Eile oli üsna asjalik päev. Veetsin hommikupooliku oma vanas lasteaiarühmas kedagi asendades, mis oli tore, sest sain oma kunagisi tibusid taas näha - mõnda ka esmakordselt sel aastal - ning ka uutega tuttavaks. Näiteks oma kunagise sõbranna tütrega, kes sinna minu tõttu sattuski.
Pärastlõunaks aga oli kokku lepitud veel üks tööintervjuu. Sisetunne ütleb, et mul läks seal hästi ja ise tean, et nautisin seda. Ma ei viitsi enam ei end ega elu ka sellistes situatsioonides liiga tõsiselt võtta. Kuigi tagajärjed ajavad mõnikord lausa nutma. Igatahes sain juurde kindlust, et mina olen väga tore, minu CV on täiesti asjalik ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et viga on minus. Tööpakkumine ise ei olnud päris selline, mis mind vaimustusest kiljuma paneks, aga täiesti võimalik, et mulle meeldiks seda päriselus teha.
Õhtupoolikul ootas mind ees veel üks kohustus, mille ise endale võtsin. Nimelt registreerusin ühe UK ülikooli pakutavaid toetusi tutvustavale seminarile ja nüüd jõudiski kätte aeg just mind huvitavaga tutvuma minna. Oli see ülikool mulle ju juba ennegi silma jäänud ja nüüd tundus, et pean lihtsalt minema. Käisingi ja saingi targemaks. Sain teada, et kahjuks ei pruugi ma oma erialale isegi kvalifitseeruda hinnete poolest, aga uurides lähemalt selgus, et kui mul nüüd peaks igas mõttes vedama, siis töökogemus korvab selle, veel on natuke aega kandideerida juba lähenevaks sügiseks ja alles seejärel saab tõsisemalt keskenduda keeletesti läbimisele ning toetustaotlusele, mitte ei pea kõike ette ära tegema.
Otsustasin, et mul oli väga hea päev ja uskuge, selline päev on hetkel minu mõistes juba väga hea. Kuid ka see päev lõppes voodipesu triibuliseks nutmisega. Ma ausalt ei tea, mis mul viga on ja miks iga asi mind lausa nutma ajab. Tundun vist juba nagu tõeline piripill. Vähemalt sellele inimesele, kes enamasti seda kõike kõrvalt näeb. Aga ta ei kurda. Tema usub minusse ja saab kurjaks vaid siis, kui ma ise ei usu ning jälle üle mõtlema hakkan. Ta vist teeks kõik, et ma rohkem ei nutaks ja ma tõesti püüan mitte nutta, aga hetkel veel ei suuda end kontrollida. Vihkan sellist nõrkust ja imestan ka ise, kus on see elav ja särav julge neiu, keda mu sõbrad kirjeldavad seoses minu nimega. Tunnen ju isegi, et olen vaid tolle hale vari. Vari, kelle energiavarud on otsalõppemise korral ning kes ei tea, mida veel paremini teha, et lõpuks asjad laabuma hakkaksid. Ja samas ma tean, et meid ootavad ees palju-palju raskemad ajad ja katsumused, aga see mind ei hirmuta. Hirmutab mõte depressioonist ja võimalikust ravimitevajadusest, kuid H ütleb, et that's not my case. Et ma olen ikkagi intelligentne ja loogiline, kuigi vahel ka rumal ja ma pean vaid oma hirmudest võitu saama ning endast parima andma. Aga mulle väga meeldiks, kui personalitöötajad saaksid aru oma rollist ja aitaksid inimestel üksteist leida, mitte ei mängiks mingeid võimumänge vaid seetõttu, et nad saavad. Ma ei suuda leppida sellise hingedel trampimisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar