Tere, tibu!
Sina muudkui kasvad ja mõnes mõttes mind rahustab teadmine, et mind ajab jätkuvalt igapäevaselt iiveldama ja korra-kaks nädalas lausa oksendama, sest see on märk, et sa oled olemas. Ma ei saa kurta, sest see võiks nii palju hullem olla, aga nüüd on juba neli kuud täis ja võiks juba ammu ka parem olla. Vahel lisanduvad veel kõrvetised, aga aina enam ka midagi liigutuste-taolist. Sinu vennaga hakkasin neid tundma kusagil 18-19 nädala paiku. Sinuga aga ligi kuu varem. Issile sa veel endast müksudega märku anda ei taha, aga Nokiale küll, kui ta mu kõhu peal nurrudes magab.
Vahepeal käisime me korra veel ämmaemanda juures. Midagi väga põnevat ei tehtud, aga sain teada, et sa oled sama positiivne tegelane, kui su issi ja vend. Vähemalt veregrupi poolest. Eks ma siis lihtsalt kannatan mõned süstid taas välja ja hakkan teile vajadusel doonoriks.
Sind ootavad kodus sinu esimesed isiklikud riidest mähkmed ja nüüd ka tulevane voodi, aga ju läheb aastaid enne, kui sa koos vennaga eraldi toas magama hakkad. Pigem tulete te mõlemad vähemalt esialgu meile kaissu. Küll sa näed, kui mõnus see on. Mul on aga aina keerulisem sinu olemasolu varjata ja ega ma enam väga varja ka. Lihtsalt tööl ei ole veel sinust rääkinud. Enne tahaks vähemalt korra veel sind näha ja kuulda, et kõik on korras. Sinna aga polegi enam palju aega jäänud. Napid kaks nädalat. Seejärel on jõulud, nii et vabandan juba ette, kui sulle mandariinid, piparkoogid jms maitsema ei peaks. Aga ju sa siis annad sellest märku, kui liiga palju saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar