Kui esimene algas sõimusõnade ja paha tundega, siis ei osanud ma aimatagi, et nüüdseks juba neli päeva jutti õudukaid vaatan ja end varakult üles ehmatan.
Teise päeva unenäost mäletan vaid, et oli kooli esimene päev vms ja läksin klassi. Enamiku laudade peal vedeles juba kellegi kott, nii et algul läksin ühte vabasse tagumisse pinki, kuid kuna olin märganud ka Katsi asju eespool, siis mõtlesin, et what the heck ja kolisin ümber sinna kõrvale mõeldes, et aga põhimõtteliselt alati on ju nii olnud. Samas mingit eelnevat kokkulepet meil ei olnud ja ma olin veidi ebakindel. Ühel hetkel ta tuligi klassi ja nö meie laua juurde, kuid jäi seal seisma ja mulle imeliku näoga otsa vaatama. Tundsin end murust madalamana, suutmata tõlgendada, kas see on hea või kuri pilk ja paanitsedes, et äkki ta ei tahagi enam minuga istuda, äkki tal on kellegi teisega kokku lepitud, äkki ta tahab oma praeguse peikga üldse istuda? Mis sellest, et me ühes klassis ei käinud ega kooli ajal üksteist tundnudki. Hommikul aga helistasin Katsile peamiselt muul põhjusel ja rääkides ära oma unenäos kajastunud hirmu, hakkas ta vaid naerma.
Eilsest unenäost mäletan juba rohkem. Näiteks seda, et sõitsime neljakesi vist mingi mu emale kuuluva maja juurde ja pidime seal ööbima. Minuga olid kaasas Biksu - mu lapsepõlve sõbrants, üks klassivend ja tema tüdruk, kes vist oli Sandra. Klassivend jäi vist autsse magama. Aga oletasin, et Sandra magab koos minuga nagu alati ja teised külalised teises toas, kuid tüdrukud otsustasid hoopis oma voodit jagada ja mina jäin imestunult üksi. Näete juba mustreid?
Mäletan ka, kuidas hommikul ärkasin selle peale, et minu voodi kõrval oli selline vanaaegne, kuid hästi kõrge varrega pumbaga kaev ja keegi (vist ema) pumpas mu märjaks. Samuti, kuidas tüdrukud püüdsid ära arvata meie auto marki ja siis Biksu teatas, et tegu on kas BMW X5 või BMW XSiga ja sealt alt on mingi bumper või asi puudu, mille abil sai kõrgesse autosse astuda. (Imestasin, et mu alateadvus sellist infot omab või produtseerib nagu unes imestasin kunagise sõbranna oskuste üle. Ja siis selles unenäos sain ise solvatud. Ma ei tea, miks, aga millegipärast äratasin ma oma emas tõelist vastumeelsust, mille väljanäitamisega läks ta lausa nii kaugele, et ütles mulle, et isegi mu juuksed on rumalad. Ja kui uurisin, kuidas ta saab midagi sellist öelda ning instinktiivselt hakkasin oma juukseid uurima, siis ta ütles vaid, et sellised juuksed on rumalad ja kõik. Olin veel terve päeva solvunud selle peale, mis ema unes ütles.
Tänane õudukas aga oli see kõige hullem ja ma väga loodan, et siin see rada katkeb, sest ärkasin värisedes ja läks tunde nunnude filmide vaatamist, et tasakaal tagasi saada. Lugusid oli kaks. Esimene eeldas, et ma sõidan kuhugi lennukiga. Enne veel aga tahtsin vist Annikaga midagi muud põnevat-olulist teha, kuid nähes, et ajaliselt võib liiga napiks minna, läksin siiski otse lennujaama. Seal aga selgus, et olen ikkagi väga hiljaks jäänud ja vaid õnnekombel jõuan lennukile. Keegi käskis mul number 2 järjekorda-väravasse minna, kuid ma nägin esimesel korrusel vaid number ühte. Läksin siis teisele korrusele, mis nägi välja rohkem nagu mingi suur ühisruumi ja päiksevalguslampidega ettevõte. Seal oli palju inimesi ja palju numbreid, aga kahte ei paistnud.
Küsisin siis esimeselt ettejuhtujalt abi ja kohe juhatati mind järgmiseni, kes sai kohe aru, kes ma olen ja teavitas ka mind sellest, et olen viimane ja võimatult kiire on. Ta nõudis mu dokumente ja samas kiirustati mind juba vist lennukisse, mis oli rohkem nagu üks suur toolidega ruum. Mind suunati kohale ja siis hakkas see ruum liikuma. Minu peas aga keerles kahtlus, kas kõik ikka pidi nii minema või olen mingi vandenõu otsa sattunud, sest ma ei saanudki oma dokumente tagasi. Ühel hetkel märkasin, et mu toolil on turvavöö ja kõik naabrid on juba kinnitatud. Kinntasin siis ennastki ning algas reis tundmatusse. Selgust ma aga ei saanudki.
Teine osa unest oli oluliselt realistlikum ja õudsem. Magasin oma voodis ja hakkasin kuulma mingit särinat. Tundus, et see tuleb seina seest pistikute tagant. Just nagu välk iga natukese aja tagant. Mul olid kaugemal seinas ka mingid kaks valget korki vms, aga kui märkasin, kuidas need iga särinaga tumedamaks muutuvad, tekkis hirm, et mu kodu põleb seina seest. Ärkasin siis unes üles ja püüdsin 110 helistada, kuid telefon keeldus koostööd tegemast. Ta lihtsalt oli kuhugi menüü sügavustesse läinud ja keeldus avalehele minemast nii, et ma saaksin helistada. Vimaks siiski sain, kuid vastu võttis mingi kahtlaselt lõbus poiss. Tundus selline paras pervert ka, kuid ma ei suutnud kõne katkestada ega ikka veel hädaabisse helistada. Siis hakkasin proovima arvutiga ühendust saada, kuid arvuti hakkas konkreetselt tükkideks lagunema ja mu paanika aina kasvas, sest kujutasin ette, kui kiiresti tuli levb. Ühel hetkel tekkis meil vist ka videoühendus selle perverdi seltskonnaga ja mind ajas see marru, sest mu paljast keha katsid vaid juuksed. Ühel hetkel tuli see tüüp kuidagi ise ka minu juurde. Rääkis midagi sellest, kuidas tal sel päeval juba mitmendat korda veab. Mina aga hakkasin juba väga suurde paanikasse sattuma ja lükkasin ta pooltoore jõuga välja tagasi.
Kui ta oli juba uksest väljas, siis avastasin, et ta oli suutnud mitmed minu hilbud endale selga ajada ja käskisin tal need seljast koorida. Ta kooriski viisakalt ja andis tagasi. Viimaks võttis ära ka oma isikliku valge pusa ja siis nägin, et selle külge oli jäänud üks kondoom. See tekitas minus muidugi erilist vastikust ja siis ta suutis selle kuidagi vist lausa minu külge määrida, kuid ma surusin oma ego alla ning ukse kinni, et see hiljem lihtsalt likvideerida ja vajadusel ka psühholoogi diivnil vedelemas käia hullema ära hoidmise nimel, kuid siis suutis ta uuesti käe kuidagi ukse vahelt sisse torgata sellises kõrihaaramise positsioonis, mille peale end päriselt värisedes üles ehmatasin.
See oli lihtsalt liiga õudne. Aga reaalsusest räägin ehk homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar