Katki!?

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga täna tundus aeg kirjutamisteraapiaks. Ma ei teagi, miks ma seda rohkem ei tee. Ehk peaks? Ehk oleks ammu pidanud? Ma pidin isegi oma läpakat tükk aega otsima. Nii ammu pole vaja läinud. Telefon saab ju hakkama suurema osaga. Igatahes, täna oli vaja. Blogida ma siiski telefonis ei viitsi.

Eile oli esimene aprill ja esimene aastapäev uuel töökohal, kuigi selgelt see polegi enam nii uus. Aasta tagasi naljatasid paljud, et kas see tööpakkumine oli nali. Ei olnud, aga nali oli ikkagi minu kulul. Ma olin nii elevil selle pakkumise üle. Nii õnnelik ja nii optimistlik. Tundsin end nii väärtustatuna, kuigi esialgne kehv äraütlemine ja teiseks valikuks osutumine tegid mu ettevaatlikuks. Teades, et pean hakkama varsti kõrvuti töötama nende esimese valikuga ja end tõestama, tegi mu ärevaks. Ma ei suutnud tükk aega tema nimegi välja öelda. Mitte, et tema midagi valesti teinud oleks ja ta on väga tore inimene, aga ma ei saanud aru, miks mina kunagi esimene valik ei ole. Oeh, nüüd olen ma aga õppinud kogemusest, et jah... kole mõeldagi, aga suuremal osal inimestest poleks selle vastu midagi, kui mind üldse ei oleks. Vist. Kui keegi seda loeb, siis ärge paanitsege. Ma ei plaani midagi lõplikku ette võtta ega endale kuidagi haiget teha. Ma olen piisvalt haiget saanud. Mul on siiski minu maailma toredaim mees ja lapsed, aga ma tähistasin tööaastapäeva esimest korda elus oma vaimse tervisega arsti poole pöördumisega. Ja see on just nimelt selle uue ja nii oodatud töö pärast. Mul on siiski mingi udune lootus, et suudan taastada mingis osas usu endasse, mis kõikus juba ammu ja see töö oligi minu lootus end taas ise terveks teha, aga läks hoopis nii, et mõradest said kraatrid ja tundub, et ka killud. Algsele kiirele kasvamisele on järgnenud suures osas kahanemine, kuigi ärevus oli õhus juba esimestest hetkedest. Kas minust piisab? Kas ma olen piisvalt kvalifitseeritud? Kas mu tulemused vastavad ootustele? Nüüd juba pikemat aega tundub, et mida iganes ma ka ei tee... kuitahes palju tööd enda peale ei võta... millestki ei piisa. 

Ma ei tunne end psühholoogiliselt turvaliselt ja olen pidevas fight or flight mode'is, kuigi minu territoorium on rohkem freeze või neist õige uuem - friend. Jah, võiks ju mõelda, et mida ma kurdan. See on ainult töö ja kellegi elu pole ideaalne. Paljudel on veel hullem ja ongi. Ma ei tea, kuidas nad hakkama saavad. Ma ei tea kuidas isegi hakkama saada keeruliste olukordade ja suhetega. Ma olen ammu täiskasvanud inimene ja peaks ja püüan ise enda elu eest vastutada, aga ma olen ummikus. Kaebamine tundub nii piinlik ja lapsik. Konfliktid kohutavad ja enese eest seismine pole mul kunagi eriti hästi välja tulnud. Nüüd olengi kuldpuuris, sest mul on äge huvitav ja väljakutsuv töö iseenesest ja elu parim palk, aga see lõhub mind. Tööotsimise mõte aga ajab oksele. Avasin korra Linkedini töökuulutused ja pidin kohe sulgema, sest ma lihtsalt ei suutnud jälle ja teades tööturgu ning, kui levinud on läbipõlemine kommuniktsiooniinimeste seas, ma lihtsalt ei suuda hetkel otsast alustada.

Tundub aga, et kuidas tahes ma ei pinguta, ma ei jõua kuhugi. Ma ei arva, et ma oma töös halb oleks, aga ma arvasin, et peaaegu neljakümnesena olen ma hea inimene olles ja tublit tööd tehes juba palju kindlamal positsioonil karjääri osas. On ju ilm täis palju ebakompetentsemaid inimesi, kes on kaugemale jõudnud. Mina aga siin tunnen end võimetumana kui tundsin 22-aastase assistendina, sest irooniliselt sain ma siis palju rohkem ise otsustada ja ära teha. Mul on ka enne olnud keerulisi perioode tööl ja toksilisi kolleege, aga mitte kunagi varem pole ma endas nii kahelnud. Mitte kunagi varem pole ma ka nii palju tuleviku pärast kartnud. Kas järgmised 30 tööaastat ongi ainult üks virelemine? 

Öeldakse, et teised ei saa panna sind tundma üht või teist, aga ometi just seal ja selles seltskonnas tunnen ma end nii ebakompetentse ja nurka surutuna. Et minu sõna ei maksa ja minu kogemus ja arvamus ka mitte. Ja ometi nad mu ju minu oskuste pärast valisid. Ja kõige hullem, et minu ülemus, keda ma alguses nii imetlesin, mitte ei toeta mind vaid lausa õõnestab kohati, rääkimata minu peale nähvamisest, minu tunnete ignoreerimisest ja lausa oma otsuste eest vastutuse minule veeretamisest. Seda valusam on kõrvalt näha, kuidas ta teisi tiimikaaslasi toetab - ka siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Ma ei tea, miks mina olen must lammas. Ma enda meelest ei ole mingi kohutav inimene. Ometi ei ole ma kunagi olnud ülemäära populaarne. Ma hoolin ja kannatan ära päris palju, aga lõpuks murdun ka mina. 

Ma olengi mõelnud, et hoolimine on mu supervõime ja nõrkus samaaegselt. Ma hoolin enda tööst, meie klientidest ja meie tiimist. Ma tahan anda endast parima ja tahan ka, et kõik end hästi tunneksid ja meie tööst võidaksid. Naiivne? Ehk tõesti. Aga nii see on. Ma hoolin ka tagasisidest ja sellest, et kõik tunneksid end hinnatuna ja kaasatuna. Vahel on mul lihtsalt tunne, et ma olen valel planeedil nii mitte mõistetuna. Mulle on sõbrad öelnud, et ma võiks vähem hoolida. Nagu see oleks valik. Nagu see käiks lülitist kinni. Kui käiks, siis ma ju ei oleks nüüd haiguslehel, stressates isegi selle üle, et saata see üks sõnum, et ma olen haiguslehel, olles veel enne hoolitsenud selle eest, et kõikide mu ülesannete staatused oleks uuendatud. 

Vahepeal, kui on head päevad, siis mulle tundub naeruväärne isegi see tunne ise, et ma olen katki ja vajan abi, sest ma ju funktsioneerin. Teen tööd ja saavutan asju. Naeratan ja naeran. Kõik oleks justkui täiesti normaalne. Mitte, et ma näeksin, et seda hinnataks. Siis aga tuleb jälle mingi välk selgest taevast ja mu ärevusetase on laes. Ma olen suht kaks kuud jutti ka füüsiliselt haige olnud ühel viisil või teisel, ikkagi iga päev tööd tehes, sest kodust diivanilt on see tehtav. Ma ei taha tülitseda ja ma ei usu enam, et me suudaksime viisakalt asju selgeks rääkida ja lahendada. Muidugi minu tunded ei olegi äris kõige olulisemad, aga psühholoogilise turvalisuse väärtus ka ärimaailmas on ammu ära tõestatud ja minu ülemus ise on psühholoogiakraadiga ning kogenud vist ka läbipõlemist. Ometi tundub, et ta kas üldse ei hooli või ei märka oma rolli minu läbipõlemises. Samal ajal, kui mina olen toetanud teda isegi töövälistes asjades. 

Viimasel nädalal või tegelikult ainult poolel olen ma kolmel ööl maganud ligi 12 tundi ja ühel ainult ca 2-3 tundi, sest töömõtted ei andnud rahu. See ei ole ju normaalne? Aga ma ei tunne, et ma saaksin sellest ka tööl rääkida. Mitte päriselt. Mitte nii, et me jõuaksime asja tuumani. 

Ma tunnen, et mul on nii palju rohkem anda, aga selle asemel pean ma alati valmis olema väga pooliku info põhjal hüppama, tulekahjusid kustutama ja katsugu ma vaid julgeda midagi küsida või kaevata. Mõnele taas lisandunud ülesandele ei öelda. Siis hammustatakse pea otsast. Mu magamata öö oligi suuresti selle tulemus, et ülemus oli mulle möödaminnes öelnud ühe lause - Me läheme pärast lõunat koju. Kes või miks, jäi saladuseks, sest ta ei pidanud vajalikuks rohkem jagada. Ja kui ma siis pärast lõunat nähes teda taas oma laua taga julgesin sõbralikult küsida, kas ta ei pidanud mitte koju minema, sain vastuseks nähvates - ma just istusin oma laua taha. Nagu ee? Mis vastus see on? Tundub nagu pisike asi eks, aga mina tundsin, et vestlus on lõppenud ja rohkemale infole mul õigust pole. Ta on mulle konkreetselt öelnud, et ma küsin liiga palju küsimusi ja keegi teine ei tee seda. Et ta ei taha mult küsimusi. Ma siis olen püüdnud võimalikult paljudele küsimustele ise vastused leida. Ei tea, kas ma pidin ka selles situatsioonis ise välja mõtlema, mis toimub ja kas see ka mind puudutab. Igatahes fakt on see, et see plus sama päeva üks teine minu meelest ebaõiglane situatsioon temaga panid mind taas tundma, et I'm in touble nagu mingi pahandust teinud laps. Ja nüüd ma olen kodus. Arsti loaga nädal kuni kaks esialgu, aga kuna meil on pikad pühad tulemas, siis äkki järgmiseks tööpäevaks tunnen ma end taas piisavalt tugevalt, et teha nägu nagu oleks kõik super ja teenida raha. 

Ma ei taha pidevalt vaielda ja ennast õigustada ja niisiis ma lasen paljudel asjadel lihtsalt minna, aga iga neist on justkui tükk, mis minust välja hammustatud ja siin ma siis olen, katki ja veritseva hingega. Häid fucking pühi!

Kirjad Kõhutantsijale 40

 Appi! Kallis, ma avastasin, et ma pole sulle eraldi üle aasta kirjutanud. Palun vabandust!

Selle ajaga on ju nii palju muutunud. Sa oled juba täitsa suur ja asjalik inimene ning mäletad asju, mis juhtusid pea aasta tagasi nagu nt meie kassi surm ning võtad teema viimasel ajal päris tihti jutuks. Me arvasime, et sa ei saa veel väga arugi, mis toimub siis, aga jälje see jättis ning püüan olla sinuga nii aus kui ma saan.

Sul on ka palju parem kontroll oma keha üle. Turnid ja keerutad ning hüppad hullhulgelt üle pea basseini vette ning harjutad sukeldumist. No olgu, rohkem näo vette panemist. Selle koha pealt oled sa suurest vennast ees ja tahaks sinu ka trenni panna, aga te mõlemad keeldute igasugustest trennidest. Venda nüüd sundisime ujumistrenni minema ja siis sina ning mina saame samal ajal teises basseinis mõnuleda. Sa hakkad vaikselt ka vees hõljumist selgeks saama. Ka pissimisega on sul suured edusammud ning K-tähtki hakkab vaikselt tulema.

Sa oled vähem kui aastaga kasvanud kümme sentimeetrit ning su suve alguses parajaks saanud suurus 24 kingad vahetasime nüüd ühtede 28 tossude vastu. Samas on sul jalanõusid tervel sellel skaalal, aga need konkreetsed 24 enam jalga ei mahu.

Sa testid ka veidi meie piire. Jooksed vahel üle tee või lähed ise ees kuskile, meile ütlemata. Vahel on natuke õudne ka nii. Lõikasid ka omale ise lasteaias ilusa pika tuka. Üldiselt oled sa aga ikka väga nunnu ja hooliv preili, kes täna näiteks andis terve hunniku oma aardeid vennale ära, et tema lubaks sul oma pärleid laenata. Samas saime täna ka terve tee ujulani valju kisa, sest ma ei võtnud kaasa neid plätusid, mida sina oleksid tahtnud ja sa lubasid mind kohale jõudes lüüa ja lükata. See oli midagi uut. Õnneks siiski leppisid sülle saamisega. Lisaks püüad sa iga päev meilt jäätist välja kaubelda.

Veel üks selle suve saavutusi on rattasõidu selgeks saamine, mis juhtus sul veidi varem kui vennal, aga sa oled ikkagi ettevaatlikum ja kohapealt minemasaamine on siiani keeruline ja kallakuid kardad sa ka, aga saime sulle just loppiselt uue tõukeratta ja sellega sa lausa lendad.

Testime sinuga ka veidi sulle vabaduse andmist. Julgen sind jätta mõneks minutiks aeda ja korra jätsin ka ühele avalikule mänguväljakule koos vennaga maksimum kümneks minutiks, sest te ei tahtnud minuga kaasa tulla ühte asja vaatama. Saite hakkama küll omaette.

Meil on sinuga oma rutiinid. Näiteks kuulub sulle alati minu ja issi keedumunade ainult valge osa, sest kollast sa ei söö. Samuti meeldib sulle minuga sarnaselt riietuda ning esimesed väikesed kontsaga kingadki tulid sel suvel koju. Mul olid küll sellega seoses kahetised tunded, aga sa kannad neid igal võimalusel ja tõesti kõnnid ilusasti ning ka hoiad neid ilusasti. Ka vanaemaga on sul oma rutiin. Sa tead, et tema kotist saab alati kommi.

Nüüd aga, kui sügis hakkab tulema, siis on natuke keerulisem sind veenda, miks mõni päev on vaja soojemaid riideid, teine päev ei saa kummikuid ja miks kindad ja kombe pole veel hea mõte. Eks me siis korda-mööda võidame neid vaidlusi.

Eile õhtul laulsin teile üle pika aja voodis unelaule ja meil on üks lepatriinu laul, mida mina mäletan koguduse mudilaskoorist. See käib nii, et väike-väike lepatriinu ülistab jumalat. Sina aga tegid selle eile ümber umbes nii: ee ää lepatriinu eee uu joo vett! Kah kasulik!

Armastan sind pooleks!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 79

Näed, vahel emme ikka kirjutab ka!

Tere, kallis Triibu!

Emmel on kiire olnud uuel töökohal võimeldes, aga nüüd ma lihtsalt pean veidi jäädvustama viimatisi sündmusi.

Nimelt lõpetasid sa juunis lasteaia ja alustasid kahe nädala eest kooli. Siin algab see augusti keskel aastal, kui saadakse kuueseks eelkooliklassiga ja kuigi esialgu tundus see mulle nii võõras ja vara, siis nüüd mulle meeldib, et siin ei ole mingit tasuliste eelkoolidega võimlemist. Kõik lähevad kooli harjutama sellise vahepealse aastaga, kus on mõned tunnid, aga rohkem harjumuste loomine, kuidas koolis käituda, kuidas olla hea kaaslane ja üleüldse harjutusi iseseisvumiseks.

Vahepeal enne kooli algust tundus, et sa olid küll põnevil, aga vist natuke närvis ka, sest su suu ja keha saatsid erinevaid signaale, aga nüüd on selge, et sulle tõesti väga meeldib seal. Kui sa juba esimestel päevadel kaebasid, et miks me sulle nii vara järele tuleme, olles üks viimastest, siis hoidsin end tagasi, et mitte rõõmust õhku hüpata. Mitte, et me ise ei tahaks sinuga koos aega veeta, aga sinu rõõm on meie rõõm ja see on siiski suur elumuutus meie kõigi jaoks. Nüüd peame igal hommikul kahes suunas lapsi viima ja õhtul kahest kohast tooma. On kaks korda rohkem päevi, mil haridusasutused on suletud ja kahed rutiinid ning reeglid. Taas kaks komplekti õpetajaid ja parasjagu segadust, kes-mis-kus.

Teil on kool ja siis ajaviiteklubi, mis on vist mingi pikapäevarühma-laadne toode ja vist see põhiline osa, mida sa naudid. Sinu sõnul on see palju suurem ja seal palju rohkem mänguasju kui lasteaias. Lisaks on seal mitmed klassid koos ja sa saad mängida ka oma vanade vanemate sõpradega taas. Meie jaoks tähendab see, et saame töö lõpuni teha ning sul on turvaline ja huvitav.

Meil on ka ju nii põnev, et kuidas kool tänapäeval käib, aga sa pead traditsioonidest lugu ning räägid meile jätkuvalt minimaalselt oma päevadest. Kui täna hommikul rääkisin sulle, et meil tuleb tutvumisvestlus su klassijuhatajaga, siis sa ohkasid kergendusest, öeldes, et siis pääsed sa igapäevasest meile raporteerimisest. Sorri, kallis. Aga me ikka tahaks kuulda, kuidas sul sinu arvates läinud on.

Teie klassis on päris palju tuttavaid lapsi, aga sa räägid ka mingitest uutest sõpradest, kes mujal klassides käivad. Ükspäev proovisid sa akna kaudu klubisse sõprade juurde tagasi minna. Ju seal on siis tõesti tore.

Sa oled muutunud juba üsna iseseisvaks ning tundud täitsa valmis olevat kooliks, kuigi ma veidi kartsin. Sa saad ise enda asjad aetud nii riietumise kui ka vetsuga ning pole veel püüdnud põgeneda, kuigi see on nüüd tunduvalt lihtsam ja õpetajad alles õpivad, kes on kes.

Uuest nädalast peaksid hakkama sul ka esimesed päris tunnid. Kuueaastastel on nimelt rootsi ja inglise keel, matemaatika, loodusõpetus ja ühiskonnaõpetus. Päris palju aineid mu meelest ja tänasel lapsevanemate koosolekul saime me ka veidi infot, mida te sel aastal koolis tegema hakkate. Ei midagi eriti keerulist ja kodutöid veel ei ole, aga kohalkäimine on kohustuslik ja puudumisteks ainsad aktsepteeritavad vabandused on haigused ja matused. Päris karm kool teil selles mõttes.

Igatahes, here goes uus elu!

Armastusega,

Emme

Kuidas ma jälle peaaegu taevast alla kukkusin

Meil oli veidi erilisem nädalavahetus. Kuna ma juba homme asun uues kohas tööle ja oi, kuidas mulle meeldivad kevaded ja uued algused, siis tahtsime kasutada võimalust ja enne veel mingi minireisi perega teha. Googeldasin end tuimaks ja ikka ei leidnud ühtegi head varianti, kuni ükskord keset ööd abikaasa äratas mind mõttega, et aga läheme hoopis suusatama.

Ma olin nagunii tahtnud sel talvel lõpuks ometi lastega suusatama jõuda, aga korralikku lund ei tulnudki. Ma ei näinud mõtet mitmepäevasel suusareisil, sest arvasin, et aega päriselt suuskadel saame hiljem kokku lugeda minutites. Nii laste kui enda pärast, sest ma pole just teab mis sportlik ja kuigi mulle meeldib mäesuusatamine, olen ma seda vaid paar korda proovida saanud ja sedagi kümme aastat tagasi. Arvasin, et paari tunniga oleme surmväsinud nagunii ja miks siis kulutada vähemalt sama palju aega kuskile suusakuurorti reisimisele? Vähemalt Rootsis on neid jalaga segada.

Nüüd aga broneerisime endale ekspromt neljapäevase suusapuhkuse märtsi viimasteks päevadeks. See pole siin midagi imelikku, sest reklaamid jooksevad soovitusega munadepühasid suusamäel veeta ja sel aastal on need aprilli teises pooles. Naljakas,a ga siin tavaline.

Igatahes, mõeldud tehtud, end vaeseks makstud. Õnneks tundus, et saame seda endale taas lubada.

Neljapäeva hommikul asusime teele lähima suusakuuurortini Romme Alpini. Olen seal kunagi ühe päeva veetnud, aga ei mäletanud eriti midagi. See üllatas mind aga väga positiivselt. Meie hotell oli väga nunnu suurte avarate rustikaalsete saalide, sepistatud puidust lühtrite ja elava tulega. Meie tuba aga vaatas otse lastemäele ja meil oli lai aknalaud, kus chillida. Mulle need nii meeldivad. Ruumi oli ka nii, et tapab ja suusakeskusele omaselt oli igas toas oma kuivatuskapp. Lisaks oli neil hiiglaslik mängutuba ja rikkalikud hommikusöögid.

Üsna naljakas oli minna kaheksa plusskraadiga suusatama ja püüdsin teel lahti lasta mõttest traditsioonilise suusapuhkuse osas. Päike säras ja põllud olid kuldsed. Ainus lumi oligi mäe peal ja seda tänu kahuritele, aga päevade edenedes jäi seda ka aina vähemaks, sest selgus, et tolles keskuses oligi hooaja viimane nädalavahetus ja nad ei vaevunud juurde tegema.

Esimesel päeval panime kotid tuppa, läksime otse suusalaenutusse ja mäele. See kõik võttis muidugi aega, nii et meie lastega veetsimegi mäel ehk tunni või kaks ainult ja Lemmik sai viimase tunni suurtel mägedel üksi hullata. Ta ju mägedes üles kasvanud, mitte nagu mina sealt lapikust Eestist. Meie peres ei olnud suusatraditsiooni ka.

On üsna kummaline, kui sa pole isegi kindel, kuidas suusad jälga käisid või kuidas nendega liigelda ja siis pead esimese asjana mitte ainult enda vaid ka väikeste inimeste eest vastutama. Mingil imekombel ma aga ei kukkunud üldse. Vähemalt mitte viimase päevani.

Triibu sai üsna ruttu asjale pihta ja hakkas nautima. Ta tegi paar tiiru issiga ja hakkas kohe iseseisvalt nööpliftidega mäkke sõitma. Alla tuli ta muidugi sirgjoones, aga pea horisontaalsetel lastemägedel ei olnud sellest hullu. Kiirus oli mõnus ja püüdsin talle veidi nippe jagada, kuidas pidurdada, keerata, kukkumise järel suuski tagasi jalga panna jne. Kõhutantsijaga liikusime mini travelaatoril ja ta nõudis, et üles saaks minna ilma suuskadeta ning alla käest kinni. Mulle sobis, kuna ma ei usaldanud esialgu ennastki ja üsna raske oli last tõsta ja ise püsti püsida, kui travelaator hoopis teise libedusastmega plastikuks ja siis kohe lumeks üle läks. Päike aga paistis ja nii mõnus oli paljakäsi ja softshelli hõlmad lahti mäel olla. Eelistan seda krõbekülmale selgelt. Paar ringi ja Kõhutantsijal oli isu täis. 

Me vahetasime lapsi ja siis sain mina ka Triibuga nööpliftiga veidi kõrgemale sõita ja teda turvata. Sain teada, et lapsed hoiavad tihti oma vanema suusakepist kinni ja siis sõitsimegi nii koos, kuigi ma veidi kartsin teda kogemata turvamise asemel pussitada. Kõik läks aga hästi ja õhtul vaatasime me veel huviga, kuidas suured lumesahad järskudel mägedel ronivad ja lund siluvad.

Teisel päeval aga oli hoopis hall ilm ja lumi jäine ja libe. Isegi mul oli siis hirm lastemäest alla sõita ja Triibu kukkus paar korda ning läks endast välja, et ta ei saa hakkama. Samas alla jõudmise ajaks oli juba tuju hea ja läks kohe uuesti liftijärjekorda. Muidugi leidis ta kohe omale ühe sõbra, kes oli veel vaid neljane ja pani sealt jäisest mäest sirgjoones ilma keppideta alla. Ta olla kolmeselt lausa mustadel mägedel käinud ja see on mitu taset minu omast kõrgemgi.

Kui teise päeva hommikul oli kõik hirmus, siis pärastlõunaks oli Triibu jõudnud juba esimese rohelise mäeni ja harjutasime seal poole kõrguse pealt alla tulemist. Taas suht sirgjoones ja meie keppidest kinni hoides. See oli hea trenn endale, sest pidin ju pidurdama pidevalt kahe eest. Hiljem, kui ta juba ise julges, siis mina sõitsin seal ikka slaalomit. Triibu aga rõõmustas, et issi ta sinna julges viia ja siis, et emmega saab eriti kiiresti sõita. Peamiselt seetõttu, et emme ise ei saanud hästi pidama :) Aga jälle see koht, et ma ei saanud kordagi enne üksi proovida, kui pidin koos lapsega mäge vallutama. 

Teise päeva lõpupoole sain mina ka paar korda üksi suusatada, aga julgesin vaid selle sama väikse rohelise mäe tippu minna ja sealt korra alla tulla. Oli nii järsk ja libe, et järgmised korrad piirdusin Triibu tasemega.

Kolmanda päeva hommikul oli nii lahe, kuidas Triibu oli vahepeal arengus oma julgest sõbrast mööda läinud ja nüüd teda sinna rohelisele mäele kaasa kutsus. Neil oli ka väiksem laps peres ja samamoodi vanemad muudkui pendeldasid kahe lapse vahet. Seega lubasin, et kui ta tahab, siis võib ta koos meiega sinna mäkke tulla. Kui me siis aga liftini jõudsime, üllatas ta mind öeldes, et vajab mu abi liftiga. Ma olin näinud, et osa vanemaid lükkas lapsi lifti peal üles, aga Triibu oli ju algusest peale ise liftiga sõitnud. Ega siis midagi. Null ettevalmistust ja haarasin nööbi, aga ei jõudnud seda veel oma pepu alla vedada, kui see juba meid vedama hakkas. Mul oli ühes käes enda ja kahe lapse suusakepid ja teises nööp ning enda ees see võõras laps, keda ma siis oma kehaga edasi lükkasin. Ossa, kui raske see oli. Mu käsi siiani valutab, aga lahti ju lasta ei saanud. Üle mõne künka minnes hoidsin küll vaid viimaste tahtejõuriismetega kinni, et mitte koos võõra lapsega liftiteel alla kukkuda. Aga saime hakkama. 

Triibu põrutas ees mäest alla ja meie uus väike vapper sõber oli järsku hoopis skeptilisem. Alla me koos siiski jõudsime üsna edukalt, aga järgmisel ringil koos oma issiga tuli ta oluliselt ettevaatlikumalt. Samas lapsed on ikka julged, sõites sirgjoones ja ilma keppideta. Samas kepid kaotaksid nad suure tõenäosusega ära ning kasutavad neid ainult hoo juurde tegemiseks.

Pärast paari pooliku mäe sõitu hakkas Lemmik ise minema üles välja ja Triibu sai iseseisvust harjutada koos loaga issit poolel teel oodata või ise alla sõita. Veidi hiljem siis proovisin mina ka nii, aga ühel hetkel nägin, et Triibu sõitis oma peatusest liftiga mööda ja alarmkellad läksid tööle veidi. Ta ju tegi seda omaalgatuslikult ja mina olin temast tükk maad tagapool paralleelliftireas ega saanud kuidagi aidata. Ma ei teadnud, kas ta magas oma "peatuse" maha või tahtiski kõrgemale minna. Lootsin vaid, et ta sõidab lõpuni, sest sinna vahele jäi veel üks peatus ja mina poleks saanud sinna appi minna oma reast.

Igatahes ta tuligi täitsa üles ja sealt edukalt alla ka, ise nii rahul endaga. Proovisime teise korra veel ja siis ma kukkusin esimest korda, proovides teda veidi edasi tõmmata, aga polnud midagi hullu.

Järgmisena tegime võikupausi ja nii oligi iga päev lõunasöögi asemel. Käigupealt midagi kõhtu ja tagasi mäkke, kes jaksas. Pärast sööki otsustas Lemmik, et viib Triibu päris mäe otsa rohelisele rajale toolliftiga ja mina jäin Kõhutantsijat keelitama, et ta ikka ka vähemalt paar sõitu teeks. Lemmik oli teda õlgadest toetades paar korda siiski sanud ta minimäest üles ja alla, aga ta üldse ei tahtnud rohkem. Ilm aga oli taas ilus ja ma keeldusin temaga tuppa minemast enne, kui ta vähemalt kolm korda minuga lastemäele tuleb. Saime kokkuleppele. Ta oli täitsa tubli ja sõitis lausa neli korda mäest alla, lastes lühidalt isega käest lahti ja küsidest rohkem kiirust. Iseseisva sõiduni me aga ei jõudnudki.

Poisid aga vallutasidki paar suurt rohelist mäge ja Triibu oli vaimustuses. Ta räägibki nüüd, et terve mägi oli kõige ägedam ja me oleme nii rõõmsad, et ta nii palju edenes ja seda nautis, aga meid ausalt ei üllata. Ta ongi selline sportlik iseõppija, kes läbikukkudes pisarateni vihastab, aga siiski tihti uuesti tahab uusi asju proovida.

Ma olin iseendaga võidelnud, et kas ma julgen ka üksi suuremale mäele minna ja kaldusin ei poole. Ikkagi kümme aastat vanem ja ettevaatlikum. Kui aga Triibu ära käis, siis ma ei saanud ju kehvem olla. otsustasin vapruse kasuks ja seadsin sammud üksi toolliftile. 

Hetkel, kui ma sinna jõudsin, oli vist enamikul lõunapaus ja mitte kedagi peale minu sinna teel ei olnud. Küsisin töötajalt üle, kas igal pool on ikka sildid, et ma kogemata mingile karmile rajale ei satuks ja ta kinnitas, et on. Istusin äärmisele toolile ja siis algas mu elu hirmsaim sõit. See tõusis nii kõrgele ja värises igast postist möödudes ning mina istusin seal üksi lahtisel toolil. Mul tekkis täielik paanika ja tegin hingamisharjutusi, hoides kramplikult end vastu tooli seljatuge ning ühe käega käepidemest kinni, aga see tundus nii hull ja ma ei saanud aru, kuidas küll Lemmik julges seda koos lapsega teha. Allakukkumine tundus vägagi tõenäolise võimalusena, aga mul ei olnud mingit võimalust sealt ka ära saada, kui ma just ei tahtnud kümmekond kui mitte rohkem meetrit lumele, puudesse või kividele hüpata. Kaalusin oma ellejäämise võimalusi täiesti tõsiselt. Jätkuvalt olin täitsa üksi. Ei olnud kedagi minu ees, taga ega vastutulevates liftides. Mõtlesin veel, et kuidas ma küll üldse ei mälesta kümne aasta tagusest ajast seda terrorit ja kuidas keskmistel toolidel istujad veel on, ilma kuskilt kinni hoidmata.

Umbes kaks kolmandikku teed sõitnuna, märkasin enda peakohal mingeid aasasid ja hakkasin mõtlema, et äkki siis keskmised hoiavad sealt kinni, kuigi see ei tundunud üldse mugav. Ja siis plahvatas. Nägin, et saan sealt terve piirde endale ette tõmmata ja muidugi tegingi seda. Edasi hingasin kergendusega, aga needki olid sellised lõdvad ja ei käinud lukku. Lapsed võivad sealt alt vabalt välja voolata.

Kui kohale jõudsin, siis olin nii läbi, et kukkusin pisikesel laskumisel lihtsalt ümber ja töötaja tõstis mu püsti. Kirjutasin Lemmikule oma seiklustest ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Järsku ei tundunud tervest mäest alla suusatamine üksi enam üldse keerulisena võrreldes sellega, mida liftis üle elasin. Ma ei saa siiani aru, miks need toed automaatselt alla ei tule ega lukustu või miks ei ole seal nt kõlareid, mis teavitaksid, kuidas ma pean käituma. Ehk oli kuskil enne lifti mingi silt, mida ma ei märganud, aga ma ei saa ju olla ainus algaja. Kuidas seal inimesed kogu aeg surma ei saa!? Minu halb õnn oli muidugi ka see, et ma sattusin sinnna täitsa üksinda, aga see oli jõhker. Ma nutsin veel pärast hotellitoas ka ja polnud palju puudu, et suudleksin maad. Minu langevarjuõnnetus muidugi ei aidanud kaasa. Või siis aitas. Paanikale. Aga nüüd pean minema. Ja järgmisel aastal ma kohe kindlasti ei unusta.

See kauaoodatud päev

Ma sain koondamisuudise märtsi alguses kaks aastat tagasi. Kaks aastat!!! See on nii suur osa elust. Kõhutantsija ei olnud siis veel kaheaastanegi ja nüüd on kaks korda vanem. 

Sellest ajast alates olen otsinud uut kohta ja lootnud, et leian huvitava töö toetavas keskkonnas. Vahepeale jäi ka ca üheksa kuud kooli ja kolm kuud töist praktikat ettevõttes, mis tundis kui unenägu ja millesarnast ma ei olnud enne kogenud, aga ka see jäi kahjuks lühiajaliseks. Alates juunist olen otsinud täiskohaga tööd. Võiks ju arvata, et kui ei käi tööl ega koolis ja lapsed saavad siiski 30 tundi nädalas lasteaias käia, siis on mul aega maa ja ilm ning kui kaua see otsimine ikka aega võib võtta? Ma olen ju kogenud, tark, töökas ja sõbralik. Samas elu justkui seisab. Kodu pole nii korras kui võiks. Ei saa teha igasuguseid toredaid asju, milleks töö ajal aega pole, sest töötuna ei ole raha või siis vähemalt oleks targem seda mitte asjatult kulutada. 

Lisaks ei luba kohalik töötukassa näiteks riigist üldse lahkuda. Olen aga tänulik, et eurooplasena Rootsis ei pea ma muretsema, et mind kolme kuu pärast riigist välja visatakse. Ei taha ettegi kujutada seda stressi, kui näiteks kogu pere heaolu koondamise tõttu ohtu satub. Hetkel on Rootsis töötustase vist Euroopa kõrgeim oma üle kümne protsendiga. Igasugused mitte kiireloomulised asjad aga ootavad ikka tegemist, sest tuleb oma aega maksimaalselt tööotsimisele ju kulutada. Savi puhta pesu mägedest või ümbertöötlemisse minemist ootavatest asjadest. Savi ka uuest passist, kui nagunii kuhugi minna ei saa. 

Vahepeal tundus juba, et jõudsin nii lähedale ja õnnehormoonid hullasid. Ma jõudsin väga põneva töökandideerimise finaali ja olin saanud väga-väga positiivset tagasisidet. Seda on mu elus juhtunud ennegi korduvalt ja ma püüan end hoida, et mitte liiga valusalt kukkuda, aga seekord oli ikka väga valus teiseks jääda. Mitte fakti enda pärast, vaid seetõttu, et sain reede õhtupoolikul mittemidagiütleva emaili, et valiti keegi teine. Ei mingit selgitust. Sooviti küll kokku leppida uut vestlust, et arutada mingit muud rolli, aga selle kohta ka ei saanud ma ühtegi detaili. Nii ma siis marineerisin terve nädalavahetuse oma pisarates. Reede õhtu oli ikka tõeline madalpunkt. Nutsin voodis tunde ja mõtisklesin, milleks üldse elada ja miks ma kellelegi ei meeldi. Samas andsin endale aru, et mul on ju mu suurepärane pere, aga ilma nendeta... ma ei tea, kaua ma suudaksin niimoodi. Ma olin kurb, kuri, ahastuses, põnevil, püüdsin säilitada lootust selle teise rolli osas, aga samas polnud üldse kindel, et ma suudaksin enam nende samade inimestega koos töötada, kõrvuti sellega, kelle nad lõpuks valisid. 

Õnneks oli meil nädalavahetus sotsiaalseid tegevusi täis planeeritud. See aitas mu vaimset tervist lappida. Esmaspäeval veel lükati vestlust edasi mitu tundi ja sain veel marineerida ning mõttes harjutada, mida ma neile öelda tahan. Ma sain ikka nii väga haiget. 

Lõpuks jõudis kätte see kohtumine ja mind aitas see palju. Minu ees vabandati siiralt ja selgitati, et nad ei olnud kunagi plaaninud minuga nii käituda ja olid tahtnud minuga alles sel kohtumisel arutada uut rolli ja teavitada oma otsusest esimese rolli osas. Nad olid valinud kellegi, kes oli teinud täpselt sama asja samasuguses valdkonnas. Tundub nagu turvaline valik ja see oligi ju nende valik. Samas ma ei mõista, miks nad siis üldse mind nii kaua kaasa tirisid. Mina aga olin neile kõigile meeldinud ja nad lootsid, et ma olen huvitatud ühest teisest rollist. Kuulsin nüüd sellest lähemalt ja siis paluti mul kannatlikult oodata, kuni ametlik rollikirjeldus valmis saab, aga mingeid lubadusi ei jagatud ega ka väga selget infot, et mis edasi saab ja kui paljudega ma konkureerima peaksin.

Minu süda tõmbab siiski rohkem selle esimese rolli poole, kuigi see uus roll annaks mulle palju õppimisvõimalusi ja laseks mul proovile panna oma oskusi ning keskenduda teemadele, mida ma armastan. Samas see on palju tehnilisem ja rohkem müügile orienteeritud.

Igatahes, möödus veel kümmekond päeva ja siis ma võtsin ise ühendust nendega. Vaikuses möödus veel viis päeva. Ma vahepeal sain õnneks veel paaris kohas intervjuudel käia ehk siis tundus, et päris lootusetu olukord ei ole.

Siis aga hakkasid asjad kiiresti minema. Me rääkisime potentsiaalse otsese ülemusega rollist täpsemalt ja mulle pakuti võimalust kohtuda veel mõne inimesega, et paremini aru saada nende ettevõtte toimimisest. Nüüd sain teada ka, et nad ei plaanigi kuulutust avaldada. Hoidsin hinge kinni, aga tekkis lootus, et nad tõesti tahavadki mind. Järgmine kohtumine läks ka hästi ja eile sain sealt tööpakkumine. Ja mitte ainult! Väga väärika palgaga pakkumise, mida ma ei julgenud lootagi. Sain veel veidi seda kõrgemaks ka kaubelda. Lisaks rohkem puhkust kui esialgu lubati. 

Eile oli mul vist küll naeratus kõrvuni pool päeva. Nad veel tahavad rääkida mu referentsidega, aga täna sain ma juba ka lepingu allkirjastamiseks. Ehk siis, minu esimese aprilli nali on uus töö. 

Ma lubasin endale ammu, et kui lõpuks tööle lähen, siis teen sellest otsimisest statistikat ka.

Enne kooliminemist kandideerisin kuskile 50-60 kohta. Viimase üheksa kuu jooksul olen kandideerinud üle 180 ametisse. Umbes täpselt sama palju on ka tiitleid, millele olen kandideerinud, mis illustreerib mu meelest päris hästi, kui subjektiivne turundusvaldkond on. Kuskil 25 firmaga jõudsin ma intervjuudeja testideni. Mitu korda kusjuures olid intervjuud samal päeval kahega. Umbes 75 töö osas ootan ma jätkuvalt mingisugustki tagasisidet. See on isegi hästi juba.

Igatahes, ma olen nii palju pettuda saanud, et olen jätkuvalt valvel, aga samas on ka suur kergendus ja tunne, nagu saaksin hakata taas elama. Koos kogu perega.

WFH

Mõne päeva pärast olen ma kas väga õnnelik või väga pettunud.

Täpselt nädal tagasi aga pidi mul olema üks väga tähtis tööintervjuu. Olin seda kaks nädalat oodanud ja valmistunud hoolega, sest taaskord oli antud mulle üks case lahendada ja presenteerida. Roll ja ka valdkond ise on minu jaoks hästi huvitavad ja ma tõesti tahaksin seda tööd. Üldplaanis aga olen ma nüüdseks nii paljudesse kohtadesse kandideerinud, et nad on kõik ammu peas sassis ja tihti ei mäleta ma pärast lõunal enam hästi, kuhu ma hommikul kandideerisin. Isegi siis, kui olen selleks eraldi oma CV-d ja kaaskirja kohendanud.

Nädala eest aga jäi Kõhutantsija haigeks just selleks ajaks. Eelneval õhtul hilja oli selge, et ta ei ole lasteaiavormis ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Õnneks sobis Lemmikule ka sel päeval kodust töötamine, sest muidu oleks eriti raske olnud. Mul oli ju vaja veel viimase minuti ettevalmistusi teha ja siis kuskil rahus ja vaikuses tund aega digitaalset kohtumist pidada. Ma ise olin ka veidi tõbine, aga see mind tavaliselt ei takista.

Hommikul oli mul niisiis vaja üks laps lasteaeda õigeks ajaks saada ja teine tahtis eriti palju tähelepanu. Otsustasin tema tassi kohe ennetavalt täita ja kulutasin väärtuslikku intervjuu ette valmistuse aega, et teha hoopis tema soovil linnutoitu ja siis viia seda sihtgrupile. Jälgisime veel mõnda aega mängu ja asi oli kontrolli all, aga emme-emme ei lõppenud ära. Vahepeal leidis mu jalg veel kuskilt kassikaka üles ja siis selgus, et mu presentatsioonitarkvara ei tööta nii, nagu peaks. Õnneks ma siiski testisin seda ja jõudsin varuplaani käiku lasta. Kuna aga nii Lemmik kui laps olid kodus, siis ei saanud ma ju tavapäraselt diivanil intervjuud pidada ega ka kontorisse pageda. Lõpuks õnneks mu kallis kaasa seadis tööle enda kõrvale minikontori läpakaga, kus jooksmas Elsa ja Anna film. See töötas. Õnneks mul on päris palju juba haigete laste kõrvalt töötamise praktikat ja suudan ootamatustega päris hästi kohaneda, aga meil on vedanud ka, et neid päevi pole olnud väga palju või siis oleme võrdsete vanematena suutnud need ära jagada sobivalt.

Intervjuu läks ka üsna hästi ja tagasiside oli väga positiivne, kuigi mõningaid küsimusi ma ei osanud oodata ega ka kohe vastata, aga tundub, et siiski leidsin piisavalt relevantseid näiteid oma karjäärist, et tõestada oma kompetentsi ja sain edasi viimasesse intervjuuvooru. Õigemini tuleb mul veel kaks järjestikust intervjuud ja siis taustakontroll, aga loodetavasti on need pigem formaalsused ja oluliste inimestega tutvumised. 

Ma olin nii õnnelik ja olen siiani nii elevil, aga samas ka ju ettevaatlik, sest I've been burned before. Ma ju ei teadnud, kui palju konkurrente mul on ning kuidas neil läheb, aga õnneks tundus, et potentsiaalse otsese ülemusega klappis hästi ja see töö sobiks mulle väga hästi, pakkudes samas huvitavaid õppimisvõimalusi ning ka võimalust teadmisi rakendada. Ja ma ei jõua oodata, et tunda end taas professionaalselt vajalikuna. 

Nii imelik, et mu koondamisuudis tuli peaaegu kaks aastat tagasi ja kuigi ma pole just väga pikalt, käed rüpes, kodus istunud, mõjub see enesehinnangule ning ka edaspidistele karjäärivõimalustele nii halvasti. Lisaks elu justkui seisab ja ma tunnen end nii kehvasti, et ei suuda ei endale ega lastele hetkel lubada sellist elu nagu tahaksin ning näiteks vabalt reisimise aken hakkab lähitulevikus sulguma. Mu muidu väga mõistev kaasa ei saa aru minu sellest leinast. Aga juba augustist hakkab kool ja seega järgmised 15 aastat tänu kahele lapsele saame me reisida vaid vaheaegadel, kui see on väga kallis või siis riskime karistustega. Kuhu küll tervelt kaks aastat on kadunud - ma hästi ei mõista. Alles olid mul ju väikesed lapsed ja kõik veel ees, aga see vaip tõmmati ikka päris jõhkralt alt ära. Ma tean, et ma ei ole selles situatsioonis üksi ja mul on läinud paremini kui paljudel, aga lugesin just täna, et Rootsi töötuseprotsent on hetkel normaalse 4% asemel 12,5%, mis on ikka jõhker. Kõik hoiavad kümne küünega oma kohtadest kinni ja on raske mitte olla kade nende peale, kellel siiski hästi läheb. Samas ma ju tean, et mul on palju pakkuda tööturule ning saaksin hakkama nii paljudes erinevates rollides. Lihtsalt ootan oma võimalust ja teen endast hetke parima, et sellest kinni haarata. Õnneks on hetkel lootust taas nii töö kui ka ühe laheda kõrvalprojekti osas, aga sellest mõni teine kord.

Tööotsimise seiklustest

Nii kahju, et kehvadest kogemustest ei saa ausalt ja avalikult rääkida, sest võid endale jalga tulistada. Kes siis julgeb palgata kedagi, kes julgeb rääkida ka halbadest asjadest!? Mina aga tahaks. Sest kuidas muidu peaks õppima? Kui mitte nemad, siis ma ise, et ma samu vigu ei kordaks. Kõik ju igavesti meeles ei püsi.

Ehk siis mõned näites sügisest.

1

Värbaja helistab mulle hilisel pärastlõunal ootamatult. Tahab kokku leppida lühikese esimese intervjuu, mida nad üldse intervjuuks ei loegi. Ma ei tea, mis see siis on. Nemad kutsuvad screeninguks. Lepime kokku aja ühel päeval kümne ja üheteistkümne vahel. No okei. Juhtumisi on lapsed ka sel päeval kodus, nii et istutan nad ligi pool tundi varem teleka ette süümekatega, et ise veel valmistuda. Jõuan päris põhjalikult valmistuda ja leida juba võimalusi parandusteks - asjad, mida saaksin päriselt ära teha. Kell saab 10:30 ja ikka vaikus. Saadan sõnumi igaks juhuks. Värbaja helistab ca 10:40, räägime 10 minutit ja mul ei ole hea tunne. Kui küsin, millal oodata tagasisidet, siis ta ei julge midagi lubada. Muide, tegu on suure ja tuntud rahvusvahelise firmaga. Järgmine kord kuulen neist vähemalt kuu aega hiljem, kui standard äraütleva emaili saan.

2

Olen hästi põnevil ühe ettevõtte ja töö osas ja saangi intervjuule. Teen seda püüdlikult Rootsi keeles. Olen enne ka värbajast sõbrannaga harjutanud, kes kiidab mu keeletaset. Mul on kogemusi ja oskusi piisavalt rolli jaoks, aga siis saan üsna kiirelt eitava vastuse selgistusega, et mul ei ole konsultandikogemust ja üht-teist veel. Aga mul on. Töökuulutus läheb uuesti üles, sest nad selgelt ei leidnud kedagi paremat. Kirjutan sealsele juhile uuesti, selgitades lahti, kuidas ma täpselt vastan kõigile nende soovidele, aga vastust ei tulegi.

3

Kandideerin põnevasse ettevõttesse ja saan kutse AI-intervjuuks. Minu esimene ja nii põnev. Kusjures töötab väga hästi ka vestluse formaadis ja teeb hea kokkuvõtte mu mõtetest. Mul soovitati see kiiresti ära teha, sest nad liiguvad jooksvalt edasi, kui leiavad sobivad inimesed. Rohkem ma neist ei kuule mitu kuud. Siis läheb kuulutus taas üles uue lingiga, aga täpselt sama sisuga. Otsin ja ei leia kusagilt ühegi inimese kontakti. Lõpuks lähenen LinkedIni kaudu ja näen, kuidas nende personali ja kultuuri juht kiitleb, kui hea tööriist neil on ja kuidas see annab võimaluse absoluutselt igal kandidaadid intervjuule pääseda. Nii tore, aga nad oleksid võinud enne läbi mõelda, kas nad jõuavad ka need intervjuud läbi vaadata. Ja kui mitte rohkem, siis minimaalselt äraütlev kiri saata.

4

Saan varahommikul võõralt numbrilt telefonikõne. Ühendus on ekstreemselt paha, nii et ma ei saa arugi, kes ja kust helistab. Helistan tagasi ja on parem. Ta küsib kohe, kas olen ikka rollist huvitatud. Ma pean üle küsima, kust ta helistab. Saades selgust, vastan jah. Siis ta küsib, kas mul on küsimusi. Kõne tuli ju ootamatult, nii et mul polnud üldse aega ette valmistuda, aga õnneks mul on hea süsteem ja leian kõigu pealt kuulutuse ning küsin mõned asjalikud küsimused. Selgub ka, et kuigi kuulutus on inglise keeles ja fookusega välisturgudele ning kuskil pole seda mainitud, oodatakse mult ka rootsi keeles sisuloomist. Ma siiani ei tea, kellega ma täpselt rääkisin ja kas ta arvas, et see ettevõte ja roll on ainsad, kuhu ma üldse kandideerinud olen ning peaksin käigu pealt kõike teadma ja mäletama.

5

Kandideerin ühte firmasse, aga pakun end teise rolli ja nad soovivad kohe intervjueerida. Lepime aja kokku ja valmistun hoolega. Poolteist tundi enne intekat firma esindaja saadab meili, et tal tuli mindi ette ja leiame uue aja. Siis on kaks päeva vaikus. Kirjutan ise, et end meelde tuletada, aga ei saa ühtegi vastust veel viis päeva. Saan aru, et mind on ghostitud. Siis aga järsku ilmub ta taas välja ja ütleb, et neil on plaanimuutus, aga mu taust väga meeldib talle ja ta peab mind meeles. Elame näeme. Iseenesest oleks hästi äge ettevõtmine.

Kirjad Kahele Triibule 78

Sa said 6!!!

Kuidas? Juba!!!

Me tähistasime seda hunniku LEGO-pidudega, nagu sa olid soovinud juba vist pool aastat. Esimest korda käisite te ka sama vana eesti sugulasega üksteise pidudel ja kutse esitasid sa talle umbes nii: Tule mu LEGO-peole ja anna mulle Lego! ja Lego sa said. Jubepalju, aga sinu meelest ikka mitte piisavalt.

Sul on vist ühtlasi mingi arenguhüpe jälle, sest esimest korda elus solvud sa täiesti, kui arvad, et keegi naerab su üle ja võid täitsa nutma hakata mingite pisiasjade peale. Samas oled sa suureks kasvanud - 117cm ja 22,5kg ning kolisid uude autotooli - esimesse, milles istud näoga sõidu suunas - ja sulle nii meeldib see.

Su lemmikvärv on kuldne, kuigi täna loetlesid lemmikutena ka sinist, rohelist, roosa ja lillat. Viimased kaks on tagasi üle mõne aja. Enam pole nõmedad tüdrukute värvid.

Su parimad sõbrad on Walter, Mateo ja Filip, kuigi viimast näed sa harva pärast seda kui ta lasteaeda vahetas. Ehk aga kohtute taas järgmisel aastal koolis, sest sa said just sisse meie piirkonna poppi kooli. Napilt. Sest me avastasime viimasel hetkel, et nende süsteem on üks väheseid siis riigis, mis teistega ei suhtle ehk siis seal oli meie kolme aasta tagune aadress, mis mängib suurt rolli koha saamisel. Õnneks su emme on õppinud paremini enda ja teie eest seisma ja tegin kohe neile kõne. Olin juba arvanud, et ju siis lihtsalt ei mahtunudki rohkem kui käputäis lapsi peale nende enda lasteaia omade, aga juba selle paariminutilise kõne ajal saadeti meile kohapakkumine. Jee! Ma veel ei tea, kas see jääb meie lõplikuks valikuks või kas üldse saab valikut olema, aga ma nüüd rahulik, et vähemalt on sul kuskile kodu lähedale koht olemas.

Sa veel ei taha kellekski saada. Kui, siis ralliautojuhiks.

Sa tead ka, et issi töötab arvutitega ja emme kaitseb teid, lapsi. See oli nii armas tõlgendus. Muidugi ainult siis, kui ma parajasti pole nõme emme mõnel suvalisel põhjusel.

Sa oled naljakas. Ükspäev teatasid õele, et marshmallows come from planet Mars. Ma täitsa näen su loogikat seal. Ega ma ka hästi tea, kust nad tulevad või kuidas.

Sulle meeldib kodus olla. Tegelikult meeldib seigelda ka, aga sa ei taha tavaliselt kodust lahkuda.

Sa tahad, et me sulle tihti loeksime, aga ise loed ainult sunniviisiliselt pealkirju, kui seal liiga pikki sõnu pole.

Sa hakkad iseseisvuma. Ükspäev lubasite taas meil minna issiga kohtingule ja kui tagasi tulime, siis küsisid spontaanselt: kas teil oli tore? Meil oli vanaisaga väga tore.

Sa oled ka hakkanud meile armastust avaldama sõnadega, aga selle füüsilised väljendused teevad tihti haiget.

Sa ei lase keskkonnal dikteerida oma käitumist. Savi, kui mitu sõpra hüüab sind või teeb midagi. Kui sa ei taha, siis sa lihtsalt ingoreerid neid. Ma küll eelistaksin, et sa vähemalt terele vastaksid.

Sa mängid hetkel kõige rohkem muidugi Legoga ja oma uute robotputukatega ning ka Hubelino kuulirajaga ning sa oled super tubli ehitaja. Selle instruktsioonid tunduvad mullegi üsna keerulised.

Ja sa oled jätkuvalt kaisukas, kes ei taha üksi magada, kuigi täna öösel magasid oma voodis üksi hommikuni. See oli üsna eriline suure lapse värk.

Igatahes, sa oled üks me lemmikutest!

Armastan,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 77

Tere, mu putukas!

Mu enam mitte nii pisi, aga kaissu mahud ikka.

Sul tuligi esimene hammas ära ja sa oled nii uhke selle üle. Iga päev vaatame, kuidas uus kasvab ka. Ja saime emaili, et sa oled esimesse kooli koha saanud, nii et see pull hakkab ka pihta, aga esialgu oleme veel ülbed, aga strateegilised ja lükkasime selle pakkumise aastaks edasi, sest see kool on meie vana kodu juures ja praegusele on lähemal ka asjalikke alternatiivne.

Ise oled sa aga nagu alati - vägedejuhataja.

Eile, kui ma sulle lasteaeda järgi tulin, rivistasid sa parasjagu kümmet rühmakaaslast kahte ritta, nooremad ette ja vanemad taha ja sina, hoides liikluskoonust kui ruuporit käes, dresseerisid neid üheskoos soovima palju õnne sünnipäevaks. Sünnipäev oli su heal sõbrannal, aga tema oli koju käinud. Teie harjutasite hoopis sinu jaanuaris tulevaks sünnipäevaks. Vahepeal sa kamandasid nad uue koha peale laua peale ja panid koonuse puudevahele nagu kaamera ning siis te kõik koos "tegite pilti".

Küsisin sul hiljem sel aastal esimest korda, keda sa sel korral sünnipäevale kutsuda tahad ja sina lugesid üles need lapsed, kes harjutanud olid. Puuduvad lähedased sõbrad aga listi ei mahtunud. Sa oled nii naljakas vahel ja ma veidi kadestan su loomulikke juhigeene.

Öösiti aga tuled ja poed sa ikka mulle võimalusel kaissu ja täna hommikul ei tahtnudki kaisust välja tulla.

Sa oled hakanud ka palju joonistama ja täitsa arusaadavad elukad ja esemed on su piltidel nüüd. Üleeile joonistasid sa elevandi ja kilpkonna ja dinosauruse ja liblika sõbranna kaardi peale ning nõudsid siis, et me aitaksime sul kirjutada, et Triibu tegi selle kaardi. Lihtsalt Triibult ei sobinud. Seejärel aga keeldusid sa oma ilusat kaarti ära kinkimast ja tegid mingi lihtsama asemele.

Nalja teed sa ka. Eile, kui su õel nina veidi verine oli, siis sa ütlesid talle, et ta ei tohi nina nokkida, sest kollid on ökad, aga veri on veel ökam.

Eile tegime me ka sel aastal esimest korda piparkooke ja te olete juba nii asjalikud. Mul polnudki pärast närvid krussis, sest te saate juba väga hästi aru juhendamisest ning ei jookse naljalt kuuma pliidi poole. Seega eile õhtusöögiks ja täna hommikusöögiks olidki teil piparkoogid.

Igatahes, kiire update tehtud.

Armastan sind!

Emme

Kirjad Konnapoegadele 2

Tere, mu putukad!

Ma lihtsalt pidin tulema siia ütlema, et ma ei ole valmis. Ärge kasvage nii kiiresti!

Muidugi on sellel kasvamisel ka plusse. Te olete palju iseseisvamad ja saate iseendaga paremini hakkama. Te mõlemad lausa ütlete meile vahel, et ärge tulge või ärge vaadake näiteks pissil käies. Samas teisel hetkel tahate te abi millegagi, mida juba ammu ise oskate ja teete. Või poete nii sügavale kaissu, et ma mingil hetkel pean oma voodist põgenema, et veidi liikumisruumi saada või asendit vahetada.

Eile aga tulid sa, Triibu, mu juurde, ise nii õnnelik, ja sosistasid, et su hammas loksub. Sinu esimene. Millegipärast mõjub see mulle nii tugevalt. Selge suure lapse tunnus. Paar nädalat tagasi käisime me ka esimesel kooli avatud uste päeval, sest vähem kui aasta pärast lähed sa ju kooli ja kui sa oleksid kaks nädalat vanem, siis oleksid juba selle aasta augustis läinud. Sina ei taha ja mina ei ole ka valmis, kuigi seda ma sinu kuuldes öelda ei saa. Välja näidata kuidagi teisiti ka mitte. Päevad on meil vahel pikad, aga aastad mööduvad ruttu. 

Ma just avastasin, et see on meil ju ka viimane aasta, kui saame ise oma päevade üle otsustada. Ei ole koolikohustust ega ebasobivale ajale sunnitud puhkuseid. Ma ju mäletan, kuidas ma ise lapsena vaheaegu ootasin, aga vanemana ei suuda veel välja mõelda seda logistikat, kuidas nii palju vabu päevi saada ja soovitatavalt koos kogu perega. Sel sügisel, kui ma tööl ei käi, on mul ju palju vaba aega, aga vähe raha ja ikka ei saa me neid päevi maksimaalselt ära kasutada. Huvitav, kas te kunagi tunnete puudust igasugustest tegemata jäänud seiklusparkidest jms. Loodetavasti ikka jõuame me ühel hetkel neid ka rohkem külastada. Lottemaal olete te igatahes juba püsikliendid. Rootsi omadest aga ei tea me midagi.

Ka Kõhutantsija muudkui kasvab. Paar päeva tagasi tahtsid sa üksi õue minna, aga su viie ja poolene vend hakkas alles sel suvel üksi aias mängimas käima ja sina oled alles kolm. Varsti kolm pool. Ma ei taha sinust ilma jääda ega ka vangi minna. Igatahes sel päeval sa küsisid venna käest, kas ta oleks sulle lapsehoidja ja tema ütles lahkelt jah. See oli nii tore ja armas, aga sellegipoolest ei saanud ma lubada teil kahekesi minna. See vastutus ei oleks venna suhtes aus. 

Meie lapsepõlves olid meil joodikutest naabrid, kelle umbes sama vanad lapsed olid õues üksi ja siis meie, paar aastat vanemad, hoidsime neil kohusetundlikult silma peal. Keegi ei käskinud peale oma südametunnistuse. Kui meil oleks aiaga piiratud eramaja, siis ma ehk lubaksin teid kahekesi õue natukeseks, aga mitte nii, et tänavale jooksmine on ainult kättevõtmise asi ja ka piiratud aias tahaksin teil silma peal hoida, et te mõnele halvale inimesele ette ei jääks.

Igatahes, täna hommikul sain teada, et Kõhutantsija kolib paari nädala pärast Triibuga ühte lasteaiarühma taas. Iseenesest on see tore, aga see tähendab, et mu kolmene läheb koolieelikute rühma ja seal on ju palju suuremad lapsed. Kusjuures minu pisike ei saa kõige väiksem seal enam olema. Mõned sõbrannad lähevad ka õnneks kaasa ja kõige vanem laps on su oma vend, kes on täielik liider ja saab sind vajadusel aidata ja kaitsta. Seal on ka hästi toredad õpetajad, aga väga palju lapsi ja mulle just meeldis, et sel aastal loodi keskmistele lastele oma grupp. Sina saad seal vähem kui kolm kuud olla, sest nii palju väikseid tuleb peale. Su vend oli peaaegu aasta vanem suurte laste gruppi kolides. Suures plaanis ei ole ju aasta midagi erilist, aga kui teil ongi turjal vaid paar aastat, siis võivad need vahed üsna drastilised olla. Loodetavasti muretseb mu ema süda asjatult ja sinu jaoks saab see suurte rühma kolimine tore olema.

Muidu aga olete te jätkuvalt mu lemmikinimesed, kelle isiksused aina rohkem välja kujunevad. Te väljendate enda tundeid aina rohkem vabatahtlikult. Nimelt Triibu armastab mind rohkem kui meie maja ja Kõhutantsija rohkem kui kakat, pissi ja puuksu. Meil on üksteise kaisus nii hea ja te olete nii naljakad. Täna Triibu seletas õele, kuidas lehed on rohelised, kui vihma ei saja ja kollased, kui sajab palju. Samuti oli Rootsi vanaisal siin sünnipäev ja teie otsustasite omaalgatuslikult otsida talle kodust midagi vana kingituseks. No muidugi. VANAisa ju :)

Kõhutantsija küsib ka tihti nüüd, millal me taas Eestisse läheme ja lõpuks on jõulupiletid taas ostetud, aga varem me vist küll ei jõua kahjuks.

Igatahes, sain mure ära kurdetud. Kallid olete!

Kirjad konnapoegadele

 Tere, mu kallid! 

Ma olen sel aastal nii kehv blogija olnud, et ma siis juba parem kirjutan teile mõlemale korraga. 

Nüüdseks olete te mõlemad kõvad keskmised. Ei ole meil siin enam beebisid ega pea me muretsema väga pisiasjade suhu toppimise eest. Samas Kõhutantsija, sina hoolitsed ikka selle eest, et ma oma jõu- ja ka aeroobse trenni kätte saaksin ja lased end üsna palju süles tassida. Triibut ma enam väga ei jaksa ega julge tassida. Kui sa ise ilusasti kinni hoiad, siis küll, aga kui te näiteks diivanil magama jääte, mida juhtub päris tihti, siis palun oma selja huvides issil su voodisse viia.

Teil on nii palju huvitavaid mõtteid ja tegevusi. Vahel koos, vahel eraldi. Kõhutantsija on ikka see, kes hea meelega jagab ja Triibu see, kes pigem suure Peetri rolli täidab, aga näiteks täna hommikul lubasid sa, Triibu, lausa oma algatusel õele ka mingi pärliplaadi lasteaias teha ja andsid ühe juba valmis olevatest talle. Sa pakkusid talle ka lahkelt mõnda veel, mis veidi katki olid läinud, öeldes, et ta võib need omale saada, sest sina ei taha neid. Asi seegi.

Kui te olete sõpradega koos, siis vastupidiselt loogikale, on meil tavaliselt lihtsam, sest siis te lihtsalt mängitegi mõnusasti üksteisega meil seljas elamise või pahanduse tegemise asemel. Samas aga on meil jätkuvalt tore koos seigelda, uusi asju avastada ja muidu mängida. Ma usaldan teid aina rohkem, sest te ei jookse enam nii, pea laiali otsas, ringi, et ma peaksin pidevalt kartma, et te end ära tapate. Samas eks neid hetki ikka on. Näiteks vahel kambavaimus on vaja minu eest ära joosta ja vahel ka üle tee.

Kuigi teile väga meeldib tavaliselt seigelda, siis kodust välja saamine on see, mis mulle halle karvu genereerib. Igal hommikul on sõda ja Triibu, sina vist ei lähekski kunagi kodust ära, kui sul see valik oleks. Kõhutantsija, sina aga oled alati valmis kaasa tulema minuga, sest ma olen jätkuvalt su lemmik inimene ja see on nii tore. Te mõlemad aga vahel ütlete meie tülidest hoolimata, et armastate ainult mind. Ma muidugi loodan ja arvan, et te tegelikult ikka armastate teisi meie pere liikmeid ja oma vanavanemaid ka, aga ma saan aru, et te ju ei näe neid kõiki nii tihti ja eesti vanaisa nägugi ei tule enam meelde. See on olnud tema enda valik ja sellest on mul kahju, aga tema ju kaotab sellest ise kõige rohkem.

Igatahes, te olete juba päris iseseisvad. Triibu mängib nüüd lõpuks hea meelega vahel koduhoovis sõpradega ilma meieta või on mõnel sõbral külas omaette. Kõhutantsijat ei ole mina ise veel valmis üksi jätma, aga koos suure vennaga võib isegi mõelda. Hiljuti on paaril korral juhtunud ka nii, et te olete valinud kahekesi koju jäämise mõneks minutiks minuga koos asjade ajamise asemel. Ma siis muidugi turvan kodu ära ja pargin teid tavaliselt teleka ette, sest siis te ei liigu ega tee lollusi nii kergelt. See tähendab, et ma saan korraks naabermaja poodi lipata või autost asju tuua. Varsti ehk isegi sorteeritud prügi lähimasse prügipunkti viia. Millal te küll nii suureks saite?

Ma väga armastan ka teiega üks ühele aega. Näiteks, kui me voodis jutustame igasugustest asjadest Kõhutantsijaga ja sa pikad põnevad jutud maha räägid. Triibuga me küll kahjuks saame vähem sellist aega, aga see-eest saad sa issiga rohkem koos olla. Teie uus lemmikhobi on sulgpalli mängimine ja sa oled selles üllatavalt osav. Samas ka mitte. Kõik pallimängud on ju sinu teema. Isegi üks treener oli sind märganud ja kiitnud. Samas trenni jaoks oled sa veel liiga noor. See-eest aga oled sa saanud viimastel nädalatel proovida superkangelaste trenne - ma ei osanud sulle paremini selgitada, mida taekwondo ja karate tähendavad ja tundub, et mõlemad meeldisid sulle. Eriti jalaga poksikoti löömine. Esmapilgul tahtsid sa ka tagasi minna, aga tänaseks oled ümber mõelnud. Me ei sunni sind. Ei ole mõtet nii palju raha tuulde visata, kui sa ei taha minna ega naudi seda. Sul on veel palju aastaid aega igasuguseid asju katsetada ja oma lemmikud leida.

Suvi oli meil hästi mõnus. Veetsime taas kuu aega Eestis, käisime palju rannas ja hängisime sõpradega. Nii suur kontrast on selle aastaga, kui Kõhutantsija beebi oli ja Triibu oli pöörane kahene. Ma lihtsalt ei saanud teiega üksi randa minna, sest kartsin kohutavalt teist ilma jääda. Nüüd aga võime paljajalu koduuksest välja astuda ja jalutada ranna mängukatele või otse vette. Triibu ehk põrgatab korvpalli või lausa läheb mängib sellega väljakul üksi meist veidi eemal aga nähtaval ja te mõlemad naudite jalgupidi vees olemist, aga üleni märjaks tegite end vaid ühel korral, kuigi väga nautisite seda. Teil on ka kummalgi oma mereklaasi kogu ja Triibul on seal eriti hinnalisteks asjadeks veest välja tulnud telliskivide tükid.

Te olete tõelised eestlased, kes armastavad kohukest ja küüslauguleibu, aga ka rootsaslikult maksapasteeti ja verikäkki ning hapupiima krõbinatega ning kibuvitsa kisselli.

Triibu on hakanud vaidlema minuga eesti keele üle, et kuidas ikka üks või teine sõna käib ja millal. Ebareeglipärased sõnad on ikka rasked ja läbi ning otsas põhjustavad segadust, aga suures plaanis räägite te vabalt mõlemas keeles ja Triibu on hakanud ka inglise keelt purssima. Suve uus sõna oli davai vene keeles. Naabritüdruk, kellega te nüüd lähedaseks saanud olete ja pidevalt käest kinni ning üksteisel külas käite, räägib oma emaga viipekeelt ja õpetab seda ka sulle. Nii lahe on see keeltemix, kus me elame.

Triibu on nüüd lasteaias vist kõige vanem ja pooled su sõbrad läksid sel aastal juba kooli. Sina aga kooli minna ei taha, aga huvitud sellest, kuhu kooli sa lähed. Samas aga ei paista sa neid sõpru lasteaias igatsevat. Lihtsalt mängid rohkem teistega ja ikka on nii, et lasteaeda jõudes hüüavad kohe mitu häält su nime. Nüüd lihtsalt veidi teine seltskond.

Kõhutantsija hoiab veidi madalamat profiili, aga su bestikas on jätkuvalt Stella ja sa loetled veel mitmeid nimesid oma sõpradena. Õpetajaid ka. Hiljuti kutsuti esimest korda ka just sind külla mängima ja me teised vist pressisime end kutseta kaasa, nagu hiljem selgus, aga on tore, et sul on ka oma sõbrad nüüd ja kindlasti edaspidi saategi te vahel kumbgi lihtsalt oma sõpradega mängida ja huvidega tegeleda. Koos on ju tore, aga me kõik väärime ka oma aega. Sa oled jätkuvalt suur kaisukas, aga ka aina iseseisvam ja julgem ning osavam. 

Eile ronisid sa esimest korda vist köie toel päris järsust teest üles liumäe juurde. Ka potitrenniga on suured edusammud lõpuks ja sa armastad millegipärast õues pissimist. Püksi enam väga tihti ei tule õnneks, aga alati peavad mul siiski varuriided kaasas olema. Sa tahaksid ka proovida venna kombel superkangelaste trenne, aga kahjuks sul veel ei lubata. Niisiis pead leppima takistusradade, mängukate ja muu sellisega, aga ma luban, et kui sina oled viiene, siis saad sina ka juba rohkem asju teha.

Ma armastan teid mõlemaid pooleks ja olen nii tänulik, et te olemas olete.

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 39

Vau! Ma ei taibanudki, et ma nii ammu bloginud ei olnud. Päris naljakas oli nüüd üle lugeda, mida ma sulle üle poole aasta tagasi kirjutasin. Mõned asjad on samad, aga enamus on ammu ununenud. Seega kirjapanemisel on jätkuvalt suur väärtus.

Igatahes, sa said siin hiljuti kolmeaastaseks. Sa olid alates oma venna sünnipäevast seda oodanud ja muudkui uurinud, et millal ometi sinu sünnipäev tuleb ja väga raske on kaheaastasele selgeks teha, mida neli kuud tähendab. Lõpuks aga jõudis kätte see päev või õigemini periood, sest nagu ikka, oli meil mitu pidu kahes riigis.

Sa olid oodanud väga kakakooke, sest su vend sai sünnipäevaks neid ja lubasin sulle ka mingi versiooni teha, kui sa vähemalt nädal aega ilusasti potil käid. Jah, see potitrenni teekond on olnud ekstreemselt pikk ja nüüd kevadel hakkas paistma lõpuks tunneli otsast valgus ja umbes pooltel päevadel ei tule sa enam lasteaiast koti märgade riietega koju, aga siiski-siiski. Igatahes sünnipäevaks tegin sulle toorkreemikattega cupcake'e, millest osad olid pruunid ehk kakakoogid ja teised lumivalged, sest sa valisid peo teemaks Elsa ja Anna ja Olofi Frozenist. Nad on hetkel su suured lemmikud. Nemad ja ükssarvikud millegipärast. Cupcake'e aitasid sa hea meelega teha ja kaunistada, aga süüa kahjuks ei tahtnudki. Oli siis tegemiserõõm lihtsalt.

Kui aasta tagasi sain su vahel kleite kandma ainult väga erilistel puhkudel, siis nüüd oled sa oma algatusel täielik kleidi ja roosa fänn. Sa said jõuludeks omale mängu meigiasjad, mida sa armastad. Need ei anna mingit värvi välja, aga kõik näeb välja nagu päris ja sa oled ehmatanud päris mitmeid oma kärtspunase MAC'i tooteid meenutava huulepulgaga ning ahhetama pannud teisi oma oskusega, ripsmetuššiga ripsmeid kammida. Ilma peeglita. Mina küll ei oskaks. Taaskord see on vaid tühi tuub ja puhas hari, aga näeb nii tõepärane välja. Vahel aga jääb mänguasjadest väheks ja sa nõuad ikka minu päris meigiasju, aga issi saab siis täitsa pahaseks ja ega ma ka ei tahaks veel, et sa kosmeetikat kasutama hakkad. Sa oled ise ka nii ilus ning vahel näed vaeva ja värvid end üle kere vildikatega ära.

Lõpuks ometi on su juuksed ka kasvama hakanud. Mõnda aega rokkisid sa looduslikku mulletit, aga nüüd saan sulle korralikke prantsuse patse teha ja sa küsid tihti Elsa ja Anna patse, vastavalt siis ühte või kahte, ning näed nendega üliarmas välja.

Sa oled jätkuvalt hästi heatahtlik ja abivalmis, aga vahel tuleb sul ette ka tõeline krutskinägu ning testid piire ja hea ongi. Ega sa muidu vist oma venna seltskonnas ellu ei jääks. Samas te mängite nüüd juba üsna edukalt koos ka, mis annab meile issiga mõne minuti hingetõmbeaega. Eriti, kui teil on veel mõni laps külas. Ebaloogiline aga kuidagi on rohkemate lastega tihtipeale lihtsam. Seda küll aga mitte hommikuti, kui on kiire ja ma lähen närvi, sest ma ei taha teile kümme korda öelda sama asja - pane palun X selga/jalga. Peseme nüüd hambad ära. Sa ju tead, et iga päev peab. Jah, päiksekreemi ka, et päike ei hammustaks. Ei, nõgesekõrvetuse koht ei vaja plaastrit. Seda viimast küll vaid eile, aga plaastrifännid olete te mõlemad ja ostame neid nüüd hulgi, sest iga punane täpp vajab üht Bamse või Pokemoni või Mighty Pupsi plaastrit.

Sa oled ikka väga iseseisev ja vist üks vähestest mudilastest, kes ammu lõikab iseenda küüsi ja kusjuures üllatavalt edukalt. Samas meeldib sulle palju kaisutada ja musitada. Ükspäev, kui ma juba voodis pikutasin, tulid sa ja panid oma pea minu kõrvale ning hakkasid mulle lihtsalt pai tegema. See oli nii armas.

Viimase aastaga oled sa muutunud ka füüsiliselt palju osavamaks ja nüüd vurad juba üsna edukalt väikse jooksurattaga, hüppad palju ja ronid igal pool. Hiljuti avastasid enda jaoks ka suuremate liumägede võlu, mis on tore, aga mitte just ideaalne kombinatsioon alati koos potitrenniga. Ma usun, et sa arvad ära, mis hiljuti juhtus ja ei hakka seda siia lahti kirjutama.

Sulle meeldib vannis ja basseinis käia ning sa oleksid vist eelistanud ise venna asemel ujumistrennis käia. Ehk teeme sügisel proovi sinuga.

Ja sa räägid nüüd nii palju ning kasutad vahel 8-9 sõnalisi lauseid täis väljendeid nagu igaks juhuks, põnev, üllatus... Tunnen ennast su jutus tihti ära. Küsi mult kunagi. Olen parimad palad ka kirja pannud oma telefoni.

Sa said sünnipäevaks nukumaja, aga sellest sa eriti ei hooli. Ehk kunagi hiljem. Hetkel lubad sa ainult Stellal sellega mängida. Ta on üks sinu kolmest parimast sõbrast lasteaias ja sel aastal said sa ise valida, keda tahad oma peole kutsuda. Tegime neile koos kutsed ja sa kutsusid ka õpetaja Ida, kes kahjuks ei saanud tulla, aga väga hindas su kutset. Kingituseks said sa muidugi portsu Elsasid ja Annasid erinevates formaatides.

Oleme hakanud ka sulle taskuraha andma ja erinevalt su vennast paned sina üsna lahkelt ka annetustepurki raha. Ülejäänu eest saad ise valida, mida osta ja eelmisel nädalal oli sinu kord ka taararaha omale saada. Selle ning oma taskuraha eest ostsid sa ühe väikese beebi, kes joob ja siis käib potil. Ehk aitab see ka sinul potiga paremateks sõpradeks saada. Sa ju selgelt oskad seda ammu kasutada, aga sellegipoolest on see olnud vaevaline teekond ning mul enam ei olegi mingeid ootusi, millal see läbi peaks saama. Ükski ekspert ka ei anna mulle mingit tähtaega.

Kahjuks on sul ka üks tervisemure viimase aastaga tekkinud. Su nahk. Aina suurem osa su kehast on kare ja punane ning sügelev vahelduva eduga ja me ei tea, mis seda põhjustab. Saame vaid sümptomeid leevendada. Õnneks varsti saame ka lastearstiga sellest rääkida.

Muus plaanis oled sa eeskujulik kolmeaastane. Teised emmed on kandedad, sest sa oled enamasti hästi chill laps, kes saab paljuga ise hakkama, ei kakle ja aitab vabatahtlikult ka teisi. Lasteaiast tulevad ka koju ainult kiidusõnad ja su õpetajad on kangelased, et nad ka alla ei anna potitrenniga, mis nüüdseks juba 10 kuud kestnud. Kolme päevaga mähkmevabaks ei ole selgelt sinu teema. Aga kui see on suurim probleem sinuga, siis saad ise ka aru, et sa oled üks suurepärane väike inimene.

Kirjad Kahele Triibule 76

Tere, poja!

Sa oled juba peaaegu viieaastane ja ma pean taas vabandama, et sulle nii harva kirjutan siia, aga loodetavasti saad sa selle võrra rohkem minuga koos aega veeta.

Möödunud suvel õppisid sa siiski rattaga sõitma ja selleks läks vaja ainult laenatud suuremat ratast ning ühte vihmast ilma ja viit minutit õues. Sa olid nii õnnelik! Alguses pidime aitama sul kohalt minema saada iga kord, kui sa peatusid, aga järmisel päeval tahtsid sa minust kiiremini liikuda ja see oli piisav motivatsioon, et ise õppida startima. Mina muidugi sain kõvasti muretseda, sest sa suundusid tiheda liiklusega Paldiski maantee suunas ja ma isegi ei näinud sind enam.

Sa oled jätkuvalt Mr Popular. Kui me lasteaeda hilineme, siis su 3-4 lähimat sõpra juba ripuvad värava küljes sind oodates ning hüüavad su nime. Sina ise kõigi teredele isegi ei vasta, aga me töötame viisakuse kallal. Ühel su bestikatest tuleb varsti sünnipäevapidu, kuhu sa oled väga oodatud ja kuulsime, et ta tahtis printsessipidu, aga kuna sulle printsessid (ja millegipärast väidetavalt ka superkangelased hetkel ei meeldi), siis tuleb printsesside ja dinosauruste pidu. 

Sa otsid ka täiskavanutega kontakti ning omal moel hoolitsed oma väikeõe eest andes talle kaasa soovitusi, nagu stopp ütlemine, kui ta midagi ei taha. 

Te mängite juba päris ilusasti kahekesi koos. Või kutsute meid issiga korda-mööda kakajunniks vms. Või ehitate onni. Või viskate kõik padjad-tekid meie voodilt maha, et seal hüpata. Meil on üks selline mäng, kus ma teid voodisse pikali puhun, mis on hitt.

Me leiutasime hiljuti koos sinuga ka teise mängu, mis sulle väga meeldib - liim. See käib nii, et kui üks ütleb liim, siis teine liimub tema vastu. Iga kord, kui taas liim öeldakse, siis surutakse end rohkem üksteise vastu. Üks tõsine kalli-mäng on.

Sa oled hakanud ka rohkem Legodega mängima ja meie rõõmuks ise oma fantaasia põhjal ehitama. Üks päev ehitasid sa nii toreda jalgadega auto, sest rattaid vist ei olnud käepärast.

Sa teed lasteaias palju pärlikäevõrusid ja viimasel ajal ka pärlipilte. Järsku on teemaks Pokemonid, Minecraft ja transformerid, keda sa sünnipäevaks tahad, kuigi sa pole kunagi ühtegi nende multikat vms näinud.

Meil algas jõuluaeg ja sa oled väga tähelepanelik, jälgides, kuidas päkapikud meile sisse kolivad ja mida nad täpselt iga päev kaasa võtavad. Muidugi lisaks ka sussiteema. Sel aastal toovad nad sulle Legosid jupikaupa ja sul on vahel nii kiire, et hakkad kohe uutest tükkidest midagi ehitama selle asemel, et neid vanadega kokku panna nagu võiks.

Sa naudid lund ja meil on hetkel ideaalsed lumised talveilmad. Sellel aastal esimest korda. Sa hüppad hunnikust hunnikusse, lased liugu neis väikestes sõiduteelt ära lükatud mägedes ja vead oma kelku ringi. Ka mägesid sa ei karda ning hea meelega vead ka õde tema kelguga. Meile on muidugi korralik trenn teid mõlemaid vahepeal kelkudel vedada, sest õde keeldub jagamast sinuga.

Sa armastad jätkuvalt oma nõbu. Kõhutantsija niisamuti ja me käisime hiljuti kõik koos Eestis, mis oli teie jaoks hästi tore ja tema jaoks vist üsna väsitav, sest puhkust te talle ei anna. 

Meil on tekkinud ka mõnus reedeõhtune filmivaatamise traditsioon, mil me sööme snäkke ja kaisutame diivanil. Sel nädalal on sul eriti põnev, sest issi ostis sponaanselt telekamängud ja sina oled või sees, oodates, millal sa saad taas oma uut puuviljatetrist mängida. Eile aga olid sa kaua üleval ja vaatasid, mida issi mängib. Sa olid nii armas, küsides, miks kõik teised tegelased seal nii vihased on ja kus toredad tegelased on. Mulle küll väga ei meeldi, et sa issi mänge vahel näed, aga ma loodan, et issi jälgib lähemalt, mida sa näed. Sa oled küll juba uskumatult suur, aga siiski veel minu väike poja ja ma tahan kaitsta sind kõige halva eest.

Viimasel ajal harjutame sinuga ka lugemist. See läheb sul paremini siis, kui on lihtne ära arvata nt pildi allteksti, aga sa üllatasid mind näidates, et oskad ka kirjatähti hiljuti. 

Kiisudega olete te ka hetkel täitsa sõbrad ja oskate hoolivalt ringi käia. Minuga veidi vähem, aga võtan seda armastuse märgina, et te mul pidevalt otsas ronite ja võitlete, kes mulle sülle mähub. Teie meelest alati te mõlemad ei mahu, aga sa oled olnud vägagi kannatlik õega, kes on väiksem ja rohkem minuga. Ma siis püüan alati võimalusel ka sulle lähedust pakkuda nii palju, kui sa tahad. Ning räägin teile iga päev mitu korda, kui palju ma teid armastan. Ma tahan, et te selles kunagi kahtlema ei peaks.

Mulle meeldib, et sinuga saab juba arutada igasuguseid asju, aga püüan meeles pidada, et küsiksin sinult üle, kui kahtlen, kas sa ikka saad kõigest aru. Nt mõnest vanamoodsast sõnast.

Sa aga jätkuvalt tahad palju meiega koos mängida ning nõuad seda. Samuti ei taha sa kusagile ilma meieta jääda ja üllatud, et teised vahel tahavad. Ega ma samas kaeba ka, et teid nt hommikuti tavaliselt oma kaisust leian, kuigi ma viimasel ajal tihti ei märkagi, millal te sinna tulete. Hommikul lihtsalt loen tibusid kokku voodist :)

Kokkuvõtteks sa oled igati tubli ja tragi, parajalt kange, aga õpetajate hinnangul seltskondlik ja hooliv ning ka mõistlik. Sul ongi vaba voli end kodus vabamalt väljendada, sest see peabki olema sinu jaoks igati turvaline koht ja meie sinu isikud, kes küll vahel mõne asja peale pahandavad, aga sind alati armastavad.

Kallid!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 38

Tere, putukas!

Sa oled korraga nii suur ja nii väike, nii sina ise kui ka sinu värskeim versioon. Mul on nii raske aru saada, et sa oled nüüd sama vana, kui su vend oli siis, kui sa sündisid. Sa tundud ikka veel nii pisike ja samas oled sa nii iseseisev ja nõuad iseseisvust. Täna näiteks tahtsid sa veel süüa. Ma saatsin su kööki, eeldades, et ju sa sööd lauale jäänud jääke, aga järgmisel hetkel olid sa vedanud oma tooli pliidi äärde, oma kausi ka sinna ja kühveldasid kulbiga suurest potist makarone oma kaussi. Ka lihapallid said sa ise kätte. See on nii lahe.

Sa oled ka parajalt kange ega luba meil enda eest asju ära teha. Kui sina tahad tuld kustutada ja mina jõuan ette, siis sa protesteerid, paned tule uuesti põlema ja siis kustutad ise. Kui tahad juua ja ma püüan su elu lihtsamaks teha pudelit avades, siis kordub sama muster. Kui kiirustad pissile ja ma teen potikaane sinu eest lahti, siis järsku ei ole sul üldse enam kiire, sest sa leiad aega kaas uuesti kinni panna ja avada.

Samas oled sa jätkuvalt väga hooliv, jagad oma asju, kallistad mind tihti ja võid mind lausa musiseerijatega üle külvata. Täna kuulsin ka esimest korda, kuidas sa issile minu eeskujul My love ütlesid.

Sa kõnnid vapralt ise lasteaeda või lohistad mõnda ratast järel, aga tagasi tahad süles tulla. Pikalt oli meil mamma hjälper mig periood ehk ainult mina tohtisin sind aidata, aga viimastel päevadel sobib issi ka taas õnneks.

Sa lähed lasteaeda rõõmuga ja justkui kinnitad vaid, et emme läheb kooli.

Sa armastad kääridega lõikamist. Meil on igal pool paberipuru ja hiljuti lasteaias tuunisid sa ka oma soengut veidi. Palun ära nii rohkem tee. Me oleme nii kaua oodanud, et sul sinna üldse midagi kasvaks.

Sa oled hakkanud nõudma kommi ja telefoni, aga armastad ka banaane ja mandariine hetkel ning lugemist.

Sulle meeldivad meie kahe seiklused ja sa oled väga mõnus kaaslane.

Me just täna arutasime, et kus on meie välja reklaamitud kohutav kahene, aga teda veel ei paista. 

Praeguse hetke kõige suurem mure või pigem frustratsioon on potitrenn. Sa alustasid hästi ambitsioonikalt, soovides ise väga ruttu ka öömähkmest loobuda, aga see on ulme, kui palju pesu me pesema oleme pidanud. Kaks kuud potitamist on seljataga ja sul oli just esimene päev, mil sa läksid ja tulid lasteaiast samade riietega. Viimased nädal pluss on kuidagi eriti hull olnud, sest sul tuleb rohkem püksi kui potti ja nii üht kui teist. Vahel ajab päris kurjaks, kuigi ma tean, et see ei ole sinu suhtes aus ja alla anda ka ei taha. Riiete pesemine pole ka midagi hullu. Meil neid jagub. Aga kui teil juhtub õnnetusi voodisse, siis on juba tüütum kummilinu, patju ja tekke pesta. Kuna ka su vennal juhtub veel õnnetusi, siis mõni öö on päris hull ja kõige hullematel päevadel peame me kuidagimoodi leidma võimaluse all pesuruumis asju pesta, mis eeldab, et meil on aega ja masinad on vabad. Su issi on mu kangelane, sest minul ei ole koolis kohapeal käies kohe üldse seda aega.

Aga positiivset veel, sa oled jätkuvalt uudishimulik toitude suhtes ja valmis proovima päris paljut. Toorjuust on suur lemmik, aga sa küsid ka Brie'd ja täna hommikul säid sinihallitusjuustu ning küsisid juurde. Kalamari on ka jätkuvalt hitt. Liha läheb ja muna küsid sa viimasel ajal tihti. Ainult juurviljad võime me ise ära süüa. Väheste eranditega. Nt külmutatud herned sobivad. Mais alati. Tomat ja kurk ja marineeritud kurk vahelduva eduga. Ükskord sõid toorest zuccinit ka, aga rohkem pole näinud. Porgandit hekseldad ja sülitad. 

Sa räägid nüüd päris palju ja lausetega. Ainult k-tähte veel ei tule. Samas vahel oled teiste seltskonnas vait kui sukk ja vaid imad endasse kõike. Mulle igatahes väga meeldib rohkem su mõtetest osa saada.

Armastan,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 37

Vau! Ma ei suuda uskuda, et ma ei ole sulle tervelt kolm kuud kirjutanud. Ise arvasin, et ehk juulis ikka kirjutasin, aga täna siis kirjutan. Sa oled nii palju arenenud vahepeal. Viimased paar kuud oled sa olnud väga iseseisev, nautinud omaette maailma avastamist ja ka rohkem issiga tahtnud koos olla. Ka siis, kui mina olen lähedal ja ma usun, et me kõik rõõmustasime selle üle. Mitte, et ma ei tahaks ise sinu tähelepanu keskpunkt olla, aga see on nii tore, sest issi on nii rõõmus.

Sa räägid nüüd päris palju ja eristad selgelt kahte keelt ja kes mida räägib. Eesti mõjus muidugi eestikeelele hästi ja sul oli rõõm koos eesti sõpradega rohkem mängida ja hängida. Said harjutada batuudil hüppamist ja redelitest ronimist, ujumist ja mida kõike veel. Muidugi sai ka kõvasti kohupiima süüa ja vanaemaga aega koos veeta. Seekord jooksite te kohe vanaema kallistama. Ei mingit võõrastamist.

Sa oled hästi hooliv. Kui ma urisen vms, siis küsid kohe: mis juhtus? Kui kaupled endale välja midagi head, siis kohe küsid vennale ka. Kui keegi on õnnetu, siis sa kohe märkad ja püüad omamoodi lohutada. Samas oled sa ka tahtnud paljusid asju ise teha. Ilma abita. 

Aina rohkem märkame ka ulakust, kus sa, kaval helk silmis, teed midagi keelatut või siis laulad näiteks lorilaulu versiooni laste lambalaulust, kus politsei tuli ja pani suure peeru. Õnneks võõrad vist veel aru ei saa sinu sõnadest.

Viimased nädalad on olnud eriti intensiivsed, sest me otsustasime viimastel puhkusepäevadel ikkagi potitrenniga alustada. Sa ei näidanud ise üles mingit huvi ja kui proovisime sind potile suunata, pistsid karjuma ja viskasid end vibuks. Kui aga piss tuligi, siis hakkasid nutma hirmunult ja küsisid muudkui mähet. Samas oled sa kohe algusest peale nõudnud aluspükse ja sa oled ju hästi tähelepanelik. Näiteks potil käies on püksid põlvekõrgusel nagu emmel ega käi pahkluude juures nagu issile meeldib. 

Kui me üks päev aga õues olime ja ma unustasin poti kaasa võtta ning sul siis vajadus tekkis, siis proovisin sind oma kätel hoida, aga sina protesteerisid ja näitasid mulle, kuidas püsti pissitakse. Mind ajas see nii naerma, aga samas oli ka hästi loogiline, sest sul on ju suur vend, keda sa oled palju kõrvalt näinud. Muidugi sinu maailmas käibki õues pissimine nii. Esimesed nädalad oli pissi tulek sinu jaoks tihti tõeline üllatus, kuigi hirmust sai kiiresti rõõm ning kommi nõudmine. Komme saite te vennaga mõlemad siis, kui sul õnnestus potti midagi teha. Nii oli ka Triibu sinu suurim ergutaja. 

Nüüd tundub, et piss ise pole enam nii suur üllatus, aga päris tihti juhtub ikka õnnetusi ka. Samas paar päeva tagasi teatasid sa ise, et tahad öösel ka ilma mähkmeta magada. See on tähendanud meie jaoks, et pesumasin käib suht nonstop, aga me tahame sind julgustada jätkama, sest sinupoolne huvi on nii väärtuslik. Küll sa selle lõpuks käppa ka saad. Mina aga püüan rahulikuks jääda, kuigi mõni päev tagasi olin ma ikka üsna närvis, sest ma läksin kooli ja tol päeval oli meil vaja teha mingit tähtsat grupitööd ja sina olid veidi haige ning tahtsid hästi palju lähedust ning siis muuhulgas pissisid diivanile ja hiljem kallasid terve kotitäie litreid põrandale, et siis kohe nende peale pissida. No ei ole ideaalne kombo, aga samas andsidki mulle hea põhjuse kõik litrid ära visata.

Kuna mina olen uue elukorralduse tõttu stressis, aga ka teistmoodi rõõmsam, siis sina vist tunned seda ka ja oled olnud hästi kleepekas ning ma püüan anda sulle su soovitud lähedust, aga vahel on päris raske, sest ma peaks ja tahaks ka muid asju teha. Nüüd kuuleme tihti ka, kuidas sa ütled issile, et mamma hjälpa mig - emme aitab mind - ehk siis issi ei tohi. Su otsusekindlus on hästi armas ja ma väga loodan, et see on seeme, mis aitab sul läbi elu enda soovide eest seista, aga anna mulle palun veidi hingetõmbeaega ka. Sa ju tead, et su issi on hästi äge.

Hetkel te läksitegi issi ja vennaga dinosauruseid vaatama ja mina olen kodus, sest mu plaan jäi viimasel hetkel ära, mis andis võimaluse siia kirjutada.

Tea, et armastan sind väga-väga-väga!

Emme

Tööotsimine on nõme

Sel aastal ma vist esimest korda elus ei oodanud suve ja ma armastan suve! Nimelt minu talv lõppes arenguvestluse, positiivse tagasiside ja rootsilikult marginaalse palgatõusuga ning plaanidega vaadata üle mu roll ja minu kevad algas koondamisega kuskil kümme päeva hiljem. Vol 2 minu jaoks. Ma seekord juba teadsin, mida oodata ja tahtsin vaimselt valmis olla, et see mind nii palju ei murraks. Samas mõni päev murrab ikka väga. See on ka põhjus, miks ma suve ei oodanud, sest alates juulist ma olengi töötu. 35 ehk parimais aastais ja valmis karjääriredelil tõusmiseks, aga selle asemel hetkel nullpunktis tagasi. 

Minu jaoks on minu töö alati olnud oluline eneseteostuse vorm ja ma panen väga palju endast töösse. Ma ju mõistusega tean, et see on õnne ja aja küsimus, kui ma enda poolt asju hästi teen, aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Päevad läksid aina pikemaks ja see hirmus tähtaeg tuli aina lähemale. Ma küll lootsin, et seekord leian uue töö kiiremini ja mul on olnud meeldivalt palju intervjuusid, aga ometi olen ma ikka veel siin - ei kusagil. Samas inimesed, keda mina nullist õpetanud olen ja kellel on veel pikk tee minna - mitte, et ma end mingiks arenguruumita geeniuseks peaks - teevad muudkui karjääris edusamme. Kui nad on toredad inimesed, siis mul on selle üle ka hea meel, aga hetkeseisus olles on LinkedIn pigem see koht, kus teiste head uudised tuju alla viivad. 

Ehk siis tööotsimine on nõme ja ma nii-nii väga tahaksin, et ma saaksin avalikult koos nimedega rääkida, kui nõme ilma, et see mulle kätte ei maksaks, aga seda luksust vist ei ole, sest aususe eest saab korporatiivmaailmas tihti karistada. Isegi, kui tuginen faktidel, siis teistel firmadel võib ju tekkida hirm, et aga äkki ma löön nende nõrkused ka avalikult letti. Ja nii see spiraal jätkub, kus suured ja respekteeritud ettevõtted pääsevad igasugusest jamast puhta nahaga, sest keegi lihtsalt ei julge midagi rääkida nõrgemalt positsioonilt.

Teisest küljest mulle on alati värbamine väga huvitav tundunud. Kogu see protsess ja sinna juurde kuuluv kommunikatsioon. Hästi kirjutatud töökuulutused ning läbimõeldud hüved. Halloo tasustatud reisi ja majutusega võimalus kuu aega kus iganes töötada ja boo pinksilaud kontoris. Nagu tegelikult ka, kui see on väärt eraldi väljatoomist, siis teil pole vist eriti midagi pakkuda. 

Vahel leian ka pärleid nagu ettevõte, kes saatis mulle koos intervjuu kutsega ka portsu dokumente, et saaksin ettevõtte tegevustest ja väärtustest parema pildi ette ja ka juhise, mida nad intervjuul ootavad. Nii äge. Muidugi ma teen alati ise ka piisavalt kodutööd, aga see intervjuu asi oli väga hea näiteks.

Üks teine suur firma jälle avaldas mulle muljet sellega, et saatis mulle aegsasti teate, et nad siiski liiguvad edasi teiste kandidaatidega, aga lisaks üsna tavapärasele, let's keep doors open for future opportunities'ile andsid nad mulle tasuta ligipääsu mingile keskkonnale, kust saan abi enda kui tööotsija šanside parandamiseks läbi CV, kaaskirja ja intervjuu parandamise. Ma ei ole veel jõudnud vaadata, mis seal siis täpsemalt on, aga minu meelest nii äge initsiatiiv, mis loob khoe mulje, et minust kui inimesest hoolitakse ja minusse ollakse nõus panustama.

Kummalisi variante on muidugi ka. Näiteks suured firmad, kelle kandideerimisvormid ei tööta hästi või siis nõuavad kohustuslikus korras praeguse töökoha palganumbrit. See tundub lausa potentsiaalselt illegaalsena ja vähemalt imeliku turuuuringuna, kus kandidaadil pole midagi võita.

Naljakas oli ka see, kuidas üks suur just värbamisele ja employer brandingule keskenduv ettevõte kirjeldas kandideerimislehel, kuidas nad ei vaata üldse isikuinfot enne, kui on hinnatud oskusi ja kogemusi, et vältida diskrimineerimist, aga siis keset seda lehte tuli ootamatult ülesanne lisada video, mis kirjeldab, miks nad just sind peaksid valima. Et nagu, kas nad siis seda ei vaata enne, kui esimese sõela läbid? Lisaks oli seal kirjas, et tavaliselt vastavad nad kolme päeva jooksul, mis on hästi tore taas kommunikatsiooni seisukohast, aga ma olen nüüd küll vähemalt kaks nädalat tagasisidet oodanud. Oleks nad kohe öelnud, et suvel läheb kauem, oleks ju ootused ja tegelikkus vähem kreenis.

Siis üks markantsem juhus oli veel, kus kandideerisin ja liitusin ka selle ettevõtte konktaktidevõrguga, et nad saaksid minuga kontakteeruda ja teiste potentsiaalselt sobivate rollide osas ja siis nad kutsusid mind taas kandideerima samasse rolli. Süsteem aga ei lasegi mitu korda kandideerida tihti ja mingit tagasisidet ma saanud ei olnud. Samas see ju omamoodi oli ka tagasiside, et mina neile ju tegelikult ei meeldinud. Vähemalt paberil. Miks siis kutsuda mind uuesti kandideerima!?

Nüüd aga tõsisemad juhud, mis mind juba pikalt närvi ja isegi nutma on ajanud. Üks ettevõte, mis polnud midagi eriti seksikat, aga roll tundus huvitav, jättis esialgu väga hea mulje. Läbisin intervjuu nende personalitöötajaga ja tegin ära ka nende soovitud testid. Seejärel oli kord tulevase potentsiaalse ülemusega vestelda ja see läks ka väga hästi, kuigi selgus, et tema ootused ei olnud eriti realistlikud välja reklaamitud rolli tarbeks. Ometi inimestena klappisime ja ta ise veel rõhutas ka, et mina talle meeldin ja ta usub ka, et kõik on õpitav, aga pidi veidi mõtlema, et mida neil ikkagi täpsemalt vaja on. Noh, ta vist mõtleb siiani. Igatahes olen poolteist kuud sealt nüüd vastust oodanud. Alguses sportlikust huvist. Hiljem oli selge, et nad ikka vist tahavad midagi muud. Millest ma aga aru ei saa, on see, et inimene jäetaksegi pärast mitut intervjuud ja teste teadmatusse. Nagu väärtusetu prügi. Ei ole ju nii raske saata üht emaili, et öelda, et seekord nad ikkagi otsustasid kellegi muu kasuks. Aga tundub, et on.

Juhtum kaks. Roll tundus hästi huvitav ja firma suur ja võimalusterohke. Nende enda karjäärileht oli ka väga motiveeriv. Konks oli, et tegu oli vaid aastase vanemapuhkuse asendajaga. Samas värbaja küsis mult veel ekstra üle kohe, et kas olen siiski huvitatud, kas mulle sobib nende hübriidmudel ja kas meie palgasoovid matchivad. Järgmisena läbisin esimese intervjuu praegu selles rollis olija ja tema ülemusega, mis läks hästi, sest järgmisena sain infot, et nad ootavad mult ühte case study lahendamist ja selle presenteerimist järgmisel intervjuul. See oli hästi huvitav ja esmapilgul tundus ka hoomamatu. Eriti, kuna brief oli kaks lauset ja kõike muud pidin ise uurima ning siis selle ampsusuuruseks presentatsiooniks kokku pakkima. Veetsin selle kallal vähemalt kaheksa töötundi oma ajast. Presentatsioon läks ka minu meelest hästi. Nad olid huvitatud rohkema kuulmisest ja üsna kohe sai selgeks, et nad panid mu päris tööd tasuta tegema ehk tegu polnud mingi teoreetilise olukorraga. Nemad tegid märkmeid ja isegi ütlesid, et plaanivad mu ideid rakendada. Kohtumise lõpus jagati infot, et otsuse langetavad nad nädala jooksul ja kuskil seal tuleb vast ka üks pisike kohtumine tippjuhiga. Nädal läks mööda. Vaikus. Kui ise ühendust võtsin, kuulsin, et läheb veel 1-2 nädalat. Samas märkasin, et kuulutust LinkedInis värskendati päev pärast minu intervjuud. Arvatavasti oli neil paar tükki veel umbes samal ajal. Ehk siis halb märk. Kui kuulsin, kuidas ilma rohkema infota protsessi pikendati nädalaid, oli selge, et mind nad hea meelega ei valiks ja nad alustasid taas algusest. Vahepeal vahetasime veel paar kirja. Nad ise palusid teavitada, kui ma mõne teise protsessiga peaksin jõudma lõpulähistele ja nii ka juhtus. Sellele kirjale aga pole siiani vastatud. Möödunud on veel kümmekond päeva ehk terve kuu intervjuust. Mu hing kisab selle ebaõigluse peale. Ma sain küll selle case'iga selgemaks, mida see roll kujutaks ja ka, et ma sobiksin sellesse ning neil oleks minust abi, aga suurem õppetund oli, et enam kunagi ei taha ma teha kellelegi nii palju tasuta tööd. Ma ei tea, kas nad ei osanud ise ka hinnata, kui suured ülesanded nad meile andsid või milles asi. Nüüd on juuli ja inimesed ehk puhkavad, aga kandidaatide teadmatusse jätmine ei ole mitte kunagi okei.

Kolmas juhtum. Vastasin kõigile nende soovidele. Ka neile, mida ei nõutud, aga loetleti kui kasuks tulevaid. Sain kutse digiintervjuuks, kus oli vaid pealkirjas, mis firma ja roll ja ei ühtegi sõna rohkem. Muide, hiljem selgus, et ega see rolli nimi ei vastanudki päris tegelikkusele. Ei teret. Ei tutvustust. Ei uurimist, kas see aeg või millised üldse mulle sobiks. Täielik võimupositsiooni ärakasutamine. Kõik, kellele rääkisin sellest, olid sama imestunud kui mina. Kirjutasin talle vastu, et meelitav, aga aeg ei sobi. Isegi sellele ta ei vastanud rohkem kui saatis uue aja. Otsustasin siiski aktseteerida, sest see aeg sobis ja ma tahtsin näha seda värbajat, aga me ei kohtunudki. Ainult tulevane ülemus osales. Tema tundus tore, aga järgmine üllatus oli see, et kuigi tegu on rahvusvahelise firmaga, kus korporatiivkeel on inglise keel ja kuskil polnud rootsi keele nõuet mainitud, tahtis ta intervjuud rootsi keeles teha. See polnud mul enam esimene kord ja saime siiski ilusasti hakkama. Järgmisena kirjutas see värbaja mulle esimest korda paar sõna ja uuris, millal mulle sobiks rääkida nende ühe tippjuhiga. See juhtus varem, kui teadsin tagasisidet oodata ja tundus paljulubav. Kiri tuli hilisel pärastlõunal ja ma ei märganudki seda kohe. Kui märkasin, siis oli muud tegemist. Õhtul pool üksteist aga sain talt juba konkreetse ajaga kutse või isegi mitu identset ja siis ka tekstisõnumi. Ma panin parasjagu last magama pimedas toas, nii et vastasin sõnumile, mis oli nii segane ja kus polnud isegi ta nime mainitud. Siis aga hakkas ta mind ahistama, et kohe järgmiseks päevaks intervjuu bronnida. Ma ütlesin viisakalt, et see ei sobi mulle, aga annan talle teada, millal sobiks, kui saan oma kalendrit kontrollida. Ta aga ei jätnud jonni. Keset ööd. Ma ei saanud enam aru, kes meist imelik on ja lasin Lemmikul lugeda, kas asi on keelebarjääris, aga ta peksiski segast. Lõpuks sain kontrollida oma kalendrit ja nõustusin ühe teise pakutud ajaga. Järgmisel päeval ja osaliselt keset ööd jõudis ta mulle aga veel mitu kutset saata. Osad identsed, aga siis ka üks väljaspool tööaega. Ma siis küsisin talt üle, et mis värk on? Siis ta ütles, et nüüd on võimalik ainult see pärast tööpäeva pühadeeelne aeg. Not cool. Aga okei. Tähtsad bossid. Kuna see oli nii hilja ja vaid pooleks tunniks planeeritud, siis otsustasin seda ka digitaalselt teha ja terve mu pere pidi kodust ära olema, et see toimiks. Planeeritud kõne esimestel minutitel kirjutas see boss, et ta hilineb 15 minutit. Urisesin veidi ja ootasin. Läks 20. Mitte just kõige lubavam algus, aga ta oli hästi tore ja vabandas ning me paistsime olevat ühel lainel. Igatahes tuli ka kutse uuele intervjuule tulevase ülemusega. Tegin seda täishaigena nii, et mul oli hääl hästi ära, aga dedication eks. Vastust lubati nädala lõpuks ja see oli ühtlase juuni lõpp ehk suvepuhkuste algus. Mul oli terve päeva telefonil heli peal, et olulist kõne maha ei magaks, aga seda ei tulnud. Osa minust lootis, et asjad venivad nagu tavaliselt ja kuulen neist esmaspäeval. Kui see ka ei juhtunud, oli üsna selge, et pakkumine tehti teisele, sest ma teadsin, et olin viimase kahe hulgas. Möödus ka ülejäänud nädal ja nüüd ma olin juba kuri. Ma saan aru, et nad ehk tahtsid lepingule alla kirjutada enne oma backupist loobumist, aga andnud siis meile alguses pikem tähtaeg, kui neil tegelikult vaja oli. Kümme päeva pärast kokku lepitud aega saatsin neile väga kaalutletud kirja ja ise lahistasin nutta, sest nii lootusetu tunne oli. Nii väärtusetu. Sellele vastati minutitega. Nad olid nädal hiljem lepingule alla kirjutanud selle teisega, kes oli leitud üsna viimasel hetkel ja oli töötanud just nende programmidega. All fair, aga see kohtlemine oli kõike muud kui aus ja lugupidav. Ahjaa. Kuskil seal vahel tegin veel neli testi ja vestlesin ühe teise personalitöötajaga ka. Pluss kõik ettevalmistustunnid. Kõik tühja. 

Selle sama kurva päeva pärastlõunal aga kutsuti mind teise vooru intervjuule ühe palju huvitavama ja prestiižsema rolli tarbeks. See on alles ees, aga juba esimesse vooru saamine oli meelitav ja teise juba ülimeelitav. Vaatame, kuidas see läheb, aga see oleks nii sürreaalne, kui nad hoopis selle töö saaksin, sest ma olen saanud nüüd juba piisavalt eisid kohtadest, mille jaoks ma olen pigem üle kvalifitseeritud, aga otsitakse ükssarvikut, kes on teinud absoluutselt kõike, mida nad tahavad ja millegipärast tahab seda kõike veel teha. Soovituslikult hästi odavalt. Go figure!

Kirjad Kahele Triibule 75

Tere, kallis!

Pole ammu kirjutanud. Samas elu käib ikka edasi pidevalt. Sina oled nüüd vist umbes kaks kuud lasteaias suurte laste rühmas käinud ja me juba märkame kergeid muudatusi sinu kõnes ja mängudes. Ka uusi laule oled koju toonud kaasa arvatud ühe hiinakeelse pruudilaulu. Minu meelest on nii lahe, et sa saad kasvada üles nii rahvusvahelises keskkonnas ja meie hiinlastest naabrite hinnangul on ka su hääldus 95% korrektne. Üks teine su rühmakaaslane õpetas seda laulu teile, kuigi sõnumist sa vist aru ei saa.

Uues rühmas teete te ka suuremate laste tegevusi. Näiteks mai lõpus käisite observatooriumis, mis oli juba selle poolest põnev, et sinna pidi rongiga sõitma ja siis saab ju ka eskalaatoritega sõita. Alguses sa küll kartsid sinna minna, sest sa olid täiesti kindel, et te lähete kosmosesse ja sa ei tahtnud. Hiljem aga olid veidi pettunud. Samas on nii naljakas kuulata, kuidas te, neljaaastased, omavahel eksoplaneetidest räägite.

Mulle meeldib ka su enesekindlus. Üsna mitmed su sõbrad on rattaga sõitmise selgeks saanud. Sina veel mitte, aga ükspäev sa jooksid nii vapralt oma rattaga sõitva sõbranna kõrval ja kui ta otsustas sind veidi norida ja laulis sulle, et tema oskab ise sõita, siis sina laulsid ilma igasuguse häbita ja faktidele tuginedes vastu, et sina veel ei oska ja sina vajad abi. Mind ajab siiani nii naerma ja ega seal polegi mingit põhjust häbeneda. Nii lihtsalt on ju. Seltskonna hing oled sa jätkuvalt ja kui hommikuti lasteaeda lähed, siis tavaliselt teised jooksevad sulle rõõmuga vastu.

Samas jaanipäeval veetsid sa aega koos enda jaoks uute lastega ja siis ühel hetkel tulid nutuga meie juurde, sest keegi oli öelnud, et sul on kummaline aju. Sa ei solvu eriti kergelt, nii et see oli meie jaoks veidi võõras reaktsioon ning püüdsime sind lohutada. Samas meie seltskonna suured hakasid arutama, et aga kummaline aju ongi ju äge aju ja täitsa tore oleks sellist omada. 

Lasteaiast on vist tulnud ka teatud nunnutamine. Nimelt oled sa hakanud rootsipäraselt paljudele nimisõnadele is-lõppe lisama, mis ongi midagi sarnast nagu laps--> lapsekene. No las siis olla maailm veidi nunnum.

Samas oled sa veel üsna rikkumata maailma poolt. Näiteks sa nii armastad oma uusi roosasid sandaale, mille sa ise enne tellimist heaks kiitsid. Aga, paar päeva tagasi pakkusid sa õele ka midagi roosat ja pool-teatasid, et see peaks talle meeldima, sest tüdrukutele meeldib ju roosa. Kodust sa seda küll õppinud ei ole. 

Paar nädalat tagasi hakkasime ka sulle taskuraha andma harjutamise mõttes ja enne seda käisime vanaisa kingitud raha eest uues mänguasjapoes, kus te saite käru asju täis kuhjata ja siis hiljem võrdlesime, millised asjadekombinatsioonid eelarvesse mahuvad. Taskurahaga sa juba õpid ka kauplema. Kui mina küsin, et kuidas me kümme krooni jagame sinu ja heategevuse vahel, siis sa ikka soovitad, et kümme sulle ja kümme teistele. Samuti soovitad sa üsna tihti, et homme võiksime osta sulle ühe või teise asja, ilma pikemalt mõtlemata, mille eest. Viimane soov oli siis, kui vaatasime sinuga koos ühte videot, kus lõvi ja tiiger armusid ja said liigrikutsikad. Siis sa teatasid, et homme ostame sulle ka ühe. Ainult väikese. Suurt sa ei tahtnudki :D

Viimaste päevade kummaline uudis on aga sinu vihast värisemine. Sa pole kunagi varem nii teinud, nii et ma ei tea, kas see on mingi uus arenguetapp ja kas see on progress või regress. Samas siis sa vähemalt ei ründa füüsiliselt, kuigi mul on tunne, et see on ka sekunditeküsimus. Ma väga loodan, et sa õpid varsti oma viha paremini juhtima, sest see on päris hirmus.

Positiivsest veel, sul on ka uus sõbranna meie hoovis ja kuna ta elab terrassiga korteris, siis on teil väga lihtne sinna sisse-välja joosta. Meie aga ei tea päris täpselt, kuidas käituda, sest meil on ju imelik kutsumata kellelegi külla minna ja samas ei tea, kas sa oled ikka piisavalt suur, et niimoodi üksi kuskil käia. Siiani on aga hästi läinud ja sa olevat väga hästi seal käitunud. Millal sa nii iseseisvaks said, ah?

Igatahes, armastan sind pooleks ja mulle meeldib, et sa ikka minu kaissu tihtipeale ronid!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 36

Tere, mu Kahene!

Siiani oled sa täitsa tore, ainult et mul on veidi kahju, et enam ei ole mul ühtegi beebit. Viimaste kuudega oled sa oma sõnavara pea kümme korda laiendanud. Püüan veel kirja panna, aga juba hakkavad tulema ka esimesed kahesõnalised laused. Nii tore!

Täna näitasid sa mulle midagi uut - mängult nutmist. Sa ütled "nutab" või rohkem nagu "uta", pigistad silmad kõvasti kinni ja siis hõõrud neid rusikatega. Mingi õh-õh moodi hääl oli vist ka, et ma ikka aru saaksin. Seda tegid sa magamamineku eel lausa mitu korda ja selgelt mängult.

Sul oli siin vahepeal sünnipäev, mida tähistasime lausa neli korda siin ja sealpool sood. Rahvusvahelise lapse eelised ja vanemate peavalu. Muidugi on tore ka, aga ma lausa kartsin seda, kuidas ma jõuan õigeks päevaks meile väikese koogi ja lasteaeda midagi sobivat küpsetada töö kõrvalt ning õige päeva õhtul vihtuda valmis mitu kooki ja sadakond minimuffinit järgmise päeva kaheks peoks, aga hakkama ma sain ja armas tädi Lea tegi veel enda poolt ka kaks kooki sulle. Samas nii Rootsi kui Eesti peopäeval oli imeilus ja soe kleidiilm ja saime täiega nautida. Eestis oli sul lausa rannapidu, kus sa said veejoonel istuda ja liiva kaevata. Savi neist veidi märgadest pükstest! See ongi suve eelis ju. Või peaaegu suve.

Sa oled hästi asjalik. Tahad end ise riidesse panna ja pahandad, kui liiga vara püüame aidata. Tahad ise otsustada ja teha. Samas ma naudin ka neid hetki, kus sa siiski eelistad veel mu süles olla ja armsasti kõkutada.

Meie nädal Eestis lendas mööda ja seekord oli nii tore, et te kohe klikkisite vanaemaga, olite nõus ainult temaga olema ja iga kord kohtudes jooksite teda rõõmsalt kallistama. Kallistama oled sa üldse rohkem hakanud. Vist oma sõbrantsi eeskujul. Ka eesti väikesed sõbrad said sult hulgi kallisid ja sinuga käest kinni jalutada. Issiga olete ka lähedasemaks muutunud ja nüüd on hetki, kus sa valid ka minu juuresolekul hoopis issi ja kudrutad temaga. Su issi on nii õnnelik ja mina ka. Muidugi see pole sinu jaoks mingi saladus, et su issi ongi väga äge. 

Sa oled meil ka selline "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" tüüp ja alles nüüd sünnipäevapaiku hakkasid meie kodu pisikesest liumäest ja teistest samaväärsetest istuli alla laskma. Seega on minu jaoks hetkel veider vaadata nooremaid ka kiiremaid, kes aga ka rohkem kukuvad.

Sa armastad oma suurt venda, küsid tema järele, kui ta eemal on, hoolitsed tema eest, tuues talle asju kätte oma algatusel ja andestad talle kõik kiiresti, aga tea, et tema ei ole tähtsam kui sina ja sa ei pea laskma endale liiga teha. Me ka püüame selle juhtumist ennetada ja takistada, aga täna näiteks kallas ta sulle mütsitäie kruusa pähe ja sina ei lasknud end sellest üldse segada. Mängisid lihtsalt oma mängu edasi, olles mu väike armas mullane kleidi ja tagurpidi nokakaga gänster.

Sa oled pigem röövlitütar kui printsess, aga mine sa tea ka. Ehted meeldivad sulle juba praegu ja sa oled õppinud mu hügieenilisi huulepilki lahti keerama ja muudkui määrid neid suule. 

Käpapatrull on täiega teema ja sa olid nii õnnelik, kui sulle Skye kaisukas kingiti. See vist ongi su lemmik sünnipäevakingitus. Ja mullitaja. Kõike muud jagad sa vabalt teistega ka. Sa armastad üleüldse jätkuvalt koeri ja märkad neid tänaval alati. Bussid on ka teema. Ja lennukid ja linnud. Ja liiv. Ja su vend ning mida iganes ta teeb. Lugeda ja joonistada. Bussilaulu. Aina enam tellid sa ka välja mõeldud laule. Täna pidin laulma oma viisil Muu muu. Vahel vaatad sa koos vennaga multikaid, aga tüdined üsna ruttu ja hakkad midagi muud tegema. Aina rohkem ka iseseisvalt. Juba saab sinuga ka veidi rollimänge mängida. Näiteks arrgh bebis't (su dinosauruse kaisukat) sööta.

Kindlasti unustan nüüd midagi, sest nii palju juhtub ju iga päev, aga tea, et me väga naudime sinu maailmaavastamist.

Armastame sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 74

Tere, kallis putukas!

Aeg on taas lennanud ja talvest saab varsti suvi. SIna muidugi ootad taas talve, sest tead nüüd, et siis on sinu sünnipäev. Sinagi oled kõvasti arenenud. Sa oled hästi elav ja siiras ja rõõmsameelne, kuigi vahel on ka sul hetki, kui häbelikkus jääb peale. Sa teed nalja ja kirjutan muudkui su kilde üles. Sa hakkad ka maailmaasjadest paremini aru saama, kuigi näiteks täna vaidlesid minuga, et kuu minu fotol on planeet, sest kuu ei ole ju ümmargune.

Vahel räägid sa nagu palju vanem inimene ja su rootsikeelne sõnavara on kindlasti minu omast suurem. Näiteks, kui sa oled olnud kodus haige ja õde on üksi lasteaeda läinud, siis saadad sa ta teele soovides talle lõbusat päeva ja küsides tihti kallit. Kalli ja musi küsid sa üldse aina rohkem meie lahkuvatelt külalistelt ka ja saidki hiljuti vist oma esimese päris musi sõbranna Astridilt. 

Täna tegid sa mind väga uhkeks näidates, kuidas sa tunned järsku pea kõiki tähti ja oskad neid kokku lugeda, kuigi sõnu veel hästi ei tule. Pean sulle uuesti hääldama veidi kiiremini samu tähti ja siis tihti saad aru ka ning rõõmustad.

Su isiksus ja naer on nii nakkavad ja tõmbad magnetina teisi enda poole. Ma tahaksin ka nii osata. Kahe nädala eest kolisid sa lasteaias suurte rühma ja see läks nii sujuvalt nagu sa oleksid kogu aeg seal olnud.

Sulle meeldib ka sinu ja minu aeg ning kahekesi saame me juba täitsa toredaid asju teha. Näiteks restoranis käia või siis eile su õele sinu poolt sünnipäevakingitust otsida, mis tähendas bussiga seiklemist ja kaubanduskeskuses mõistlikult käitumist. Sa muidugi tahtsid ikka igasuguseid asju spontaanselt osta ja ise ringi vaadata, aga ma ei pea enam kartma, et sa päris ära kaod või kuskil sõiduteele jooksed.

Koos õega olete te parajad kambajõmmid, kes vahel teevad pahandust ja teinekord näiteks jagavad sõbralikult kommi. Eks te ikka nägelete ka, aga sa oled suur eeskuju talle ning tead seda ise ka. Sa püüad talle näiteks õpetada sõnu nagu piss ja kaka ja vahel testid ka keerulisemaid konstruktsioone.

Eile kolisid sa lõpuks nari ülemisele korrusele ja lõuna ajal magasidki täitsa iseseisvalt seal. Sa tahtsid vaid, et me kõik teised all magaksime, aga see on suur samm, et sul ei ole meid enam kaissu vaja. Mu suur pisike. Ma muidugi naudin neid aina harvem esinevaid hetki, kus sa veel mu süles end kerra kerid, aga ka aina huvitavamaid vestlusi sinuga ning üleüldse koos maailma avastamist.

Paari nädala eest käisime teiega esimesel pandeemiajärgsel reisil Mallorcale. Ma nii naudin teie nautimist ja maailma avastamist. See polnud nüüd küll kõige eksootilisem sihtkoht, aga õele oli see üldse esimene lennureis ja ega sinagi eelmisi ei mäleta. Sa alguses natuke pelgasid ja enne kodust lahkumist sa ei tahtnud enam üldse lennukiga lendama minna, sest olime sulle selgitanud, kuidas lennujaamas peab olema emme-issi juures, sest see on suur,rahvast täis ja seal on lihtne üksteist silmist kaotada. Tundub, et see jõuab sulle täiesti kohale ja on arusaadavalt veidi hirmus. Niisamuti nagu see, kui eelmisel nädalal Astrid kutsus sind enda poole ööseks, aga sina ütlesid talle ära selgitusega, et igatseksid meid liiga palju. Astrid siis selgitas, et meie oleme ka kutsutud. Te olete armsad oma plaane ise tehes. 

Samas vahel näen ikka, et sa veel päris suur ei ole ja ma ei tohiks sind ka nii kohelda. Lõunauni on kodus ikka teemaks ja hirmul vahel suured silmad. Näiteks ei saa me veel su kaherattalisega sõpradeks. Ka Mallorca äge elusuuruses dinosaurustega park meeldis sulle väga ja olime sind ka ette valmistanud, et need ei ole päris ega saa sulle järele tulla, aga sa hoidsid igaks juhuks distantsi. Ka vahemeri jäi sinust puutumata, aga issiga siiski basseini jõudsid ja sel kevadel oled hakanud ka vaikselt ujuma kätistega. Samas on hea, et sa selle koha pealt hulljulge ei ole. 

Ootan huviga, kuidas sa edasi arened, aga mulle juba praegu väga meeldib see inimene, kes sa oled. Sinu pättused ja pikad juuksed, mida sa lõigata ei luba kaasa arvatud. Sinu suured naeratused ja musid. Sinu veiderdamine ja julgus. Ja eelkõige see, kui sa oma mõtteid minuga jagad.

Armastan sind palju-palju!

Emme