Otsimine
Kell hakkab üks saama ja ma ikka veel ei maga. Kuigi haigutasin juba mitmeid tunde tagasi, on uni nüüd, kui olen lõpuks jõudnud voodisse, järsku täiesti kadunud. Seetõttu kirjutangi hetkel hoopis Notepad'i oma postitust, kuigi tean, et pean juba viie tunni pärast ärkama ja Tapa rongile liikuma, et seal isaga kelgutama minna. HUllumeelne.
HUllumeelne ongi sõna, mis kõige paremini iseloomustab viimast nädalat. Kõik sai algusel esmaspäeval... või tegelikult... kes enam mäletabki, millal tekkis idee. Tõenäoliselt esimesi kordi kusagil varateismelisena emaga tõsiselt tülitsedes, aga kui läksin juba ülikooli, siis olin kindel, et pärast lõpetamist ma küll ema koju tagasi kolida ei taha. Ometi ei lähe kõik asjad alati päris nii, nagu unistatakse. Aga unistada võib ikka, sest kui ei julge unistada, siis ei ole lootustki, et unistustest kunagi reaalsus saab, eks!?
Niisiis... esmaspäeval tekkis väga kontreetne kavatsus hakata omale korterit otsima ja seekord tõsiselt. Tahtsin juba teisipäeval maaklereid läbi helistama hakata ja lootsin, et ema on sel ajal tööl, sest üsna imelik oleks olnud seda teha tema kõrval ja ma ei taha mõeldagi, kui palju ta siis sellesse sekkunud oleks, Emme, ma armastan sind, aga lase mul ise olla ja hingata vahepeal ka. Aga kahjuks tal oli vaba päev ja me jõudsime koju viieminutilise vahega. Ei ajanud üldse närvi, mkm! Niisiis lükkus otsimine ja helistamine kolmapäevale.
Ma valisim välja vist seitse korterit, mis tundusid talutavad. Kõige ideaalsem variant tundus olevat mu enda vanal kodutänaval, aga siis lähemal vaatlusel selgus, et ei tekstist ega piltidelt ei leia infot pesemisvõimaluste kohta. Ilusti peidetud puudus oli, Kahjuks miski, milleta ma enam hakkama saada ei kavatse. Minu päris esimene talutav variant oligi see, kust praegu ilma Office'i ja internetita oma uut postitust toksin. Kuulutus oli sisestatud päev varem ning infot oli seal erinevalt tavalistest kirjanditest pooltest rida pluss imelikud fotod. Ometi tundus, et asi väärib lähemalt uurimist.
Niisiis helistasingi maakleritele. Oi, kuidas enne seda adrenaliin möllama hakkas. Lausa kätevärinani ja ma olin enda peale nii pahane, et mis mõttes!? Ega see mul esimene kord ei ole mõnele maaklerile helistada. Hetkel peaks ju maakler olema madalam kui muru ning klient kuningas ja ma olen pidanud ikka palju tähtsamate inimestega suhtlema, kui mõni kinnisvaramaakler. Niisiis leppisin neljapäevaks pooletunniste vahedega kokku kolme korteri külastamise.
Võiks arvata, et majandussurutise ajal lähevad sellised asjad ülimalt sujuvalt, aga mida mina ka tean eks? Esimene maakler oli täiesti hämmingus, et tema kuulutuses oli üleval selline info, nagu oli. Üsna imelik on kuulda maakleri suust väljendeid " tõsi ka vä" ja "imelik". (Tubasid oli kirjas reaalsest üks rohkem.) Teine maakler ehmatas kliendi kõne peale nii ära, et tema suust hakkas läbisegi kolmes keeles sõnu tulema. "Jeeess, jeeess" ja "posvonit pjatd minut" olid minu jaoks siiski piisavalt arusaadavad ja siis visati toru ära. Tagasi helistas hoopis keegi teine. Tõenäoliselt korteriomanik. Kolmas maakler, pean tunnistama, mulle jutu põhjal meeldis. Ta suutis minuga rääkida hoolimata vene nimest selges eesi keeles, oli viisakas, seletas asju ausalt, aga positiivses võtmes ja oli samuti nõus järgmisel päeval mulle sobival kellaajal korterit näitama.
Neljapäev nägi välja nii, et umbes tund enne esimest kohtumist, sain maaklerilt kõne, kes ta iseenesest mõistetavalt lausus, et saabub viisteist minutit kokkulepitust hiljem. No tore tore! Ma pidin ju juba poole tunni pärast mujal olema. Ta siis lubas pingutada, et täpselt jõuda, aga asi päädis sellega, et mõni minuy pärast kokku lepitud kohtumisaega, kui olin juba teinud kõik endast oleneva, et järgmist kohtumist edasi nihutada, sain kõne, et ta siiski ei jõua nii pea liiklusolude tõttu ja et kas ma saaksin kuskil soojas olla. Leppisime kokku, et tulen hiljem tagasi. Maakler/omanik number 2 oli samaj ajal kättesaamatu, nii et mul ei olnud aimugi, mis kell me siiski kohtume ja mul oli ajaauk tekkinud. Sain sel ajal eks-Silmarõõmule kolmanda versiooni omakootud mütsist üle anda ja siis ta luusis minuga linna peal ning tuli ka kaasa neid maju üle vaatama. Maakler number kolm aga, naljatilk, saatis mulle kusagil ka poolteist tundi enne kohtumisaega sõnumi, et täna siiski ei saa ja homme on valida kahe (mulle ebamugava) aja vahel.
Leidmine
Kuna ma teise korteri omanikku kätte ei saanud ja kell oli juba väga palju, siis keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi esimese korteri poole jalutama. Vahepeal jõudsid helistada nii esimene maakler kui see omanik ja mõlemad huvi tunda, kus ma olen. Esimesele lubasin varsti seal olla ja teise saatsin pikalt, aga et ta sellest ikka aru saaks, tuli temaga veidi hiljem veel teinegi kõne maha pidada. Kuigi ta tundus esimese vestluse ajal väga tore, hakkas mulle aina enam tunduma, et ta ei jaga üldse matsu, mis rääkis selgesti tema kahjuks, sest tema korteri juures ei olnud nagunii parkimist ka. Teistel oli. Aga ju saatus tahtis nii, et ma jõuaksin kindlasti ainult esimesse.
Ja see meeldis mulle. Ta ei tundunud üldse see, mis mulle piltidelt meelde jäänud oli. Aga ta oli armas ja puhas, nõuka-aegsest mööblist hoolimata. ma nägin temas potentsiaali. Niisiis tegin endale sobiva hinnapakkumise, saime telefoni teel omaniku nõusoleku ja mina kui esimene korterit näinud potentsiaalne klient maksin käsiraha ära.
Oi kui hea meel mul sel õhtul oli. Ma teadsin, et üsna tõenäoliselt on mul olemas oma kodu, mis on igati ilus ja avar ja valge ja hea ning kõigele lisaks minu jaoks suurepärases kohas. Lähedas on pood, meri, hobused, minu töökoht ja transport pea kõigis suundades. Mõista, mõista, kus ma elan:D
Reedel sõlmisimegi lepingu, mängisime veel kord lolli kinnitades hinda ja maakler tõestas veelkord, et temale makstud kaks tonni on selge liig, sest ta lubab endale luksust mitte teada isegi tema vahendatava elamispinna aadressi. How lame is that? Sain kohe kätte ka võtmed ja alates laupäevast oli mul ka lepingujärgselt oma kodu.
Kodustamine
Juhhuu! Alates 6. märtsist kaks tuhat kümme on mul oma kodu. Küll üüritud, aga ka seda tänu sellele, et minust eelmised alustasid samuti uut etappi oma elus oma isiklikus kodus. Ja see on suur suur asi minu jaoks.
Minu esimene samm oli jalutuskäik Selverisse laadapäevadele, sest olenemata näilisest puhtusest, tahtsin siit kõik võõra välja küürida. Mulle pidi külla tulema ka sõber Aivar, kellega ka lõpuks suurte raskuste järel kohtusime - mul sai telefon tühjaks ja ema nagunii ei teadnud, kus ma olen. Ei tahtnud talle seda hirmuäratavat juttu rääkida enne, kui leping sõlmitud, sest polnud ju võimalik olemasolevatest kogemustest tuletada tema reaktsiooni. Olin kõigeks valmis. Niisiis... Selverisse minnes mõtlesin, et on tõeliselt hea, et vähemalt üks kord on laadapäevad õigel ajal ja kõik see pudi-padi, mida nad odavaks lasevad ja mida kunagi vaja ei lähe, on üks kord ka vajalik ning ma saan ta kätte inimliku hinnaga. On ju tore puhastusvahendeid osta kümme-viistest-kakskümmend viis krooni tükk. Otsa veel mõned hügieenitargeb ja potid-pannid ning ikkagi sain kolme hiigelsuure kilekotiga käe otsas koju tassida ligi tonni eest kaupa. See kuu tuleb ikka väga vaeselt hakkama saada, sest ka täna kulus umbes sama palju täiendavale stuffile. Kui eilne õhtu möödus küürides ja seejärel ema informeerides ning koos kappe laastades, siis täna ärkasin ilma kellata juba enne üheksat. Usute ka või? Ning siis algas põhipakkimine. Kui kõik minu asjad suurtesse kilekottidesse, veidi väiksematesse ja ka karpidesse panna, siis tundub, et nende transportimiseks oleks vaja veoautot. Tõeliselt hea, et mul mööblit ei ole. Ometi sai kõik ära viidud kahe autoga ning teise peale mahtus ka neli inimest. Teoreetiliselt siis oleks võinud ka ühe autoga kolida, kui oleks selline automaatpiloodil auto, mis ise end ühes tükis punktist A punkti B toimetaks. Muideks, ema reaktsioon oli väga positiivne ja ta tegi kohe oma plaanid ümber vastu ööd, et tulla appi kolima. Minu plaan nägi küll ette, et tema näeb kõike siis, kui kodu on puhas ja korras ning asjad lahti pakitud, aga talle see ei sobinud. Ja isegi pärast eilset põhiküürimist, leidis ta siit kohe kohti ning asju, millega ta rahul polnud. Kahjuks ei näinud ma tema esmareaktsiooni ega kuulnud kommentaare, sest mina tassisin sel hetkel veel asju tuppa. Siinkohal pean suurt tänu avaldama Aivarile, kes tuli taas appi ja tassis tuppa lõviosa minu kraamist, kaasaarvatud need rasked kotid, mida ma vaid meetrikaupa nihutasin. Aitäh ka Veikole, Annile ja väikevennale ning ka Raunole! Ilma teieta oleks see kik mul vist terve nädala võtnud, aga nüüd on nii, et absoluutselt kõik on lahti pakitud ja enamus vajalikust ka olemas. Suuremad ostud lihtsalt peavad jääma veidi kaugemasse tulevikku.
See uus algus on olnud väga killurohke. Kõigepealt kallutasime koos omenikest vanapaari meespoolega köögikapist kõik nõud välja, sest ma tõesti ei teanudnud, et seal midagi on ja ei tea, kas temagi teadis. Muideks, nad on selline tore armsasti nääklev paar, kus mees tahab mees olla ja siis naine on täiega see kael. Ja tänase õhtu lõpetas Aivar ühe minu shampapokaali killustamisega. Miks need varred küll nii kergesti purunevad? Aga see selleks. Ma olen saanud viimaks osta nii palju asju oma koju ja te ei tea, kui kaua ma olen seda igatsenud. Mul ei olnud seda võimalust ju ka Tartusse kolides, sest Kats ja ta ema olid üliagarad ja enne kui ma jõudsin üldse arvamust avaldada, oli kõik ostetud. Nüüd aga on hoopis teistmoodi ja ma ei lase ka enda emal siin väga palju kaasa rääkida. See on minu kodu ja kui ma tahan ilusaid tasse, siis ma ostan need. Ka siis, kui see tähendab, et ma söön paar päeva paljaid makarone. Ja see mõte on minu jaoks ikka üsna vastik.
Ahjaa... kas te teate, mis olid esimesed toiduained minu elamises?:D Ma olen selline tüdruk, kelle kodus on sool, suhkur ja pakk makarontsikuid; täna lisandusid emakodust ka teepakid, õli ja vahuvein (lisaks eilsele Aivari toodud roosale poolikule veinile). Ja ma pean aitäh ütlema emale samuti varustamise, kolimise ning muidugi söögi stardipaketi muretsemise eest! Aitäh! Emme ostis mulle täna piima, kefiiri, leiba, saia, juustu, sinki, mahla, võid, mune ja kaks kohupiimakreemi. Ning lisaks veel kolijatekambale kräsupea kooki ja pitsat. Jah, jällegi olen oma paastuajatingimusi rikkunud, aga püüan edaspidi olla parem. Praegu tõesti oli põhjust tähistada.
Terve tänase päeva siis pakkisime asju ühes kohas kokku ning teises lahti, kusjuures mul on tohutult suur sektsioonkapp ja sain selle ikkagi peaaegu täis. Emal jälle peaks nüüd tõeliselt palju tühja ruumi olema. Ja õhtu veetsime erinevate mängude seltsis, sest netti mul pole, üks kõlarite juhe on jäänud kes teab, kuhu ning telerit ma ka siin käivitada ei oska. Viimane aga polegi väga oluline. Internetitus aga ajab juba praegu, esimesel õhtul hulluks. Teine jama on see, et kerge keelebarjääri tõttu omanikuga, ei saa ma veel lubatud pesumasinat umbes kaks kuud ja siis ka võib-olla. Samas seda osta oleks praegu ülinõme, sest ma ei tea ju, kuhu elu mind viib ja pesumasinat seljas kaasa ei tassi. Ning ma suutsin eilsel pesuvahendite shoppingul juba suured pakid pulbrit ning pesuloputusvahendit kassalindile laduda ning alles siis tapiasin ära, et pesumasin on mul ainult minu fantaasias. Selleks ajaks aga oli juba piiksutajast läbi käinud kaheliitrine Vanish. Oh seda rõõmu, kui asjade jala koju tirimiseks läks! ostsin raske ja kasutu asja!aasimajandust tundma, kuulan võõraid hääli nagu mingi kergelt veesulinat pakkuv toru mu vooi kõrval ja öösel millegpärast tohutult lõhkuv kell. Rääkimata harjumatuks muutunud liiklusmürast ja gaasimajandusest, mllest ma midagi ei jaga. Aga varsti hakkan loodetavasti nii sellest kui arvemajandusest jagama.
Nii, sõbrad. Üks asi veel ja siis proovin tuttu minna. Kell hakkab juba kaks ka saama. Siia tuleb nimekiri veel minu fantaasiamaailmas figureerivatest vajalikest asjadest. Ehk tulete soolaleivale ja ühtlasi aitate!?:)
Lillevaasid
Hambaharja tops
Mikrouun
Vannitoa peegelkapp
Elektriradiaator (et kui mul on külm nagu arusaamatult täna öösel, muidu praeb ja aknad lahti kogu aeg)
Võib-olla siiski veidi uuem kui kahekümneaastane teler?
Triikimislaud
Raha, RAHA, RAHA!
Aga hetkel lõpetan. Olen õnnejunn edasi:)
Kell hakkab üks saama ja ma ikka veel ei maga. Kuigi haigutasin juba mitmeid tunde tagasi, on uni nüüd, kui olen lõpuks jõudnud voodisse, järsku täiesti kadunud. Seetõttu kirjutangi hetkel hoopis Notepad'i oma postitust, kuigi tean, et pean juba viie tunni pärast ärkama ja Tapa rongile liikuma, et seal isaga kelgutama minna. HUllumeelne.
HUllumeelne ongi sõna, mis kõige paremini iseloomustab viimast nädalat. Kõik sai algusel esmaspäeval... või tegelikult... kes enam mäletabki, millal tekkis idee. Tõenäoliselt esimesi kordi kusagil varateismelisena emaga tõsiselt tülitsedes, aga kui läksin juba ülikooli, siis olin kindel, et pärast lõpetamist ma küll ema koju tagasi kolida ei taha. Ometi ei lähe kõik asjad alati päris nii, nagu unistatakse. Aga unistada võib ikka, sest kui ei julge unistada, siis ei ole lootustki, et unistustest kunagi reaalsus saab, eks!?
Niisiis... esmaspäeval tekkis väga kontreetne kavatsus hakata omale korterit otsima ja seekord tõsiselt. Tahtsin juba teisipäeval maaklereid läbi helistama hakata ja lootsin, et ema on sel ajal tööl, sest üsna imelik oleks olnud seda teha tema kõrval ja ma ei taha mõeldagi, kui palju ta siis sellesse sekkunud oleks, Emme, ma armastan sind, aga lase mul ise olla ja hingata vahepeal ka. Aga kahjuks tal oli vaba päev ja me jõudsime koju viieminutilise vahega. Ei ajanud üldse närvi, mkm! Niisiis lükkus otsimine ja helistamine kolmapäevale.
Ma valisim välja vist seitse korterit, mis tundusid talutavad. Kõige ideaalsem variant tundus olevat mu enda vanal kodutänaval, aga siis lähemal vaatlusel selgus, et ei tekstist ega piltidelt ei leia infot pesemisvõimaluste kohta. Ilusti peidetud puudus oli, Kahjuks miski, milleta ma enam hakkama saada ei kavatse. Minu päris esimene talutav variant oligi see, kust praegu ilma Office'i ja internetita oma uut postitust toksin. Kuulutus oli sisestatud päev varem ning infot oli seal erinevalt tavalistest kirjanditest pooltest rida pluss imelikud fotod. Ometi tundus, et asi väärib lähemalt uurimist.
Niisiis helistasingi maakleritele. Oi, kuidas enne seda adrenaliin möllama hakkas. Lausa kätevärinani ja ma olin enda peale nii pahane, et mis mõttes!? Ega see mul esimene kord ei ole mõnele maaklerile helistada. Hetkel peaks ju maakler olema madalam kui muru ning klient kuningas ja ma olen pidanud ikka palju tähtsamate inimestega suhtlema, kui mõni kinnisvaramaakler. Niisiis leppisin neljapäevaks pooletunniste vahedega kokku kolme korteri külastamise.
Võiks arvata, et majandussurutise ajal lähevad sellised asjad ülimalt sujuvalt, aga mida mina ka tean eks? Esimene maakler oli täiesti hämmingus, et tema kuulutuses oli üleval selline info, nagu oli. Üsna imelik on kuulda maakleri suust väljendeid " tõsi ka vä" ja "imelik". (Tubasid oli kirjas reaalsest üks rohkem.) Teine maakler ehmatas kliendi kõne peale nii ära, et tema suust hakkas läbisegi kolmes keeles sõnu tulema. "Jeeess, jeeess" ja "posvonit pjatd minut" olid minu jaoks siiski piisavalt arusaadavad ja siis visati toru ära. Tagasi helistas hoopis keegi teine. Tõenäoliselt korteriomanik. Kolmas maakler, pean tunnistama, mulle jutu põhjal meeldis. Ta suutis minuga rääkida hoolimata vene nimest selges eesi keeles, oli viisakas, seletas asju ausalt, aga positiivses võtmes ja oli samuti nõus järgmisel päeval mulle sobival kellaajal korterit näitama.
Neljapäev nägi välja nii, et umbes tund enne esimest kohtumist, sain maaklerilt kõne, kes ta iseenesest mõistetavalt lausus, et saabub viisteist minutit kokkulepitust hiljem. No tore tore! Ma pidin ju juba poole tunni pärast mujal olema. Ta siis lubas pingutada, et täpselt jõuda, aga asi päädis sellega, et mõni minuy pärast kokku lepitud kohtumisaega, kui olin juba teinud kõik endast oleneva, et järgmist kohtumist edasi nihutada, sain kõne, et ta siiski ei jõua nii pea liiklusolude tõttu ja et kas ma saaksin kuskil soojas olla. Leppisime kokku, et tulen hiljem tagasi. Maakler/omanik number 2 oli samaj ajal kättesaamatu, nii et mul ei olnud aimugi, mis kell me siiski kohtume ja mul oli ajaauk tekkinud. Sain sel ajal eks-Silmarõõmule kolmanda versiooni omakootud mütsist üle anda ja siis ta luusis minuga linna peal ning tuli ka kaasa neid maju üle vaatama. Maakler number kolm aga, naljatilk, saatis mulle kusagil ka poolteist tundi enne kohtumisaega sõnumi, et täna siiski ei saa ja homme on valida kahe (mulle ebamugava) aja vahel.
Leidmine
Kuna ma teise korteri omanikku kätte ei saanud ja kell oli juba väga palju, siis keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi esimese korteri poole jalutama. Vahepeal jõudsid helistada nii esimene maakler kui see omanik ja mõlemad huvi tunda, kus ma olen. Esimesele lubasin varsti seal olla ja teise saatsin pikalt, aga et ta sellest ikka aru saaks, tuli temaga veidi hiljem veel teinegi kõne maha pidada. Kuigi ta tundus esimese vestluse ajal väga tore, hakkas mulle aina enam tunduma, et ta ei jaga üldse matsu, mis rääkis selgesti tema kahjuks, sest tema korteri juures ei olnud nagunii parkimist ka. Teistel oli. Aga ju saatus tahtis nii, et ma jõuaksin kindlasti ainult esimesse.
Ja see meeldis mulle. Ta ei tundunud üldse see, mis mulle piltidelt meelde jäänud oli. Aga ta oli armas ja puhas, nõuka-aegsest mööblist hoolimata. ma nägin temas potentsiaali. Niisiis tegin endale sobiva hinnapakkumise, saime telefoni teel omaniku nõusoleku ja mina kui esimene korterit näinud potentsiaalne klient maksin käsiraha ära.
Oi kui hea meel mul sel õhtul oli. Ma teadsin, et üsna tõenäoliselt on mul olemas oma kodu, mis on igati ilus ja avar ja valge ja hea ning kõigele lisaks minu jaoks suurepärases kohas. Lähedas on pood, meri, hobused, minu töökoht ja transport pea kõigis suundades. Mõista, mõista, kus ma elan:D
Reedel sõlmisimegi lepingu, mängisime veel kord lolli kinnitades hinda ja maakler tõestas veelkord, et temale makstud kaks tonni on selge liig, sest ta lubab endale luksust mitte teada isegi tema vahendatava elamispinna aadressi. How lame is that? Sain kohe kätte ka võtmed ja alates laupäevast oli mul ka lepingujärgselt oma kodu.
Kodustamine
Juhhuu! Alates 6. märtsist kaks tuhat kümme on mul oma kodu. Küll üüritud, aga ka seda tänu sellele, et minust eelmised alustasid samuti uut etappi oma elus oma isiklikus kodus. Ja see on suur suur asi minu jaoks.
Minu esimene samm oli jalutuskäik Selverisse laadapäevadele, sest olenemata näilisest puhtusest, tahtsin siit kõik võõra välja küürida. Mulle pidi külla tulema ka sõber Aivar, kellega ka lõpuks suurte raskuste järel kohtusime - mul sai telefon tühjaks ja ema nagunii ei teadnud, kus ma olen. Ei tahtnud talle seda hirmuäratavat juttu rääkida enne, kui leping sõlmitud, sest polnud ju võimalik olemasolevatest kogemustest tuletada tema reaktsiooni. Olin kõigeks valmis. Niisiis... Selverisse minnes mõtlesin, et on tõeliselt hea, et vähemalt üks kord on laadapäevad õigel ajal ja kõik see pudi-padi, mida nad odavaks lasevad ja mida kunagi vaja ei lähe, on üks kord ka vajalik ning ma saan ta kätte inimliku hinnaga. On ju tore puhastusvahendeid osta kümme-viistest-kakskümmend viis krooni tükk. Otsa veel mõned hügieenitargeb ja potid-pannid ning ikkagi sain kolme hiigelsuure kilekotiga käe otsas koju tassida ligi tonni eest kaupa. See kuu tuleb ikka väga vaeselt hakkama saada, sest ka täna kulus umbes sama palju täiendavale stuffile. Kui eilne õhtu möödus küürides ja seejärel ema informeerides ning koos kappe laastades, siis täna ärkasin ilma kellata juba enne üheksat. Usute ka või? Ning siis algas põhipakkimine. Kui kõik minu asjad suurtesse kilekottidesse, veidi väiksematesse ja ka karpidesse panna, siis tundub, et nende transportimiseks oleks vaja veoautot. Tõeliselt hea, et mul mööblit ei ole. Ometi sai kõik ära viidud kahe autoga ning teise peale mahtus ka neli inimest. Teoreetiliselt siis oleks võinud ka ühe autoga kolida, kui oleks selline automaatpiloodil auto, mis ise end ühes tükis punktist A punkti B toimetaks. Muideks, ema reaktsioon oli väga positiivne ja ta tegi kohe oma plaanid ümber vastu ööd, et tulla appi kolima. Minu plaan nägi küll ette, et tema näeb kõike siis, kui kodu on puhas ja korras ning asjad lahti pakitud, aga talle see ei sobinud. Ja isegi pärast eilset põhiküürimist, leidis ta siit kohe kohti ning asju, millega ta rahul polnud. Kahjuks ei näinud ma tema esmareaktsiooni ega kuulnud kommentaare, sest mina tassisin sel hetkel veel asju tuppa. Siinkohal pean suurt tänu avaldama Aivarile, kes tuli taas appi ja tassis tuppa lõviosa minu kraamist, kaasaarvatud need rasked kotid, mida ma vaid meetrikaupa nihutasin. Aitäh ka Veikole, Annile ja väikevennale ning ka Raunole! Ilma teieta oleks see kik mul vist terve nädala võtnud, aga nüüd on nii, et absoluutselt kõik on lahti pakitud ja enamus vajalikust ka olemas. Suuremad ostud lihtsalt peavad jääma veidi kaugemasse tulevikku.
See uus algus on olnud väga killurohke. Kõigepealt kallutasime koos omenikest vanapaari meespoolega köögikapist kõik nõud välja, sest ma tõesti ei teanudnud, et seal midagi on ja ei tea, kas temagi teadis. Muideks, nad on selline tore armsasti nääklev paar, kus mees tahab mees olla ja siis naine on täiega see kael. Ja tänase õhtu lõpetas Aivar ühe minu shampapokaali killustamisega. Miks need varred küll nii kergesti purunevad? Aga see selleks. Ma olen saanud viimaks osta nii palju asju oma koju ja te ei tea, kui kaua ma olen seda igatsenud. Mul ei olnud seda võimalust ju ka Tartusse kolides, sest Kats ja ta ema olid üliagarad ja enne kui ma jõudsin üldse arvamust avaldada, oli kõik ostetud. Nüüd aga on hoopis teistmoodi ja ma ei lase ka enda emal siin väga palju kaasa rääkida. See on minu kodu ja kui ma tahan ilusaid tasse, siis ma ostan need. Ka siis, kui see tähendab, et ma söön paar päeva paljaid makarone. Ja see mõte on minu jaoks ikka üsna vastik.
Ahjaa... kas te teate, mis olid esimesed toiduained minu elamises?:D Ma olen selline tüdruk, kelle kodus on sool, suhkur ja pakk makarontsikuid; täna lisandusid emakodust ka teepakid, õli ja vahuvein (lisaks eilsele Aivari toodud roosale poolikule veinile). Ja ma pean aitäh ütlema emale samuti varustamise, kolimise ning muidugi söögi stardipaketi muretsemise eest! Aitäh! Emme ostis mulle täna piima, kefiiri, leiba, saia, juustu, sinki, mahla, võid, mune ja kaks kohupiimakreemi. Ning lisaks veel kolijatekambale kräsupea kooki ja pitsat. Jah, jällegi olen oma paastuajatingimusi rikkunud, aga püüan edaspidi olla parem. Praegu tõesti oli põhjust tähistada.
Terve tänase päeva siis pakkisime asju ühes kohas kokku ning teises lahti, kusjuures mul on tohutult suur sektsioonkapp ja sain selle ikkagi peaaegu täis. Emal jälle peaks nüüd tõeliselt palju tühja ruumi olema. Ja õhtu veetsime erinevate mängude seltsis, sest netti mul pole, üks kõlarite juhe on jäänud kes teab, kuhu ning telerit ma ka siin käivitada ei oska. Viimane aga polegi väga oluline. Internetitus aga ajab juba praegu, esimesel õhtul hulluks. Teine jama on see, et kerge keelebarjääri tõttu omanikuga, ei saa ma veel lubatud pesumasinat umbes kaks kuud ja siis ka võib-olla. Samas seda osta oleks praegu ülinõme, sest ma ei tea ju, kuhu elu mind viib ja pesumasinat seljas kaasa ei tassi. Ning ma suutsin eilsel pesuvahendite shoppingul juba suured pakid pulbrit ning pesuloputusvahendit kassalindile laduda ning alles siis tapiasin ära, et pesumasin on mul ainult minu fantaasias. Selleks ajaks aga oli juba piiksutajast läbi käinud kaheliitrine Vanish. Oh seda rõõmu, kui asjade jala koju tirimiseks läks! ostsin raske ja kasutu asja!aasimajandust tundma, kuulan võõraid hääli nagu mingi kergelt veesulinat pakkuv toru mu vooi kõrval ja öösel millegpärast tohutult lõhkuv kell. Rääkimata harjumatuks muutunud liiklusmürast ja gaasimajandusest, mllest ma midagi ei jaga. Aga varsti hakkan loodetavasti nii sellest kui arvemajandusest jagama.
Nii, sõbrad. Üks asi veel ja siis proovin tuttu minna. Kell hakkab juba kaks ka saama. Siia tuleb nimekiri veel minu fantaasiamaailmas figureerivatest vajalikest asjadest. Ehk tulete soolaleivale ja ühtlasi aitate!?:)
Lillevaasid
Hambaharja tops
Mikrouun
Vannitoa peegelkapp
Elektriradiaator (et kui mul on külm nagu arusaamatult täna öösel, muidu praeb ja aknad lahti kogu aeg)
Võib-olla siiski veidi uuem kui kahekümneaastane teler?
Triikimislaud
Raha, RAHA, RAHA!
Aga hetkel lõpetan. Olen õnnejunn edasi:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar