Kodu kui põrsas kotis

Mirjam kirjutas ehituse järelvalve teenusest Eestis. Mulle tundub väga mõistlik lasta nii kallis ja oluline asi nagu korter/maja spetsialistil üle kontrollida enne mingite tehingute tegemist. Samas me ise oleme olnud sunnitud samas valdkonnas väga suuri riske võtma vastavalt Rootsi kommetele. Ma ei mäleta, kas olen enne sellest kirjutanud, nii et andke andeks, kui ennast kordan.

Nimelt Rootsis ostetakse kinnisvara as is ehk tehingu ajal olnud seisukorras. On ostja enda mure kontrollida kõik üle ja selle põhjal otsustada, palju see tema jaoks väärt on. Samas minu teada mingid suuremad peidetud vead siiski tuleb müüjal kompenseerida ka hiljem. Niisiis, enne ostu peaks ise kõik üle vaatama, aga kui ei oska? Lisaks on ju ka hullult kiire, sest ost-müük toimub nagu oksjon, hinnad pidevalt tõusevad ja tehing lüüakse lukku suvaliselt hetkel, kui müüja on hinnaga lõpuks rahul. Selleks ajaks on ostja tõenäoliselt saanud tulevast kodu külastada kuni tund aega koos kamba teiste huvilistega ja kinnisvara nägemisest lepingu allakirjutamiseni võib minna ca kolm päeva. See ei jäta just eriti palju aega vigade analüüsimiseks või üldse asjade kaalumiseks.

Meil läks isegi hästi, kuna ostuprotsess venis nädala jagu pikemaks ja seetõttu saime me veel korra omaette praegust kodu vaatama tulla. Lemmik käis läbi kõik nurgad ja sopid, avas kappide uksed, tegime pilte ja mõõtsime seinu. Nii avastasime muidugi ka hulgem pisivigu, mis kohe silma ei jää, aga mille kõigi kordategemine võib päris kalliks osutuda. Näiteks on meie kõige suurema akna nurgas pragu, mis saab olla tingitud ainult maja vajumisest ehk kindlasti mitte meie ega eelmiste omanike süü. Ometi kuulub klaaside vahetamine korteriomenike kulude alla millegipärast. Me ikka veel ootame hetke, mil tunneme end nii rikkana, et tellida Rootsi hindadega kraana ja mehed neljanda korruse hiigelakent vahetama.

Meie vana kodu kosilane aga oli palju usaldavam. Ainus, mida ta meie teada enne ostu tegi, oli ühe seina mõõtmine, et veenduda, et telekas ikka sinna mahuks. Lõplik ostja tegi siiski tiiru ehitajast sõbraga, aga alles pärast ostu vormistamist ning plaaniga lihtsalt vannitoas remonti teha.

Nagu näete, on see süsteem üles ehitatud usalduse peale, kuigi ega ostja ja müüja ei kohtugi enne, kui maakleri kontoris lepingule alla kirjutades. Meil läks hästi ja teame ise, et müüsime edasi väga heas korras korteri. Samas meil pole aimugi, mis peidab end näiteks põranda all või vannitoa plaatide taga. Kas teie julgeksite nii end mitmekümneks aastaks pangavõlglaseks teha?

Naljakad tissid

Täna ärkasin vara. Ei, mitte pool üksteist. See oleks tõeline õnn. Hoopis kell viis, sest Triibu tahtis järjekordselt süüa. Ei midagi erilist, aga viimasel ajal on ka minu tissid otsustanud lekkima hakata. Juba kella ühe paiku, kui Triibu ka süüa tahtis, tilkus üks nagu mingi roostes nõu, aga siis oli ta hea laps ja nõustus mind aitama mõlemast tissist söömisega. Kella viie ajal aga sõi ta nii moe pärast ühest ja jättis mu koos minu tilkuva murega üksi. Kuna külje all oli juba paras loik, millel ma kasvada lasta ei tahtnud, ei jäänudki muud üle kui tõusta üles ja minna pumpama. Seekord tuligi piima terve pooltunni jooksul, mil automaatne pump töötab ja oleks kauemakski jätkunud. Samas esimestel minutitel tuli vaevalt paar tilka. Mind ajas see korraga närvi ja naerma, sest just oli sama tiss ilma igasuguse pingutuseta ju tilkunud.

Igatahes, räägin välja, et kui ma alguses pääsesin igasugustest tissijamadest, siis enam mitte. Kui mehed paistavad arvavat, et tissid on lihtsalt mingid mõnusad pehmed asjad, mida vaadata, pigistada ja padjana kasutada, siis tegelikult on nad üsna targad moodustised, mis peaksid pidevalt toodangut korrigeerima vastavalt nõudlusele. Kui aga klient ootamatult 4-6 tunni asemel hakkab kolm ja siis vaid kaks tundi sööma, siis olenemata efektiivsuse tõusule, võib oodata veidi tõrkeid tarnimisel. Asjale ei aidanud kaasa üleeilne päev, kui juba tekkima hakkanud söömisrutiin kõrvale heideti ning ca tunnis korra tissi otsas istuti. Ja kui ta öösel ka vaid lühikesi sööminguid tegi, siis oligi korras. Mõned päevad tagasi kogesin esmakordselt ka seda, kui loik kodust väljas olles läbi riiete imbus ning muidugi polnud mul mingeid kaitsmeid ega vahetusriideid kaasas. Pole ju kunagi vaja olnud. Murphyga me oleme ka vanad tuttavad, kuigi mitte ilmtingimata sõbrad. Õnneks ei olnud ma just väga avalikus kohas ja see kuivas kiiresti ära.

Nüüd aga ootan huviga, kas jõuame ka piimapurskamiseni või jõuavad Triibu ja tissid enne kõiki rahuldava kokkuleppeni.

Viimase aja arengud

Ma tean, et olen viimasel ajal (loe: ca aasta) olnud täielik emmeblogija, aga kannatage ära või tulge hiljem tagasi. Palju hiljem, sest ju ma kunagi jõuan siiski taas ka teiste teemadeni, aga hetkel olen ma siiski täiskohaga emme ja see on minu elu.

Tahtsin lihtsalt kirja panna, et ca neli nädalat juba (kuidas see aeg nii kiiresti järsku läheb?) magab Triibu palju paremini nii päeval kui öösel. Eelmisel nädalal saabus see maagiline hetk, mil ta magas tehniliselt öö läbi. See tähendab viis ja pool tundi ehk pool tundi üle öö läbi definitsiooni. Ta ärkas küll kell neli, aga kiire söök, krooks ja uni tuli taas. See oli nii uskumatu, et ma kohe ei teadnudki, kas peaks üldse ise tagasi magama minema. Lisaks on paar korda juhtunud nüüd ka nii, et me ei peagi terve perega ca kella kaheksast voodisse minema. Täiskasvanud on saanud ka veidi oma aega. Mitte, et me sellega midagi märkimisväärset teha osanuks.

Nii nagu uni on paranenud, on ka paralleelselt söömist vähemaks jäänud. Kasvab ta siiski mürinal ja võtab juurde normist kiiremini, aga on igasuguste graafikute keskel ilusasti. Viimased kaks ööd ja päeva on ta ka oksendamise koha pealt end kõvasti tagasi hoidnud ja tore uudis on veel see, et tundub, et tema vasaku silma pisarakanal funktsioneerib lõpuks normaalselt. Meil on üsna hea laps ja õnneks suuremaid muresid ei ole siiani olnudki. Kui nüüd pikad uned ka normiks muutuksid, olekski kõik supertore. Ma eelistan iga kell pigem töötlemata kui töödeldud piima loigus ärgata. Jah, ka see juhtus lõpuks.

Täna sai meie 2,5 kuune Triibu ka esimesed süstvaktsiinid ja kannatas need nii vapralt ära. Nuttu tuli küll ca minuti jagu, aga lohtamiseks piisas ka issi süles olemisest. Ei mingit turbotissitamist vms. Ta on kasvanud alates sünnist ca 20% pikkuses ja ca 70% kaalus. Ja kuigi ta paistab olevat pärinud just kõik need elemendid, mis meile enda juures ei meeldi, on ta üks tõsiselt armas saja näoga poiss.

Sellest, millest head emad ei räägi

Ta oksendab su õlale, nii et see voolab su seljale ning te mõlema rinnale ja siis veel eraldi su juustesse, rääkimata igaöisest okseloigus magamisest.

Ta kakab su valgele tekikotile ja pissib su käsivarrele.

Ta aevastab su võileivale ja sul on au nokkida ta nina.

Ta röögib nii, et tunned, kuidas sinu kehaski vibreerib.

Ta ajab sind üles suvalistl kellaaegadel ja sa kunagi ei tea, kauaks.

Ta ei anna sulle mõni päev hetkegi iseendale. Heal juhul jõuad jooksu pealt riidesse panna ja mõne ampsu süüa.

Ja ometi ei anna sa teda ära. Kui keegi peaks isegi julgema sellist mõtet soovitada, oled valmis tal pea otsust hammustama, sest ei ole midagi armsamat kui see, kuidas ta lõdvestub ja uinub su süles ning naeratab sulle läbi une. Kui just mitte arvesse võtta ta ärkveloleku naeratusi, mis sind nähes tema näole ilmuvad ja teie mõlema silmad särama panevad. Ta pisikesed sõrmed haaravad sinu omadest. Tal on miljon üks armsat näoilmet. Su süda heldib vaadates, kuidas ta, käed üle pea, magab või su rinnal nohiseb. Ja sa rõõmustad koos temaga nii välja tulnud puuksu, kaka kui uute oskuste üle. Seiklus missugune!

Lapsehooldusest Rootsi moodi

Ma näen nii tihti ingliskeelseid artikleid teemal, kuidas Rootsis on maailma parim lapsehoolduspuhkus. Ennetavalt tahan ära öelda, et minu meelest on see lihtsalt hästi turundatud, aga Eesti oma on nii mõneski mõttes parem.

Ma ei ole siiani kindel, kas kõigest päris täpselt aru saan, sest vist eesmärgiga pakkuda palju paindlikkust, kaasnevad siinse vanemahüvitisega ka paljud segased reeglid, aga püüan siin ära seletada üldjoontes, mida on oodata.

Suures plaanis on vanemapuhkus Eestis ja Rootsis sama(väärne) - mõlemas riigis on lapsevanematel õigus kodus olla ca poolteist aastat ja saada selle eest tasutud. Mõlemas riigis saab ka partner/isa sünni järel kaks nädalat kodus olla. Edasi aga hakkavad asjad erinema.

Eestis saab minu teada siiani kodus olla lapsevanem seni, kuni laps saab kolm ja tema töökohta hoitakse talle. Rootsis saad osalise ajaga tööl käia seni, kuni laps saab kaheksa aastat vanaks. Reeglid selle osas aga jäävad mulle veel segaseks.

Tore osa on see, et partner saab kodus olla koos ülejäänud perega sünnituse järel ka terve kuu, kui tahab, ja saada kahe nädala jagu raha. Samuti on tore see, et kumbki vanem peab veetma lapsega 90 tasutud päeva. Kui ta seda ei tee, siis jäädakse nendest päevadest lihtsalt ilma. Ülejäänud päevi võivad vanemad jagada kuidas tahes. See on nii korraldatud, et mõlemad vanemad osaleksid aktivselt lapse kasvatamises.

Negatiivseid osasid on ka. Nt lapsehooldustasu lagi on üsna madalal. Seega kõik, kes vähegi paremini teenivad, kaotavad sel perioodil kõvasti raha. Madalama palgaga inimesed saavad ka ikkagi ainult kuni 80% oma päris palgast miinus maksud ja seda parematel päevadel. Üks osa sellest tasustatud lapsehoolduseperioodist aga on selline, kus iga päeva eest saab vaid kommiraha - isegi Eesti palkade arvestuses. See on tõesti midagi kümne euro kanti/päev neto. Põhimõtteliselt on see tasustamata vanemapuhkus ju.

Kokku on tasustatud lapse kohta 480 päeva ja iga pere saab otsustada, kui mitme nädalapäeva eest nad raha soovivad. Sinna hulka kuuluvad ka puhkepäevad. Kui võttagi raha iga päeva eest, siis kulub 480 päeva üsna ruttu. Sellest 90 päeva on need peaaegu tasuta kodus istumise päevad. Ülejäänute eest saab maksimum ca 3000 eurot kuus miinus maksud. Kui tahta kodus olla aga vähemalt poolteist aastat ja mitte vaid säästudest elada, siis saab raha küsida nt 4-5 nädalapäeva eest. Seega see kättesaadav summa on parimal juhul ca 1200-1500 eurot. See ei ole Rootsi mõistes kuigi suur raha ja võib kuluda juba puhtalt üürile. Samas on võimalik ka sellega ellu jääda, kui vaja. Kui teine vanem on ka olemas ja käib samal ajal tööl, siis jääb üsna ilusasti ellu.

Igatahes, eelnev oli sissejuhatuseks, et aidata mõista paremini meie valikuid. Nimelt tahame me mõlemad Lemmikuga nautida seda beebiaega oma pisipojaga ning tundub ainult aus jagada seda võimalikult võrdselt.

Bioloogilistel põhjustel on tavaliselt esimesena lapsehoolduspuhkusel ema. Nii ka mina. Esimese kuu olime mõlemad kodus. Lemmik kaks nädalat isapuhkusel ja kaks tavapuhkusel. Mina olin oma tavapuhkuse päevi säästnud ja kasutanud raseduse lõpus ja isegi Triibu esimestel elupäevadel. Tehniliselt võiks siin lapsehoolduspuhkust samadel tingimustel alustada ka kuni 60 päeva enne sünnituse tähtaega, aga see tähendaks, et lapsega saaks kodus olla ju veelgi lühemat aega.

Igatahes, nüüd olen mina kodus täisajaga ja Lemmik käib tööl. Nii jääb see arvatavasti sügiseni. Seejärel käime me mõlemad paar kuud poole kohaga tööl ja kasvatame poole kohaga Triibut. Tegime sellise valiku, et kõigil oleks lihtsam kohaneda - Triibul sellega, miks järsku emme kogu aeg kadunud on ja issi nii palju kodus ning meie kolleegidel muutusega olgu selleks näiteks kellegi väljaõpe ja töö üleandmine. Minu asendaja jääb tööle aasta lõpuni ja ma arvan, et mulle piisab paar kuud poole kohaga töötamisest, et taas ree peale saada ja samas mitte niisama seal tühja passida, kui teine seal veel täiskohaga töötab.

Aastavahetusest, kui Triibu on peaaegu aastane ja tõenäoliselt enam erilist imetamist ei toimu, lähen mina täiskohaga tagasi tööle ja Lemmik jääb täiskohaga lapsevanemaks. Otsustasime just ära, et nemad chillivad kahekesi 2020 augustini. Seejärel võiks tehniliselt Triibu lasteaeda minna. Mul on küll jube kahju riskida sellega, kui paljudest esimestest ma sel ajal ilma võin jääda, aga Triibu isal on samuti õigus pühenduda lapsele ja keegi peab ju raha ka teenima. Samas ma ei tunne end just väga mugavalt lapse nii vara lasteaeda panemise osas. Siin küll lähevad mõned juba aastaselt aeda, aga minu kogemus ütleb, et pooleteisesed on ka veel täitsa titad. Nad ei oska iseseisvalt süüa, potil käia ega end korralikult väljendada. Nad ei ole tihti ka veel kuigi head kõndijad. Mis neist väikestest siis piinata mürarikkas keskkonnas terveid pikki päevi, kui on võimalik teisiti? Lasteaiaga kohanemine läheb kahestel palju ladusamalt.

Seega... otsustasin just eile kõhu (loe_ säästude) arvelt kokku hoida, võtta viie nädalapäeva asemel vaid nelja eest raha ning jätta nii ka tasustatud päevi varuks nii palju, et 2020 sügisel me saaksime taas mõlemad kas osalise ajaga tööl käia või vajadusel isegi temaga aasta lõpuni lihtsalt kodus olla. See võimaldab meil olla paindlikumad ja pakub mu emasüdamele oluliselt suuremat turvatunnet. Loodetavasti Triibule ka.

Paras mõtlemine ja arvutamine, aga mulle tundub, et meie hetke plaan pakub Triibu jaoks kõige paremaid tingimusi. Kui kellelgi on mõtteid või paremaid soovitusi, andke endast märku.

Kirjad Kahele Triibule 18

Tere, mu kallis!

Sa said eile juba kahekuuseks ja tähistasid seda oma siiani kõige virinarohkema päevaga. Samas täna oled sa selline kukupai, et ma ei tea, mida mõelda. Praegugi lamad rahulikult minu kõrval kergelt minu vastu toetudes ja isegi ei võitle väga unega. See ei ole enam kaugel ja üllatuslikult sa ei pahandagi, et mina, sinu emme, midagi muud teen peale sinu süles kiigutamise ja jäägitu tähelepanu pakkumise.

Meil on olnud väga huvitav kuu. Juba selle kuu esimestel päevadel hakkasid ka oluliselt rohkem suhtlema, otsa vaatama, märkama asju ja naeratusi kinkima. Neid saame me iga päev kümneid ja see on nii tore. Paar korda olen isegi tabanud su naeru kõkutamast. See on üsna samasugune naer, nagu su emmelgi, pea hääletu ja sissehingamisega. Mõned kilked on ka ikkagi siin-seal tulnud.

Sinu lemmikasjadeks on hetkel lambid, peeglid, aknad ja emme must-valge valgust läbi laskev pesakiik. Kõiki neid võid sa pikalt ja piiramatu huviga jälgida.

Sa oled hakanud ka meid järgi tegema või vähemalt mulle tundub, et sa vastad tihti naeratustele naeratustega, näitad keelt vastu ja kui mina söön, siis hakkab ka sinu rusikas rohkem suud tabama.

Sa oled päris tugev tegelane, kuigi trenni meeldib sulle teha umbes sama palju kui emmele. Näen, kuidas sa juba praegu end jalgadega edasi lükkad ja aina rohkem upitad sa pead üles. Me võime juba ligi kaks nädalat sinuga ringi käia ilma su pead toetamata. Muidugi, oleme alati valmis sind püüdma ja kui sa väsinud oled, siis vajud rohkem ära, aga juba on sind oluliselt kergem süles kanda.

Viimase kahe pluss nädalaga oled sa hakanud ka öödest rohkem lugu pidama ja samas veedad oluliselt vähem aega süües. Ma olin selle pärast natuke mures, aga selgus, et kaalu võtad sa ikka mühinal juurde ja isegi meie ämmakas küsis, et kas mu tissidest tuleb puhast koort või.

Nii nagu su keha on muutunud tugevamaks, on ka su hääl muutunud kõvemaks ja kui sulle miski ei meeldi, siis enda teada sa seda ei jäta. Enamasti mõni minut pärast seda, kui mulle tundub, et sa magad sügavalt ja olen julgenud su käest ära panna, oled sa taas - kõps - üleval ning hüüad mu järele. Või tissi järele. Sinu jaoks vist väga vahet ei ole. Samas üle viie minuti sa jutti ei nuta jätkuvalt õnneks.

Sa oled hakanud ka veidi mänguasjadele tähelepanu pöörama ja reageerid aina enam helidele. Millegi kättesaamine aga tundub siiani veel olevat õnnelik juhus. Kõik kõrinad ja krõbinad püüavad su tähelepanu. Olgu selleks siis susistavaid helisid tegev emme või harjaga diivanilt su okse küürimise heli. Nalja kui palju.

Su lemmikmäng on keelega suust kohupiima väljalükkamine iga kord pärast seda, kui olen jõudnud su näo kuivaks tupsutada. Vahel tundub, et sa võiksid ja peaksidki vannis elama ja ega sul selle vastu midagi ei oleks ka. Käisime sel nädalal esimest korda sinuga koos vannis. Siiani on see issi pärusmaa olnud. Seal muutud sa vaikseks ja aupaklikuks ja hea ongi. Kui toetan sind kergelt turjast, siis püüad sa ise end jalgadega edasi lükata. Varsti tahaksin sinuga ujumistrenni proovida.

Eilse sünnipäeva puhul käisime me sinuga esimest korda mänguringis ja sa ei maganudki seda maha, vaid vaatasid imetlusega teisi beebisid ning sealset organisaatorit, kes sai sult kingituseks tohutult naeratusi. Emmest oli sul tükk aega täitsa savi. Lõpuks siiski sai vist liiga palju uusi muljeid, sest siis tahtsid sa taas vaid kaisus olla ja mis mulgi selle vastu olla saab. Eriti, kui ma parasjagu midagi muud tegema ei pea.

Igatahes aeg lendab ja nii põnev on jälgida, kuidas sa kasvad. Nüüd lisanduvad juba ka su vanamehesoengule pisikesed uued juuksed üle kogu pea ja pisikesest kribust beebist pole eriti midagi järgi jäänud. Ootame huviga, mida kolmas kuu toob.

Armastusega,
Sinu emme

Kui kõhus kõrvetab

Enne, kui ma uuesti ja päriselt ära unustan, tahtsin siia kirja panna oma kõrvetistekogemuse, sest ise mõni aeg tagasi googeldades ei leidnud ma isegi ingliskeeles lootustandvaid vastuseid. Nüüd aga tean, et kõik ei pruugi halvasti olla ja ehk on kellelgi kunagi sellest postitusest abi.

Nimelt, ei ole eriline saladus, et rasedus toob tihti kaasa kõrvetised - kellel rohkem, kellel vähem, aga meeldivad ei ole need kellegi jaoks. Minul hakkasid need umbes poole raseduse pealt. Enne mul polnud aimu ka, mismoodi need võiksid tunduda, kuigi ju vast olin varem ikka ka ülikergelt kogenud. Päris võõras see tunne siiski ei olnud. Tunne on siis selline nagu söögitoru põleks. Vahel on see justkui üleelatav väike leek, teinekord aga selline tulekahju, et ei saa magama jääda ja ei tea, kas muudkui sööks või mis küll aitaks. Samas, arvan, et mul oli siiski kerge juhtum, sest järgnevate kuude jooksul võtsin ma vaid mõned korrad vedelat söögitoru katvat ja magu rahustavat rohtu. Alles päris lõpus läks seda veidi rohkem vaja. Nii mõned õhtud nädalas.

Minu probleem aga oli selles, et kui enamikul lõpevad kõrvetised koos rasedusega, siis mul nii ei läinud ja need mõned korrad, kui sünnitusmajas sel teemal küsimusi esitasin, ei saanud ma mingit vastust. Kõrvetised aga tulid ja läksid ja andsin ennast tunda iga päev. Üsna tüütu oli, sest ma ju teadsin, et nii ei peaks enam olema. Kõiketeadja Google aga ütles ka, et see võib tähendada tõsiseid probleeme sapipõiega. No ei olnud mul seda vaja.

Ma siiski lootsin paremat ja kolme nädalaga kadusid kõrvetised õnneks ikkagi ise ära. Probleemi kadumisega see kõik ka ununes. Kuni tänaseni. Seega, kui keegi kogeb sama, siis ärge veel matuseplaane pidage. Ehk läheb ka ikka ise üle. Lihtsalt võtab veidi kauem aega, kui teistel. Me kõik oleme ju siiski erinevad inimesed.

Oksekull

Meil on Triibuga üks mäng. Tema ajab piima välja igal võimalusel ja igasugustes kogustes. Mina püüan päästa, mis päästa annab. Võidab see, kellel on parem reageerimiskiirus. Mina saan punkti, kui jõuan lapiga tema suuni enne, kui okse igal pool mujal maandub. Ma saan punkti ka siis, kui okse mind tabab. Tema saab aga punkti, kui okse maandub tema riietel või näiteks diivanil. Topeltpunktid, kui see tuleb kohupiimakonsistentsis ja jääb diivani tekstuuri vahele kinni.

Miks ta ei saa punkte minu riiete tabamise eest? Aga seetõttu, et mina ei vihka riietevahetamist. Tema aga vihkab kirglikult. Tema punktid on ka ühtlasi minu miinuspunktid, sest mina olen ju see, kes peab üldiselt tema oksesed riided ära vahetama.

Ja nii me siis mängime päevad läbi. Mis mänge teie oma lastega mängite?

Lapsed ja loomad

Enamik vist teavad, et ma armastan loomi - eriti kasse, aga ega ma teisi vähem seepärast ei nunnuta. Seega mu elukaaslane naerab siiani, et parim viis naisi ära võluda on olla kassiomanik. Tema kaasavaraks tulnud isendid pugesid mulle ikka väga ruttu südamesse. Paratamatult aga tuleb seoses lapseootusega läbi mõelda ka lemmikloomade teema. Seda me tegimegi.

Ma ei pahandanud üldse, kui keegi küsis, et kas me allergiaid ei karda või, et mis saab, kui need konkreetsed loomad ja laps omavahel ei klapi. Või, et mis siis, kui asi läheb konkreetselt ohtlikuks. Kõigi nendega olin ma nõus ka seda teemat arutama. Samas neid väheseid, kes küsisid konkreetselt, et kas me anname nüüd kassid ära/paneme nad magama, vaatasin ma küll kui poolearulisi. Mispärast, ei tea? Nad on ju ka meie pere liikmed.

Jah, kui oleks selgunud, et tõesti loomad hakkavad last ründama või, et laps on tugevalt allergiline, siis oleks see olnud meile väga raske olukord, aga kuna lapse äraandmisele vaadatakse rohkem viltu olenemata sellest, et loomad on kellelgi kauem olnud, siis oleks tulnud meil leida neile uus hea kodu. Me aga siiski lootsime ja loodame siiani parimat.

Googeldasin raseduse ajal natuke soovitusi, kuidas imik ja loomad omavahel edukalt tuttavaks teha, aga olime ka ise juba jõudnud järeldusele, et esiteks seekord ei komandeeri me kasse enda äraoleku ajal võõrasse kohta, vaid tuleb leida hoidja, kes tuleb meie juurde koju lühikese ettehoiatamisega sünnituse ajaks. Seda seetõttu, et tundus igati vale esiteks traumeerida neid kodust ja meie juurest pagendamisega ja veelgi enam naasemisega koju, kus on keegi uus asukas, keda nad austama peaksid.

Lugesin ka, et lapsi ja loomi soovitatakse tutvustada üksteisele neutraalsel territooriumil. Kuna meie kassid elavad toas, siis me ei hakanud keset talve ka mingit eriüritust õues korraldama. Küll aga said kassid esimese asjana kohe esikus beebit uudistada ja nuusutada. Ega neile palju ei polnudki vaja. Mõni minut ja siis läksid nad juba oma asju edasi tegema.

Kui me mõni päev hiljem korraks lapsega koos kodust ära käisime ja naasesime, siis tundus mulle natuke nagu kassid mõelnuks, et kes siis seekord neile külla toodi. Uus beebi? Nemad ju ei teadnud ka veel, et see beebi nüüd jääbki meie juurde elama. Nad olid küll näinud, kuidas koju tekib järjest uusi asju juurde ja võtsid pehmemad nagu lapsevoodi, beebipesa ja mängukaar julgelt kasutusse. Samas piisas hiljem vaid mõnest korrast ei ütlemisest või nende pesast välja tõstmisest, et nad saaksid aru, et mõned asjad on nende jaoks off limits ja kuuluvad ainult uuele ilmakodanikule.

Jah, on olnud hetki, kus nad kogemata toetuvad beebi peale või kõdistavad sabaga. Üldiselt aga ei tee nad lapsest väga välja. Eros on mõned korrad tema kukalt limpsinud ja sel nädalavahetusel saime Triibuga kordamööda temalt musisid, nii et suhted soojenevad.

Lisaks ignoreerimisele on näha, et vahel nad ka põgenevad kisa eest. Teinekord aga tulevad jälle justkui ise murelikuna vaatama, et mis lahti on ja kas me - suured - ikka märkasime.

Ma ei oleks osanud paremat kohanemist soovida. Nüüd ootan vaid, millal Triibul kasside vastu huvi tekib ja millal neist sõbrad saavad.

Seega soovitan ka teistel samas olukorras olijatel mitte üle muretseda ja lihtsalt langetada otsuseid samm-sammult vastavalt vajadusele.

Pilk täis armastust

Eile oli meil kirjeldamatult imeline õhtu. Ma tean, et sõnadega on seda võimatu edasi anda, aga kuna ma tahaksin seda mäletada, siis ma ikkagi proovin.

Tavaliselt on meie ööd üsna unevaesed olnud, kuid viimasel nädalal on mingi areng toimunud. Vahetult enne seda aga tundus, et asjad lähevad aina hullemaks, sest Triibu hakkas kohe, kui ta pesasse panin, öösiti lohutamatult nutma ja lõpuks magaski mitu ööd tervenisti minu rinnal. See on küll üliarmas ja ma tõesti olen õppinud magama nii liikumatult, et vahel hommikul on isegi lutt veel mu kaelal näiteks. Samas olen ma juba üsna väsinud ja mis mind hirmutas, oli üks öö, kui korduvalt leidsin ärgates ta kohast, kuhu ma ei mäleta, et ta magama oleks jäänud. Siiski, rinnal magamine tähendas vähemalt, et igakordne magamapanek ei võtnud enam tunde ja kokku magasime me mõlemad rohkem.

Ühel päeval aga pakkus Lemmik välja, et paneme ta taas pesaga meie vahele. Ja see hakkas järsku tööle. Juhuks, kui see on taas vaid mingi lühike faas, tahan ma ikkagi mäletada, et on olnud ka häid aegu.

Esimesel õhtul ta hakkas siiski pesasse pannes kohe nutma, aga proovisin teda sealsamas, mingis iks asendis olles rinnaga toita. Mõte on siis olla ise külili ja toita üle pesa ääre maast kõrgemal olevast rinnast. Ja see töötaski selles mõttes, et ta rahunes, sõi ja jäi. Aga nii jäid ka gaasid. Seega pikemas perspektiivis see ei töötanud. Õnneks aga nõustus ta järgnevatel öödel ka nii, et tõstsin ta ärgates sülle rinnale, pärast proovisime krooksutada ja enam-vähem kohe seejärel tõstsin ta pesasse, kus ta ise uinus. Milline ime!

Eile aga juhtus midagi veel erilisemat. Nimelt olin just eile kurtnud Lemmikule, et ma ei mäleta, millal ma viimati midagi lihtsalt endale tegin. Emadus on tore ja huvitav, aga isegi, kui ma parasjagu otseselt temaga ei tegele, siis ma teen midagi tema huvides või näiteks koristan. Mis on ka tihti tema huvides. Ma igatsesin midagi egoistlikku. Ja mitte, et ma arvaks, et Triibu juba jutust aru saab, sain ma samal õhtul oma tahtmise.

Nimelt kui oli aeg magama end sättida, ei olnud ma ise veel väsinud. Kes teab, kuidas... Ma otsustasin proovida voodis Grey anatoomiat vaadata. Olen ka vahel varem midagi vaadanud tema kõrvalt, aga siis on ta kas maganud mu süles või söönud mu süles. Klassikaline multitasking.

Eile aga... söötsin ta ära ja panin pessa ja sinna ta jäigi. Mina sain sarja vaadata ja tema vaatas andunud pilguga mind. Esimene kord, kui ta ei maganud ja samas oli nõus "omaette" olema ja veel nii pikalt. Me olime siiski kõrvuti ja ma tundsin korraga ülimat liigutatust kui ka süüd iga kord, kui tema suunas pilgu heitsin, sest tema oma püsis minul ja mina keskendusin mingile sarjale. Ma ehk mõtlen üle, aga see pilk tundus olevat täis armastust ja imetlust määral, mis võttis minul silmad märjaks. Ma ei tea, kuidas teised seitsmenädalased käituvad, aga meie omale oli see esimene kord tunnike iseennast tegevuses hoida. Kui sari läbi sai, keerasin tänulikult tema kõrvale pikali. Ta oli veel mõnda aega üleval rahulikult, kuni lõpuks ise ilma tsirkuseta uinus. Ei tea, kas see ongi tal uus oskus ja kas seal on mingi seos, et ta käed aina rohkem tee suhu leiavad, aga mul oli nii hea meel. See hetk oli nii paksult armastust täis, et ma hoidsin hinge kinni, et see õnn edasi kestaks ega oleks mingi katastroofieelne seisund. Kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis te teate, et elu läks edasi.

Täna on olnud taas üsna mõnus päev. Käisime teist päeva juba kahekesi autoga asju ajamas ehk mu hirmud selles osas on ületatud. Vähemalt sel määral, et julgen tuttavat teed lähedalolevasse keskusesse sõita, kui ta ilusasti autos magab ka. Järgmine samm on proovida kesklinn vallutada.

Tissid letis

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kellel oleks väga tugevad arusaamad selle kohta, kus võib ja kus ei või imetada. Jah, mina ka ei tahaks süüda peldikus. Samas sel nädalavahetusel jordaanlastest sõpradele külaskäiku planeerides käis küll korra mõtetest läbi, et kas ma peaksin ehk neilt küsima, kus ma tohin nende kodus imetada. Samas aga kui see külastus kätte jõudis, oli minu jaoks sealsamas seltskonnas imetamine täiesti loomulik ja keegi ei teinud teist nägugi. Sama loomulik kui see, et mina olen alati, juuksed nähtaval ja tavaliselt pusases krunnis ning tihti lühikeste varruaktega särgis samas kui see sõbranna käib lohvakate pika varruka ja säärega riietega ning kaetud peaga ja nüüd läks nende magamistuppa imetamiseks. Teisalt, ega neil ei olegi eriti paremat kohta, kus külaline imetada saaks. Neil on kahetoaline avatud köögi ja elutoaga korter ning nende magamistuba ei ole ma kunagi isegi näinud.

Igatahes, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma imetades üllatasin eelmisel nädalal iseennastki. Oli täielik feministlik hetk või paar. Nimelt olime sõbranna ja lastega kaubanduskeskuses lasteasjade poes, mis on keldrikorrusel. Vankriga saab sinna ainult liftiga ja lift on pisike. Kui me olime seal juba tükk aega ringi vaadanud ja peaaegu valmis lahkuma, ärkas muidu ülitublisti maganud Triibu üles ja hakkas nutma. Tal oli ilmselgelt nälg, aga lifti järjekorras ootas enne mind veel mitu vankritega emmet. Oli ilmselge, et seal läheb aega ja mina oma suure Emmaljungaga kellelegi teisele külje alla pugema ei mahu. Mis siis ikka. Haakisin aga rinnahoidja lahti sealsamas keset järjekorda seises ja laps rahunes kohe maha. Jätkasin imetamist ka veel liftis ja läbi kaubanduskeskuse jalutades, kuni jõudsime esimese sobiva pingini. Sõbranna kutsus mind julgeks. Ma ei tea. Minu meelest on see lihtsalt oma lapse vajaduste täitmine. Nüüd ta taas väljendab oma vajadusi, nii et pean lõpetama.