Viimased kaks päeva on ema mind kodust välja kiskunud. See kõik aga algas ja lõppes tüliga, kuigi vahepeal oli ju päris tore. Nimelt ei paista me kunagi jõudvat sinna, kus ta jääks minuga rahule. Ei ole ta rahul siis, kui ma abi ei küsi ega ka siis, kui hakkan ka ise end abituna tundma juba. Eriti puudutab see töö ja raha teemasid. Ühest küljest tema jutus on iva, aga teisest oskab ta seda serveerida vaid mind ülimalt närvi ajaval moel, mis jätab mulje, et ta tahab mu unistusi läbi raiuda nagu tüütuid väänkasvusid. Ma ei ole veel valmis alla andma ja ma teen endast parima, et oma eesmärke saavutada. Ja ma ei tea, miks ta arvab, et see kõik mind ennast üldse ei häiri ega muretsema ei pane. Harsh ütleb, et kõik emad on sellised ja samas näeb ta mind pidevalt ka nutmas, sest näeb, et ega ma isegi oma eluga rahul ei ole. Tema arvates ongi kõik hästi, kui annan endast parima ja juba jälle kutsus ta mind tagasi enda juurde. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma nõrkusehetkedel tema käte vahele põgeneda tahaks, aga see poleks see. Ja mis see üldse oleks? Jälle mingi ajutine situatsioon, kuni tema elu taas muutuma hakkab? Ja ma vihkan seda, kui nõrk ma praegu emotsionaalselt olen. Võin vabalt ühel hetkel naerda ning olla õnne tipus ja järgmisel juba jälle pisaraid valada. Huvitav, kas see ongi depressioon?
Emme, sa oled mulle väga kallis ja ma olen tõesti tänulik selle eest, et sa mind need kaks päeva aitasid, aga ma loodan, et sa tegid seda, sest sa tahtsid aidata, mitte selleks, et minuga manipuleerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar