aprill 10, 2011

Tormid meid ei murra!

Vaatasin, et pole siia nii kaua kirjutanud, et pean lausa neljapäevani ajas tagasi minema. Nimelt ärkasin isa kõne ja käsu peale end neljakümne viie minutiga loomaaeda vedada. Ei lugenud meist kellelegi see, et välja oli antud 30 aasta suurima kevadtormi hoiatus. Eriti mulle, sest see tähendas, et ma näen üle ülimalt pika aja oma vennapoega ja tema on laps, kes vist küll kõigile meeldib. Niisiis jooksin duši alla ja sööma ning jõudsin napilt näo pähe teha, kui isa õnneks helistas, et tuleb mulle siiski järele. Aeg läks nii napiks, et tormasin märja peaga välja, aga eriti vahet ei olnudki, sest üsna kohe hakkas hallist taevast lisaks külmale tuulele sademeid langema.

Käisime siiski vapralt loomaaias ära. Ma ei ole seal mitte kunagi varem nii vähe külastajaid näinud, et vaid iga poole tunni tagant vilksatab ehk keegi võõras. Varjusime siis tihti troopika- ja teistesse majadesse, aga ka nii oli tore. Sain sasida oma vennapoja juukseid ja tunda, kuidas lapsekäsi minu käe järele haarab every now and then. Või kuidas ta kõike mulle näidata tahab. Oli ülimalt tore, kuid ka kerge mõru pill tuli alla neelata, kui ta ütles, et mina ei ole tema tädi. Olen vaid kasutädi, sest ma ei ole tema vanaisa laps. Ainult mu poolõde ja -vend on. Huvitav, kes teda küll aitas sellisele arusaamale jõuda? Natuke kurb, aga eks meil ole ka veel pikk tee minna. Laps on ju vaid laps ja järgmisena olime rääkinud isa ära, et ta meid jäätist sööma viiks.

Olles veetnud mitu tundi õues, sain lõpuks koju oma külmunud koibi soojendama. Kes veel ei tea, siis see juhtub minuga alati õues käies. Tegin vist natke tööd ja rääkisin umbes sama natuke teate küll, kellega, kui jõudis kätte aeg endise Silmarõõmuga taaskohtumiseks. Nimelt vihastasin hiljuti selle peale, et temast midagi kuulda pole olnud ja küsisin, et kas me pole enam sõbrad ja nüüd ta siis tegi viimaks aega minuga kohtumiseks. Mina tahtsin välja minna, aga tema tahtis külla tulla, mis tähendas, et pidin end ülikiiresti suurest segadusest läbi närima, aga samas tahtsin ju natukenegi Harshiga kvaliteetaega veeta. Väga raske dilemma oli. Niisiis rapsisin igas suunas ja lõin illusiooni, et kõik polegi väga õudne ja räpane, aga rääkisin viimase minutini ka Harshiga. Muidugi jõudsime jälle minu hirmudeni ja Raunole läks vastu üks punaste silamdega pandakaru lähisugulane. Veetsme koos toreda õhtu lihtsalt rääkides ja siis sai Sandraga kokku lepitud, et ta tuleb taas Tallinnasse nädalavahetuseks.

Veetsme Sandraga koos mitu toredat päeva kõike ja mitte midagi tehes. Eilne õhtu oli eriti tore, sest otsustasime randa pilte tegema jalutada. Täesti lõpp, kuidas sealne seis vähem kui kahe näalaga muutunud on. Nüüd saab veepiiril jalutada. Aga minu suurimaks rõõmuks ja üllatuseks ei olnud luiged kuhugi kadunud ja ükskord ometi oli mul kaamera õigel ajal kaasas. Võite Facebookist tulemusi vaadata.

P.S. Mul on jälle õudne laulmise vajadus tänu sellele, et hakkasin uuesti Glee'd vaatama. Ei oska kohe vait olla. Ei taha ka. See on üks väheseid ja imelisemaid asju, mis alati hingele pai teeb.

Kommentaare ei ole: