Ehk siis on aeg rääkida lähemalt, mida ma hiljuti Rootsis tegin.
Juba mõnda aega tagasi otsustasin hetke emotsiooni ajel liituda UNICEFi vabatahtlike meeskonnaga - ei mäleta, kas rääkisin sellest juba või mitte. Pärast kummaliselt pikka vaikust aga potsatas mu postkasti kutse seminarreisile Soome ja Rootsi, mis oli juba kruiisilaeval veedetava nädalavahetuse mõttes paljulubav.
Siiski, võtsin asja tõsiselt, plaanides reaalselt organisatsiooni sisse elada, teistega tutvuda ja ehk endale sobiv ülesannegi leida - ja registreerisin end täiesti üksi kolmepäevasele reisile. Seitsmekuise India-reisiga võrreldes on see muidugi nohu, aga nagu hiljem avastasime, siis ei olnud ma sugugi ainus, kes täiesti uude olukorda ja seltskonda sattumise pärast veidi pabistas.
Algus oligi imelik. Olles sunnitud end esimese laeva väljumise ajaks unise peaga sadamasse toimetama varem, kui tahaks meenutadagi, sõitsin muidugi õigest peatusest mööda, sain jala tagasi kõmpida ja kuna olin unustanud üles kirjutada kontaktisiku telefoninumbri, siis pidin ka mõne nurjunud katse õige seltskonna leidmiseks tegema.
Kõik algas väga eestlaslikult - iga uus omaette mõnes nurgas konutamas, näol kaitsemask, mis pidi väljendama ülimat enesekindlust ja huvipuudust. Mind hakkas see mäng aga varsti närvi ajama ja häiris veidi ka see, kuidas asja organiseerijad ei pidanud oluliseks ennastki tutvustada alguse lihtsustamiseks. Seega võtsin julguse kokku ja hakkasin ise lähimate inimestega tutvust tegema. Mulle tundus, et olingi sattunud kuidagi omaealiste hoolitsetud tüdrukute või tibide - kuidas tahate - keskele. Veel olid seal end mugavalt tundvad vanad kalad ja kohmetud isased. Igal juhul üldse mitte see seltskond, mida vaimusilmas ette olin kujutanud. Ei olnud seal ainult üks vana kamp ega ka lasteaed. Küll aga oli isegi üks imikuga pere ja umbes sama palju first timereid kui vähemalt viieaastase kogemusega inimesigi.
Üsna kohe tekkisidki ka esimesed positiivsed tutvused, kellega koos istuda, süüa ja linna peal vaba aega veeta. Ei läinud ka üldse kaua südamepuistamisteni. Sellele aitas kaasa ka maailma väikseim kahekümnele inimesele mõeldud konverentsiruum, kus ma käinud olen ja kus me nagu kitsas sokis paar tundi kinni olime. Laua tagant ei saanud püstigi ilma meeskonna ühtsete pingutusteta, aga see selleks.
Soomes pidime külastama sealset unicefi esindust. Võite pakkuda, kumb ja kui palju naabermaa omast suurem on:P Seal oli palju õhku, hubane koosolekunurk, plastiliiniloomad, pidevalt valmis glögi ja palju muud. Kahjuks aga kiirustati meid sealt arusaamatul põhjusel juba vähem kui tunni pärast minema.
Ma küll üldse ei tahtnud, et sellest järjekordne Helsingi-Stockholmi shopingureis saaks, aga üsna nii ta siiski läks. Me lihtsalt ei suutnudki mingit head alternatiivtegevust välja mõelda. Kahjuks jäin juba Soomes ka haigeks. Tuli kallale mingi kole kõhutõbi, mille tõttu keset linna lõualuud pidi üles ronivate külmavärinatega maadlesin ja juba kõige hullemaks valmistusin, aga õnneks oskasid apteekrid kohe õiget asja anda ja edasi läks rohtude peal juba nii, nagu polekski haige. Tore muidugi, et ma Indias ebasteriilsusega mitte ei kohanenud, vaid selle asemel hoopis ülikorralikes põhjamaades ka nüüd lambist kohe haigeks jään.
Õhtul aga sai laevas nii palju nalja, et ma hästi ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda ja tantsida sai. Veetsime paar tundi ühel organisatsiooni tutvustaval seminaril, kus kahjuks eriti targemaks ei saanud ja seejärel läks rootsi lauas söögiorgiaks, kus kala ujus lihale mõeldud veinikastmes, sest see lihtsalt ei mahtunud mujale taldrikule, lihapalle sai konjakisinepisse kasta ja kollane kalamari pudises üle lookas taldriku ääre kingadele. Eks üheks põhjuseks oli ka vabalt saadaval olev vein ja see, et kõik oli kinni makstud, aga sellist natuke piinlikku uusrikka tunnet ei ole ammu olnud. Ometi üritasin ju end rootsi lauas tagasi hoida ja mitte üle süüa.
Hiljem sai aga juba poest alkoholi juurde osta ja kuidagi sai meie väiksest kajutist peokeskus. Olin saanud endale väga toreda toakaaslase, kellega järjest ühiseid omadusi avastasime ja tema oligi kõiki meie juurde kutsunud. Pärast liikusime edasi laeva klubisse, kus esimesed end juba superstaariks joonud olid ja teised järgi jõuda üritasid.
Meiega oli kaasas üks piltilus noor neiu, kes teadis ise ka väga hästi, milline võim tal meestele on ja oma võlud täies mahus õhtul mängu pani. Kõigil teistel oli huvitav ja lõbus jälgida seda jahipidamist. Kel iganes oli mõni peoaksessuaar, see tolle meie peokuningannale ka loovutama pidi. Viimane aga jõudis vist õhtu jooksul küll kõigi klubides olnud karvaste ja sulelistega tutvust teha.
Mingil hetkel liitus meiega kiisu - purupurjus soome noormees leopardimustrilistes retuusides, saba taga. Otseloomulikult oli peovaimul vaja seda pidevalt sikutada ja tunnistan ausalt, et korra andsin ka ise teiste nõudmisele järgi ja proovisin ise, kuidas ka tundub.
Tantsisime nagu meeletud. Laev kõigutas korralikult, aga see dikteeris lihtsalt mõningaid tantsusamme ega seganud peaaegu üldse. Oli siiski üks hetk, mil laine mind ootamatult tasakaalust välja viis ja üllatuslikult kiisust jätkus veel härrasmeest, kes kiljuva minu kinni püüaks.
Meid oli nii palju, aga seltskond tantsuplatsil vaheldus pidevalt. Tantsisin kuni pidu lõppema hakkas, olles kogunud endale hulgaliselt fänne. Näiteks ühe mürakaru, kelle rütmitu taju ja lainete kiuste embuses oli päris tore ühe loo jagu keerutada. Ega ta vist muidu poleks mind rahule jätnudki.
Üsna õhtu alguses selgus, et ka meie endi seltsis on üks tantsulõvi. Üks kolmest Ilja'st, kes meie kahekümneliikmelisesse seltskonda ära mahtusid:D Küll ta tegi poognaid ja pulli ja ühel hetkel tekkinud omanikutunde ajel tõmbas mind ka teiste juurest ära põhjendusel, et nood ei oskavat üldse tantsida. Kui ta siis millalgi mind aga vampiirimoodi kergelt hammustas ja lavaäärsetelt kõlaritelt Batmani kombel rahva sekka hüppas, siis olime juba naerukrampidesse suremas. Enam eriti naljakas ei olnud aga siis, kui õhtu lõpus üritas purjus poiss mind iga hinna eest kõlaritele tõsta. Mida ma ei tahtnud. Aga ta ei andnud alla ka enne, kui ümber kukkus. Oh well...
Õhtu jooksul sattus aga paar korda minuga tantsima ka üks täitsa nunnu soome poiss. Tema ja kiisuga oligi kokkuvõttes kõige toredam. Ka siis, kui millalgi keset ööd avastasin, et tekkimas võib olla deja vu'lik ebameeldiv olukord, mille tõttu ma oma kajutisse minna ei saa, ja üksi tagasi tantsima läksin. Samas neid, kes keset tantsu suudluseks lähenesid, sai korduvalt lausega: I have a boyfriend eemale peletatud. Keda kergemini, keda raskemini eks.
Mingil hetkel sai mind vist juba pikalt taga otsinud kaaslastega lepitud, arusaamatused lahendatud ja taas koos edasi lõbutsetud. Kuni nemad suitsetamas käisid, istusin mina laeva trepile ja kohtusin seal veel mitmete noormeestega, kes kõik millegipärast arvasid, et peaksin soome keelt või vähemalt rootsi keelt puhuma ja püüdsid erinevate pickup line'idega minu juures heasse kirja saada. Mingil hetkel aga hakkas minust seal mööduma ka too nunnukas, kel siis püksisäärest kinni haarasin ja kes siis edasi aitas mul üht laeva peatreppi blokeerida. Ta oli juba enne täiesti siiralt käskinud mul Helsingisse sattudes endale helistada ja lubanud mind seal igati aidata. Mida ma ei võtnud eriti tõsiselt, sest ta ei tulnud selle peale, et me võiksime taolise tegevuse jaoks vähemalt üksteise nimesid ja numbreid teada ja pealegi, ma olen hõivatud, aga muidu ehk.... Igatahes trepil vaiksemas õhkkonnas jutustades sain vähemalt ta nime teada ja ütlesin ka kõvasti välja esimese pähe tulnud mõtte. Et nagu põhjapõder. Noh sest tema nimi oli Niko ja mulle väga meeldib multikas Niko-nimelisest põhjapõdrast. Tema aga võttis seda kui mingit eriti karmi kriitikat ja püüdis kordi ja kordi mulle selgeks teha, et not like the raindeer. Mulle tegi see vaid nalja. Aga siis tiris keegi mu taas kuhugi ära.
Öö aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mu toanaabrile oli meie enda väiksest seltskonnast austaja tekkinud. Tema ise noormehest nii vaimustuses ei olnud, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi too ööseks meie tuppa.
Mina suundusin tantsimast tulles joonelt duši alla ja veidi keeruline oli siis, kui avastasin, et ma ei olnud rätikut sinna kaasa võtnud. Tol korral päästis noormees mind hädast. Pärast aga oli vastupidi - kuid vindiga olukord. Tema suundus ka pesema ja unustas samuti rätiku maha. Mina aga olin juba voodisse magama keeranud.
Nii ta siis väljus duširuumist, kellegi teise rätik strateegiliste kohtade ees. Siis aga selgus, et ülemise voodi juurde kuuluvat rätikut ei saa kuidagi vaid ühe käe abil kätte. Ma pidin naerust püksi tegema tekkinud täbara olukorra ees. Nii ma siis pugesin peadpidi teki alla ja lubasin kimbatuses noormehel rätikul alla vajuda lasta - kõik selle nimel, et ta kahe käega tegutseda saaks.
Mingil hetkel veel jõudis ta bokserite väel uksel kõõluda ja kaamerale poseerida ning poole viie paiku olime kirjust õhtust ja naermisest - enam ei teagi täpselt, mille üle - nii väsinud, et kukkusime vist korraga ära.
Teine reisipäev Rootsis oli magamatuse tõttu natuke karm. Aga mul ei olnud mitte kõige hullem. Nt too tantsulõvi oli ärganud oma toa põrandal jopes ja saabastes. Mis on eriti kummaline, sest tal ei olnud neid õhtul vajagi olnud. Ilm oli ka tohutult kole ja vihmane. Ma ei ole kunagi varem sellise koerailmaga Rootsis käinud. See tõmbas aga totaalselt vee peale ideele linna peal jalutada ja lihtsalt ilusaid pilte teha. Ometi Stockholmis oleks nii palju teha ja näha. Seega varjusime taas peatänava säravatesse kaubanduskeskustesse.
Esialgu ei äratanud ükski hilp minus erilist huvi. Pigem hämmastasid paljud müügil olevad kummalised asjad ja tundub, et ma ei olnud ainus eestlane, kes lõbustas end pigem arvamismänguga, kes küll taolisi asju kannaks. Lõpuks aga, kui olin teiste järel ootamisest tüdinenud, sattusin täpselt oma maitse järgi H&M nurka ning kulutasin masendavalt palju raha paarile asjale, mida kindlasti ka päriselt kandma hakkan. vähemalt tean, et raha läks asja ette. Oli neid aga vaja? küsimus jääb.
Sain ka osa vajalikust sugulaste jõulupeo loosikingist. Kingituste Rootsist ostmine oligi tegelikult mu ainus shopingueesmärk. Aga see ei saanud üldse mitte selline, nagu olin plaaninud. Nimelt tulin sealt kuidagi tagasi terve snuusiblokiga. Olin küll plaaninud vaid paar populaarsemat osta, kuid müügimees lõi terve rulli kassast läbi ja ma ei viitsinud selle summa pärast vaidlema hakata. Vähemalt tegi see kingisaaja õnnelikuks ja kogu sugulasteseltskonnal oli nalja kui palju, võin etteruttavalt öelda.
Teiseks õhtuks olime kui märjad kassid. Oli taas üks seminar ja siis sain elus esimest korda korraks tekilt Ahvenamaad piiluda. Pidasime tantsulõviga maha ka pikema India-teemalise vestluse, sest selgus, et suundume mõlemad üsna samal ajal sinna. Ka pidutsemisjaksu ei olnud enam nii palju, kuigi kõik oleksid nagu tahtnud. Õhtu aga ei läinud enam nii hästi käima - ükskõik, kuidas me ka ei proovinuks. Mingil hetkel andsin alla ja tulin ära tuppa. Mulle nii meeldib, kui mugav on laevadel pidutseda. Jookse "kodu" vahet kasvõi sada korda. Nunnut poissi ka kahjuks enam ei näinud ja just siis, kui valmistusin magama minema, sai alguse hoopis üks huvitav vestlus kahe reisikaaslasega, kellest ühega enne sõnagi vahetada polnud jõudnud. Nimelt arutlesime probleemsete ja kriminaalsete lastega tegelemise võimaluste üle. Nii sai varsti jälle kell neli.
Viimane päev oli aga juba üsna piinav. Olles kaks päeva pidevalt üle söönud, plaanitust kordades rohkem alkoholi tarbinud ja raha raisanud ja samas kahetsusväärselt vähe organisatsiooni ja selle eestvedajate kohta teada saanud, oli nüüd kohutavalt raske väsimusega võidelda. Ometi tuli meil veel laeva vahetada, sadamas ärkvel püsida ja abitult pealt vaadata, kuidas üks purupurjus mees end eskalaatorist alla teadvusetuks oli kukkunud ja keda nüüd turvad ükskõiksel pilgul, käed rinnal risti, kiirabi saabumiseni valvasid. Mind vist jääbki kummitama hirm, et kas temaga sai ikka kõik korda. Me ei jõudnudki arste ära oodata. Samas pidid sealsed purjus inimeste kukkumised täiesti igapäevane nähtus olema. Paljud meist nägid ka seda õnnetust ise pealt. Mina õnneks mitte. Mul tuli vaid õige aja saabudes tema kõrvalt trepist üles ronida, justkui inimene ei lebakski seal samas kuidagi väändunult maas. Ta oli neile juskui vaid rike, mille tõttul eskalaator peatati. See oli kummaline kontrast meie hoolimiseteemaliste seminaridega.
Laevale mineku koridoris aga tervitas meid toreda üllatusena aga akordioniga Pipi, keda me keegi küll oodata ei osanud. Ignoreerisime laevarestorani sööjatele reserveerimise silte ja vajusime lötsti ühe suure laua taha. Mõned meist magasid seal samas laua ääres, mina aga kuulasin Pipi kontserti ja mängisin meiega kaasas olnud imetubli imikuga, kes terve reisi vaid rõõmsalt lalises ja ka igavad seminarid nututa üle elas. Mingil hetkel meenus mulle ka, et tean tema naerupallist ema ammusest ajast. Ühiseid tutvusi tuli aga välja veelgi. mis aga kõige tähtsam - toreda reisi lõpuks sain palju ägedaid uusi tuttavaid. Ehk ajapikku selgub ka minu koht organisatsioonis...
Vabandust segapudrunduse eest!
