas abielluda kirikus või riigiasutuses.:D Ja siis totakas Sandra kuulutas oma msns ametlikult kõigile meie "kihluse" välja. Nojaa. Aga nalja peab ju saama. Isegi kui naljas peitub terake tõde. Punkt!