Et tegemist on minuga, siis suurem osa kodust väljas käimistest sisaldab ka mõnda seiklust. Nii ka eile. Tulin surmväsinuna trennist ja ootasin pimedas ja peaaegu tühjas kesklinnas oma trolli, mis kuidagi tulla ei tahtnud.
Ühel hetkel tekkis sinna mingi Bieberlik kapuutsiga pusasse mähkunud tasakaaluhäiretega tüüp. Ta hakkas minu suunas tulema. Meenutasin Harshi soovitusi, manitsusi, ähvardusi ja hoiatusi ning püüdsin jätta muljet külma südamega bitchist, kes teda ei näegi.
Juba tundus, et ta läheb siiski minust mööda, aga siis ta peatus hetkeks, vaatas otse minu peale ja järmisena oligi juba minu kõrval. Paistab, et ma siiski ei suuda ebahuvitavaks jääda. Kapuutsi alt tuli välja vanemat sorti mees. Ta küsis siis mult kella ja hakkas segaste juppidena oma elulugu jutustama. Tagasiside puudumine teda ei seganud. Sain mitmed sõnatud tunnustusavaldused ja siis kuulsin, et tal polegi elus ühtegi naist olnud. Aga et ega ta eriti otsinud ka pole. Või noh... tõstis ta sirutatud sõrmedega käe, on mõned siiski olnud, aga ei midagi tõsist. Sest tema on veetnud suure osa oma elust vangimajas, ag seal oli raske otsida ka. Et tema on kriminaalne element. Kui ma ei usu, võib ta mulle ka oma dokumente näidata. Dokumente, mis seda tõestaksid. Something something veel... Et aga mina olen alles laps. Aga et temal pole enam muud teha, kui kasti ronida. Kui ma saan aru, mida ta mõtleb. Aga noored inimesed ikka saavad.
Siis tuli troll ja õnneks ta taipas, et minust ei saa talle sõidukaaslast. Aga ju sai ta juba olulisemad asjad südamelt ära räägitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar