Tere, mu mitte enam nii pisike!
Ma olen üsna kindel, et ma nüüd aeg-ajalt tunnen su liigutusi. Eriti, kuna see juhtub üldiselt just enne magamaminekut rahulikult lamades. Ma ei oska millegi muuga neid tundmusi lihtsalt selgitada, kuigi eks ma olen eriti tähelepanelik ka hetkel.
Mõned asjad on sinu ootuse juures teistmoodi, kui su vennaga. Ka tema puhul läks mul näljaga süda pahaks ja vahel kiiresti tõustes pilt eest. Samas sinu puhul ei tunne ma mingeid venimisvalusid just nagu emakas juba teaks, mis toimub. Iiveldus aga on sinuga ikka jupp maad hullem ning nüüd peaks see juba läbi olema, aga meil läheb iga nädalaga hullemaks. Õpin taas, millised asjad maitsevad mõlemas suunas liikudes hästi. Ma olen hakanud vannituba kartma, sest seal on nii palju asju, mis võivad öökimise esile kutsuda alates kergest mähkmete lõhnast ja mitte alati ideaalses seisukoras vetsupotist ja lõpetades hambaharjaga. Hammaste pesemine ei olnud su vennaga kunagi probleem, aga sinuga on mul alati hirm, kui hari kurgule läheneb. Mõtete kontroll peab ka pidevalt toimima, sest muudmoodi mina ei toimi. Ka õues olen vahel paanimiselt ringi vaadanud, et alati teada, kus on lähim koht, kus vajadusel oma sisikond tühjaks teha. Kuskile WC-sse jõudmisest ma ei unistagi. Samas on asjad oksendamiseni jõudnud siiani siiski vaid 5-6 korda ja umbes pooltel neist on mitu asja kokku langenud.
Kui sa aga vaid mu öökimaajamisega piirduksidki, siis ma jään rahule. Võiks ju igasuguseid hullemaid asju olla.
Juba mõne päeva pärast läheme me taas ämmaemanda juurde kontrolli ja saame vast teada, milline veregrupp sul on. Ehk kuuleme ka su südametukseid. Oleks tore. Me kõik ootame juba su saabumist ja nüüd on kodus valmis juba ka su esimesed tutikad riidest mähkmed.
Armastusega,
Emme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar