Rutiini kõrvad

Nagu ma eelmises postituses mainisin, paistavad meie kodus lõpuks rutiini kõrvad ja mina, kes ma muidu ei ole suur rutiini fänn, rõõmustan. Samas, ma annan endale aru, et kui mina tahan paindlikkust enda tarbeks, siis pean ka Triibule võimaldama paindlikkust tema tingimustel. Seega on minu eesmärgiks olnud ja on ka edaspidi arvatavasti saada paika ööuni võimalikult väheste ärkamistega ja loodetavasti nii, et täiskasvanud saavad õhtuti paar tundi oma aega ning ka hommikul ei pea kukkedega konkureerima.

Alles teisipäeval ma kurtsin teistele noortele emadele, et Triibu magamine on küll parem kui alguses, aga ta on siiani vaid ühe korra maganud järjest 5,5 tundi ja sedagi pool tema elu tagasi. Järgneval ööl oma 100-päevase sünnipäeva puhul tegi ta meile aga kingituse justkui ta oleks seda kurtmist kuulnud, mõistnud ja mõistlikuks pidanud ning magas, nagu ikka, paar tundi, hakkas nohistades ärkama ja vist esmakordselt jäi ise taas magama. Uuesti ärkas ta alles siis, kui magamaminemisest oli möödunud enam kui seitse tundi ja siis ka rahulikult. Muidu ärkab ta üsna kõva nutuga, mis toitmise edaslükkamist minutikski ei luba. Ka järgneval ööl magas ta superhästi, korrates oma varasemat rekordit, magades veel neli tundi ja seejärel kaks tundi varahommikul oma voodis. Tavaliselt on minu valikud kella kuue paiku kas ärgata või ta kaissu võtta või lähevad nad Lemmikuga poisteasju ajama. Igatahes ootan huvi ja hirmuga, kuidas nüüd kolmas järjestikune öö läheb.

Tahan enda jaoks panna kirja, kuidas see magamine meil ajas muutnud on. Kuni veel enam-vähem mäletan. Päris algusest olen kirjutanud ka. Siis võis ta öösiti olla üleval pikemaid juppe, kui vahepeal magada suvatses. Lemmik analüüsis täna tema söömise statistikat ja selle kohaselt oli alguses öid, mil ta veetis kuni kolm tundi konkreetselt süües pluss kõik muu.

Söömisele kulus edaspidi aega küll vähem, aga ikka võis ta vabalt 15-30 minutit süüa ühest rinnast ja tema medõde soovitas ta seejärel vajadusel veel üles ajada, et ta ikka vähemalt 40 minutit sööks ja ehk seeläbi pikemalt magada jaksaks. See ei töötanud meie jaoks üldse. Ta ärkas ikka siis, kui tahtis. Mingit koguste korrelatsiooni me ei jõudnud ära oodata.

Kuigi ta nüüd võis magada rohkem, tahtis ta seda teha ainult minu süles, mis tähendas, et mina muudkui tiksusin üleval, sest siin ei soovitata riskida kaisus magamisega hällisurmade hirmus. Võisin oodata 10-20-30 minutit isegi enne, kui proovisin teda oma pesasse panna ja ta ikkagi ärkas pea koheselt, kui julgesin midagi nii jultunut teha. Lõpuks said mu energiavarud otsa, nii et umbes kuuenädalaselt sai ta mõned ööd tervenisti mu rinnal magada. Olime mõlemad kui liikumatud puunotid ööd läbi.

Seejärel tõstsime ta pesa taas meie vahele suurde voodisse, nagu see ka päris alguses olnud oli, aga erinevus oli selles, et sel korral nõustus ta ka pesas magama ilma suurema protestita. Päris esimesel korral proovisin teiste emade soovitust teda pesas lamades imetada, olles tema kohal poolkummargil, et ta mu maast kõrgemal oleva tissini ulatuks. Ei olnud just väga mugav ja see variant ei lasknud mul ka ei teda krooksutada aidata ega teisest rinnast toita, kui me just ise keset ööd korduval kohti vahetada ei tahtnud, nii et ma päris hästi ei mõista, kuidas teised emad pikali imetavad ja ülimalt ebaproportsionaalsed ei ole. Igatahes, sellest esimesest korrast piisas ja edaspidi aktsepteeriti pesa ka öösel. Samas päeval aina vähem.

Järgmised neli nädalat oli meil voodis kitsas, aga Triibu uni aina parem. Vist kohe selle perioodi algusest hakkas ta ärkama ka ainult söömiseks ning pea kohe seejärel uuesti uinuma. Püüdsin olla ka järjekindel tema alati ärkvel pesasse tõstmisega. Ta oli küll unine, aga ei maganud ja sellegipoolest leppis. Selle periood lõpuks tuli ka see 5,5 tunnine uni ning julgesime taas proovida teda tema enda voodisse meie oma vastu kolida. Ja kohe oli harjumatult palju ruumi taas.

Järgnes tagasilöök. Elasime taas keskmiselt kolmetunniste tsüklitena, aga plusspoole pealt - koos oma voodisse kolimisega hakkasime õhtuti pärast tema uinumist magamistoast ära hiilima ja edukalt. Seni olime või olin vähemalt mina alati koos temaga 7-9 vahel voodisse läinud ja enamasti ka magama jäänud. Muidu vist ei oleks me seda aega üle elanud. Suureks abiks oli ka Lemmik, kes tihti oma algatusel ja ei kunagi porisedes temaga varahommikuti koos öskama ja tegutsema asuma nõustus.

Igatahes, viimased neli nädalat ongi ta maganud parimal juhul 4 tundi korraga. Halvimal mahub 2-2,5 tunnisesse tsüklisse ka söömine ja mähkmevahetus. See on olnud väsitav ja frustreeriv, kuigi mõistusega võttes tean, et nii normaalsed beebid funktsioneerivadki. Aga siis loen või kuulen taas mõnest isendist, kes kaksteist tundi jutti söömata ja ärkamata magab. Aga jah. Ei tea, kas asi oli läbiviidud muutuses või mõnes tema arengufaasis. Loodetavasti edasi läheb paremaks, kuigi ta on taas uue arengufaasi algusesse jõudmas. Seekord me lihtsalt ei tea täpselt, millal, kauaks ja mida oodata. Niikaua püüan mõista ja aktsepteerida, et Triibu tahabki öösiti korduvalt süüa ja nautida, et vähemalt on mul taas mingi oma aeg, et blogida või fotosid läbi vaadata ja kustutada või kas või lihtsalt olla, midagi tegemata.

Viimase paari nädalaga aga on ka päevaunedest mingi muster joonistunud. Alati võib juhtuda, et see kohe muutub, aga hetkel magab ta enne lõunat millalgi kaks lühemat juppi, seejärel õues loodetavasti ühe pikema ja kui veab, jätkub seda veel tuppa ka. Viimane uinak tehakse umbes õhtul viie paiku ja kui ta ärkab enne poolt seitset, siis pool kaheksa-kaheksa algab öö. Mulle see sobib. Kui ta nüüd päeval ka vaid rohkem lepiks väljaspool süle magamisega.

Kirjad Kahele Triibule 20

Kallis Triibu,

Sinust on saanud nii mõnus kaaslane. Juba praegu on näha, et sa oled omaette isiksus ning käitud erinevalt ka erinevate inimestega (loe: ega emmel ei olegi vaja enda aega. Issit aga on huvitav ka veidi kaugemalt jälgida).

Tegelikult ega asi nii hull ka ei ole. Sa jätkuvalt eelistad oma uinakuid teha minu süles ja ka hetkel tegid silmad lahti isegi enne, kui su diivanile panna julgesin. Samas vedeled sa päris rõõmsalt seal omaette siiani. Lisaks on laelamp sulle seltsiks.

Rõõm on kõrvalt jälgida, kuidas sa aina arened. Reedel leidsid sa pärast nädalaid erinevate sõrmekombinatsioonide maitsmist lõpuks üles oma parema pöidla ja nüüd olete te lahutamatud sõbrad. No okei, nii hull see asi ka pole. Laupäeval aga istusid söögilaua taga minu süles ja näitasid, et oskad juba ka laua pealt asju võtta nagu päris laps. Esmaspäeval said samamodi kätte juba pisikese lusika ning hoidsid seda tükk aega ja täna öösel, kolmapäeval ärkasid sa südaöö paiku nagu ikka, aga ilma nututa ning jäid ise uuesti magama ilma söögi ega minu abita. Seega põhimõtteliselt magasid sa esmakorselt jutti üle seitsme tunni. Vau! Magamise koha pealt üleüldse julgen nüüd lõpuks välja öelda, et meil rutiinikõrvad paistavad, aga see teema on ära teeninud eraldi postituse.

Lisaks eelnevale kiidavad kõik, et sa oled hästi tugev, sest hoiad päris ilusasti oma kaela ning suudad püsida pikalt vertikaalasendis. Muid sa ei tunnistagi enam välja arvatud suure unega. Sa naeratad palju ja pea kõigile, nii et teeme juba panuseid su ekstravertsusele. Lisaks tundub, et oled hakanud rohkem musisid hindama. Ka mängukaare all tegutsemisest on saanud su silmis pigem lõbu kui karistus.

Viimaks näitad sa ka huvi Erose vastu. Ühel hommikul mängisite nii armsasti koos. Sina katsusid tema käppa ja tema oli sõbralik vastu. Kiisud justkui ka hoiaksid sind.

Alates eelmisest nädalast on meil kasutuses esimene närimislelu ning värviline suurte rõngaste kett, mis on nii sinu kui ka paljude teiste beebide lemmik siin. Nii lihtne ja selline hitt! Kunagi näitan sulle pilte, kui kirglikult sa seda haarad ja suhu topid.

Igatahes, mu väike inimene, täna oled sa 100 päeva vana ja loodetavasti veedad meiega veel sadu ja tuhandeid.

Armastusega,
Emme

Päris on parem

Hoiatus! Siit tuleb nüüd monsterpostitus, aga luban üle pika aja see-eest piltidega illustreerida :) Nimelt algas #realnappyweek ehk päris mähkmete nädal ja see annab mulle hea võimaluse lõpuks oma kogemustest riidest mähkmetega rääkida ning saadud õppetunde jagada. Ma tean, et nii mõnigi teine populaarne blogija on ka riidest mähkmeid Eestis promonud ja riskin sattuda mähkmejutust tüdinud lugejate pahameele osaliseks, aga kui minu vaatenurgast on kas või ühel teist kasu või aitab see leida julgust ka riidest mähkmeid proovida, siis on asi seda väärt :)

Esiteks, riidest mähkmed on tänapäeval hoopis midagi muud, kui marlide voltimine, sõlmimine ja haaknõelad ja keetma kakaseid mähkmeid ka ei pea. Seega ärge laske oma emadel end hirmutada enne, kui olete end teemaga veidi rohkem kurssi viinud. Kui kodus on olemas pesumasin ja ehk ka kuivati, siis ülejäänu on vaid katsetamise rõõm.

Riidest mähkmeid on päris mitmesuguseid, nii et igaüks peaks leidma midagi enda maitsele ja olukorrale vastavalt. Ma ei ole mingi eriline ökotädi, kuigi üheks suureks põhjuseks riidest mähkmete valikul osutus just tahtmine mitte panustada mitme tonni sadu aastaid laguneva ja vaid mõni tund kasutuses olnud ühekordsete mähkmete prügimäele saatmisesse. Samas ei kuulu minu kogusse ei marlisid ega villapükse, mida veel kuidagi töötlema peab, aga võib-olla see polegi nii keeruline. Mul lihtsalt ei ole kogemust ja seega ma neist rohkem ei räägi.

Minu mähkmeparki kuulub erinevatelt brändidelt nii kõik ühes tüüpi mähkmeid, taskumähkmeid kui ka mähkmekatteid ja te ehk ei teagi, kui nunnud neist paljud välja näevad. Jälle, midagi igale maitsele ja siinkohal ka hoiatus - nende ostmisest võib kergelt sõltuvusse sattuda ja see omakorda tekitab taas suurema jalajälje keskkonnareostuse mõttes, aga on minu meelest siiski parem variant, kui see ühekordsete prügimägi. Lisaks on neile korralik järelturg.

Kolmas argument lisaks keskkonnasõbralikkusele ja välimusele on mähkmete hind. Nimelt riidest mähkmetega on võimalik odavamalt hakkama saada, kui ühekordsetega. Kui võrrelda ühe mähkme hinda, siis on muidugi vahe röögatu riidekate kahjuks, aga õigesti hooldades võib mitu last samade mähkmetega kogu mähkmeaja jooksul käia.

On veel ka inimesi, kes väidavad, et riidest mähkmetega on nahaärritusi vähem ning need ka lekivad vähem. Mina neil teemadel kaasa rääkida ei oska, sest võrdluspilt puudub, aga ei kurda ka. Vahel ikka juhtub nii üht kui teist, aga see vist on normaalne ja just nii nagu pabermähkmetega, tuleb leida just enda lapsele sobivaimad.

Rohkem ma üldinfole ei keskendu. Huvilisi aitab kindlasti Facebook'i grupp nimega Riidest mähkmete KKK. Mina olen sealt paljudele küsimustele vastused saanud ning lisaks olulist infot, mille peale ise ei oleks osanud tullagi. Veel on olemas veebileht nimega Fluff University. Kindlasti ka palju muid blogisid ja teisi allikaid, aga kui te minu blogisse sattusite, siis olete vast isegi juba uurimistööga alustanud.

Niisiis...

Kõige lihtsamaks peetakse tihti AIOsid ehk All In One ehk kõik ühes tüüpi mähkmeid, sest need olla üsna sarnased kasutusmugavuselt ühekordsetele. Neid on ka erinevaid ja minu kogus on hetkel vaid Bambooty AIOd, mis eeldavad küll ise veidi sisulappide paikasättimist, aga põhilapid on juba otsapidi mähkmekatte külge õmmeldud (mis teeb kuivamise kiiremaks) ja kaasas on ka lisalapp, mille saab vajadusel trukkidega samuti katte külge panna. See tundub kõige ratsionaalsem lahendus olevat ning Bambooty omal on erinevad lapid erinevatest materjalidest, nii et igaüks saab ise valida, milline materjal lapse naha vastas olema saab. See on hea, sest mõnes olukorras tahaks, et lapsel oleks alati kuiv tunne ja siis on lahenduseks mikrofliis. Teinekord aga (nt allergikute puhul või potitreeningu perioodil) tahaks just, et laps tunneks, kui mähe märg on. Googeldage edasi erinevate materjalide plusse ja miinuseid huvi korral. Minu AIOd näevad välja nii:

Minu meelest veel lihtsam variant on taskumähkmed.

Jah, need tahavad küll veidi rohkem mässamist, sest mähkmesisu tuleb ise panna suure tasku sisse ning võtta enne pesemist sealt taas välja, aga ei ole lihtsama välimusega mähet. Kui need juba valmis pandud on, siis saab iga vanaisa ja lasteaiakasvataja ka need vajadusel õigesti jalga lapsele. Enne, kui ma emaks sain, arvasin ma, et taskud on üsna jälgid, sest ma peaksin pidevalt ise käsipidi pissi ja kaka sees olema ja ei lohutanud mind ka sõnad, et sisu saab tihti siltipidi välja sikutada ilma mustaks saamata. Praegu ei loksuta sellised asjad mind üldse. Nagunii tuleb ju lapse peput puhastada ning aeg-ajalt määrdunud riideid käidelda. Taskuid on aga erinevaid ja siinkohal räägingi oma nahal saadud õppetundidest, sest on nii palju asju, mida ei oska veebilehelt ilusaid mustrilisi mähkmeid valides kohe vaadata.

Näiteks, taskumähkmete puhul tasub tähelepanu pöörata, kus tasku täpsemalt asub ja milline on selle sissepääsuava.

Minu lemmiksüsteem taskutel on padjapüüri meenutav (pildil vasakult kolmas). See tähendab, et avaus on kahekordselt kaetud ja selliseid mähkmeid müüb näiteks Milovia. Seega peaks ikka väga vaeva nägema, et sisu sealt kuidagi välja vingerdada ning samal põhjusel ei esine seljalekkeid pea kunagi.

Vaakult Alva Baby, Baba+Boo, Milovia ja Wonderoo

Enamikul taskumähkmetest on lihtsalt kummiga krookes auk mähkme tagaosas. See on ka täiesti okei lahendus. Nii on kõige lihtsam sisusid sinna panna ja naljalt need välja ka ei tule. Selliseid lahendusi pakuvad nt Baba+Boo ja Alva Baby (pildil kaks vasakpoolset).

Kõige totakam lahendus, mida ma olen näinud, on aga Wonderoo'l (pildil parempoolne), kus mähkme tagaosas lotendab lihtsalt suur avaus ja voodririidel pole mingit krooget. Nii on oht, et kas voodririie ise või mõni sisu jääb vett tõrjuva katte vahelt otsapidi välja ja siis on kuri karjas. Alati peab mähkmeid vahetades selja üle kontrollima ning isegi siis ei saa päris kindel olla.

Mähkmekatted on ka toredad asjad. Nende sisse saab toppida mida iganes tahad, kuigi ka taskutele pakutakse erinevaid sisusid ja paljud eksperimenteerivad ega jää originaalsisude juurde. Muuseas, mõningate brändide puhul tuleb taskute ja katetega mõni sisu kaasa, teistel tuleb eraldi osta. Neid peetakse sellegipoolest kõige säästlikumaks ja vähem ruumi võtvamaks lahenduseks.

Mähkmekatete osas olen ma vist kõige rohkem õppetunde saanud. Esiteks, vaata alati, alati, ALATI, kuidas sisu seal püsima peaks ning mis materjalist on nii katte sisekülg kui ka kinnitusotsakesed. Piltide pealt saate loodetavasti paremini aru, mida ma silmas pean.

Minu lemmikvariant on, kus vett tõrjuva PUL katte sisemisel küljel ei ole mingit voodrit. Samuti on kinnitusotsakesed PUList või muust õhukesest kangast tehtud ja nii ees kui taga (pildil vasakult teine ja neljas). Kõige parem variant on veel see, kui sisud saab trukkidega paika panna. Nüüd pean ka tunnistama, et ma ei ole veel leidnud ühtegi mähet, kus kõik need tingimused täidetud oleksid.

Vasakult Nups, Ecobebe, Milovia ja Blueberry

Kui kattel on vooder, siis väidetavalt on see mõnusam, kui sisu mingil pühjusel nihkub ja see vahane riie otse lapse naha vastu läheb. Samas, kui palju seda ikka juhtub? Kõik muud variandid aga nullivad ära mähkmekatete põhieelise - võimaluse need kohe või kerge ülepühkimise järel ilma pesemata uuesti kasutusse võtta. Öeldakse ju, et kui kate on jäänud puhtaks, siis piisab vaid mähkmesisu vahetusest ning nii võid kas või terve päeva ühe mähkmekattega hakkama saada. Enamasti küll nii hästi ei lähe ja kohe kindlasti mitte, kui seal mingi pehme vooder, mis pissi endasse imeb, on. See ju hakkab haisema. Halvad näited on Bambooty ja Nups (pildil esimene) minu kollektsioonist. Ka Milovia (pildil kolmas) on veidi kehv, sest tal küll ei ole voodrit, aga kinnitusotsakesed on pehmest fliisist, mis on kuivana küll lapse vastas mõnus, aga saab ju kergelt märjaks. Head näited on Blueberry ja Ecobebe (pildil neljas ja teine), mis on puhtalt PUList. Sellistele tingimustele vastab ka Alva Baby kate, aga seal on minu meelest lausa liiga suured otsataskud.

Huvitav näide on aga Mommy Mouse, mille sisekülg on suures osas PUList, aga mitte vahase vaid mustrilise küljega esindatud. Osaliselt on seal asutuses ka mingi peenike võrkkangas ning otsakinnitus on ka vetthülgav. Seega kokkuvõttes on tegu ühe parima lahendusega, aga ma tulen selle juurde veel tagasi.

Nups saab minu poolt veel ühe miinuspunkti, kuna tal puuduvad täielikult kinnitused, mis sisusid paigal hoiaksid. See ongi lihtsalt puhas kate. Tuleb lihtsalt loota parimat, et sisud kuhugile ei liiguks. Mommy Mouse'il aga on mingil kummalisel põhjusel vaid ühel pool otsatasku. Sellel mähkmekattel ei ole küll vaja neid otsakesi originaalsisude paigalhoidmiseks, aga mulle tundub ikka, et need aitavad kaitseda lekete eest ning võimaldavad vajadusel ka teisi sisusid kasutada.

Meil kasutusel olevad Bambooty (pildil vasakul) ja Mommy Mouse (paremal) mähkmekatteid iseloomustab ka väljend SIO ehk Snap In One. Nad on peaaegu nagu kõik ühes mähkmed, sest kõik käib üheks tükiks, aga ühest otsast sisulappide katte külge õmblemise asemel käivad seal sisud paika trukkidega. Minu meelest on see väga hea ja kindel lahendus, sest tead raudselt, et sisu ei saa kuhugi ära liikuda. Kui ma mõtlengi Bambooty omast kui kõik ühes lahendusest, siis on tegu väga hea mähkmega, sest sellisel juhul on ka okei, kui kõik osad pärast iga kasutuskorda pessu minema peavad. Nimelt on need fliisiga vooderdatud ja see saab alati märjaks. Mommy Mouse aga peab mitu ringi vastu.

Vasakul Bambooty trukkidega käiv fliispinnaga kate, paremal Mommy Mouse

Millele veel võiks mõelda mähete valimisel?

Üks asi, mis paljudele meeldib, on see, kui mähkme jalaaugu ääres on topeltkummid. Kaks kummi on ikka parem kui üks lekete vältimiseks. Mina isiklikult ei taju, et ühekordse kummiga mähkmed rohkem lekiksid, aga kaks kummi aitavad paremini paigal hoida suuremat pampu - näiteks ööks pandud mitut sisu. Topeltkumme näete näiteks Baba+Boo taskumähkmel ning Ecobebe ja Blueberry mähkmekatetel.

Vasakult Alva Baby, Milovia ja Blueberry

Trukkide paigutus on teine asi, mida ma olen õppinud veidi vaatama. Ma ei saa öelda, et mõni üldse ei töötaks, aga enda elu lihtsustamiseks võiks kaaluda kõigi samasuguse paigutusega mähkmete ostmist. Muidu öösel unisena on üsna keeruline kiiresti välja mõelda, millisel mähkmel käib vasak pool peal, millisel parem. Millel on kõige kitsamas asendis vaja panna kinni 4. ja 6. trukk, millel 4. ja 5 ning millisel tuleb kinnitada ainult kaks trukki ning millisel kuus pluss vertikaalsed, kui te seda enne teinud ei ole või on vaja asendit kohendada.

Trukkide miinuseks krõpsude ees on vast astmelisus ja veidi suurem keerukus just nende eelnimetatud asjade tõttu. Samuti võib ette tulla hetki, kus tuleb üks mähkmepool jätta lõdvemaks kui teine, sest kui trukke paralleelselt kinnitada, jääb mähe kas liiga lõdvalt või pigistama. Samas minu meelest on krõpsude miinused palju suuremad ja seega olen oma kogu täielikult trukkidega mähetest üles ehitanud. Niisiis, kuigi krõpsud käivad tõenäoliselt kiiremini kinni ja suuruse reguleerimine on paindlikum, käivad nad ka kiiremini lahti (st, et suuremad lapsed kisuvad krõpsudega mähkmed ise vaevata jalast ära) või jäävad pesus asjade külge kinni ning rikuvad riideid. Peaks iga kord meeles pidama krõpsud enne pesu korralikult kinnitada või üldse võrkkotis pesta. Lisaks koguvad kõik krõpsud aja pikku enda külge sodi, kuni nad enam kinni ei püsi. Kodus, kus on karvased lemmikloomad, nagu meil, ei tundunud need üldse mõeldavana.

Vasakult Milovia vastsündinute mähkmekate ja Nups S suuruses kate

Üheks trukkide ja üldse mähkme suuruse reguleerimise alateemaks on peenikesed/paksud jalad. Iga mudel kõigile ei sobi ja ka sobiv mudel võib ajapikku ebasobivaks muutuda nagu ka ebasobiv sobima hakata, kui laps kasvab. Kõige parem pidi olema konkreetsele suurusele vastavaid mähkmeid kasutada, aga kui ei ole soovi või raha mitu korda tervet oma mähkmeparki välja vahetada, siis soovitan valida, nagu enamik, one size ehk ühes suuruses mähkmed, mis sobivad pea terve mähkmeperioodi jooksul (pildil Alva Baby oma suurimas ja Milovia one size ühes väikseimas asendis. Tegelikult käivad need küljeklapid vajadusel ka risti üksteisest üle päris pisikese beebiga).

Vasakult Alva Baby ja Milovia ühes suuruses taskumähkmed

One size mähkmetel on lisaks horisontaaltrukkidele, mis lasevad lapse kasvades vööst mähet järele anda, ka vertikaaltrukid, mis lasevad pikkust ja ka jalaaukude suurust reguleerida. Erandiks on Bambooty, millel pole võimalik esipaneelil vertikaaltrukke omavahel ühendada, vaid horisontaaltrukke rida allapoole kinnitada, mis jätab ripakile üsna naljaka osa (pildil vasakul).

Vasakult Bambooty ja Mommy Mouse

On mähkmeid nagu Ecobebe, mil on lausa neli erinevat kõrgust, aga enamikul on kolm ja vastsündinu mähkmetel nagu Milovia kaks, Nupsul ainult üks. Lisaks kõrgusele võib erineda ka see, mitu rida neid vertikaaltrukke on ja see mängib vahel olulist rolli. Näiteks kahe reaga ei ole võimalik teostada ekstra peenikeste jalgade seadet, kus vöökoha alumine trukk kinnitatakse äärmistes ridades oma tavaaugu asemel kõige alumise vertikaalse augu külge ning vahepealsed omavahel. Katsetage erinevaid variante nii seadistamise kui brändide osas! Minu meelest head mähked pisikese beebiga alustamiseks on kõiksugused Miloviad, Ecobebe (pildil paremal) ja Mommy Mouse (pildil vasakul). Teistesse kasvas ta sisse umbes ühekuusena.

Vasakult Mommy Mouse, Bambooty ja Ecobebe

Viimaseks teemaks tänases mammutpostituses on mähkmesisud. Neid on ka üsna mitmesuguseid. Enamik on ristkülikukujulised ja valmistatud kas bambusest, mikrofiibrist, mikrofliisist, puuvillast, kanepist või mingisugused segud. On ka spetsmaterjale, mis peaksid eriti hästi hingama või märja tunde jätma ning samuti fliislapid, mida muu peale paigaldada kuiva tunde tagamiseks. Neist igal on oma eelised ja miinused. Minu kogus on kõik need variandid esindatud ja kasutusel. Lisaks on olemas ka vormiõmmeldud sisud, mis on ise ka üleni mähkme kujuga ja peaksid olema eriti lekkekindlad. Lihtsalt mitte vetthülgavad. Minu kogus on selliseid hetkel vaid üks proovimiseks. 

Vasakult fliispinnaga mikrofiiber, tavaline mikrofiiber, puuvill, bambus, söega fliis/bambus, kanep

Huvitav variant on veel Momme Mouse SIO mähetele sobiv Travel sari, millel on külgedel stretchosad, mis aitavad ka keerulisemates oludes lekkeid vältida ja on lapse jaoks hästi pehmed ning mugavad (pildil paremal). Mina plaanin neid juurde hankida.

Bambooty SIO ja Mommy Mouse koos Travel bambussisuga

Muus osas eelistan ma tavalisi bambusristkülikuid hea imavuse saavutamiseks ning fliispinnaga asju katete puhul. Aga ma ka alles katsetan, mis kus kõige paremini töötab. Googeldage edasi! Ja pidage meeles, et puhas mikrofiiber ei tohi oma kuivatava pinna tõttu otse naha vastu jääda.

Vasakult Ecobebe, Nups koos bambussisu, milkrofiibersisu ja fliislapiga, Milovia vastsündinu kate koos fliispinnaga mikrofiibersisu ja bambusest lisaimuga selle all ja Blueberry söega fliis-bambusimuga ning tavalise bambusimuga selle all

Loodetavasti jõudis mõni lugeja ka terve postituse lõpuni. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi, siis vastan hea meelega. Mina ja kolmekune Triibu aga oleme mõlemad rahul, et riidest mähete kasuks otsustasime.

Nii see rikkus majja toodi!?

Me kõik teame, et raha pole siin elus kõige tähtsam, ja et pole ilus uhkustada, aga täna ma tahan küll veidi oma elevust jagada. Nimelt, suutis Lemmik mind mu mugavustsoonist kuidagi välja nügida ja lõpuks ka investeerima saada. Või vähemalt varbaotsaga investeerimisturgu katsuda. Ja hetkel on mul küll hea meel.

Esmakordselt mängisime selle mõttega juba umbes aasta tagasi, aga siis ma lõin araks. Ma ei teadnud veel, mis mu töökohast saab ja seega ka sissetulekutest. Passivsele sissetulekule mõtlemine tundus luksusena, kuigi tegelikult peaks ju olema vastupidi. Igatahes, ma ei teinud midagi. Kui oleks teinud, siis oleksin ma osa saanud julgete huntide diilidest, aga samas nüüd olin ma vist alles valmis tegutsema, olgugi et vanemapuhkuse ajal on ju mu sissetulekud tavapärasest tunduvalt väiksemad.

Mida me siis tegime? Esiteks, hakkasin väikelaenuandjaks. See tundus üsna lihtne kontseptsioon ja minu teada on Eestis ka samalaadseid ettevõtteid, kus eraisikud annavad üksteisele laenu, aga alati on üks laenusaaja, kes laenab väikeseid koguseid paljudelt. Nii on riskid hajutatud, laenu saavad vajadusel ka need, kel pangast ehk ei õnnestuks ja kasumlikum on see ka laenuandjatele. See on pika perspektiivi investeering, sest kuigi protsendid on ilusad, kasvab rikkus aeglaselt, aga iga päevaga aina kiiremini. Hetkeseisuga olen ma investeerinud sinna paari iPhone'i jagu raha ja teeninud tagasi 6 krooni. Naljakas on vast see, et iPhone'e endeid ma isikliku raha eest osta ei raatsiks. Kui firmad jagavad, siis võin kasutada küll.

Teiseks hakkasime investeerima fondidesse nii minu kui ka Triibu nimel. Viimane oligi üks peamistest motivaatoritest minu jaoks, sest me tahame tema tulevikku veidi kindlustada ja kuna meil on aega koguda, siis pigem mitte kohta, kus väärtus vaid kukuks. Kardan ma ikka natuke ja detailid ajavad silme ees kirjuks, aga hajutame ka siin riske korralikult, et pika perioodi peale taas oleks lootust, et kui just ei saa rikkaks, siis vähemalt suudame tagada samaväärse stardi, kui meie planeeritav investeering täna annaks. Ja see on hetkel läinud väga hästi. Nende paari nädalaga on minu investeering kasvanud 317 krooni võrra ja seda poole väiksema summa pealt, kui selle laenuandmisprojektiga. See on juba päris raha ju! Ma tean, et igale tõusule järgneb langus ja homme võib mulle vastu vaadata sealt hoopis kahjum, aga esmamulje on väga positiivne. Isegi, kui kasv samas tempos ei jätku, tundub see hetkel hulga parem, kui lihtsalt pangaarvel seisev raha. Eriti tingimustes, kus pangad aina uusi tasusid leiutavad ja inflatsioon närib oma osa.

Teoorias oleks kasulik kõik oma raha panna sinna, kus see kõige rohkem kasvab, aga konservatiivsele minule tundub siiski targem esmajärjekorras oma suurt kodulaenu vähendada ning väikeses osas investeerida. Tegelikult ju ei tohiks olla vahet, või on? Mulle lihtsalt tundub, et isegi, kui laenuintress on hetkel madal, on see suure summa pealt rohkem kui suurem intress väikese summa pealt või mis? Kusagil on ka tasakaalupunkt, aga ma mõtlen nii, et kui ma pean iga aasta maksma nt 1% 10000 pealt, siis seda on lõpuks, laenu põhiosa maksmata, rohkem, kui nt 10% 1000 pealt. Aga võib-olla ma olen loll. Humaniaar ju ikkagi.

Seksikuse uued definitsioonid

Kena dekoltee - rinnad parajasti ei tilgu ja puudub nähtav okse.

Ilusad juuksed - ei ole oksega fikseeritud. Ehk on ka lähipäevil läbi kammitud.

Ilusad jalad - karvad kaugele ei paista, aga selle eest pean pigem geene tänama.

Ilusad käed - parasjagu ei ole kõrbekuivad ja küüned kasvavad vist hormoonidest.

Ilus jume - kärutamise käigus on päikest saadud ja on olnud meeles end piisvalt jooma sundida, et nägu poleks nagu liivapaber

Kaunis keha - piima täis tissid loovad illusiooni, et keskkoht polegi nii jäme ja vedel. Ärge igaks juhuks katsuge eks :)

Kolm kuud kohtumisest

Meie Triibu sai eile juba kolmekuuseks. Mismoodi küll!? See tähendab ju, et arvestades raseduse algusest, on ta meie elus olnud juba aasta. Tegelikult küll paar nädalat vähem, aga ikkagi see on juba üsna märkimisväärne aeg. Ometi on mul siiani raske uskuda, et ma olen ema ja mul on laps ja ta oli vägagi oodatud ning planeeritud ning me veetsime ju üheksa kuud ühes tükis isegi.

Triibu on üsna lahe tegelane. Muidugi, on ta muutnud kardinaalselt meie elukorraldust ning vaba aega meil põhimõtteliselt enam ei eksisteeri, kui mitte arvestada, et Lemmik laseb mul hommikuti vajadusel veidi kauem magada või mina panen teda siiani ööunne ja siis on Lemmikul vaba aeg. Vanasti ma ei saanud aru, miks üks mu hea sõbranna üksinda sama koormat kannab. Nüüd aga näen isegi, et on üsna keeruline seda tööd jagada, kui osa unerutiinist on rinnaga toitmine. Ma võin ju pudelisse pumbata, aga siis ta sööb vähe ja pika hambaga ning laseb oma issil igasugust tsirkust teha. Aga nagu ma ütlesin, on ta üsna mõnus beebi. Parafraseerides üht teekaaslast, pigem okse kui koolikud ja nii meil ongi olnud, kuigi täna oli vist esimene päev üle kuude, kui minu peale ei oksendatud. Isa võttis löögi enda peale ja ööd ma ei arvesta. Hetkel õhkub samuti mu pidžaamatopist õrna hapupiimakat, aga hetkel mind ei loksuta.

Viimasel ajal on tal liiga kiire, et korralikult süüa. Muudkui tõmbab end rinnast lahti, et ringi vaadata - mis kus toimub. Mis siit paistab või sealt kostab. Ta püüab nüüd ka rusika asemel sõrmi suhu ajada. Kui mitte enda, siis minu omi ja lõualuud on tal üsna võimsad. Täna paistis ta muudkui uuesti ja uuesti proovivat, milline või mitu sõrme koos kõige paremini maitseb. Ja kui suu täis ei ole, tuleb sealt aina enam "juttu". Täna juba ka kuristamist. Ühtlasti oli esimene nii soe ilm, et saime järve äärde murule maha istuda ja loodust vaadelda ning pärast veel magas ta tunde aias samal ajal, kui suuremad naabrilapsed ümberringi kilkasid ja jooksid. Kui vastsündinud peaksid kõige rohkem magama ja siis vaikselt rohkem ärkvel olema, siis meil on vastupidi vist.

Selle kuuga on ta ka terve kilo kasvanud. Avastasin õudusega, et ammu valmis ostetud ujumismähkmed jäävad talle vist väikeseks enne veel, kui ujumistunnid peale hakkavad. Kes oleks võinud arvata, et ta vaid kolme kuuga oma sünnikaalu pea kahekordistab, aga kuuldavasti see ongi üsna normaalne kaal ja iive.

Täna kukutas ta esmakordselt ka end täiesti korralikult kõhult vasakule ja üleni selili, ise oli hullult rahul. Ta tegi samu katseid teisele poole juba üle nädala eest, aga siis ma püüdsin ta iga kord kinni ega teagi, kas ta oleks ära keeranud end. Ja üleüldse, beebid pidid ju esimesena seljalt kõhule keerama või mis?  Tänane keeramine juhtus nii kiiresti, et ma vaevu panin tähele, mis juhtus. Kordama ma teda seda aga ei saanud. Ju ta üllatas iseennast ka. Eks me igatahes harjuta edasi. Ja ka kirjuta siia edasi, kui midagi huvitavat mõttes on.

Kirjad Kahele Triibule 19

Mu kallis, ära kasva nii ruttu!

Täna pidin raske südamega ära pakkima su viimased suuruses 50 ja ülejäänud 56 riided, et teha ruumi juba suurusele 62. Nokia, vana tropp, aga oli leidnud üles kastid nende riietega ja sujuvalt pissinud täis terve su läbipestud ja valmis volditud uute bodyde hunniku, nii et nendega läheb veel veidi aega.

Viimase nädalaga oled sa taas märkimisväärselt arenenud. Kui varem koosnes su kõne väljenditest lä ja ljäh, siis nüüd oled sa jõudnud arengujärgse täishäälikuühendite kordamiseni. See on nii armas, kuidas sa õrnal häälel muudkui ütled hei, hei või on see hi/hai või hoopiski ei? Ehk hakkas sinu ei-periood eriti vara ja saab ruttu kaelast ära? :) Igatahes, see on nii lahe, et me nüüd vestlusi pidada saame.

Sa oled ka füüsiliselt tugevamaks muutunud ja hoiad oma pead juba päris pikalt õhus. Me panime su mängukaare juurde peegli, et sa saaksid Peegli-Oliveri imetleda ja oleksid nõus niiviisi pikemalt kõhuli olema. Reedel aga juhtus paar korda järjest ka nii, et sa olid kõhuli, pea püsti ja siis sa kallutasid end paremale küljele. Seda vist veel päris keeramiseks ei peeta, aga lahe oli ikkagi.

Sa oled üldse üks lõbus sell. Nüüd oled sa nõus juba ka veidi rohkem omaette tegutsema ning tundub, et me teeme taas edusamme ööune osas. Viimased kaks nädalat oled sa maganud oma voodis meie voodi vastas ning enamasti uinud sa ilma probleemideta, kuigi iseasi on see, kaua sa magada viitsid. Umbes sama kaua oleme ka meie issiga võinud õhtuti ära hiilida ning sina oled rahus edasi maganud. See kõik aga töötab vaid siis, kui mina sind magama panen või õigemini magama jääma suunan. Kõigepealt vahetame me su mähkme öömähkme vastu. Vahel paneme sulle pidžaama selga, vahel jääd oma päevariietega. Seejärel suundume me pimedasse magamistuppa, kus sa saad voodis rinda. Seejärel teeme krooksukatse ning tõstan su oma pessa. Vahel sa tahad, et ma paneksin oma käe üle sinu ja pea sinu oma kõrvale. Mõnikord vead sa mu sõrmed endale suhu, aga enamasti sa unega enam ei võitle.

Täna oli ka tore päev, sest sa hakkasid näitama üles huvi oma uute lehmakaisukate vastu, püüdsid neist kinni haarata ja ühe korra isegi sarve suhu toppida. Need on kõik uued oskused ja huvid ning me nii ootame, kuidas sa edasi arened ja muutud. Eks see ole üks lõputu lapsevanemate dilemma, et tahaks näha teid kasvamas ja samas aega tagasi keerata.

Igatahes, tea, et need esimesed kaksteist nädalat sinuga on olnud väga toredad, õpetlikud, südamlikud ja vahel ka veidi hulluks ajavad, aga sa oled täiega äge tegelane ja me ei vahetaks sind mitte kellegi teise vastu.

Armastusega,
Emme

Väikesed beebitekstiili õppetunnid

Täna räägime peamiselt riietest kontekstis, mis mulle lapsevanemaks saamisega selgeks on saanud.

Õppetund 1:
Beebil on täiesti ükskõik, mis tal seljas on nii kaua, kui see mugav on. See küll ei ole suur üllatus, aga on kasulik endale meelde tuletada, et talle ei loe värvid, mustrid ega päritolu. Sulle meeldivad lilled, aga said poja? Pane talle julgelt lillemustrilised asjad selga. Sinu lemmikvärv on sinine, aga kardad, et su tütart hakataks pojaks pidama, kui ta sinisesse riietad? Riieta pealegi! Eelarvamused on nende omajate probleem. Beebid tihti või vähemalt meie oma eelistab üldse alasti olla, aga kui seda varianti ei ole, siis peaasi, et asi oleks paras, mõnusast materjalist ja temperatuurile vastav, tulgu ta siis brändipoest, kaltsukast või sugulastelt.

Õppetund 2:
Paljukiidetud meriinoriided on tüütud. Kui sa just tervet enda ja lapse garderoobi villastest ja teistest õrnadest materjalidest ei ehita, siis ootavad need üksikud aega, mil neid taas kanda, pesukorvi äärel nii kaua, et on oht, et need jäävad enne väikeseks, kui saad pesumasinatäie selliseid kokku. Teine variant on aga see, et nee jäävad hoopis teiste asjade vahele ning satuvad valedel tingimustel pessu ja siis saad omale nukuriided. Mina neid igatahes rohkem ei osta. Meie lapsele sobivad puuvill ja teised lollikindlamad asjad paremini.

Õppetund 3:
Pole mingeid standardeid lukkudele ja trukkidele. Iga asi käib isemoodi kinni-lahti. Osa neist sõltuvad maitsest nagu, kas armastad hõlmikriideid või üle pea käivaid, aga näiteks oma lapse puhul märkan, et ta ei jõua ära oodata, millal ma juba trukkidega jändamise lõpetan. Mida vähem, seda parem. Seega näiteks sobivad meile hõlmikkaelaauguga üle pea käivad asjad kõige paremini. Kõige ebamugavam variant, mille olin suutnud enne Triibu kättesaamist koju tuua, oli selline kostüüm, millel varrukasiil algab otse kaelajoonest, mitte õlast ja trukid jooksevad diagonaalis seda siilu mööda. Mina seda talle vist teist korda selga ei sunni, sest ta oli nii õnnetu, kui mul läks sada aastat aega, et kogu see truki ja kangamajandus ta näo eest ära saada. Kõik teised tulevad vähemalt lupsti üle pea või siis ei mahu üldse.

Õppetund 3:
Pluusid on ka beebidele mõttetud. Esimesed kaks kuud ei pannud me ühtegi kordagi selga, sest nii imelik oli talvel vaadata palja keskosaga last. Body kuidagi hoiab ka mähkme kompaktselt koos ja paigal, vähendades nii õnnetusi, mu meelest. Viimasel ajal siiski oleme ta vahel magama pannud ainult pikkade varrukatega pluusi ja mähkmega, sest tal hakkab väga kergesti palav ja käed ajab ta kohe teki alt välja ning turvalisem ongi, aga ei tahaks ju ka, et ta käevarred öösel külmetama hakkaksid.

Õppetund 4:
Vahet pole, millise kattega mähkimisaluse sa valid. Ta võiks küll olla vedelikke hülgav, aga igal juhul on mõnus, kui seal peal on veel mingi pehme ja soe tekstiil, mida kiiresti pessu saaks visata ja pesta saab seda palju. Me olime alguses leidnud ühe kahese katete komplekti, mis on põhimõtteliselt nagu rätikud, aga nurkades on kummid. See töötab väga hästi, aga kahest jäi selgelt väheks. Internet aga oli täis mingeid röögatult kalleid spetskatteid, mis polnud isegi ilusad. Ühel hetkel aga pakkus mu kallis kaasa välja, et võiksime ju lihtsalt käterätikuid seal kasutada ja see oli nii hea mõte. Kummid küll hoiaksid katteid paremini paigal, aga paljast rätikut on lihtsam ka kiirelt ühe käega sinna panna või eemaldada. Mõni päev pissib Triibu mitu rätikut mähkmevahetuse ajal täis, rääkimata oksest, mida lisandub pea iga kord. Meil oli tunduvalt odavam osta juurde ports rätikuid kui mingeid 40-euroseid kummilina meenutavaid katteid.

Õppetund 5:
Igasuguseid beebilappe ei saa kunagi olla liiga palju. Olin ka enne kuulnud soovitusi neid julgelt varuda ja enda meelest varusin ka, aga kui ka teie laps ajab palju piima välja või ilastab niisama, siis pigem ostke rohkem kui vähem. Pärast saate ju muudeks asjadeks need ära kulutada. Meil on hetkel pisikesi ca 20x20 lappe ca 50 pluss veel 24 väikest käterätti tagumikule. Lisaks veel neli flanellmarlit ja seitse tavalist marlit. Selline varu lubab meil ka mõne päeva mitte pesu pesta ning piisavalt tihti okseseid lappe välja vahetada. Neid vedeleb meil igas toas, vankris, turvahällis ja mähkmekottides.

Õppetund 6:
Magamiskott on kahe otsaga asi. Meie tellisime ekstra nunnud ja normaalse hinnaga magamiskotid Saksamaalt, aga avastasin, et nende toodangut müüakse ka Ülemistes. Ühte pole me kordagi kasutanud, sest selgus, et see on sametist ja mulle ei meeldi. Teist ehk viis korda ja neist kaks viimasel nädalal meelega. Alguses tundus, et selle kaelaauk on nii suur, et laps vajub sinna sisse ära ja satub uutmoodi lämbumisohtu, nullides sellega kogu oma mõtte. Nüüd, kui ta on veidi suurem, on see juba mõnus. Laps ei tõmba seda oma näole ja samas püsivad keha ja jalad soojas. Tüütu on vaid see, et kui mähe kuidagi lekib, siis peab terve see magamiskott pessu minema. Meil on see üsna paks ka ja hetkel ootabki pesu. Selles mõttes on hea mitut omada. Lisaks alguses kartsin osta enam levinud varrukateta variante, aga nüüd tundub mulle mugavam panna laps sinna pikkade varrukatega body või pidžaamaga, kui riskida, et magamiskoti oma varrukate krõpsud teda kuidagi kraabivad. Samas kuigi ma alguses kartsin tekke, on Triibu sünnist alates nendega hästi läbi saanud ja ise teki näo pealt ära võidelnud vajadusel. Siin aga ei saa ma soovitada teistel selliseid riske võtta. Kunagi ju ei tea.

Õppetund 7:
Ära usalda riiete siltidel olevaid suuruseid! Iga poe suurused on veidi erinevad ja isegi sama brändi asjad võivad erineda. Meil on näiteks bobyde komplekte, millest kaks pärast läbipesu olid suuremad kui kolmas. Seega otsustasin ma kõiki sama kategooria riideid omavahel võrrelda, kõrvutada kehapikkusi ja selle põhjal jagada asjad erinevatesse kastidesse oma aega ootama. See tehnika on end igati ära tasunud, sest alles nüüd avastasime ühe asja, millest jõudis laps kuidagi välja aksvada enne, kui see kordagi selga sai. On kahju küll, aga meie veaprotsent on mõnusalt väike ja lasteasjad ei ole eriti odavamad kui täiskasvanute omad, mida saad aastaid kanda. Pisikene beebi aga võib nädalatega riietest välja kasvada. Kui kehapikkuseid kõrvutada, siis on küll oht, et varrukad või püksisääred on mõnel pikemad, teisel lühemad, aga nii kaua, kuni need otsast kinnised ei ole, ei ole ka probleemi. Jalaostega kombed on mõnusad, kui sokid ei püsi jalas või tahaks beebi võimalikult kiiresti riidesse saada, aga need kipuvad väikeseks jääma nii säärest kui ka jalalabast ja seda erinevatel aegadel. Meil on riideid, kus varbad on krõnksus, aga säärest veel pikk kui ka vastupidi.

Õppetund 8:
Otsi pikendatavaid riideid! Paljudel on randme ja pahkluu osas soonik, mille saab üles keerata või just pikemaks lasta. Nüüd aga on ka hakanud tekkima bodysid, millel on jalgevahel mitu rida trukke kehapikkuse reguleerimiseks ja kui mõni lemmikbody jääbki kehast väikeseks, siis müüakse ka pikenduslappe, aga need ei ole nii nunnud.

Õppetund 9:
Kui sul on igat asja kümmekond igas suuruses, siis rohkem pole vaja. Kui sulle sobivad ka lotendavad riided võ viitsid iga päev pesta, siis saad veel tunduvalt vähemaga hakkama. Meil oli kümmekond body, mis sobisid vastsündinule. Esimesed jäid väikeseks, kui ta sai viienädalaseks, aga kõigil ei lähe nii hästi. Järgmine minu komplekteeritud bodyde suurus kestab siiani ja ta sai täna 11 nädalat vanaks ning on 60cm pikk. Samas esimesed hakkavad ka siit komplektist lühikeseks jääma. Paljudest pidžaamadest on ka saanud kolmveerand varrukatega variandid nüüdseks. Samas pluusid, kampsunid, jakid ja püksid kestavad arvatavasti veel mõnda aega. Seega neid pole nii palju vaja ning võite üsna julgelt väikeseid suurusi jahtida või siis valige selliseid, millel on randmel ja pahkluul kummid, mis neid paigal hoiavad.

Eks kui ma veel midagi õpin või meelde tuleb, jagan järgmisi õppetunde. Mulle väga meeldiks, kui teie, kes te seda lugema satute, jagaksite ka oma õppetunde.