Nüüd olen mina siis ka meremees. Või midagi sinna poole. Või midagi sinna poole püüdleja poole...
Heippa!
See on sõna, mida täna kõige rohkem kuulsin.
Marten. Kaisa. Kristjan. Annika.
Need on nimed, mida täna kõige rohkem hüüdsin.
Käisin täna proovipäeval. Ühes teatud laevafirmas. Ma ei mäleta, kas olen selle nime mianinud, aga hetkel ei kavatse igatahes täpsustada.
Hommikul saime hulga võõrastega laevafirma peakontoris kokku. Ebaviisakas sekretär saatis meid mõne külma sõnaga mingi ümmarguse laua taha istuma ja ootama. Enne konfiskeeris veel dokumendid ära.
Istusime siis nagu kukununnud seal väikses toas ümber laua. Osa luges lehti. Mina sodisin oma kalendrit. Oli ju vaja ka tähtis olla:D Lõpuks tuli üks tore tädi meile firmast rääkima ja siis saatis meid kohaliku arsti juurde. Enne tuli veel täita ära mingi terviseajalugu näitav iksikeste tabel.
Läksime siis kambaga arsti juurde ja kuna ukse taga oli igav, sisi hakkasime juttu rääkima ja enam ei olnud igav. Lõbus oli. Arsti juures käik oli ka nii mõttetu, et ta ei kontrollinud kellelgi ühtegi tervisenäitajat ning minult küsis nt hoopis, kus mu kodutänav asub ja mida ma õpin ja kui ütlesin, et tahan Austraaliasse edasi õppima minna, siis ütles, et tema on seal elanud ja käskis mitte väga kauaks jääda.
Edasi ei olnudki enam palju vaja, et meie laeva peale minevast kambast üks ühtne team saaks. Meid oli kaks müüjat, kaks kaksikutest koristajat ja üks laotööline. Teine oli ka. Kusjuures, mu kunagise sõbranna isa, keda ma kaua ära ei tundnud ning kes vist mind ära ei tundnudki, aga ta oli kuidagi nii liimist lahti ja imelik, et me kõik hoidsime temast eemale. Mul on natuke häbi, sest ma vist tean, mis ta selliseks muutus ja see ei olnud alkohol või midagi muud, milles ta iseennast süüdistada saaks.
Enivei, meil oli nii lahe. Üsna palju oli enne laevale saamist lihtsalt ootamise aega ja me kasutasime seda ära tutvumiseks. Lõpuks olime kõik nii, et kui KUI me ühte laeva ja ühte vahetusse ei saa, siis me ei tea, mis saab. Koos oli nii tore.
Me sattusime Kaisaga paari ja meid pandi taxfree poesaali tööle. Muudkui panime laeva värinaga paigast vibreerunud pudeleid tagasi sirgesse ritta, sõime kommi katkistest pakkidest ja panime asju õigetele kohtadele tagasi, aga meil oli tore. Vähemalt esialgu oli huvitav. Ainus, mis mind segas, oli see, et meil polnud aega üldse kaubaga tutvuma ja siis juba hakkasid poodi sisse vajuma igasugused kliendid. Kaasa arvatud soomlased, kes küsisid mult asju, millest ma aru ei saanud ja mille asukohta ei teadnud ka siis, kui sõnast aru sain. Ja sisi ma muudkui palusin neil oodata ja käisin targematelt küsimas või neid kutsumas. Aga üldiselt oli mõnus õhkkond ja ma väga loodan, et me jääme Kaisaga kokku. EI tahaks jälle uut laeva, uut meeskonda ja uut partnerit.
Muide, me saiem selleks korraks nii ilusa kajuti kahe peale. Kohti oli neli, aga meid kaks ja seal oli lausa kergelt antiikses stiilis peegellaud ning tool. Hästi armas oli. MItte lihtsalt plastik ja metall. Ja me ei olnud kuskil maa all, vaid kuuendal korrusel, kus ongi suurem elu.
Päev läks nii kiiresti, et me ei saanud arugi, kui olime juba sihtkohas ja kui olime tagasi. Ma ei jõudnud Soomes isegi aknast välja vaadata. Kõige kiirem aeg oligi siis, kui rahvas vahetus. Meil oli vaja ju jälle pood kaubaga täita ning korda seada. Siis tulid ka absoluutselt kõik rohkem ja vähem osalised appi.
Ja meie laopoiss, Christopher on ikka ... ma ei teagi, mis. Iseloomult ta mulle meeldib, aga tal on must minevik ja ma natuke kardan teda. Ja samas me saame hästi läbi. Ja samas Kaisale ei meeldi ta enam üldse peale oma musta mineviku üles tunnistust. Ja veits labased naljad on ka. Nt palus ta mul pidevalt kükitada, et ilusat vaadet imetleda. Aga seda ta siiski ei saanud.
Aga üldiselt. Tahaks juba tööle. Meie kambal on kõigil suvel sünnad ka. Kahju, et laeval tööl oleku ajal tähistada ei tohi. Ka vist mitte peale tööpäeva lõppu. Aga oma pris sünnipäeva tahaksin siiski täitsa vabaks saada, et CHR ja teised siia tulal saaksid. Sandra juba paanitseb, et kas ma ikka saan. Mina ei viitsi aga pabistada. Nagunii ei saa ma hetkel selles suhtes midagi teha.
Lühidalt BSBst ka.
See oli viimase aasta parim kontsert.
Muusika oli hea.
Poisid olid kenad.
Show oli super, eriti koreograafia.
Tundus, et ka esinejad ise nautisid seda, mida tegid.
Super!!!
Mitte nagu mingi Enrique, kes oskab ka laulda ja näeb hea välja, aga kelle kontserdil küll muid lisaväärtusi polnud.
Aga nüüd tsau!
Heippa!
See on sõna, mida täna kõige rohkem kuulsin.
Marten. Kaisa. Kristjan. Annika.
Need on nimed, mida täna kõige rohkem hüüdsin.
Käisin täna proovipäeval. Ühes teatud laevafirmas. Ma ei mäleta, kas olen selle nime mianinud, aga hetkel ei kavatse igatahes täpsustada.
Hommikul saime hulga võõrastega laevafirma peakontoris kokku. Ebaviisakas sekretär saatis meid mõne külma sõnaga mingi ümmarguse laua taha istuma ja ootama. Enne konfiskeeris veel dokumendid ära.
Istusime siis nagu kukununnud seal väikses toas ümber laua. Osa luges lehti. Mina sodisin oma kalendrit. Oli ju vaja ka tähtis olla:D Lõpuks tuli üks tore tädi meile firmast rääkima ja siis saatis meid kohaliku arsti juurde. Enne tuli veel täita ära mingi terviseajalugu näitav iksikeste tabel.
Läksime siis kambaga arsti juurde ja kuna ukse taga oli igav, sisi hakkasime juttu rääkima ja enam ei olnud igav. Lõbus oli. Arsti juures käik oli ka nii mõttetu, et ta ei kontrollinud kellelgi ühtegi tervisenäitajat ning minult küsis nt hoopis, kus mu kodutänav asub ja mida ma õpin ja kui ütlesin, et tahan Austraaliasse edasi õppima minna, siis ütles, et tema on seal elanud ja käskis mitte väga kauaks jääda.
Edasi ei olnudki enam palju vaja, et meie laeva peale minevast kambast üks ühtne team saaks. Meid oli kaks müüjat, kaks kaksikutest koristajat ja üks laotööline. Teine oli ka. Kusjuures, mu kunagise sõbranna isa, keda ma kaua ära ei tundnud ning kes vist mind ära ei tundnudki, aga ta oli kuidagi nii liimist lahti ja imelik, et me kõik hoidsime temast eemale. Mul on natuke häbi, sest ma vist tean, mis ta selliseks muutus ja see ei olnud alkohol või midagi muud, milles ta iseennast süüdistada saaks.
Enivei, meil oli nii lahe. Üsna palju oli enne laevale saamist lihtsalt ootamise aega ja me kasutasime seda ära tutvumiseks. Lõpuks olime kõik nii, et kui KUI me ühte laeva ja ühte vahetusse ei saa, siis me ei tea, mis saab. Koos oli nii tore.
Me sattusime Kaisaga paari ja meid pandi taxfree poesaali tööle. Muudkui panime laeva värinaga paigast vibreerunud pudeleid tagasi sirgesse ritta, sõime kommi katkistest pakkidest ja panime asju õigetele kohtadele tagasi, aga meil oli tore. Vähemalt esialgu oli huvitav. Ainus, mis mind segas, oli see, et meil polnud aega üldse kaubaga tutvuma ja siis juba hakkasid poodi sisse vajuma igasugused kliendid. Kaasa arvatud soomlased, kes küsisid mult asju, millest ma aru ei saanud ja mille asukohta ei teadnud ka siis, kui sõnast aru sain. Ja sisi ma muudkui palusin neil oodata ja käisin targematelt küsimas või neid kutsumas. Aga üldiselt oli mõnus õhkkond ja ma väga loodan, et me jääme Kaisaga kokku. EI tahaks jälle uut laeva, uut meeskonda ja uut partnerit.
Muide, me saiem selleks korraks nii ilusa kajuti kahe peale. Kohti oli neli, aga meid kaks ja seal oli lausa kergelt antiikses stiilis peegellaud ning tool. Hästi armas oli. MItte lihtsalt plastik ja metall. Ja me ei olnud kuskil maa all, vaid kuuendal korrusel, kus ongi suurem elu.
Päev läks nii kiiresti, et me ei saanud arugi, kui olime juba sihtkohas ja kui olime tagasi. Ma ei jõudnud Soomes isegi aknast välja vaadata. Kõige kiirem aeg oligi siis, kui rahvas vahetus. Meil oli vaja ju jälle pood kaubaga täita ning korda seada. Siis tulid ka absoluutselt kõik rohkem ja vähem osalised appi.
Ja meie laopoiss, Christopher on ikka ... ma ei teagi, mis. Iseloomult ta mulle meeldib, aga tal on must minevik ja ma natuke kardan teda. Ja samas me saame hästi läbi. Ja samas Kaisale ei meeldi ta enam üldse peale oma musta mineviku üles tunnistust. Ja veits labased naljad on ka. Nt palus ta mul pidevalt kükitada, et ilusat vaadet imetleda. Aga seda ta siiski ei saanud.
Aga üldiselt. Tahaks juba tööle. Meie kambal on kõigil suvel sünnad ka. Kahju, et laeval tööl oleku ajal tähistada ei tohi. Ka vist mitte peale tööpäeva lõppu. Aga oma pris sünnipäeva tahaksin siiski täitsa vabaks saada, et CHR ja teised siia tulal saaksid. Sandra juba paanitseb, et kas ma ikka saan. Mina ei viitsi aga pabistada. Nagunii ei saa ma hetkel selles suhtes midagi teha.
Lühidalt BSBst ka.
See oli viimase aasta parim kontsert.
Muusika oli hea.
Poisid olid kenad.
Show oli super, eriti koreograafia.
Tundus, et ka esinejad ise nautisid seda, mida tegid.
Super!!!
Mitte nagu mingi Enrique, kes oskab ka laulda ja näeb hea välja, aga kelle kontserdil küll muid lisaväärtusi polnud.
Aga nüüd tsau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar