Mul on täna nii naljakas. No kohe on kõik nii naljakas. Kui mitte tavamõistes naljakas, siis veider-naljakas või halenaljakas vms.
Alustades sellest, kuidas ma käisin Tallnna Ülikoolis maad kuulamas ja selgus, et sealse bürokraatia tagajärjel ei ole mul võimalik õppida seda bakalaureuseeriala, milleks raudselt kvalifitseeritud olen, aga mul pidi olema üsna suur võimalus sama eriala magistrisse sisse saada. No kas pole halenaljakas? Minu meelest küll on. Aga kui ma sinna ka ei saa, siis hakkab küll ainult kurb.
Teine naljakas asi on see, et nüüd järsku saabki minust vist avaldatud kirjanik. Mitte blogija. Mitte ajakirjanik. Päris kirjanik. Seekord mitte küll ilukirjandus, mis mulle vist rohkem meeldiks, aga midagi väga südaelähedast.
Ma ei tea, kas olen siin rääkinud, et juba vist jaanuaris potsatas vastu ööd mu postkasti kiri, et mu kunagisest uurimustööst tahetakse teha raamat. Igatahes vahepeal on see mulle palju nalja valmistanud, aga vahetatud on vaid mõned kirjad ja ma ei võtnud seda väga tõsiselt. No kammoon. Kirjastajad ei tule ju ise sinu juurde alandlikult küsima, et kas nad võivad su kunagise tööga mässata ja selle raamatuks kokku panna. Ja isegi raha pakuvad teised. No aga täna hakkasid asjad liikuma või on tükk aega vist tegelikult minust sõltumata ja minu teadmata liikunud. Nüüd ehk saab projektile toetusrahad taha või kui ka ei saa, saame ikka hakkama. Ja ma nägin esimest kavandit. Ja ma muidugi tahan toimetada, sest ma olen ise vahepeal arenenud ja nüüd tundub see töö kohati lapsik ja naiivne. Oleks aja ta tõsisevaltvõetavaks muuta. Aga kõige lahedam on kasutada väljendit: minu toimetaja:D
Alustades sellest, kuidas ma käisin Tallnna Ülikoolis maad kuulamas ja selgus, et sealse bürokraatia tagajärjel ei ole mul võimalik õppida seda bakalaureuseeriala, milleks raudselt kvalifitseeritud olen, aga mul pidi olema üsna suur võimalus sama eriala magistrisse sisse saada. No kas pole halenaljakas? Minu meelest küll on. Aga kui ma sinna ka ei saa, siis hakkab küll ainult kurb.
Teine naljakas asi on see, et nüüd järsku saabki minust vist avaldatud kirjanik. Mitte blogija. Mitte ajakirjanik. Päris kirjanik. Seekord mitte küll ilukirjandus, mis mulle vist rohkem meeldiks, aga midagi väga südaelähedast.
Ma ei tea, kas olen siin rääkinud, et juba vist jaanuaris potsatas vastu ööd mu postkasti kiri, et mu kunagisest uurimustööst tahetakse teha raamat. Igatahes vahepeal on see mulle palju nalja valmistanud, aga vahetatud on vaid mõned kirjad ja ma ei võtnud seda väga tõsiselt. No kammoon. Kirjastajad ei tule ju ise sinu juurde alandlikult küsima, et kas nad võivad su kunagise tööga mässata ja selle raamatuks kokku panna. Ja isegi raha pakuvad teised. No aga täna hakkasid asjad liikuma või on tükk aega vist tegelikult minust sõltumata ja minu teadmata liikunud. Nüüd ehk saab projektile toetusrahad taha või kui ka ei saa, saame ikka hakkama. Ja ma nägin esimest kavandit. Ja ma muidugi tahan toimetada, sest ma olen ise vahepeal arenenud ja nüüd tundub see töö kohati lapsik ja naiivne. Oleks aja ta tõsisevaltvõetavaks muuta. Aga kõige lahedam on kasutada väljendit: minu toimetaja:D
3 kommentaari:
Millest su raamat räägib? :) Ma usun, et olen potensiaalne ostja :D
See tuleb selline mugavas suuruses teatmik töötavatest seltskonnamängudest koos juhenditega. Erinevaid mänge peaks seal olema lahti seletatud saja ringis või veidi enamgi. Enam täpselt ei mäleta. Töö ju alles algab uuesti.
Ohh sa tegid oma töö mängudest?:) Ma hetkel kirjutan oma magistritööd õppemängudest ja tegin ise käsitsi 7 õppemängu, mida siis õpetaja tunnis kasutada saab. Kuule, meil on veel midagi ühist :) Ma ju kohe alguses mainisin, et leidsin blogi, mida ma nagu ise kirjutaksin :)
Postita kommentaar