Uued tuttavad on toredad

Ehk olen järjega teisipäevas. Nimelt sain siis sõnumi ühelt netituttavalt, et ta on viimaks Eestisse jõudnud ja tahaks minuga kokku saada. Samuti helistas Annika, et tema tahaks minna Kadriorgu pilte tegema ja nii ühendasin mõlemad üritused selleks õhtuks.

Enne tööpäeva lõppu hüppas veel ema läbi, et mulle soovitud varajane sünnipäevakingutus üle anda - aitäh emme! Sain sellise mikseri, mis sadat imet teeb, aga siiani olen vaid karpi näinud ja seegi on Annika auto pagasnikus:D Üldse on mingu hullem tehnikajamade nädal olnud. Minu arvuti viskas juba eelmisel nädalavahetusel kuumarabandusest vist sussid püsti ja pildi taskusse ning läks Kaarli juurde remonti. Võiksin ta juba ammu tagasi saada, kuigi poole tühjemana, sest tüüp kustutas üsna süüdimatult kõik mu filmid ära, sest "välisel kettal ei olnud ju nii palju ruumi ja neid saab alati uuesti tõmmata", aga nojah. Üritan oma raevu alla neelata, sest ikkagi suutis ta mu sõbra taas ellu äratada ja pidin vaid kuulama loengut Aasias kokku pandud asjade halva kvaliteedi kohta - aga mis ei oleks seal kokku pandud eks? - ja pean nüüd üritama tagasi saada kümneid mulle meeldivaid filme.

Samuti sai selgeks, et gaasiboileri remont on ikka hädavajalik ja organiseerisingi selle. Eesti Gaasi venekeelne onu teenis kümneminutilise nokitsemise eest ligi kuuskümmend eurot - eriti nunnu! Ja minu meelest ei saanud asjad ikka korda, aga kuna ma ei jõudnud teda terve päeva kodus oodata ja õige tunni sees ta välja ei ilmunud, siis jäi teda ootama Sandra, kes pahaimamatult tüübile lihtsalt raha andis ja ta ära lasi pikema kontrollita. Nojah, vaatame, kuidas nüüd seis on. Vähemat ainus vahepeal kodus veetud dušš tundus normaalsem.

Aga ma pidin tegelikult ju oma uuest sõbrast rääkima. Tema nimi on Omar ja ta on ümberpöördunud edukas Egiptuse ärimees, kes nüüd rohkem iseendale elada otsustas. Kohtusingi õhtul tema ja Annikaga ja mingil hetkel helistas Sandra ka, et ta tahaks meiega liituda ja ei saa aru, miks ma veel koju ei ole tulnud. Aga kuna meil oli kokkulepe, et ta helistab mulle (ei helistanud), kui tahab ühineda ja päeval tegi pigem nägu, et ei taha, siis ma lihtsalt läksin töölt otse. Ja parim kild oli see, kui Sandra siis mõtles meile järele tulemisele ja küsis mult: kus Kadri elab:D

Igatahes, meil oli tore õhtu. Jalutasime veidi pargis ja siis mere ääres (kus sain ta soolast vett maitsma:D) ning külastasime ka harjumatult inimtühja Lauluväljakut ning siis selgus, et Omar tuleks minuga täitsa hea meelega Dagö kontserdile kaasa ja nii leidsingi omale kaaslase ja see oli täpselt nii hea, kui ma arvasin või isegi veel parem. Kui see on võimalik. Igatahes Pirita kloostri varemed ja Dagö profid oli võimas kombinatsioon. Rokkisime poole ööni ja siis saime napilt viimaste bussidega koju. Muidugi eestlased istusid seal lava ees maas poole kontserdini erilist kaasaelamisrõõmu näitamata, aga kaasmaalased üllatasid mind positiivselt siis, kui oli vaja iseseisvalt üsna keerulisi leelotamisi Saatpalu ergutuste taustal teha. Saadi täiesti vapustavalt viisipäraselt hakkama ja seda kohe suurearvuliselt. St siis, et väga paljud laulsid kaasa ning lõpuks oli ikka kogu rahvas püsti ka ning jalad tatsusid ning suud liikusid vanade heade hittide taktis. Nüüd tean, et kunagi enam ei kahtle, kas nende kontserdile minna või mitte.

Kolmapäeva veetsin ka Omari ja teistega, aga sellest veidi hiljem. Mu õhtusöök vist kärssab juba ja nälg ka tapab.

Mõni päev on ikka no nii mäest üles, mäest alla

Eilne näiteks oli selline päev. Algas ta täiesti tavapäraselt, aga siis juhtus midagi ja sai selgeks, et minuga on midagi valesti. Kohe sellisel määral, et ei suutnud seda varjata ega ignoreerida ja siis juba käitusin nagu mingi hale tibi, kes tahab töölt reedel varem koju minna, sest tal on paha olla. Ja läksingi. Ise veel põdesin kogu loo pärast, sest kõik teised olid puhkusel ja mul oli ka nii palju tööd vaja veel sel päeval ära teha, aga kui ma siis õue jõudes põhimõtteliselt esimese põõsa alla oksendama läksin, sain aru, et ära tulemine oli õige otsus.

Pool päeva oligi paras piin. Kord külm, siis kuum. Lisaks tundus veel, et teatud organid tahavad igal sammul kehast välja kukkuda ja kõhus keeras ka muidugi. Terve keha oli imelik ja midagi selle vastu ette võtta ka ei osanud. Õnneks suutsin veidi magada ja pärast seda oli nii palju parem, et suutsin ka oma tööülesanded kuidagi ära teha.

Õhtuks oli juba nii viisakas olla, et sain Sandraga poodidesse kaasa minna, nagu olime kokku leppinud ja see osa päevast oligi kõige toredam. Tänu suurtele allahindlustele kulutasin ka üsna palju raha, aga sain kokkuvõttes väga mõistliku hinnaga mitmeid vaja minevaid asju.

Ja kõige ägedam oli taaskordne loomapoe külastus. Käin Kristiines tavaliselt ka seal müüdavaid tuhkruid vaatamas, sest nad on lihtsalt nii intrigeerivad. Seekord läks veel eriti hästi, sest üks töötajatest oli looma just puurist välja võtnud ja jalutas temaga ringi. Sain niisiis ka võimaluse talle pai teha ja mulle tõesti tundub, et üks neist energilistest vorstikujulistest loomadest võiks endalgi kodus olla. Või kaks. Et neil igav ei hakkaks.

Ja päris õhtu veetsime sooja teki all nunnusid filme vaadates ning nädalat veiniga ära saates.

Takjasõda ööklubis.

Ehk Maria läks Tannut kuulama. Reklaamitud ühisprojekt noorte sümfooniaorkestriga kõlas lihtsalt nii interigeerivalt, et vedasin end kohale kindlustundeta, kas üldse keegi lõpuks minuga liitub ja mõne aja olingi üksi.

Siis aga laekusid ka Annika ja co ning hiljem ka Katsu, kes seal koos mu teiste tuttavatega nagunii päev otsa tööl oli olnud, aga see selleks.

Kontserdile me halva ilma tõttu kauaks ei jäänud ja läksime hoopis Patrickusse õhtust sööma. Oligi mõte, et lähme siis istume kusagil, aga mingil hetkel hakkas meile mõlemale siiski tunduma, et võiks ikka kuhugi tantsima minna.

Mõningase kodutöö järel sai suund Überi poole võetud. Ma olengi seal varem vaid korra või kaks käinud, aga muusika oli täitsa okei - vähemalt esialgul.

Aga millest ma rääkida tahtsin, oli tegelt see, kuidas seal mingid tüübid kohe end meile külge kleepisid. Ei midagi erilist eks. Aga kui nagu üldse aru ei saadud, et me ei ole huvitatud enamast kui tantsimisest ja aina rohkem minu ruumi sisse tuldi, kuni jälle avastasin, et mu kott on minust kilomeeri kaugusele maha jäänud, siis lõpuks läksin päris närvi ega tahtnudki hästi tagasi tantsima minna.

Siis muidugi tuldi keelitama ja ühel hetke andsingi alla, aga siis ei vaadanud neile igaks juhuks isegi otsa enam, kuid lõdvaks ka lasta ei saanud, sest iga vähegi sensuaalsemat liigutust oleks kohe kutsena võetud. Siit siis tulebki minu dilemma - kuidas nautida pidu nii, et kogu aeg mingite takjatega võitlema ei peaks? Ja ärge öelge, et tantsige siis tüdrukutega omaette, sest üldjuhul pole meile selle vastu midagi, kui mõni noormees meiega ühineb. Aga selline külge kleepumine - eriti, kui ma ei ole huvitatud - oli enam kui liiast. Kuidas teie siis viisakalt nad ära saadate või sobivas kauguses hoiate? Aga vähemalt Katsuga oli tore üle pika aja koos aega veeta. Sai igasuguseid uudiseid kuulda jne. Ja muidugi pidu lõppes sellega, et kaks kukke ei mahtunud enam ühte ruumi ja veri voolas - jõudsn isegi napilt ohtlikust kohast eest ära, aga see pani ka viimase paugu peotujule selleks korraks.

Välk selgest taevast

Kuna eile oli tööl rahulikum päev, siis mõtlesin, et kasutan ära head võimalust ja proovin minna üle pika aja verd andma. Kontrollisin järgi ka, et neil on minu verd väga vaja ja valmistusin võitluseks teemal: see on tobe, et te ei luba mul malaariariigist tuleku järel terve aasta verd anda, sest mind on testitud, regulaarselt keemiat täis topitud ja üleüldse, varem piisas poolest aastast. Aastat aga ei pruugi enam kunagi jäädagi kahe India külastuse vahele ja nemad kaotavad ühe hea doonori. Ime siis, et paljud tõsised vereandmisfanatid valetavad neile oma kontrolltestis suurema headuse huvides.

Võin juba ette ruttavalt öelda, et kogu mu ettevalmistatud kaitsekõnest ei olnud üldse kasu, aga verd ei lubatud mul anda hoopis imelikumal põhjusel.

Kohe sinna jõudmisest peale hakkasid asjad toimuma ebastandardsel viisil. Nimelt saadeti mind registratuurist otse arstikabinetti, mitte tervisetesti täitma, aga ma olin nii rumal, et ei osanud mdiagi kahtlustada. Tetrist mänginud registratuuritöötaja, kes mind ise ei registreerinudki küsis veel, kas mul oli eelmine kord hemoglobiin madal ja siis kuulsin pealt kuidas ta mind õele punaseks nimetas.

Kui ma siis lõpuks arsti juurde sain, oli ikka täielik šokk, et minu eelmise korra (aasta tagasi) analüüsid on pannud mulle hepatiit C kahtluse. No kurat! Ma pole mingi joodik, narkomaan ega muu selline.

Õnneks uskusid ka nemad ise, et tegemist on valepositiivsega ja kordustest oli olnud nagunii negatiivne, aga ikkagi ei lubatud mul verd anda. Ei aidanud ka minu kinntus, et Indias testiti mul ka kõike võimalikku ja midagi ei tulnud välja ja et kuna tegin vahetult enne eelmist vereandmist vaktsiine, siis äkki on asi selles. Kõik! Mul on joon all ja nad teatavad mulle uue analüüsi tulemustest. Kui aga nüüd ka läbi kukun, siis olen mitmeks aastaks diskvalifitseeritud mingite mittespetsiifiliste markerite pärast.

Miks minuni aga juba aasta tagasi see info ei jõudnud, paneb kõige rohkem vihastama. Arst ütles vaid, et ju prooviti helistada, aga ei saadud kätte. No mingu persse! Miks nad siis mailiaadresse ka iga kord uuendavad? On üsna selge, et tol hetkel, kui üldse helistatigi, olin ma juba Indias ja kasutasin teist numbrit. Aga see on ju nii tõsine asi, et nad oleksid pidanud kasuma iga võimalikku viisi minu informeerimisest. Mõelge, kui mitut inimest ma aastaga tahtmatult nakatada oleksin võinud! Aga neile on tähtis vaid nende patsientide tervis, mitte good of all mankind.

Kahju, et ettevõttel, kuhu isegi väga tahtnuks tööle minna, on nüüd sellised kommunikatsioonierrorid ning muidugi mina tulin sealt ikka tõsiselt šokeerituna ära.

Hakata ehteärikaks või mitte?

Et siis tuli selline imelik ettepanek kelleltki tuttava tuttavalt Indiast, kes arvab, et just Eesti võiks olla see koht, mille kaudu Euroopa turule murda.

Otseloomulikult olen skeptiline. Esiteks, ma olen näinud lähedalt, kuidas Indias ka lugupeetud rahvusvahelistes ettevõtetes äriajamine käib ja minu maine on minu suurim vara. Teiseks, vihkan ma müügitööd. Samas aga armastan ma ehteid ja müügitoetustegevusi. Ja mul on juba töö, mis mulle meeldib ja millest ma loobuda ei taha. Eriti veel millegi võõra ja hetkel tundmatu-ebausaldusväärse nimel. Aga... aga see oleks ju jälle väljakutse ja teate ju küll, kuidas ma nendesse suhtun. Kui lahe oleks öelda, et tõin ise suure ettevõtte Eesti turule!

Ma arvan, et ma vist teen kõigepealt nende kohta tõsisemaid taustauuriguid. Siiani aitasin neil vaid sõbrale teene tegemise korral mõningad Eesti ehtemüüjad üles otsida.

Aga täna oli muidu ka tore päev. Sai tööl segadust selgemaks - oligi vaja leida mõistlik suur boss. Ja sain ka hulga asju õigete meesteni toimetatud, aga mõtlen õudusega, mis mu eile ja täna tellitud kaheksast telefonist saab. Esiteks tundub mulle endale nii absurdne osta kaheksa telefoni korraga - mis siis, et firmale ja ise ei saa ühtegi - aga nüüd tuleb need kuidagi turvaliselt ka uute omanikeni toimetada.

Sain ka ühe ägeda lehmakujulise mälupulga omanikuks. Tegime toreda Baltikumi bossiga vahetust - tema pakkus mulle seda pärast seda, kui oli lehma taguosa tagasi küsima tulnud ja mina andsin vastu meie pulga koos lehmakommiga.

Õhtul läksime Annika äkkotsuse peale kinno. Vahepeal päästsin veel kiiruga oma töö-pangakaardi ära, mille kogemata päeval ära blokeerisin ja kuna siis kohe polnud kinos midagi, siis jalutasime mööda poode, nagu Genialistide laulus. Ega ostnudki midagi, aga siis jäi mulle jalgu silt: india maiustused. Muidugi astuin ligi ja sain tuttavaks portsu krišnaiitidest India fännidega. Vestlesime päris pikalt ja mul oli tore, kuigi mind kergelt uude usku värvata prooviti. Aga ma arvan, et äkki lähengi mõnele nende loengule niisama enese harimiseks.

Ja siis naersime, kõht kõveras, vastikute bosside filmi üle.

Justinit tuntakse karvupidi

Ehk siis laupäeva ööst, mil millegipärast tekkis hirmus tahtmine üles leida üks Bieberi laul, mis minu meelest täitsa kuulata kannatas ja millele end korduvalt kaasa laulmas olin avastanud. Niisiis otsisin oma arvutist edutult seda, seejärel Google'ist ja Wikipediast ning kammisime ka terve Youtube'i soovituste nimekirja läbi ühe meeles oleva fraasi abil.

Isegi leidsime Justiniga seotuna sellise fraasi, aga see ei viinud kuskile. Kuni olime kõri auguni Justini uuemate ja varasemate paladega tutvunud ning viimases lootuses pöördusime tagasi arvuti enda teadmiste poole.

Ja te ei kujuta ette, kui naljakas oli, kui Riin kaks ja kaks kokku pani ja mõistsime, et otsisin hoopis Sandra teise lemmiku - Ericu lugu ja sellist fraasi, mida me otsisime, seal ei olnudki. Naersime ikka, kõhud kõveras, pisarateni. Ja sealt edasi läks arutluseks, miks need kaks meile nii sarnased tunduvad ja ma usun, et S tahaks mind maha lüüa praegu - aga nad on nagu must ja valge koer, kaks tilka vett. Ja nende põhiline kommunikatsioonisõnum on karvades.

Peost peoni

On olnud jälle ülimalt kiired ajad. Eelmisel nädalavahetusel leidsime siiski Aivariga päeva, et veidi ka päiksel enda peale paista lasta ja kõrvetasime end ettevaatusabinõudest hoolimata vähkideks.

Pühapäev kuulus laulupeole, mil sattusime juhuse tahtel presidendipaari naabriteks ja oli muidu tore, kuigi selliseid laule, mida oskaks kaasa ulguda, ei kuulnud.

Esmaspäev möödus töö ja autojamade tähe all. Nimelt taakord suri auto nii ära, et ei saanud seda üldse käima. Kui siis Rauno abiga talle jälle eluvaim hetkeks sisse puhutud sai, jooksin pettunult tagasi oma lemmikremondimeeste juurde. Seekord aga välistati mõlemad pähe tulnud võimalikud põhjused ning edasi läks lolli blondiini mõnitamiseks. Olin juba täiesti solvunud ega saa nõustuda, et nüüd järsku ongi selline asi minu auto puhul normaalne aga pidin sealt siiski vaid pirnivahetuse järel ära sõitma. auto pole ju koer, kelelga iga päev jalutama peaks.

Kogu nädala oli mul Sandra külas ja tööasjus tegelesin põhiliselt suvepäevade üle närvitsemisega. Nimelt oli viimane nädal enne suvepäevi ja mul tuli ikka kaubelda iga asja üle nagu mustlate või India kaupmeestega ja mul olid juba närvid täiesti püsti, sest mind püüti igal hetkel hullu moodi röövida ja suuresti see õnnestuski. Ma ei saa aru, miks nad mulle juba kuu aega tagasi detailidest rääkida ei võinud, kuigi ma korduvalt küsisin. Aga läbirääkimiste lõpptulemustest veidi hiljem.

Sandraga saime kahjuks üsna vähe koos olla. Esimesel õhtul istusime kodus, teisel jalutasime mu vana koduni, millega on sündimas drastilised muutused ja tegime palju pilte ja kolmas õhtu kuulus Õllesummerile.

Kahjuks olime vahetult enne Cranberries'i ärajäämise selgumist jõudnud just veel pileteid osta ja nüüd siis tuli Sandra ka hoopis kolmapäeval minuga õllekale kaasa.

Minul oli seal väga tore. Ajasin kõigiga lolli juttu. Nägin üle pika aja suureks kasvanud Getut ja Johnnyt, kes mind kohe õhku tõstis. Mingil hetkel ühines minu, Sandra ja Aivariga ka Katsu ja koos elasime Queeni kopeerijatele kaasa õhtu lõpuni, mil muidugi jalad valutasid ja häält enam ei olnud. Ja 2QS oli ka hea, kuid HU? valmistas pettumuse oma tümakaga.

Neljapäev kujunes lausa nii hektiliseks, et alles päeva keskel selgus, et saan siiski juba varem Rakveresse ettevalmistusi tegema minna, mistõttu Sandrat ma enam ei näinudki ja vahetuskaubaks tuli Rakverest siia Riin. Niisiis nemad olid paar päeva minu juures ja mina praktiliselt Riinu juures, aga see kujunes toredaks neljapäevaks.

Nägin korraks Svead ja põrkasin Rakvere Selveris kokku parkimismajas auto kapotil seisva ja asjatava Hartiga, kes kaugelt tere, Maria hüüdis ja keda ma esmapilgul äragi ei tundnud.

Õhtupoole käisin peokohta üle vaatamas ja seal fotosid tegemas ning siis korraldasin end üle aastate Jaagupisse väikseid sugulasi vaatama. See kujunes oodatust palju toredamaks, sest nägin ära kõik, keda tahtsin ja see, keda vältida soovinuksin, oligi õnneks kodust ära.

Minu üllatuseks tundis poiss mu kohe ära ja tuli kallistama. Tema positiivsest vastuvõtust piisas ka väikeõele minu väärtuse selgitamiseks ja nii tuli temagi ja pani oma pisikesed käed mulle ümber. Sealt edasi tassiti mind igale poole ja näidati ette ka kõige pisemad uuendused kuni lambipirnideni. Muudkui hüüti: look ja look! Ja nende ema pidi end pooleks naerma sellest ning ka seetõttu, et mind nii ruttu taas omaks võeti. Ülejäänud õhtu kaklesid nad selle üle, kes saab mu süles istuda või mu telefoniga mängida ning toorestest tomatitest said kõige lahedamad mängukannid, mida laua peal ringi nipsutada.

Enne pereisa kojutulekut läksin oma ööbimiskohta ja kui autosse istusin, tegi pisiprintsess nii dramaatilise žesti õlgadega ja hakkas nutma, et mul oli end tõeliselt raske sealt eemale tirida. Eks näis kas murran edaspidigi endale antud lubadust sinna mitte naasta. Nad ju oleksid seda väärt!?

Reede ja laupäev möödusidki suvepäevade tähe all. Mina ainsa korraldajana olin muidugi paras närvipundar. Eriti, kui saabumisajaks määratud tunnise vahemiku alguses saabus vaid paar peret ja ülejäänud hakkasid lisanduma alles mitme tunni pärast jupi kaupa. Seega tuli ajagraafikut veidi ümber teha, aga kõik tuli üsna hästi välja ja rahvas jäi rahule.

Õhtul metssea prae söömise ja kerge sauna-ujumise järel lootsin ka ise veidi lõõgastuda, aga tegelikkses päris vabaks end lasta ei suutnudki. Kui, siis pärast esimest kesköist rummi, mil veel vaid mõni kolleeg mulle lõkke äärde seltsiks jäi ja seal kolmekesi poole ööni kinni makstud puid põhimõtte pärast põletasime. Siis sai ka igasugust kägu ajada ja üksteist paremini tundma õppida. Mis siis, et neist paljudel minuvanused lapsed on.

Pärast mõnetunnist und saabus juba hommik, mil visati kirvest, kirjutasime üksteisele midagi mälestuseks seljale ja suundusime tsemenditehasesse ekskursioonile. Sellega suvepäevad lõppesidki ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ideaalsest kõrvetavkuumast ilmast oli saanud padukas. Natuke oli isegi kahju meile järgenud tegelaste suvepäevadest, kus paistis olevat rohkem nii rahvast, raha kui korraldajaid. Aga mulle tundub, et meie väike seltskond - sest kohale ei ilmunud ka päris paljud kirjapannutest - nautisid kõike väga.

Kojusõit oli karm. Olin nii väsinud ja parasjagu hakkas tekkima pingelangus, et mitmel korral avastasin end liiklusohtlikest olukordadest ja kahjuks ei suutnud umbes kuuekümnekilomeetrisel jupil ka kusagilt kohvi leida, mistõttu alles Lasnamäel selleks peatuse teha sain ja kohe keele ära kõrvetasin.

Kodus ootas mind Koreast tagasi jõudnud Riin, kellega õudselt muljetada tahtnuks, aga laip, nagu ma olin, ei suutnud ma vist väga hea kaaslane olla. Jõime kohvi ja veini ja sõime ülihead bried, kõigele taustaks filmde vaatamine horisontaalasendis. Natuke siiski saime muljetada ka ja nalja sai eriti palju, aga Bieberist jne hiljem.