Kindlasti olen enne ka rääkinud sellest, kuida mu nimi mu pisikestele sõpradele raskusi valmistab ja milliseid versioone sellest levima hakanud on. Mia tuleb väga loomulikult, Ia ja Ias ka. Viimase nädala parimad on aga tädi emme ja siis konkreetset mind ema nimega kutsumine. Kusjuures teisi kutsutakse õige nimega. Mina olen ikka emme või tädi või mõni neist nimelühenditest.
Aga muidu... tänaon esimene päev, mil saan oma kodus vedeleda. Lubasin küll minna peretuttava last hoidma, aga otsustasime selle edasi lükata, sest mul on jälle ja liiga tugev nohu. Ja nii ma siis üritangi siin hoopis mitme nädala jagu sarjadega järjele jõuda ja kaklen Temaga minu jaoks nii iseenesest mõistetavate asjade üle ja talle ei jõua üldse kohale.
Ja eile oli ka päris tore päev. Ema ja Peedu käisid ametlikult külas esimest korda. Ja seejärel olin kutsutud Sirli sünnipäevale, kus oli samuti täitsa tore. Üsna kummline oli üle mitme aasta Andut näha. Avastasin, et ei mäleta enam nende sõprade nimesidki, nägudest rääkimata. No muidugi paljusid ikka mäletan ka, aga hakkan aru saama, et kõiki ei saagi kunagi mäletada ja ei ole mõtet solvuda, kui ise tunnen kellegi ära ja tema mind ei mäleta. Targem on end lihtsalt meelde tuletada siis, sest ega ma isegi kõiki meees pidada enam ei suuda. Selleks olen oma elu jooksul kohtunud juba liiga paljude inimestega ja tõesti aju selekteerib, kellega tõenäoliselt ka hiljem tegemst teen ja seega mäletama peaks ning ka erilisemad karakterid jäävad meelde. Kahjuks aga paljud jäävad vaid osaliselt. Eile kusjuures kahtlesin, kas Incu emagi mind enam mäletab, aga kohe kutsus nimepidi. See on ju alati selline kahtlane teema, palju sõprade sõbrad või vanemad sinust teavad. Ei tea ju, kas üldse oled kunagi jututeemaks. Aga muidu täitsa tore oli neid kõiki näha. Suutsime isegi Anduga normaalselt suhelda. Nagu midagi poleks olnudki. Nagu kaks vana tuttavat oleks üle pika aja kohtunud. Mitte nagu headest sõpradest oleks paariks aastaks võõrad saanud järsku.
Ja noh... see artkkel ilmus ka lõpuks eelmsel nädalal. Ja nagu oligi arvata, kuigi see oli vägagi ilus ja aus - kuigi sisse läks mustand millegipärast - on osa inimesi sellepärast närvis. No las nad siis olla. Neil on olnud peaaegu aasta aega mõttega minust harjuda. Mina ei ole midagi valesti teinud ega kavatsegi end süüdi tunda, et rääkisin ära oma loo. Seda küll ilustati veidi liiga palju, aga see ei ole oluline. Kui kellelgi on sellega probleem, siis see on nende probleem, mitte minu oma. Eriti kuna see saab olla peamiselt vaid pseudoprobleem. Probleem oleks ehk siis, kui artiklis oleksid nimed ja näod, aga on vaid minu oma ja paar ekslikult välja toodud kaugemat sugulast, keda minu pihtimus küll kuidagi mõjutada ei tohiks. Aga nüüd on selle teemaga punkt.
Aga muidu... tänaon esimene päev, mil saan oma kodus vedeleda. Lubasin küll minna peretuttava last hoidma, aga otsustasime selle edasi lükata, sest mul on jälle ja liiga tugev nohu. Ja nii ma siis üritangi siin hoopis mitme nädala jagu sarjadega järjele jõuda ja kaklen Temaga minu jaoks nii iseenesest mõistetavate asjade üle ja talle ei jõua üldse kohale.
Ja eile oli ka päris tore päev. Ema ja Peedu käisid ametlikult külas esimest korda. Ja seejärel olin kutsutud Sirli sünnipäevale, kus oli samuti täitsa tore. Üsna kummline oli üle mitme aasta Andut näha. Avastasin, et ei mäleta enam nende sõprade nimesidki, nägudest rääkimata. No muidugi paljusid ikka mäletan ka, aga hakkan aru saama, et kõiki ei saagi kunagi mäletada ja ei ole mõtet solvuda, kui ise tunnen kellegi ära ja tema mind ei mäleta. Targem on end lihtsalt meelde tuletada siis, sest ega ma isegi kõiki meees pidada enam ei suuda. Selleks olen oma elu jooksul kohtunud juba liiga paljude inimestega ja tõesti aju selekteerib, kellega tõenäoliselt ka hiljem tegemst teen ja seega mäletama peaks ning ka erilisemad karakterid jäävad meelde. Kahjuks aga paljud jäävad vaid osaliselt. Eile kusjuures kahtlesin, kas Incu emagi mind enam mäletab, aga kohe kutsus nimepidi. See on ju alati selline kahtlane teema, palju sõprade sõbrad või vanemad sinust teavad. Ei tea ju, kas üldse oled kunagi jututeemaks. Aga muidu täitsa tore oli neid kõiki näha. Suutsime isegi Anduga normaalselt suhelda. Nagu midagi poleks olnudki. Nagu kaks vana tuttavat oleks üle pika aja kohtunud. Mitte nagu headest sõpradest oleks paariks aastaks võõrad saanud järsku.
Ja noh... see artkkel ilmus ka lõpuks eelmsel nädalal. Ja nagu oligi arvata, kuigi see oli vägagi ilus ja aus - kuigi sisse läks mustand millegipärast - on osa inimesi sellepärast närvis. No las nad siis olla. Neil on olnud peaaegu aasta aega mõttega minust harjuda. Mina ei ole midagi valesti teinud ega kavatsegi end süüdi tunda, et rääkisin ära oma loo. Seda küll ilustati veidi liiga palju, aga see ei ole oluline. Kui kellelgi on sellega probleem, siis see on nende probleem, mitte minu oma. Eriti kuna see saab olla peamiselt vaid pseudoprobleem. Probleem oleks ehk siis, kui artiklis oleksid nimed ja näod, aga on vaid minu oma ja paar ekslikult välja toodud kaugemat sugulast, keda minu pihtimus küll kuidagi mõjutada ei tohiks. Aga nüüd on selle teemaga punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar