Suure seikluse algus vol2

Ma ei lähe mitte kunagi kuhugi naaberriikidest kaugemale ilma reisikindlustuseta. Seda sellepärast, et iga kord olen ka vähemalt sisse pandud raha koguse tagasi saanud. Omaette juba mõtlesingi, et kuna olen juba pagasist ilma jäänud nii varastamise kui lennujaamas kaotamise tõttu ning ka meditsiinikindlustus on vajalikuks osutunud, siis ju järgmiseks on mingi reisitõrge. Siis oleks kogu komplekt koos.

Ja nii läkski. Olin ostnud bussipileti igaks juhuks varasemale Tallinn-Riia bussile, et juhuks kui buss katki läheb või midagi. No nii naljaga pooleks eks. Aga arvake ära!? Kelle bussi pidurid ütlesid juba Pärnus ehk esimeses peatuses üles? Kusjuures tegu oli luksuslikuma sõidukiga ning enne Pärnut ei olnud ka ühtegi vihjet, et miski halvasti minna võiks. Niisiis veetsime Pärnus tunnikese – bussijuht püüdes oma sõbrale elu sisse puhuda ja nii, et see samal ajal kõrvulukustavalt ei röögiks ning meie lootes parimat. Ning lõpuks tuli ikka uus buss järele kutsuda. Ma muidugi pidin enne end pooleks närveerima. Oli ju oht, et jään kolmest lennukist maha. Bussijuht aga laiutas vaid käsi ja andis vautšeri, et saaksin soovi korral järgmine kord nendega poole hinna eest sõita. Khm… kui paljud teist unistaksid odavamast järgmisest sõidust sama firmaga, kelle bussi pidurid just üles ütlesid!? Samas ei nõustunud nad mind lennujaamani ära viskama ja seega sai suurest ajaaugust üsna kitsas pilu.

Hea osa bussireisist oli aga tutvumine imenaisega minu kõrvalpingis, kes töötab haiglas ja õpib samal ajal usas meditsiini, kasvatab poega ning teenib lisaraha programmeerimisega ning nagu sellest vähe oleks – on ta ka maailmakarika tasemel võistlev rattasportlane. Kuidas ta küll suudab seda kõike?

Õnneks oli sama bussi peal ka üks hindu ning pidime samale lennule jõudma. Paras kokkusattumus eks? Igatahes leppisime kokku, et organiseerime end koos lennujaama. Ta rääkis, et talle tuleb vist sõber järele. Muidugi oli kõik väga indiapärane ning Riiasse jõudes ei olnud ta kindel, kas keegi tuleb või võtame takso ning kõik kokkulepped oleks nagu olemata olnud. Samuti ei suutnud ta ühegi sõbrale võetud kõne jooksul järele uurida, kas autos üldse ruumi minu jaoks on. Oh jah… selle organiseerimatusega pean vist lihtsalt harjuma. Õnneks siiski oli autos ruumi ja sõber oli ka nõus mind ära viskama, aga see ei takistanud neid kahekesi tea väikse kotiga mul täiel kiirusel eest kimamast samas kui mina lohistasin oma hiigelpagasit järele.

Õnneks jõudsime kõik siiski eluga lennujaama ja lennukinigi oli veel aega. Siis aga selgus veidi halvem üllatus. Nimelt öeldi meile, et Istanbulis on torm vms ja Delhi lend lükkub kindlalt 24h edasi, Mumbai oma ehk toimub hilinemisega. Igatahes juba Riias ootasime oma lennukit mitu tundi planeeritust kauem ja kui viimaks Istanbuli jõudsime, oli seal paras segadus. Ma polnud just eriti vaimustuses mõttest, et nüüd ka viimasest lennukist pika ajavaru kiuste maha jään ja mingi tobeda jama tõttu nüüd terve ööpäeva kaotan. Seal aga veetsime tunde ja tunde järjekordades seistes, pagasit taga otsides, alternatiive uurides ning lõpuks nagu zombid veel tunde enda lennufirma poolt korraldatud hotelli viimist oodates. Sealne bürokraatia tundus hullem kui India oma. Mingil hetkel paistis kõigi nägudest allaandmine. Tundus, et kuigi ilm paistis olevat ilus ja ma siiani ei saa hästi aru, mis seal lende hilinema pani, ei olnud meie seltskond ainsad, kes võõras riigis lõksus olid. Vähemalt ei pidanud ma Euroopa Liidu kodanikuna omale veel viisat hankima hakkama ning kuigi päris kõiki lubatud kompenseerimisvõtteid meile ei kohaldatud, läks meil üsna hästi.

Meid viidi kesklinna imeilusasse hotelli. Olime olnud ühel lennul ka eestlastest paariga, kes kuuendat talve sammud Lõuna-India poole seadsid ning veetsingi palju aega koos nende ning hindu ja tema lätlasest äripartneriga, kes koos Eestis ayurveda kliinikut peavad.

Kuna jõudsime hotelli alles veidi enne südaööd, siis oli üsna suur oht, et me siiski ei saa sel päeval süüa. Siiski kokad tulid vastu ja tegid mulle oodatud võiku asemel hiigelsandwichi koos kuhja friikatega. Mina sain samal ajal lõõgastuda nende imeilusa panoraamvaatega restorani mugavas tugitoolis, imetledes lakke ehitatud tähistaevast ning aknast paistvaid linna peamisi vaatamisväärsusi ning päris tähti. Samas nt hindu ja lätlane olid pandud mingisse äärelinna kütteta hotelli. Meie oma oli aga neljatärnine.

Kuna tundus, et kaasmaalastest paarike tahab siiski omaette aega veeta ja mina ei tahtnud jätta kasutamata sülle kukkunud võimalust Türgiga tutvuda, siis broneerisin iseendale poolepäevase linnatuuri. See pidi algama hommikul kell kaheksa, nii et magada sain vaid mõned tunnid, aga ma ei kahetse üldse. Meie giid nägi välja nagu üks paha hotellipoiss filmist Üksinda kodus 2. Nägin ära Hagia Sofia, sinise mošee, vana hipodroomi ala, ühe imelisi freskosid täis kiriku ning nende suure katusealuse tururajooni. Sinna jätsin muidugi ma päris paraja portsu raha, sest ma ei saanud tulla Türgist ära ilma kohalike kõrvarõngasteta ning armusin ühte hõbesõrmusesse. Seal on üldse igal pool ainult häbeehted, aga hinnad küll turistisõbralikud ei ole.

Samas aga sain oma tuuril tuttavaks ühe Pakistani-USA perega. Me olimegi suures bussis vaid neljakesi. Läksime pärast üheskoos turgu avastama. Enne aga tuli üllatuslikult mingi vaibakaupluse külastus, kust meie giid raudselt pappi sai. Igal pool mujal oli tal kogu aeg kiire, aga seal võisime olla nii kaua, kui tahtsime. Meie ette laotati muudkui uusi ja uhkemaid vaipu ning saime juua Türgi kanget teed naljakatest klaasikestest. Ma küll veidi ärritusin, et meie kalli ekskursiooni sisse selline salanüke lülitati, aga tegelikult on seegi osa sealsest kultuurist.

Turul käidud, otsustasime kuskil lõunat süüa. Olin üsna näljane, sest feta-põhine hommikusöök oli liiga võõras minu maitse jaoks ning sõin vaid kaks saiaviilakat ning veidi fetat. Krõbinate peale käiv jogurt oli ka mingi jälkus. Pakun, et kitsepiimast. Niisiis tahtsime kõik väga süüa.

Nemad olid moslemipere, mis oli mulle üsna uus kogemus. Ema kandis burkat (vist) ja isa tegi kõik otsused terve pere eest. Sööma sattusime aga imeilusassse kohta. Pidime selleks läbima mingi luks ehetepoe, kus seisis vist kümneid töötajaid, valmis hüppama väiksemagi kliendisoovi peale. Meid juhatati kuhugi üles korrusele paradiisi. Läbi maja ulatus sisehoov, mille seinu katsid erinevate ronitaimede mustrid ning söök oli oivaline. Mul oli hea meel midagi türgipärast proovida, kuigi ma ei ole kindel, kas see oli just see. Igatahes proovisin ära nii palju kohalikke maiustusi, kui suutsin end sööma sundida.

Viimaks saatsid nad mu tagasi hotelli ja juba varsti pärast seda oligi aeg taas lennujaama poole vurada. Seal oli küll külm, aga ilm oli imeilus – väidetavalt üle nädalate. Ainus sekeldus oli mingi hotellipoisiga, kes enne ära minekut mu tuppa tungis ja oma olematu inglise keelega mult igasuguseid asju päris. Esialgu minibaari kohta. Siis aga mainis ta suitsetamist ning ma ei saanud aru, kas ta uurib, kas ma tahan suitsetada või kas ma olen juba toas suitsetanud. Vihastasin aga siis, kui ta ikka ära ei läinud ning lõpuks mult viit minutit palus. Arvan, et sellest ei olnud võimalik valesti aru saada. Minu reaktsioon hirmutas ta minema koos kerge vabandusega. Aga saime Harshiga jälle naerda, kuidas ma oskan jamadesse sattuda ka oma toast väljumata.

Samas valmistas Istanbul väga positiivse ülaltuse ning tahaksin sinna kunagi naasta. Kasvõi selleks, et näha veel, kuidas autod mäest üles tagurdavad, et parkida või bussid täpselt vastu põõsast ruumipuuduses peatuvad.

Tegelikult lennujaamas oli seiklusi veel. Kõigepealt otsustasid nad ära konfiskeerida mu mängu-käerauad. Nende olematu inglise keelega ei aidanud ka selgitused, et neid saab ise avada ja puha. Korrati vaid kummalise aktsendiga sõna problem. Ning mänguasjad läksid ühte sahtlisse. Huvitav, kas õhtuks? Nende päralt on ju ka röntgenaparaat ning kindlasti ka läbiotsimistuba.

Seejärel tuli meil ametnikelt kindlustuse tarbeks välja kaubelda tõend, et jäime nende süül oma lendudest maha. See oli taas üllatavalt keeruline ülesanne. Tundus, nagu nad teeksid seda esmakordselt. Samas tundub see kummaline nii suure lennujaama puhul. Lennud ju hilinevad kogu aeg. Kuidagi siiski võluti lõpuks mingi blankett välja ning varsti saime igaüks taas oma lennukile.

India-lend oli täitsa sujuv. Muudatuste tõttu oli muidugi kaotsi läinud minu toidusoov, aga ehk see oligi hea, sest kunagi valitud low-calorie meal oli üsna jälk. Lugesin suurema osa teest raamatut ning siis, kui lõpuks paar tundi magada otsustasin, hakaks mu terve tee vaikinud naaber minuga jutustama. Saime sõpradeks ning magamisest ei tulnud midagi välja. Aga see tasus täiega ära, sest ta hoolitses Delhis minu eest igakülgselt. Aitas mul keset ööd kindlaks teha, millal on järgmised lennud ning kui selgus, et peaksin ligi 12h ootama, siis otsustasin, et tahan iga hinna eest edasi liikuda. Seega viis ta mu linna põhibussijaama. Sain testida uut metroo lennujaama liini ning kuigi ta ei teadnud eriti midagi bussiga reisimise kohta, oli ta nõus minu pärast vastassuunas sõitma ning vajadusel veelgi rohkem vaeva nägema. Sain korduvalt tõsta oma pommkohvrit röntgenisse ning rahustada turvasid, et kannan viina, mitte veini. For some strange reason…

Õnneks siiski oli bussijaamas juba ees sobiv buss. Pidin vaid kohvriga kuumaastiku läbima ning ennast selle kõige odavama sõiduriista peale, mis igal pool peatub ja kus end suure tõenäosusega ära määrid, ronima. Mul ei olnud aega isegi süüa ja juua ma ei julgenud, sest tee peal selgus, et on vaid üks vetsupeatus kuue tunni kohta. See aga oli selline urgas, kus auguga vetsukabiinil ei olnud isegi ust. Oli aga suurepärane vaade kõigile seal olijatele ning neil sulle. Ma lihtsalt ei julgenud sinna kõigi ette minna. Kes teab mis nii üksiku valge neiuga juhtuda võinuks. Seega hoidsin ülejäänud neli tundi jalgu risti. Lisaks tuli mul suur osa teest hoida oma kohvrit kinni, et see minuga kohakuti olevast pidevalt lahti vajuvast uksest välja ei sõidaks ning mõne lõigu ajal oli buss ka nii täis, et sain, jalad krõnksus, istmetevahel paikneva kohvri peale toetuda. Lõpuks juba palvetasin, et rohkem inimesi peale ei tuleks.

Jõudsin ka juba vihapisaraid valada, sest kõigest hoolimata ütles Harsh, et ei saa mulle hilinemise tõttu Jaipuri vastu tulla ning palus, et ma end ise Ajmeri korraldaksin. Olin täiesti magamata, vihane, räpane ja enam mitte kõige paremas tujus. Aga mis mul üle jäi. Üritasin vaid pisaraid naabrite eest varjata.

Ka Jaipuris peatusin vaid mõneks minutiks. Kõrvad juba valutasid busside pidevast signaalitamisest ning juhtida sõiduvõtted ajasid mind närvi, nälg tahtis ka ära tappa, aga midagi polnud teha. Jõudsin vaid vetsust läbi joosta ning juba tuli järgmisele bussile tormata. Aga tegelikult on mul hea meel, et bussiaegadega nii vedas. Oleks vaid nende luksbussi tahtnud. Meie mõistes siis lihtsalt puhast sõidukit, mille uksed kinni käivad ja kus end nii kergelt ära ei määri.

Seega sõitsin söömata kümmekond tundi ning seda kõike ühe poisi pärast. Proovide ise 57 tunni ning 18 sõidukiga läbida üle 5000 kilomeetri mõne poisi pärast. Ta parem olgu seda väärt, kurat võtaks!

Ükskord - varem või hiljem - näen ma, mis seal teki all on

Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.

Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D

Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...

Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.

Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?

Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...

Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.

Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.

Vanajumala viha on ikka vägev

Mul oli üsna omamoodi aastavahetus. Olles käinud aasta eelviimasel päeval koos emaga ristiema sünnipäeval, viisin ta õhtul koju ja jäin ise ka sinna ööd ära magama. Järgnema pidi ju laisk laupäev, mil enne õhtut nagunii midagi suuremat ei tee. Aga jälle vanajumal naeris mu plaanide üle.

No kuidas muidu kui vanajumala vihana võtta aasta viimase, laupäevase päeva hommikust kõne kodumaja haldusfirma dispetšerilt, kes teatab, et alumisel naabril uputab ja gravitatsiooniseaduse kohaselt saab põhjus olla vaid minu korteris.

Tormasin koju nagu tuline jutt, end tee peal eesti lauluklassikat üürates rahustada püüdes ja samas sisemiselt keedes, sest mis mõttes pean sel aastal juba kolmanda veeavariiga tegelema. Kirusin juba mõttes pesumasinat, mis viimati alles selle kuu alguses märku andis, kelle sõna peale jääb. Ja rõõmsamaks ei teinud mind sugugi ka võimalus oma niigi väga pankrotiselt arvelt ootamatult suuri summasid välja käia.

Koju jõudes aga sain korraks rõõmustada, sest vett tilkus hoopis köögikraanikausi alt kapist välja. Kuna mu möbleeritud korteris on kellegi varasema soovil igal pool vaip, siis oli üsna tore jälgida, kuidas iga samm maha märja jälje jättis ja kõik lirtsus.

Sekunditega sai selgeks, et mingi toru purskab. Auk ei olnud küll suur, aga pahandust oli juba oi-oi kui palju. Varsti laekus ka kuri naabritädi, kellega püüdsin siis kehakeele ja umbvenekeele abil suhelda. Ta vedas mind enda juurde näitama, kuidas vesi juba tema kuu aega tagasi tehtud remonti rikkuma on asunud. Ooooo jee eks! Remondi üheks peamiseks põhjuseks olin samuti mina ja suvine pesumasinavigur, mille tõttu minu juures oli kõik okei, aga tema linoleomiga kaetud lagi muutus kuumaastikuks. Sai toogi kord lubatud, et isa tuleb ja teeb korda, sest nii ta ju lubas, aga isa ei tulnudki ja nii see jäi. Tädi nagu huvi ka ei tundnud ja meil on nii tugev keelebarjäär, sest ta ei räägi üldse eesti keelt. Suuresti seetõttu ei üritanud ma ka ise rohkem selgitustööd tegema minna. Õnneks nägi tema lagi ju ka enne jube välja. Aga nüüd oli tegemist ilusa valge laega.

Vaatasin siis tema kodu üle - õnneks veel ei olnud midagi väga hullu. Püüdsin ka enda juures vett kinni keerata, aga ei saanud sellega korralikult hakkama. Adrenaliini abil arvatavasti suutsin kraani isegi peaaegu risti keerata, aga see ei aidanud isegi august purskava vee survet vähendada. Seega hakkasin käterätikuid maha loopima ja iga mõne minuti tagant kaussi püütud klaasitäit vett ära kallama. Olin ju avariibrigaadi ootel, aga kuna ajastus oli nii super, siis võis arvata, et asjad ei saa just kõige kiiremini korda.

Vahepeal jõudis Aivar õnneks siia appi. Pidime ju nagunii õhtu koos veetma, kuid nüüd ta lihtsalt tuli varem. Õnneks olin tolleks hetkeks suutnud juba end ka veidi koguda. Varem ei suutnud vesistamist päris täielikult vältida. Samuti mitte enesehaletsemist ja mõtteid stiilis: mida ma nii valesti teen, et juba kolmanda veeuputuse ära teenisin? Mis märk see on? Kangesti tulid pähe mõtted Noa laevast ja sellest suurest veeuputusest, mis halbu inimesi tabas.

Aivar suutis ka vee kinni keerata ja suuresti minu üllatuseks vool, mis enne ei olnud liigutanudki, peatus kohe. See oli suur kergendus, sest avariirühm laekus alles mitu tundi hiljem. Seda kusjuures info, et ma ei suuda vett peatada ja all uputab, juures. Aga neile on see vist nii tavaline asi ja pole ju nende mure, kui hullusti mul uputab ja mismoodi neid tagajärgi likvideeritakse. Okei-okei. Neil oli teisigi kiireid väljakutseid, aga kust nad teadsid, kui kiire mul on?

Kui nad aga jõudsid, siis lahendati katkise torujupi probleem ära ehk viieteist minutiga. Maksin jälle portsu raha - muidugi taheti sularaha - ja ära nad läksidki, veel irooniaga head aastavahetust soovides. Ma ei solvunud. Oligi tegu ju absurdihuumoriga.

Järgmised paar tundi veetsime kõikvõimalike kättesaadud ajalehelistega põrandat kuivatada püüdes. Toredad vanad vineerkapid olid ka oma osa vett sisse imenud ja vaip kaitses arvatavasti naabri vara üsna vapralt. Minu jaoks oli aga enda korteri tagajärgede likvideerimine paras katsumus, sest vett muudkui tuli ja tuli. Tänagi veel on suur osa vaibast üles tõmmatud olekus ja igal pool vedeleb väikseid kapitükke, aga tundub, et põrand hakkab kuivaks saama. Küll siis millalgi kuidagi ka vaiba tagasi panen.

Veel on vaja ka korteriomanikku šokeerida. See ei õnnestunud eile, sest tal oli telefon väljas ja ka naaber, kes oli kindlasti palunud end teavitada olukorra arengust, ei olnud vist enam kodus siis, kui midagi öelda oli. Ja mina veel kogusin julguse kokku ning valmistusin nördinud tädiga, kes kartis, et nüüd tema ei saa ka midagi pesta, kahjude hüvitamist arutama. Aga nüüd olen jõudnud järeldusele, et las nad arutavad seda korteriomanikuga omavahel. Seekord ei olnud ju mina milleski süüdi. Vastupidi - andsin endast parima, et asja parandada.

Nojah, olles tunde maas küürutanud ja imenippe leiutanud, et vaibast vett välja saada, sai ühel hetkel nälg meist võitu ning suundusime poodi planeeritud aastavahetuse kraami ostma. Kuna päeva oli tekkinud suur viivitus, siis ei suutnud me kuidagi normaalgraafikus püsida, aga sellegipoolest suutsime teha hea pasta pesto ning kanaga ning küpsetada ja glasuurida isegi kaks plaaditäit muffineid. Üsna viimasel hetkel tulnud spontaanne küllakutse Annikalt oli kõlanud piisavalt hästi, et nendega millalgi liituda. See aga oli omaette väljakutse.

Minekuvalmis saime alles tund enne südaööd ja siis kohe selgus ka, et nemad plaanivad just edasi minema hakata, aga tulgu me ka Pääskülasse kaasa. Ma ei vaimustunud küll eriti mõttest end pärapõrgusse vedada, aga uudishimu oli tugevam, et miks küll sinna.

Tee peal selgus aga, et sinna saamisega on väga kiire. Nimelt on minutite küsimus, kas me jõuame õige bussi peale. Muidu oleksime aastavahetusel alles teel olnud. Aga jõudsime. Suurem nali oli see, et hoopis sealt samast lähedalt kodupeatusesse jalutama pidanud seltskond ei suutnud end õigeks ajaks kohale vedada. Buss sõitis ette just siis, kui meie troll meid välja lasi.

Annika palus mul imesid teha ja ma tegingi. Bussijuht oli väga inimlik ja nõustiski hetke ootama kohe-kohe jõudma pidavaid sõpru. Ma olin ikka nii närvis - ise bussi peal, teadmata, kuhu teelgi oleme. Aga nad siiski jõudsid mõne minuti pärast!!! ja siis selgus, et nemad ei olnud aru saanud või uskunud, et ma päriselt ka bussi kinni pean. Nad olid kohe rahulikult jalutanud. Aga nad olid väga õnnelikud mu saavutuse üle ja reis võis alata. Bussijuht sai tänutäheks pudeli vahuveini, mis oli minu meelest Veikost väga lahe.

Läksime Pässa rongijaama ilutulestikku vaatama. Ees ootas juba suurem seltskond seal elava Anni klassiõe tuttavaid. Väike tutvumisring ja juba algaski meeletu paugutamine ning kallistamine. Minul aga oli sellest kõigest nii suva, sest järsku oli vähene joodud alkohol hullult laksama hakanud ja samuti ähvardas põis lõhki minna.

Ühel hetkel olingi valiku ees, et ma kas üritan põõsani jõuda või võtan aasta vastu märgade pükstega, sest peopaika tagasi liikumise ootamine ei olnud enam valikus.

Seega oli läheduses asuv põõsastekoobas suureks rõõmuks ning kergenduseks. Pärast sai seal lähedal veel kauneid pilte teha ning purjus mina jõudis ka ekstra aasta lõpuks tulnud lume sisse kõhuli käia. Seegi tegi vaid nalja.

Mingil hetkel siiski liikusime selle klassiõe koju, kus kõik kuidagi kohe end mugavalt sisse seadsid. Meie kaasa toodud muffinid kadusid sekunditega ja purjus inimese heas tujus tekkisid sama kiiresti uued sõbrad ja fännid.

Oli tore. Sai palju tantsida ja laulda, kuni hääle ära minemiseni. Sai heade sõpradega kokku lüüa ning ma ei teagi enam hästi, kuidas küll terve öö ülikiiresti möödus ja mingil hetkel esimese bussi peale suundusime, aga teisele jõudsime. Ma ei olnud siis ka veel kaine.

Aivar otsustas ka minu juures end välja magada ja nii me siis jalutasime siia poole, eriti keskendunult jalg jala ette astuda püüdes, aga siiski ebaõnnestudes. Siiski oli paras üllatus, et kuigi tundsin end tol hetkel juba üsna kainena, oli mõne tunni pärast ärgates kummaline olla. Seda kergelt värisevat enesetunnet on sel aastal nii palju olnud. Ei tea, kas vanaduse rõõmud? Vähemalt pole mu pea sellistes olukordades valutama õppinud.

Tänane päev ongi möödunud voodis. Vedeledes, laiseldes, lugedes. Aivarit, kes pimeduseni magas, mitte segada üritades. Aga uus aasta sai jälle täiesti erakordselt vastu võetud ja ka esimene kasulik tehing on juba sündinud. Sellest ja kõigest muust aga tulevikus. Ja teile kõigile ka ilusat uut!

Peenraha paberkandjal ja palju muud nalja

Ehk siis on aeg rääkida lähemalt, mida ma hiljuti Rootsis tegin.

Juba mõnda aega tagasi otsustasin hetke emotsiooni ajel liituda UNICEFi vabatahtlike meeskonnaga - ei mäleta, kas rääkisin sellest juba või mitte. Pärast kummaliselt pikka vaikust aga potsatas mu postkasti kutse seminarreisile Soome ja Rootsi, mis oli juba kruiisilaeval veedetava nädalavahetuse mõttes paljulubav.

Siiski, võtsin asja tõsiselt, plaanides reaalselt organisatsiooni sisse elada, teistega tutvuda ja ehk endale sobiv ülesannegi leida - ja registreerisin end täiesti üksi kolmepäevasele reisile. Seitsmekuise India-reisiga võrreldes on see muidugi nohu, aga nagu hiljem avastasime, siis ei olnud ma sugugi ainus, kes täiesti uude olukorda ja seltskonda sattumise pärast veidi pabistas.

Algus oligi imelik. Olles sunnitud end esimese laeva väljumise ajaks unise peaga sadamasse toimetama varem, kui tahaks meenutadagi, sõitsin muidugi õigest peatusest mööda, sain jala tagasi kõmpida ja kuna olin unustanud üles kirjutada kontaktisiku telefoninumbri, siis pidin ka mõne nurjunud katse õige seltskonna leidmiseks tegema.

Kõik algas väga eestlaslikult - iga uus omaette mõnes nurgas konutamas, näol kaitsemask, mis pidi väljendama ülimat enesekindlust ja huvipuudust. Mind hakkas see mäng aga varsti närvi ajama ja häiris veidi ka see, kuidas asja organiseerijad ei pidanud oluliseks ennastki tutvustada alguse lihtsustamiseks. Seega võtsin julguse kokku ja hakkasin ise lähimate inimestega tutvust tegema. Mulle tundus, et olingi sattunud kuidagi omaealiste hoolitsetud tüdrukute või tibide - kuidas tahate - keskele. Veel olid seal end mugavalt tundvad vanad kalad ja kohmetud isased. Igal juhul üldse mitte see seltskond, mida vaimusilmas ette olin kujutanud. Ei olnud seal ainult üks vana kamp ega ka lasteaed. Küll aga oli isegi üks imikuga pere ja umbes sama palju first timereid kui vähemalt viieaastase kogemusega inimesigi.

Üsna kohe tekkisidki ka esimesed positiivsed tutvused, kellega koos istuda, süüa ja linna peal vaba aega veeta. Ei läinud ka üldse kaua südamepuistamisteni. Sellele aitas kaasa ka maailma väikseim kahekümnele inimesele mõeldud konverentsiruum, kus ma käinud olen ja kus me nagu kitsas sokis paar tundi kinni olime. Laua tagant ei saanud püstigi ilma meeskonna ühtsete pingutusteta, aga see selleks.

Soomes pidime külastama sealset unicefi esindust. Võite pakkuda, kumb ja kui palju naabermaa omast suurem on:P Seal oli palju õhku, hubane koosolekunurk, plastiliiniloomad, pidevalt valmis glögi ja palju muud. Kahjuks aga kiirustati meid sealt arusaamatul põhjusel juba vähem kui tunni pärast minema.

Ma küll üldse ei tahtnud, et sellest järjekordne Helsingi-Stockholmi shopingureis saaks, aga üsna nii ta siiski läks. Me lihtsalt ei suutnudki mingit head alternatiivtegevust välja mõelda. Kahjuks jäin juba Soomes ka haigeks. Tuli kallale mingi kole kõhutõbi, mille tõttu keset linna lõualuud pidi üles ronivate külmavärinatega maadlesin ja juba kõige hullemaks valmistusin, aga õnneks oskasid apteekrid kohe õiget asja anda ja edasi läks rohtude peal juba nii, nagu polekski haige. Tore muidugi, et ma Indias ebasteriilsusega mitte ei kohanenud, vaid selle asemel hoopis ülikorralikes põhjamaades ka nüüd lambist kohe haigeks jään.

Õhtul aga sai laevas nii palju nalja, et ma hästi ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda ja tantsida sai. Veetsime paar tundi ühel organisatsiooni tutvustaval seminaril, kus kahjuks eriti targemaks ei saanud ja seejärel läks rootsi lauas söögiorgiaks, kus kala ujus lihale mõeldud veinikastmes, sest see lihtsalt ei mahtunud mujale taldrikule, lihapalle sai konjakisinepisse kasta ja kollane kalamari pudises üle lookas taldriku ääre kingadele. Eks üheks põhjuseks oli ka vabalt saadaval olev vein ja see, et kõik oli kinni makstud, aga sellist natuke piinlikku uusrikka tunnet ei ole ammu olnud. Ometi üritasin ju end rootsi lauas tagasi hoida ja mitte üle süüa.

Hiljem sai aga juba poest alkoholi juurde osta ja kuidagi sai meie väiksest kajutist peokeskus. Olin saanud endale väga toreda toakaaslase, kellega järjest ühiseid omadusi avastasime ja tema oligi kõiki meie juurde kutsunud. Pärast liikusime edasi laeva klubisse, kus esimesed end juba superstaariks joonud olid ja teised järgi jõuda üritasid.

Meiega oli kaasas üks piltilus noor neiu, kes teadis ise ka väga hästi, milline võim tal meestele on ja oma võlud täies mahus õhtul mängu pani. Kõigil teistel oli huvitav ja lõbus jälgida seda jahipidamist. Kel iganes oli mõni peoaksessuaar, see tolle meie peokuningannale ka loovutama pidi. Viimane aga jõudis vist õhtu jooksul küll kõigi klubides olnud karvaste ja sulelistega tutvust teha.

Mingil hetkel liitus meiega kiisu - purupurjus soome noormees leopardimustrilistes retuusides, saba taga. Otseloomulikult oli peovaimul vaja seda pidevalt sikutada ja tunnistan ausalt, et korra andsin ka ise teiste nõudmisele järgi ja proovisin ise, kuidas ka tundub.

Tantsisime nagu meeletud. Laev kõigutas korralikult, aga see dikteeris lihtsalt mõningaid tantsusamme ega seganud peaaegu üldse. Oli siiski üks hetk, mil laine mind ootamatult tasakaalust välja viis ja üllatuslikult kiisust jätkus veel härrasmeest, kes kiljuva minu kinni püüaks.

Meid oli nii palju, aga seltskond tantsuplatsil vaheldus pidevalt. Tantsisin kuni pidu lõppema hakkas, olles kogunud endale hulgaliselt fänne. Näiteks ühe mürakaru, kelle rütmitu taju ja lainete kiuste embuses oli päris tore ühe loo jagu keerutada. Ega ta vist muidu poleks mind rahule jätnudki.

Üsna õhtu alguses selgus, et ka meie endi seltsis on üks tantsulõvi. Üks kolmest Ilja'st, kes meie kahekümneliikmelisesse seltskonda ära mahtusid:D Küll ta tegi poognaid ja pulli ja ühel hetkel tekkinud omanikutunde ajel tõmbas mind ka teiste juurest ära põhjendusel, et nood ei oskavat üldse tantsida. Kui ta siis millalgi mind aga vampiirimoodi kergelt hammustas ja lavaäärsetelt kõlaritelt Batmani kombel rahva sekka hüppas, siis olime juba naerukrampidesse suremas. Enam eriti naljakas ei olnud aga siis, kui õhtu lõpus üritas purjus poiss mind iga hinna eest kõlaritele tõsta. Mida ma ei tahtnud. Aga ta ei andnud alla ka enne, kui ümber kukkus. Oh well...

Õhtu jooksul sattus aga paar korda minuga tantsima ka üks täitsa nunnu soome poiss. Tema ja kiisuga oligi kokkuvõttes kõige toredam. Ka siis, kui millalgi keset ööd avastasin, et tekkimas võib olla deja vu'lik ebameeldiv olukord, mille tõttu ma oma kajutisse minna ei saa, ja üksi tagasi tantsima läksin. Samas neid, kes keset tantsu suudluseks lähenesid, sai korduvalt lausega: I have a boyfriend eemale peletatud. Keda kergemini, keda raskemini eks.

Mingil hetkel sai mind vist juba pikalt taga otsinud kaaslastega lepitud, arusaamatused lahendatud ja taas koos edasi lõbutsetud. Kuni nemad suitsetamas käisid, istusin mina laeva trepile ja kohtusin seal veel mitmete noormeestega, kes kõik millegipärast arvasid, et peaksin soome keelt või vähemalt rootsi keelt puhuma ja püüdsid erinevate pickup line'idega minu juures heasse kirja saada. Mingil hetkel aga hakkas minust seal mööduma ka too nunnukas, kel siis püksisäärest kinni haarasin ja kes siis edasi aitas mul üht laeva peatreppi blokeerida. Ta oli juba enne täiesti siiralt käskinud mul Helsingisse sattudes endale helistada ja lubanud mind seal igati aidata. Mida ma ei võtnud eriti tõsiselt, sest ta ei tulnud selle peale, et me võiksime taolise tegevuse jaoks vähemalt üksteise nimesid ja numbreid teada ja pealegi, ma olen hõivatud, aga muidu ehk.... Igatahes trepil vaiksemas õhkkonnas jutustades sain vähemalt ta nime teada ja ütlesin ka kõvasti välja esimese pähe tulnud mõtte. Et nagu põhjapõder. Noh sest tema nimi oli Niko ja mulle väga meeldib multikas Niko-nimelisest põhjapõdrast. Tema aga võttis seda kui mingit eriti karmi kriitikat ja püüdis kordi ja kordi mulle selgeks teha, et not like the raindeer. Mulle tegi see vaid nalja. Aga siis tiris keegi mu taas kuhugi ära.

Öö aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Mu toanaabrile oli meie enda väiksest seltskonnast austaja tekkinud. Tema ise noormehest nii vaimustuses ei olnud, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi too ööseks meie tuppa.

Mina suundusin tantsimast tulles joonelt duši alla ja veidi keeruline oli siis, kui avastasin, et ma ei olnud rätikut sinna kaasa võtnud. Tol korral päästis noormees mind hädast. Pärast aga oli vastupidi - kuid vindiga olukord. Tema suundus ka pesema ja unustas samuti rätiku maha. Mina aga olin juba voodisse magama keeranud.

Nii ta siis väljus duširuumist, kellegi teise rätik strateegiliste kohtade ees. Siis aga selgus, et ülemise voodi juurde kuuluvat rätikut ei saa kuidagi vaid ühe käe abil kätte. Ma pidin naerust püksi tegema tekkinud täbara olukorra ees. Nii ma siis pugesin peadpidi teki alla ja lubasin kimbatuses noormehel rätikul alla vajuda lasta - kõik selle nimel, et ta kahe käega tegutseda saaks.

Mingil hetkel veel jõudis ta bokserite väel uksel kõõluda ja kaamerale poseerida ning poole viie paiku olime kirjust õhtust ja naermisest - enam ei teagi täpselt, mille üle - nii väsinud, et kukkusime vist korraga ära.

Teine reisipäev Rootsis oli magamatuse tõttu natuke karm. Aga mul ei olnud mitte kõige hullem. Nt too tantsulõvi oli ärganud oma toa põrandal jopes ja saabastes. Mis on eriti kummaline, sest tal ei olnud neid õhtul vajagi olnud. Ilm oli ka tohutult kole ja vihmane. Ma ei ole kunagi varem sellise koerailmaga Rootsis käinud. See tõmbas aga totaalselt vee peale ideele linna peal jalutada ja lihtsalt ilusaid pilte teha. Ometi Stockholmis oleks nii palju teha ja näha. Seega varjusime taas peatänava säravatesse kaubanduskeskustesse.

Esialgu ei äratanud ükski hilp minus erilist huvi. Pigem hämmastasid paljud müügil olevad kummalised asjad ja tundub, et ma ei olnud ainus eestlane, kes lõbustas end pigem arvamismänguga, kes küll taolisi asju kannaks. Lõpuks aga, kui olin teiste järel ootamisest tüdinenud, sattusin täpselt oma maitse järgi H&M nurka ning kulutasin masendavalt palju raha paarile asjale, mida kindlasti ka päriselt kandma hakkan. vähemalt tean, et raha läks asja ette. Oli neid aga vaja? küsimus jääb.

Sain ka osa vajalikust sugulaste jõulupeo loosikingist. Kingituste Rootsist ostmine oligi tegelikult mu ainus shopingueesmärk. Aga see ei saanud üldse mitte selline, nagu olin plaaninud. Nimelt tulin sealt kuidagi tagasi terve snuusiblokiga. Olin küll plaaninud vaid paar populaarsemat osta, kuid müügimees lõi terve rulli kassast läbi ja ma ei viitsinud selle summa pärast vaidlema hakata. Vähemalt tegi see kingisaaja õnnelikuks ja kogu sugulasteseltskonnal oli nalja kui palju, võin etteruttavalt öelda.

Teiseks õhtuks olime kui märjad kassid. Oli taas üks seminar ja siis sain elus esimest korda korraks tekilt Ahvenamaad piiluda. Pidasime tantsulõviga maha ka pikema India-teemalise vestluse, sest selgus, et suundume mõlemad üsna samal ajal sinna. Ka pidutsemisjaksu ei olnud enam nii palju, kuigi kõik oleksid nagu tahtnud. Õhtu aga ei läinud enam nii hästi käima - ükskõik, kuidas me ka ei proovinuks. Mingil hetkel andsin alla ja tulin ära tuppa. Mulle nii meeldib, kui mugav on laevadel pidutseda. Jookse "kodu" vahet kasvõi sada korda. Nunnut poissi ka kahjuks enam ei näinud ja just siis, kui valmistusin magama minema, sai alguse hoopis üks huvitav vestlus kahe reisikaaslasega, kellest ühega enne sõnagi vahetada polnud jõudnud. Nimelt arutlesime probleemsete ja kriminaalsete lastega tegelemise võimaluste üle. Nii sai varsti jälle kell neli.

Viimane päev oli aga juba üsna piinav. Olles kaks päeva pidevalt üle söönud, plaanitust kordades rohkem alkoholi tarbinud ja raha raisanud ja samas kahetsusväärselt vähe organisatsiooni ja selle eestvedajate kohta teada saanud, oli nüüd kohutavalt raske väsimusega võidelda. Ometi tuli meil veel laeva vahetada, sadamas ärkvel püsida ja abitult pealt vaadata, kuidas üks purupurjus mees end eskalaatorist alla teadvusetuks oli kukkunud ja keda nüüd turvad ükskõiksel pilgul, käed rinnal risti, kiirabi saabumiseni valvasid. Mind vist jääbki kummitama hirm, et kas temaga sai ikka kõik korda. Me ei jõudnudki arste ära oodata. Samas pidid sealsed purjus inimeste kukkumised täiesti igapäevane nähtus olema. Paljud meist nägid ka seda õnnetust ise pealt. Mina õnneks mitte. Mul tuli vaid õige aja saabudes tema kõrvalt trepist üles ronida, justkui inimene ei lebakski seal samas kuidagi väändunult maas. Ta oli neile juskui vaid rike, mille tõttul eskalaator peatati. See oli kummaline kontrast meie hoolimiseteemaliste seminaridega.

Laevale mineku koridoris aga tervitas meid toreda üllatusena aga akordioniga Pipi, keda me keegi küll oodata ei osanud. Ignoreerisime laevarestorani sööjatele reserveerimise silte ja vajusime lötsti ühe suure laua taha. Mõned meist magasid seal samas laua ääres, mina aga kuulasin Pipi kontserti ja mängisin meiega kaasas olnud imetubli imikuga, kes terve reisi vaid rõõmsalt lalises ja ka igavad seminarid nututa üle elas. Mingil hetkel meenus mulle ka, et tean tema naerupallist ema ammusest ajast. Ühiseid tutvusi tuli aga välja veelgi. mis aga kõige tähtsam - toreda reisi lõpuks sain palju ägedaid uusi tuttavaid. Ehk ajapikku selgub ka minu koht organisatsioonis...

Vabandust segapudrunduse eest!

Jõulud olid liigagi rahulikud

Väljas möllab korralik torm, aga minu elus on vastupidiselt häiriv vaikus. Kui kahe õhtuga said jõulupeod Annika pool ja Tabasalus peetud, siis edasi veetsin kaks päeva täitsa üksi. Ei tea, kas see ongi väikese pere viga või on asi minus? Veetsin veel ekstra aega ema kodus, aga mis kasu sellest oli, kui tema ise tööl oli? Välja arvatud suur telekas, kust sai kõik jõulufilmid ära vaadata. Seda osa tõesti nautisin.

Peod olid ka toredad. Annika juures ristiema ja teistega vaikselt liha nosides nt. Ma küll ei tea, kas peaksin kingituseks saadud hiigelsokkide peale solvuma või iseenda peale kuri olema, et kui neid lõpuks jalga proovida söandasin, siis ei paistnudki katastroofilist ärauppumist kusagilt. Vastik hiiglane olen. Ja ema muidugi kinkis mulle ka numbri poolest hiiglaste hommikumantli, mis just ka maha ei voola. Nii vastik tunne on mõelda, et kas pärast kogu trenni ja korralik olemist jne olen ikka hiiglane? Teised paistavad ju selles veendunud olevat ja see ei aita just enesehinnangule kaasa. Samas ju kogu sisemus karjub, et saage aru. Ma ei ole paks!!! Võib-olla võiks olla veidi paremas vormis, aga mitte kellegi ei ole õigust mulle selle kohta ei otseseid ega kaudseid vihjeid teha! Ja H oli ka imelik, sest pooled korrad, kui talle helistamise võimalust kasutasin, väitis ta, et on liiga kiire ega võtnud isegi viit minutit minuga rääkimiseks. See ei jäänud ka mu emale märkamata, aga olen tänulik, et ta ei kommenteerinud.

See selleks. Traditsiooniline sugulaste pidu oli hästi armas. Sai end üles lüüa ja selle puhuks ekstra ammu ostetud ehteid eksponeerida:) Kuna Peedu pakkus välja, et sõidab ise, siis sain rahulikult Annuga veini juua ja väikse sugulasega mängida. Üldse oli üks väga titaderohke nädal. Oli hea meel näha, et minu tehtud jõulukingitus pakkus kõigile palju nalja ja avastamisrõõmu. Seega mul ei olegi kahju, et see võis hinna poolest teiste omi kordades ületada. Sain ka ise imearmsa aksessuaar-salli omanikuks ja lähemad paistsid teatripiletite üle rõõmustavat.

Kahjuks aga said jõulud juba läbi ega ega midagi erilist ei olegi rohkem välja tuua sellest. Ehk veel minu enda väikest jõulupidu möödunud teisipäeval, mil sai end põrsaks süüa ja koos palju vahuveini juua ja piparkooke glasuurida ning sain ka mõned ootamatud väiksed kingitused. Ja kingitused mulle meeldivad, te teate. Ei tahaks väiklane olla, aga on ikka suur vahe, mida kingitakse. Kas tunned ära, et see ongi just see, mida tahtsid või vajasid, aga ei osanudki tahta või on tegu suvalise nurgapoe nänniga, mis sind kohe kuidagi ei puuduta. Seekord oli nii seda kui teist. Aga rohkem ma ei täpsusta. Suuremad soovid tuleb aga ikkagi ise kuidagi vist ellu viia.

Kellel aga on veel puhkus, siis soovin mõnusat aastalõppu!

Eesti ja Slovakkia - nagu kaks tilka vett

Olen taas eelmise nädala kajastamise lainel, nii et kes ei taha teada, hoidku eemale!

Algas see väga shopinguhõngulise pühapäevaga, mis mu juba eos pankrotiradadele viis. Seda hoolimata esimesest suuremast palgast. Pigem selle kiuste. Igatahes, käisime Aivariga jõulukingitusi otsides mööda poode, aga leidsin ühest Kristiine noortepoest riidehilbu, mis hoopis jaanuari lõpus kingi mõõdu omandab. Nimelt on tegu ühe ööpesu esemega, mille Indiasse kaasa võtta plaanin ja millest ehk teiselegi rõõmu jätkub.

Müüjad aga seda ei teadnud. Seega sai üsna palju nalja, kui läksin uurima, kas neil on minu suurusest ka teist varianti, sest proovitu oli juba veidi räsida saanud. Tüdrukud siis itsitasid kassas, püüdes välja mõelda, kuidas seda pitsist läbipaistvat öösärgikut kutsuda, et teise poe müüjatelt ka selle olemasolu kohta küsida. Kui aivar siis, kes pärast peaproovi oli väga nõus, et selle ära ostma pean, käis välja, et tegu on jõuluvana seksika abilise riietusega, siis kasvas itsitamine turtsatusteks ja kohati lausa laginaks. Oh well... polegi ammu poes punastanud.

Igatahes, lõpuks tulin ära ikka selle sama veidi kipaka variandiga ja müüjad soovisid meile naeruste nägudega ilusat õhtut. See tegi omakorda meile nalja.

Päeva mahtus aga ka üks ekstravagantsem seiklus. Nimelt otsustasin, et kui juba, siis juba ja ostan siis ühtlasi karvased käerauad, mis naljaga lubatud said, ära. Kahjuks ei olnud neid selles nunnus uues Solarise poes ja tuli ikka lähimasse urkapoodi sisse astuda. Ma küll ei tahtnud, aga ei jäänud muud üle, kui linna keskväljaku valgust kartvasse asutusse sisse astuda. Vähemalt oli seal soovitu olemas - kohe mitmes variandis.

Niisiis proovisime ühte ja teist, kuni üks neist mu käe ümber kinni jäi. Ja kohe nii kinni, et seda ei aidanud avada ei turvanupp, võti ega jõud. Müüja juba vabandas igati, et sellist asja pole küll veel kunagi juhtunud. Aivar pani kõik oma oskused mängu, aga võti käis vaid ringi ja mina kõõksusin naerust, sest no kellega siis veel nii juhtub, et ta tõenäoliselt kõige avalikumas sekspoes käeraudadesse kinni jääb. Oleks siis, et neil olnuks ketiga pehmed rauad, aga ikka korralik metall ümbritses mu rannet.

Nii me siis veetsimegi seal ehk kümme minutit kõiki variante katsetades, kuni see lõpuks sama ootamatult, kui sulgunudki oli, ise avanes. Mõistagi see paar jäi poodi, aga tema lähisugulased tulid ikka kaasa ja nüüd jääb vaid loota, et neid ühegi riigi turvakontroll lennujaamas ära ei korja relva pähe. Ehk punane karv veenab neid minu sõbralikkuses ja heas tahtes? Oh well...

See aga oli alles nädala algus. Ees ootas kingitustemaraton. Muideks, ühtegi oma kingitust ostetud ei saanudki. Aga kokku tuli panna ja ära pakkida 66 kinkekorvi. Arvan, et mul on potentsiaali logistikuks saada, sest kõikide detailide paika panek ja errorite kiuste õnnestumine võis ikka juuksed halliks ajada. Aga hakkama me saime. Õnneks kolleegid aitasid veidi.

Ka eraelu oli tihe. Lubasin kiire nädala kiuste võõrustada üle pika aja ühte surfarit - seekord Islandil vabatahtlikupõlve lõpetanud slovaki noormeest. Ta tuli nagu tigu oma kehakaalu jagu pampe tassides ja ei olnud just õnnelik, et mu profiil ei rääkinud midagi liftita majas neljandal korrusel elamisest, aga hakkama ta sai.

Üritasin veeta temaga koos võimalikult palju aega. Tegime loomulikult vanalinnaringi, ta õpetas mind pimedas pildistama ja jõime koos maitsvat glögi. Õhtul kohtusime ka ühe norrakaga, kes samuti öömaja oli otsinud ja kellele lubasin vähemalt süüa pakkuda, aga kokkuvõttes on mul hea meel, et slovak enne minu juurde jõudis, sest see põhjamaalane oli üsna kummaline.

Kui slovak oli igati easygoing, siis uus tüüp oli tema vastand. Ta paistis justkui pettunud olevat, et oli endale ette kujutanud, et meil on suurem pidu minu vanalinna majas, aga selgus, et tegelikult vaid meie kolm ja vanalinnast jupp maad eemal. Lisaks selgus, et ta on pankrotis, mis tähendas, et tegime talle põhimõtteliselt õhtu välja ja tema algne plaan vein kaasa osta läks ka vett vedama. No okei. See ei tapnud mind, aga ta oli lihtsalt nõme oma peenutsemisega. Enda meelest oli ta kindlasti väga viisakas, aga kõrvalt oli kummaline vaadata, kuidas ta järjest teavitas meid, et seda ta rohkem ei taha ja toda lõpuni ei söö. Samas tagasisides lubas jälle tulla oma koogijääke millalgi hävitama. Nojah... võib-olla lihtsalt me inimestena ei klapi.

Slovakk aga oli suureks üllatuseks. Ma ei suutnud ära uskuda, et neil on ka kodus olemas nii piparkoogid kui verivorstid, martsipan kui kohukesed. Teda ei andnud mitte millegagi otseselt üllatada. Ka mitte jõululauaga, mis on Eestis kõige iseloomulikum. Aga ta sõi kõike isuga.

Teisel õhtul sain mina printsess olla. Mina läksin trenni ja tema jäi süüa tegema. Seega koju naastes erutasid nina kohe huvitavad aroomid. Ta oli teinud mingit tomati ja valge kala suppi, kuhu kuulusid veel värske tüümian, soja kaste, (pruun) suhkur, porgand ja isegi sibul, mida end sööma sundisin. Kokku tuli midagi üllatavalt maitsvat ja veelgi meeldivam oli see, et isegi nõud pesti ise ära.

Saime tänu minu kiirele elule koos veeta vaid lühikese aja, aga juba sai selgeks, et minu soov Islandit külastada on vägagi põhjendatud ja miks ka mitte kunagi Slovakkiast või tema tõenäolisest tulevasest koduriigist - Iisraelist - läbi põigata. Mind ju nüüd oodatakse.

Nädala eesti-välisest poolest räägin aga millalgi veel hiljem.

Kas ma olen siis asotsiaal või?

Mulle teeb haiget inimeste rumalus. Viimase aja munitsipaalmajade artiklite all olevad kommentaarid aga ajavad lausa vihale. Suur osa inimesi sõimab ja ründab sealseid normaalseid elanikke, kutsub neid muidusööjateks, heidikuteks jne. Kas te siis aru ei saa?

Kõigil ei vea alati. Põhimõtteliselt võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise järel võitis korraga suur osa eestlastest loteriiga ja nad said peavõidu - praktiliselt tasuta oma kodu. Teised aga... teised said samamoodi igavese kohustuse ka edasi üüri maksta, aga eraomanikule, kes tegi mis tahtis ja küsis mis tahtis.

Muidugi, neil oligi õigus oma esivanemate majad tagasi saada, aga mitu põlvkonda oli ju vahetunud. Tolle hetke elanikud ei olnud enam kuidagi seotud kunagiste okupeerijatega. ometi nuheldi teiste patud ja poliitilised otsused just nende kaela. Meie kaela. Ka mina elasin selle läbi.

Meil emaga läks hästi. Meie maja uueks omanikuks sai tore vanaproua. Ei keeranud ta meil vett kinni ega piiranud liikumist. Ei tõstnud ta üüri lakke ega ähvardanud ega hirmutanud kodu kaotamisega. Ta sai aru, et me kõik oleme selles olukorras õnnetud. Tema, kes nagu sai maja atagasi, aga pidi pidevalt jagelema probleemsemate üürilsitega ja samas suutma pea ei millestki maja korrastada ja meie kes me lihtsalt lühikese kõrre tõmbasime ja oma tulevikus kindlad enam olla ei saanud.

Seega, palun, kui seda siin loeb keegi neist, kes siiani kõiki munitsipaalmajades elajaid asotsiaalideks peab, siis palun nüüd mõtle ka, kas sul ikka on õigust meie kõigi üle kohut mõista. Kas me oleme ikka oma saatuse ära teeninud?

Kirjutate, et täisjõus inimene võib ju vabalt talle viimaks antud tihti palju pisemast munitsipaalkorterist ära kolida ja parema koha valida. Aga miks ta peaks? Miks tema peaks terve elu veel üht korterit välja ostma, kui tema naabermaja elanikudki said kodud tasuta ja saavad sellelt baasilt juba uusi kortereidki osta? Jah, tänapäeval on paljud ju ise omale eluaegse kodulaenu kaela võtnud, aga tavaliselt on neil midagi anda tagatiseks. Meil ei ole.

Mind kasvatas minu ema üksi. Ta ei hädaldanud, kuigi pidi ka ajaliselt minuga üksi hakkama saama. Ta ei kurtnud, et tal ei olnud lähedal ka anemaid, kes last hoiaks, kuni ta karjääri teeb. Ja ta ei teinudki eriti. Ta ei läinud üle laipade, töötas kõvasti ja kalkuleeris, kas sel päeval võib poodi minna või mitte. Samas ei jäänud ma eriti millestki ilma. Tõsi, firmariideid ei olnud ja soojamaareisidel me ei käinud. Aga mis siis sellest? Ja kujutage nüüd ette, kuidas oleks ta pidanud või peaks nüüdki olema võimeline hakkama ise korterit ostma? Pea kogu raha on läinud ju elamisele ja raskesti säästetud raha kulub tavaliselt ootamatustele.

Niisiis minu ema elab nüüd minutsipaalmajas. Me loobusime kolmandast toast ja kesklinna lähedusest avatud köök-elutoa ja keskkütte nimel, sest vanas kodus oli kogu aeg nii krdi külm ja minu jaoks ei olnud see, kui vahel kahe nädala tagant duši alla saad mitte absurdihuumor vaid kurb reaalsus, sest kodus dušši ei olnud. ometi saime naabrite ees kelkida sooja veega ja meil oli WC toas.

Seal on aga igasuguseid naabreid. Vahel vedeleb akna all kondoome või süstlaid, tihti käib ka kiirabi või politsei ja naabrite peod kõlavad nii, nagu seinu vahel ei olekski. Aga ma väga ei kurda. See pole siiski sotsiaalmaja ja seinad on säilinud viie aasta jooksul üsna puhtad. Seal on soe ja valge ning seni ka üsna turvaline. omapäraste naabritega harjub või õpib neid vältima. Aga hirm, et ikka ei ole oma kodu, jääb. Ikka ei ole mind ootamas uhke kinnisvarapärandus ja võib juhtuda, et korteri lepingut ei pikendata või otsustab linn, et on aeg turuhinnale järele tõmmata.

Aga kurat küll, lõpetage eeldamine ja alandamine!

Kirju nädal seljataga

On olnud väga põnev ja väsitav ja huvitav ja absurdne ja mida kõike veel, aga kahjuks olen siiski hetkel nii väsinud, et ei jaksa kohe teiega kõike, mida tahaksin, jagada. Seega jagan esimesena seekordseid India viisa taotlemise muljeid hetkeseisuga.

Nende uus online-avaldus on lihtsalt võrratu. võiks arvata, et asi on selle võrra lihtsam, aga võta näpust. Tegemist on kohati absurdihuumorini kalduva dokumendiga, mis nt nõuab täpset inft kandideerija vanemate kohta arvestamata võimalusega, et nt ühe või mõlema kohta andmed puuduvad. Kui ei tea, siis Indiasse ei saa ja kõik! Lisaks pead kindel olema, et su vanavanemad ikka Pakistanist pärit ei oleks ja hästi oluline on teada, kas su ema on abielus või mitte. Isa suhteseisust on suva. Oluline on ka nt sinu enda usk ja sellist varianti, et oleksid uskmatu ma ei märganudki. Tuli ära märkida ka nt üks enda soovitaja Soomes (mis on jabur, sest nad teevad ju avalikult eesti viisasid ka ja sellist varianti järsku ankeedis polnudki)

Kirja sai panna ka enda ühe välise tunnuse ja totrast valikust, mis sialdas väikest nimekirja ametitest nagu tv-produtsent, meedia, näitleja, lihttööline jne tuli valida oma praegune amet. Kusjuures seal ei olnudki midagi sellist nagu põllumajandusvaldkond või kontoritöö vms. Kõik olid a la Bollywood või alamklass. Vaadake ise:)
Kui see osa lõpuks tehtud sai, hakkasin asju edasi ajama või noh... järjekord on veidi segane, aga veel segasem on viisa taotlemise info. Nüüd tegeleb soomes sellega üks outsourcing firma ja ma natuke kardan seda, sest need kirjad, mida vahetanud oleme, ei sisenda just julgust. Vigane Indiapärane tekstisõnumikeel ja valed soovitused... no ma ei tea. Ülim faliliaarsus ka. ja muidugi korralik vahendustasu. Aga mis teha. püüan sel nädalal ka kindlustuse ära sõlmida ja passi kos ülima usaldusega posti panna. Lootsin külll varem asjad korda saada, aga mis teha!? Ehk veel jõuab. Nagu peaks... Eks pärast räägin edasi, kuidas läks.

Kallis jõuluvana

Too mulle palun seda:)
http://www.levelzone.ee/est/givenchy-ange-ou-demon-le-secret-edp-100ml


Aitäh!

Ja siis veel...

Normaalsuse kohandamine mulle

Mida enamat tahta ühelt pühapäeva õhtult, kui olla avalikus kohas permanentselt karvaste käeradudade külge aheldatud? Isegi ei imesta ega lähe närvi enam selliste sekelduste peale...

Ma ei saa magada

Meil oli sel reedel firma jõulupidu, mille korraldamine jäi minu peale. Lootsin, et sellest saab suurepärane üritus. Osalemissoovi olid avaldanud üllatavalt paljud ja ma ei tahtnud oma esimestel jõuludel kehvasti esineda. Seega stressasin terve peoeelse nädala.

Suurte pingutustega sain ka kingitused õigeks ajaks ja kuna olid olemas nii abivalmis peopaiga perenaine, kohalik bänd ja enesekindel õhtujuht, siis ma lootsin, et seekord läheb kergemalt kui suvel. Tegelikkuses aga sain ma pärast suvist üritust rahuldustundega magada, nüüd aga mitte, sest lihtsalt nii palju asju läks viltu.

Kingituste organiseerimine ise oli juba korralik stressiallikas. Kui siis aga ka grupipiltide õigeks ajaks kätte saamine ohtu sattus, ei olnud ma üldse õnnelik. See aga sai üsna kergelt ära lahendatud. Suurem pettumus oli aga see, et pikalt planeeritud uisutamine ilma tõttu ära jäi. No lihtsalt ei tulnud talve. Kui eileõhtune hirmus libedasõit koju välja arvata.

Aga siis nüüd peopäevast. Olin Aivari kaasa kutsunud, sest ei tahtnud üksi minna ja arvasin, et ehk on temast abi, kuigi loodetavasti pean ka ise seekord vähem rabelema. Suutsin enda aega päris hästi planeerida. Sain fotod kätte, delegeerisin veel mõningate asjade transportimise kolleegile, tegin kurja häält Aivari peale, kes seepeale isegi napilt õigeks ajaks stardivalmis sai ja asusime teele, et veel möödaminnes just saabunud kingitused kaasa haarata. Kõik tundus üllatavalt hästi sujuvat. Kui just alanud vihmasadu välja arvata. See oli halvim võimalik ilm.

Aga saime just Eestisse jõudnud veskid kätte, Aivar asus ise rooli ja mina pakkima. Arvake siis, kuidas ma närvi läksin, kui selgus, et ei pakendite ega veskite arvud ei klapi. Esialgul ei tahtnud ka neid müünud hulgiladu seda tunnistada, aga saime siiski nad nõusse hiljem tulevale kolleegile puuduvad kotid kaasa andma ja veskite asja mõni teine päev korda ajama. Õnneks mõningate kolleegide peolt puudumine jättis selles osas mänguruumi.

Lugesin autos veel sada korda mõlemat sorti maitseaineveskeid üle ja matsin end kinkekottide alla. Pool teed sai isegi rahulikult sõita ja juttu ajada.

Kohale jõudes oli aga paras üllatus, et üks kolleeg oli veel enne mind jõudnud. KAKS TUNDI ENNE ALGUST!!! Nojah. Nii vara ei oodanud ma pärast suvist kogemust küll kedagi. Isegi mitte kurja hoiatuse kiuste, et kes kuueks ei jõua, jääb üllatusest ilma. Ja seda enam olin šokeeritud, et inimesi hakkas järjest saabuma. Vaid üks jäi hiljaks ja seega teised igavlesid niisama. Ka mina jõudsin veel kinkide pakkimise lõpetada, oma pluusigi triikida ja külalisi õigetesse tubadesse suunata.

Siis aga hakkasid asjad tõeliselt valesti minema. Nii mina kui peopere kui õhtujuht olime vist oma peas asjade ajastust veidi erinevalt ette kujutanud ja seega tekkis hetk, mil inimesed saadeti õue vihma kätte teadmata isegi, mis üllatus neid ootab. Varsti said nad küll kirikusse ja kibekiiresti toimetati sinna ka snäkid, mis neid ootama pidanuks. Enne aga oli kurjaks saanud perenaine avalikult õhtujuhi peale karjunud. Tegelikult pidime läbi õue küünaldega jalutama, mis oleks olnud mõnus talveromantika, aga vihma ja muda tegid selle võimatuks. Siis ootasid kõik oma veerand tundi külmas poolpimedas kirikus, juues ülikiiresti ära glögi ning üks seal esinema pidanud bändiliigetest jäi hiljaks. Ma vaatasin juba iga minuti tagant kella. Aga edasi oli ilus. Muidugi osa külalisi oli juba tagasi majja pöördunud pettumusest. Ma ei osanud neid kuidagi jääma ka motiveerida.

Väikse kontserdi järel suundusime taas tuppa, kus kõik oli tõeliselt ilus ja armas. Miljöö poolest võin kohta tõeliselt kiita ja ka pererahvas on väga tore. Küll aga sai meie meeste poolt toit kiiremini nahka pandud, kui vist arvestada osati. Olenemata pererahva lubadusest, et söök on kallis, sest seda on palju. Ei olnud vist aga piisavalt palju ja see oli juba taldrikule jõudes jahedavõitu.

Seejärel võttis õhtujuht sõna ja üritas neid teise ruumi tantsima meelitada. See aga, et bänd alustas, ei loksutanud esialgul kedagi. Rahvas sai liikuma alles mõne aja pärast ja osasid pidin ekstra paluma tantsuruumi minna, et saaks juba ääretult palavaks muutunud ruumi õhutada ja külmlauda katta. Mul oli nii hea meel, et ma polnud seda siiski tühistanud. See vast päästis näljahädast. Kuigi mulle tundub, et mul oli õigus ja õhtujuhil mitte selle koha pealt, palju jätta söömiseks aga ning millal võiks bänd lavale tulla. Ka viin joodi ülikiiresti ära, aga õnneks katastroofi ei sündinud.

Õhtu möödudes liikusid siiski päris paljud tantsuplatsile, söödi, joodi, saadi kätte kingitused ja naerdi pisarateni. Mina vähemalt ei suutnud oma pisarakanaleid kontrollida. Ning paar korda tõmbasid kolleegid ka mind tantsima. Sain isegi valsi meeldetuletuskursuse:D

Aga jamasid oli veel. Õhtujuht ei olnud siiski nii tugev, et kõigil respekt tekiks ja ma mõistan, et see ongi raske ülesanne, aga siiski... ikka tulid mängu ekstra keelatud labased naljad a la naistel on ...seen. No kui palju rohkem labaseks saab minna? Samuti vaheldusid tõeliselt naljakad mängud ja killud kohati täiesti mõttetutega a la 12 on tosin. Kohati ei hoidnud mu kolleegid ja nende kaasad ka oma arvamusi endale õhtujuhi koha pealt ning kuuldavasti oli keegi lausa kehva korraldust siunates lahkunud. Ma siiani mõistatan, kes, aga no mida siis teha? Süüa oli, tantsida sai, naerda sai. Kui ikka ise ei suudeta üldse midagi oma olemise paremaks tegemiseks teha, siis ma ei tea...

Osale külalistest ei meeldinud ka koht. Jah, seal oli ehk veidi vähe ruumi, aga samas oli hubane ja armas. Üks proua aga tutvustas kõigile oma õelat külge lastes teistel oma suurema mugavuse nimel püsti seista ning porisedes toa jagamise üle. No tõesti???

Ja kingijamasid jätkub siiani - see on ka põhipõhjus, miks ma ei maga. Mul on tunne, et ma ei oska neid enam lahendada:( Mul jäi pakkimise lõpetades järele veel mõningaid kotte ja valesti arvestatud veskeid ning minust jäid nad ühte eraldatud ruumi. Vahepeal aga koristas keegi pakkesegaduse ära ning jagati kätte ka kingitused. Käisin hommikul maja läbi kontrollimaks, et miski maha ei jää ja see ruum oli puhas. Seega meenus mulle alles õhtul, et osa kingitusi ei jõudnud tagasi minu kätte. Kuhu nad said? Keegi ei paista teadvat. Ja kui ma siis lõpuks kodus jõudsin enda kingikotti piiluda, siis selgus, et ka see on valesti komplekteeritud. Tõenäoliselt mu enda kiirustamise viga. Aga nüüd ma ei ole üldse kindel, kus on puudujäägid? Millised on täpselt puudujäägid? Kas keegi sai veel valesti komplekteeritud kingituse? Kuna osa kingitusi saatsin koos teistega puudujatele, siis nüüd on veidi segane, kelleni veel kingitusi ei jõudnud/jõua. Ühesõnaga jama kui palju. Lisaks suutis keegi sealt lausa mantlita ära tulla.

Hommik ja teine päev olid toredamad. Ma olin küll terve õhtu vist Aivarile väga kehv kaaslane olnud oma ringisiblimise ja tema peavalu tõttu. Aga hommikune bowling oli päris tore - mis sellest, et pooled ei tulnud ja sellest mulle ikkagi alles hommikul teatasid või ei teatanud üldse. Seejärel suundusime oma raja seltskonnaga Pärnu parimasse pitsakohta ning kuidagi arenesid asjad nii, et lõpetasime ühe teise kolleegi juures saunas. Koju sain planeeritust päeva jagu hiljem. või noh... lõuna asemel magamisajaks. Eile ma vähemalt magasin surnu und.

Täna on olnud üks tõeliselt ebatore päev

Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!

Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.

Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...

Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.

Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?

Ma sain täna head teha

Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.

Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.

Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.

Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.

Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.

Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.

Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.

Kuidas veeta nädalavahetust

Ehk siis esialgu käib jutt eelmisest nädalalõpust.

1. Maga terve laupäev maha või kui uni millegipärast vara ära minema peaks, siis netis on piisavalt lehti, kus oma lemmiksarjadega järje peale jõuda.
2. Planeeri õhtuks tequilajoomine. Pane seelik selga ja vaata kuidas juba esimene vastutulija kõigest läbi sukapükste paistvate põlvede peale arust ära läheb ja sinu ees maani kummardama hakkab. Alusta Sunrise'idega mõnes pubis ja kogu mõned uued fännid. Seejärel liigu edasi klubisse. Soovitan soojalt Amigot, kus on mul igatahes alati fun olnud välja arvata tõsiasi, et see turiste täis koht on ka ainus, kus alati varem või hiljem pussuhais hinge matta tahab. Kõigepealt kummuta sisse shot või paar. Siis aja koos sõbrannaga tantsides kohal olevatel meestel ila jooksma. Võib-olla ka tantsi nendega, lase end ringi keerutada kuni kergemate vigastusteni ja ehk isegi luba endale uus kokteil või paar välja teha. Seejärel tantsi veel ja naudi tähelepanu, mida on ekstra palju tänu sellele, et enamik teisi naissoost isikuid seal võiksid bioloogiliselt sinu emad olla. Hoolitse selle eest, et sul endal ka kindlasti lõbus oleks. Kui klubipidu hakkab ära vajuma, liigu edasi või tagasi ühte pubisse. Seal võta kindlasti vastu kutse kõige normaalsematena tunduvate noormeeste lauda istuda. Lohuta neist kainemat, kui ta sõber varsti ära vajub ja vajab takso peale lohistamist. Ole seltsiks nende abitöölisele, kes tahaks ka ise lõbutseda. Ürita ignoreerida väga purjus tüüpi, kes lambist enda tooliga vahetult sinu selja taha istuma tuli ja aegajalt sind silitada püüab, et siis jälle teadvusetusesse vajuda. Hakka tõsisemalt tema välja viskamist nõudma alles siis, kui märkad, et tema lähedust otsiv käsi on varasemast kaklusest verine. Nukkidelt. Tantsi veel, kuni tuleb pidu lõpetav popurrii ja võida kohal olevate iirlastest vutifännide südamed. Ja siis liigu koos sõbranna ja alles jäänud uue tuttavaga Söögiplatsile, kus sa võib-olla üldse oma elu jooksul vaid korra käinud oled, midagi koriseva kõhu vastu otsima. Kohta seal eesti kõrgeimalt makstud rokkstaari ja aja niisama peojärgset juttu, et saaksid öelda, et oled temaga koos hommikust söönud, nautides teiste peas tekkivaid kadedust täis konnotatsioone:D Ja vaju oma voodisse siis, kui ühissõidukid ammu käivad ning kell näitab lõpmatuse märki.
3. Püüa enamus pühapäevast ka maha magada, käies vaid vahepeal köögist süüa otsimas.

Hästi ajastatud õnnetused

Reede oli taas "põllupäev", mil pidin minema intervjueerima ühte tähtsat klienti, kellega valesamme astuda on rangelt ebasoovitatav. Siis oli ju eriti armas üllatus, et hommikul auto signapult koostööd teha ei tahtnud. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest mingil hetkel tulid uksed lahti ja auto läks käima ka. Kui ma siis aga Raplasse jõudsin ja sealt teise autoga edasi minema pidin, siis ajas juba rohkem närvi lugu, et pidin auto uksed võtmega sulgema.

See selleks. Intervjuu läks hästi, kuigi esmakordselt reageeriti meie korporatiivsele kogutud materjali kasutamise loapaberile nii, et nad tahavad seda oma advokaadile näidata. Ma juba ehmatasin ja kartsin, et meil tuleb ots ümber pöörata, aga õnneks nad ei olnudki meie peale pahased ja tegime siiski loo ära. Varsti peaksime saama ka loa seda infot kasutada.

Nad rääkisid põnevaid lugusid oma elust ja farmist ning siis saime ka ringi vaadata. Nägin esimest korda karussell-lüpsiplatsi oma silmaga ja tekkis tõsine respekt lüpsja vastu, kes seal üksi 800 looma läbi töötab.

Nägin ka vasikaid ja meie vahel tekkis kohe vastastikune tõmme. Ma ei olnud veel jõudnud oma käsi nende poole sirutadagi, kui nad pead puurivõrede vahelt välja pistsid ja mu pükse limpsima hakkasid. See oli nii armas ja nad ise ka muidugi. Üks vasikas jõudis lausa selleni, et hakkas oma puuri järele lohistama, et minuni ulatada. Ei olnud mitte vähe naljakas, kui kaks meest teda kinni hoidma pidid:D

See külastus seljataga, tahtsin minna meie talvepeo kohta üle vaatama, aga siis hakkas tõsisemalt nalja saama. Kolleeg viis mu oma auto juurde ning lahkus ja mina avastasin, et kui ei saa signat peale ega maha, siis ei saa ju ka immobilaiseriga autot käivitada. Enam ei olnud naljakas. Olin võõras väikelinnas ja vaid lootsin, et asi on puldi patareides ning neid saab kuskil vahetada. Kolleeg ka telefoni ei võtnud enam, nii et pidin omapead hakkama saama.

Jalutasin siis mööda peatänavat ja leidsingi mingi toreda autokoha, kus naismüüja paari liigutusega pataka ära vahetas ja õpetas, miks on oluline seda ülikiiresti teha. Esimese katsega aga sai pulti tuttuus tühi asemik, nii et mul oli tõsiselt hea meel, et ma poest ära ei jõudnud minna ega kuulanud ta soovitust proovida nüüd, kas töötab olenemata sellest, et puldi tuli enam ei põlenud. Siis ma oleksin küll seaks vihastanud, sest autoni oli päris pikk jalutuskäik ja ilm mitte just kõige suvisem.

Igatahes, pult sai korda ja alles pärast avastasin, kui õnnelik ma olin olnud, sest varahommikul oleksin olnud ma täesti abitu ka pealinnas ja selle kliendi juurde hilineda ei oleks tohtinud. Õhtupoole aga läksin Raplast Pärnumaale veel väiksemasse kohta, kus hätta sattudes oleksingi hätta jäänud vist. Aga nüüd ma vähemalt tean, millised patakad sinna käivad ja ka seda, et mul on teise puldi pärast autos üks varuks nagunii. Peaks sinna vist väikse kruvikeeraja ka tekitama.

Mööda väikseid teid sõites ja Eestit avastades olin julge ja võtsin peale ühe hädas hääletaja. Selgus, et ta on ühe meie kliendi lüpsja, nii et läks vist hästi:D Viisin ta lausa õigesse kohta, kuigi olin ise juba väga hilja peale jäänud. Aga see väike ring poleks palju muutnud.

Koht sai üle vaadatud ja mulle väga meeldis. Mul oli küll väga raske toreda omanikuga vaielda toidu ja hindade üle, aga ju tuleb seda veel lähiajal teha, sest kõike paratamatult me endale lubada ei saa ja ütlesin talle ka ausalt välja, kui väike meie eelarve on. Samas pakkus ta häid ideid, mida kõike tahaks teostada. Välja arvatud külmlaud, mis on minu meelest jõuluklassika kõrval täiesti ülearune.

Tagasi koju pidin sõitma Pärnumaalt juba kottpimedas ja teed olid ka võõrad. Usaldasin peokoha perenaist ja võtsin mingi shortcuti, mis ei vihjanud ühtki pidi sellele, et õiges suunas liigun, aga asjad läksid alles suurel teel hirmsaks. Nimelt taaskord keeras ilm ära, kui olin Pärnu maanteele jõudnud. Autosid oli palju ja peene vihma ning minu kojameestega oli nägemisulatus nullilähedane. Ma ei tea, kui mitu korda pidin viimasel hetkel kiireid liigutusi tegema ja te ei tea, kui väga ma kartsin nii sõita, aga polnud ka teist valikut. Ei usu, et kuskil seal pimeda maantee ääres kõrvale tõmmates oleksin midagi võitnud. Lõpuks tekkis ka veel reaalne oht, et bensiin saab otsa enne, kui ma normaalse tanklani jõuan, nii et olin õnnelik, kui jõudsin Laagrisse ja sain igati valesti vastaskätt olnud Alexelasse sisse sõita ja autole natukenegi süüa anda. Mootori kokkujooksutamine on kogemus, mida ma ei igatse. Eriti reede õhtul kaugelt pärast ametliku tööaja lõppu.

Linnas tuli veel üle elada korralik piinlikkusemoment või sada, kui jooksin läbi toidupoest, et midagi nädalavahetuseks hankida ja pidin oma sõnnikuhaisuste riietega pikas järjekorras teisi kliente eemale peletama. Keegi küll ei öelnud midagi, aga mul oli küll väga ebamugav. Ja muidugi olin koju jõudes omadega täiesti läbi.

Kena vahepala

Hommikust!

Eile oli ka täitsa tore päev. Sandra tuli nädalavahetuseks külla ja lubasime endale vanade aegade mälestuseks veidi ebatervislikumat elu - veinid, snäkid - teate küll...

Tema soovil läksime Kadriorgu, parki ja mere äärde jalutama ning sügisesi pilte tegema. Ilm oli küll hall, aga meil oli tore ja kuidagi jäime silma mingile teleoperaatorile, kes palus luba meie lehemänge ühe telekanali vahepalana kasutada. Mul oli hea tuju ja niisiis loopisingi tema meeleheaks paar peotäit värvilisi lehti õhku. Otsige siis pingsalt mind igalt poolt:D

Meil oli ka plaan veidi alkoholi tarbida Sandra tuju ravimiseks ja pikalt alkoleti ääres seismise tulemusena olin sunnitud ostma shotiklaasid, kus söeviina ja Sprite'i eksperimente teha. Niisiis nüüd on tõesti vaid martiniklaasid mu kollektsioonist puudu:D

Vaatasimegi filme ja tegime niisama tulevasi reisiplaane-unistasime. Mul on hetkel täiega reisipisik sees ja loodame, et odavlennufirmade abiga saamegi ehk natuke maailma näha.

Õhtu lõpetasime kesköisete pannkookidega, sest nad tundusid laual nii isuäratavad. Minu fanatism nakatas Sandratki igati ebatervislik olema ja mingil hetkekl kukkusime mõlemad keset filmivaatamist ära. Aga meil oli väga lõbus vähemalt.

Raske öelda, kus on kummalisem

Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.

Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...

Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.

Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.

Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.

Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.

P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?

Lauda tihe külaline

Teisipäev oli ligi kuuajase planeerimise, närveerimise ja magamatuse kulminatsioon - suutsin edukalt organiseerida photoshooti tervele meie meeskonnale! Te ei kujuta ette, kui raske oli sel hooajal leida päev, mil saaksid end üle Eesti kohale vedada peaaegu kõik meie mehed. Tohutult detaile tuli paika saada, sealhulgas panna müügimees veel ühte kallist toodet müüma, sest see lihtsalt jääb piltidel nii suurepärane.

Päev otsa töömeestekombekas külmetamist oli täitsa lõbus. Sain pildistamiskohaks valitud lauda pererahvaga paremini tuttavaks, loomadele muidugi kõvasti pai teha, omadega jutustada ja palju muud ka.

Tellitud kombekad ei läinud küll päris plaanikohaselt kasutusse, aga pildil olid kõik õigetes värvides. Üks mees tuli kohe mind üllatuslikult kallistama ja pistis pihku minu lemmikšokolaadi. Kolleeg, kes tema korduvalt kallistamisvajadust, millele ma eriti kuidagi reageerida ei osanud, pealt nägema juhtus, muidugi asus kohe norima ka, aga nojah. Mis siis:D Ma veel mõtlen, mida see kõik tähendada võis.

Saime suurel hulgal pilte ära tehtud ülimalt kiiresti. Kohalik kutsa integreerus ka seltskonnaga nii hästi, et saime vist maskoti, kes paljudel piltidel paistab ja kelle käpajäljed poolte meeste tuttuusi kombesid kaunistavad. Ja fotograaf oli super - ta pani isegi ennast vabatahtlikult ohtu, et saada üks tõeliselt hea kaader. Mina tema asemel ei oleks julgenud sama ette võtta, aga austan seda, kui kirglikult ta oma tööd teeb. Võin kõigile Olevit julgelt soovitada. Nii tahaks juba pilte kätte saada.

Pikk päev lõppes veel auto remonti viimisega, mil sain kombekates meestele oma säravas kombekas külla minna. Neil võis üsna naljakas olla. Usun, et sellega saab teinekordki pulli. Ainult kahju, et auto pidurid nüüd jamama otsustasid hakata. Eelmisel nädalal ostetud India piletite ja kõigi teiste ebameeldivate kulude tõttu ei olnud see üldse hea uudis.

Tegelikult see oli üks väga emotsiooniderohke päev, mistõttu ka juba kell pool seitse silmad kinni vajusid, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid tundeid edasi anda. Vabandan.

Ikka täitsa jabur nädalavahetus

Reede hommikul kimasin tööasjus Lääne-Virumaale ühe lauda avamisele, kus oli tore, aga kuna ma ei tahtnud otsekohe taas koju tagasi tulla, siis otsisin kokkuleppe kohaselt sõbranna üles ja hakkasime õhtuks plaane tegema.

Uskuge või mitte, aga kõige parem pähe tulnud plaan oli tema tädipoja ehk minu eksi juurde soojendusjooke tegema minna ja siis edasi kuhugi maapubisse kablutada.

Mida jook edasi, seda lõbusamaks muidugi läks. Saime kõik meestejutud ära räägitud ja ajasin neile ka india meeste isu peale põhjusel, millest ma siin ei räägi:P Aga see selleks. Muideks nüüd on ka otsustatud, et lähen talvel kuuks ajaks sinna. See võttis tunde ja tuhandeid närvirakke, aga sain piletid ostetud ja käin korraks ka Türgist läbi.

Tulles tagasi reedeõhtusse, siis vist viie barbarissiviinakoksi järel muutusid plaanid nii, et keegi kellegi tuttav tuli meile järgi ja viis hoopis ühele kodupeole. Seal oli algusest peale tore. Kõigepealt ajas naerma ühe täitsa kena välimusega noormehe kummaline lähenemiskatse ja kleepuvad käed, mis kuidagi ta enda keha kõrval ei püsinud ja ikka kummaliselt minu külge sattusid. No okei. Midagi ei juhtunud ja paari minutiga oli ta seljataha jäetud. Varsti aga tuli ta enda pruut ka korda majja lööma ja kõige lõpuks julges ta mu sõbranna selja taga temasse üldse mitte puutuvatel põhjustel seaks nimetada. Siis läks küll silme eest vähe punaseks ja ei jäänud palju puudu, et tal oleks läinud silme alt siniseks. Ja küll ta siis vabandas kurja minu ees.

Edasi aga oli toredam. Jõime veel... ei teagi täpselt, kui palju, aga hommikul olin tänulik, et elus olin. Ka üks teine kaasas olnud sõbrants lubas jumalat uskuma hakata, sest õhtune palve, et hommikul paha ei oleks, oli täide läinud. Sai veel selgeks, et seal kandis on vist popp pickup line väide, et mind teatakse kusagilt. Ometi ei tulnud neist teadjatest ükski mulle tuttav ette ja tõenäosus, et oma eksi kaudu nende kõigiga kokku puutunud oleksin, on kaduväike.

Mingi hetk hakkasid mu sõbranna ja üks purjus poiss tülitsema ja päris mitmed inimesed püüdsid neid lepitada. Asjatult. Ühel hetkel aga otsustasin ikka ise kui täiesti võõras ja maailmaparandaja tüüpi objektiivne inimene seda proovida ja istusin pikalt selle purjus poisiga teises toas juttu ajades. Sai talle selgitatud erinevaid vaatenurki ja üllatuslikult vihast ja abitusest isegi paar ebavajalikku pisarat poetatud. Sain ka tema kohta targemaks ja lõpuks arvasin, et suutsin talle selgeks teha, mida ta oma tüdruku suhtes sel õhtul valesti tegi ja et parim oleks, kui ta koju tema juurde läheks.

Aga siis... kui hommik käes oli ja magama hakkasime suunduma, siis aitas ta mu diivanilt viisakalt püsti ja viis magamistuppa minu teise kind of sõbranna kõrvale. Oletasin, et ju ta pidas mind liiga ebakaineks, et ma ise hakkama saaks. Seega viskasin vaid pikali, aga oli see vast üllatus, kui noormees, keda olin õhtu otsa püüdnud tema naisega lepitada, mulle peale laskus ja kohe kaelale musi tegi. Nagu mis mõttes? Olin sealt voodist väljas nagu välgukera ja kamandasin koha omanikku teda ära korjama. Noormees rohkem ei proovinud ka. Krdi rumal päkapikk. Poisike! Ja siis leiab, et kõik teevad talle liiga. Aga mulle hakkas tunduma, et sealkandis ongi kõigil eraldi oma kodune elu ja koduväline elu erinevate naiskaaslastega vähemalt.

Magasime paar tundi ja siis viidi meid koju ära, kus sõime sõbrantsi tädi külmkapi tükk maad tühjemaks ja suundusime edasi magama. Mina avastasin üle aastate või võib ka öelda, et esmakordselt enda jaoks vürtsikiluvõileivad. Oi kui head need olid sellisel kahtlasel hommikul.
Magamaminekuga mul oli väike dilemma - ei tundunud päris õige magada taas oma eksi voodis. Mis siis, et ta ise enam ammu seal ei ela. Aga uni sai enda paranoiast võitu. Lisaks arvas sõbrants, et tollel on täiesti suva.

Mina ärkasin ka esimesena kell pool kolm. Usute jah? Oma tunnikese olin üksi, sõin veel kilu ja vahtisin tühja pilguga vastasseina. Mingi hetk aga vajusid meile ootamatult sisse eelmise öö kaaslased. Magavad neiud urisesid ja mitte vähe. Mul oli isegi natuke tore v.a. selle sama poisikese kommentaar, et ma nägevat veel seksikam välja (pohmase ja sasisena, nagu ma alles ärganuna olin.

Plaanisingi varsti end välja ajada. Tahtsin end kainemaks jalutada, sest paha küll olla ei olnud, aga kahtlane küll. Seega tegin suuri pingutusi, et astuda üks jalg teise ette ja jalutasin päris kaugele poodi. Tõin sealt teiste soovil kaasa ka peaparandust ja kartulikrõpse, jäädes ise mahla ja kõhusõbraliku jogurti peale. Ja kas sa näe - juba kella kaheksaks olime valmis uuele peole minema - seekord sauna.

Teise õhtu plaanide osas olin veidi kahtlev, sest sõbrants tahtis ette võtta midagi väga enesetapumissioonilaadset. Nimelt ühineda seltskonnaga, kus on tema viimane silmarõõm ja sõbranna, kes talt tüübi esimesel võimalusel üle lõi. No ma ei kujuta ette, et ma viitsiksin teeselda, et ma ei ole pahane, kui mingi alaealine eriti kergesti kättesaadav sõbranna esmakohtumisel minu ükskõikmistiitliga seksisõbraga viieks minutiks üksi jäädes kohe jalad harki ajaks. Veel vähem tahaksin nendega taas lähemalt tegemist teha. Aga tema tahtis näha, mis saab.

Oligi tõeliselt kummaline õhtu. Mina, sõbrants, see lits mees ja see eriti nõme lapssõbranna pluss vahelduva eduga veel mingid tegelased. Ja selle mehe väike poeg paralleelselt eksisteerivast ametlikust suhtest. Et siis ongi selline hea jutuga mees, kellel on eksnaine ja mitu last, oma naine ja veel paar last, armuke ja teine armuke, kellega esimest petetakse. Ei ole välistatud veel mõne emase olemasolu ja ega tedagi ei takistanud miski mulle oma teiste mitteametlike pruutide ees kahtlaseid vihjeid tegemast.

See noor armuke oli võtnud endale kodukana rolli ja veetis enamuse ajast vaikides või lapse eest hoolitsedes ja mehe kõiki käske täites. Ma ei saa küll hästi aru, miks ta seda teeb ega lõbutse kuskil endavanustega. Oleks siis, et suur armastus ja veidi vanem peika. Aga on täiesti illusioonidevaba seis, kus mees saab vahepeal võimaluse oma lastega kodurutiinist eemal olla, aga ei plaanigi vist naise juurest ära tulla ja kui naine helistab, siis peavad kõik teised naisterahvad hiirvait olema. Ja samas see seitsmeteistaastane "tädi", nagu laps teda kutsub, peab arvet selle üle, kas laps on antud päeval juba kakanud või mitte ja kas ta süüa sai. Tundus väga, nagu tal oleks hirm ka sellest düsfunktsionaalsest suhtest ilma jääda.

Aga see selleks. Käisime eriti vanaaegses maasaunas, kus polnud isegi voolavat vett, kuid hoopis häirivam oli tagant järele kuulda, et tegelikult me ei olnud oodatud sinna. Hiljem läksime libekeele juurde edasi pesema ja niisama olema. Kõik jõid pitside kaupa viina - ka see alaealine käsu peale. Vahepeal sain teada, et ka sellele kaheaastasele pakutakse vahel õlut ja suitsu ning lastakse nt autot juhtida. Mina jõin vaid üle kokteili ära, sest Laua viin ei ole eriti minu teema. Ei julgenud ka eriti juua, sest tõotas jälle action-öö tulla. Eriti siis, kui sõbrantsi masendunud tädi helistas ja ähvardas kõik kodus olevad tabletid ära süüa. Temast aga sai õnneks jutuga jagu.

Teise suurema ehmatuskoha aga suutsin maha magada. Nimelt olla naistemees ühel hetkel ülejoomisest kokku kukkunud. Asjale aga keeras viimase vindi peale see, kui märgati, et ta vist enam ei hinga. Ma täitsa kujutan ette, kui läbi mu sõbrantsi närvid olid, kui sai kiirabiga mässata ja purjus kõva vend keedus ka kaasa minemast. Hommikul ta muidugi ei mäletanud eriti midagi ja küsis, et miks ta siis haiglasse ei läinud. Aga teda ei pidanud andma ära rääkida. Ma ei saa aru vahel, kui erinev selle kandi elu olla võib. Ja ongi. Minu omast siis.

Ma ei taha sellele kõvale mehele nüüd liiga ka teha. Eespool mainitu on kõik tõsi, aga samas oli ta ka näiteks väga viisakas võõrustaja ja tore jutukaaslane. Lihtsalt meil ei ole eriti midagi ühist ja ma ei taha, et ta mulle musi püksi teeks, nagu ta soovis. Jälgisin vaid, et lapsega kõik hästi oleks ja jään tänulikuks, et nad pingutasid, et mind hommikul õigeks ajaks bussi peale tuua.

Pühapäeval olin küll laip, aga sain oma tädimehe sünnipäeval kõhu head paremat täis süüa ja siis kukkusin juba kell üheksa magama. Õues on hetkel krdi pime mõttetu kellakeeramise tõttu.

Kes sai surma minu sebral?

Tegelikult ma juba natukene tean, aga väga õudne on ikkagi.

Kui ma täna tööle läksin, olid minu igapäevase koduesise sebra kõrval asuva puu külge sinise lindiga seotud ports punaseid nelke. Aimasin halba ja mõne sekundiga panin kokku Sandra kolmapäevase jutu, et teel lamas mees, politsei oli juba seal ja lilled - keegi sai seal surma. Minu kõrvalmaja ees, kust minagi iga päev mitu korda üle tee lähen!

Üsna õudne on. Tean, et siin on tihe liiklus ja autojuhid mitte kõige sõbralikumad jalakäijate vastu, aga see on juba liig. Otsisin just hoolega netist infot selle kohta ja selgus, et mingil noorel poisil purunes vastu äärekivi sõites rehv. Auto aga aitas kaasa kellegi eaka kodaniku kümnemeetrisele õhulennule, saades ise pidama veelgi kaugemal. Te ei kujuta ette, kui habras elu mulle praegu tundub ja kui ettevaatlikult täna ise teed ületasin. Ei astunud vist teele kordagi enne, kui autod pea seismiseni pidurdanud olid. Valest kohast ja härgade lemmikvärvi tulega ei jookse ma teele juba ammu....

Õudne! Kui seda peaks lugema mõni selle vaese mehe lähedane, siis tunnen teile südamest kaasa!