Avastasin, et ka bussijuhid ei ole masinad

See tuleb lühike post. Luban!

Tulles täna bussiga koju juhtus midagi ennenägematut. Bussijuht oli mingi üsna noor tüüp ja rääkis terve tee ühe oma sõbrannaga juttu ja siis seal, kus tema oleks pidanud ära keerama, sõitis ta sujuvalt otse edasi. Ta sai vist ise ka kohe aru, kui asi nihu läks, aga kõik teised said ka. Ega siis midagi, tagasipööre. Mulel see isegi meeldis ja ajas naerma, sest no kui kaua ikka saab rutiinselt sama teed sõita. Minu poolest ta võiks ige kord erineva tee valida, sest ma nagunii elan lõpppeatuses:D Aga mis ma ise parem olin. Täna saksa keelde minnes rääkisin Lauraga telefonis juttu ja keerasin sujuvalt oma peahoone marsruudile. Avastasin oma eksimuse muidugi täpselt kõige kaugemas punktis õigest sihtkohast ja siis polnud mõtet tagasi ta tulla. Tegin ilusti tiiru ära ja jäin veidi hiljaks.

Nüüd tuleb veidi seotud, aga sisuliselt uus teema, mis üldse pealkirjale ei vasta. Aga ma ei viitsi veel ühte posti teha.

Kodubussi peal oli täna üks emme. Üks emme väga väikse lapsega. Lapsega, kes alles vankris oli ja parasjagu tudus. Ma jälgisin seda emmet juba tükk aega. Niisama mõtlesin, et kuidas naisest saab emme ja kuidas tema elu siis muutub. Kogu fookus ju kaldub uude kohta ja naisel pole enam võimalustki oma naiselikkust reklaamida. Ikka on märksõnadeks suur, mugav ja lapsesõbralik. Aga siis avastasin, et ta on superemme.

Tita hakkas nutma. Ja te ei tea, kui kiiresti üks superemme liigutab. Huvitav, kas ta lööb ka kiiresti? Tõenäoliselt, kui see kuidagi lapse heaoluga seotud on. Igatahes, sekunditega oli ta monteerinud vankri parajasse asendisse lapse kätte samaiseks ja mähkunud endale ümber naturaalse kandelina, mitte mingi valmis lapsepauna. Buss keerutas igati ja käis kolaki-kolaki mööda auke, nii et mina, kes ma istusin, olin pidevalt vastu seina litsutud. Tema aga ei hoidnud mitte kusagilt kinni, mässis end linasse ja kinnitas oma maimukese enda külge. Ümber kukkumata!!!

Ma vist vaatasin küll suu ammuli. Huvitav, palju treenimist selline vilumus vajab? Pakun, et laps oli umbes pooleaastane. Järelikult peavad need oskused selel ajaga omandatavad olema. Pärast nägin veel, kuidas laps sujuvalt ja üles ajamata vankrisse tagasi pandi ja vanker voolujoonelise asja vees liikumise graatsiaga bussist maha tõsteti. Kusjuures see naine polnud mingi Eesti esiema Linda. Täitsa pisikene oli.

Minu meelest superemmedele võiks ka mingeid olümpiamängude taolisi üritusi korraldada samalaadsete võistlustega nagu kinnita laps megakiirelt liikuvas bussis enda külge ümber kukkumata ja vaheta ära juba jooksva lapse mähkmed midagi ära määrimata. Vankri täpsussõit võiks ka olla. Mina jään nendega alati äärekivide taha kinni, näiteks. Aga ma pole mingi superemme ka. Ma pole veel emmegi ju.

Couchsurfing katse 2 ehk sarkasmi tuleb uksest ja aknast

Seekord oli ikka palju ekstreemsem.

Eile siis tuli minu juurde Tartusse see tüüp, kes pidi algselt laupäeval minu juures Tallinnas ööbima. Ma sain jälle ühe kasuliku kogemuse.

See tüüp on juba korduvalt jõudnud mind üllatada oma pidevate plaanimuutuste ja kellaaegadest mitte kinni pidamisega. Nt eilegi pidime kella 1st 3ni päeval koos aega veetma ja hiljem pidi ta tagasi tulema minuga koos Laura juurde ööbima. Ma helistasin talle pool üks, et kus me siis kokku saame ja tüüp rääkis mulle Kaarsillast. Ütles veel, et ootab bussi ja helistab mulle uuesti, kui bussi peal on, et teaksin ajastada oma tulekut. Ja mees pidas oma sõna. Aga minu üllatuseks ütles ta mulle, et on kella ühesel Tallinn-Tartu bussil ja jõuab poole neljaks. Minul aga oli kella neljane loeng. Vihastasin keskmiselt. Saatsin vastu ka messi, et kokkulepe oli ju teine ja hoiatasin teda, et võib-olla me ei jõuagi koos aega veeta.

Ta jõudis kohale ja sain jälle uue ehmatuse osaliseks. Meil oli nii palav, et olin sel aastal esimest korda õlapaeltega topi väel väljas ja tüüp tuli mulle vastu nagu kodutu, kel on suvel liiga palju ja talvel liiga vähe riideid seljas. Antud juhul oli tal siis mitu kihti pluuse ja paks jope. Lisaks habetunud nägu, mustusehais ja "surnud kala" käsi mind tervitamas. Tüüp ise oli selline tugevamat tüüpi, et oleksin midagi hoopis muud oodanud. Ma tõesti ehmatasin, kui selgus, et tema pidigi minu võõrustatav olema, aga korjasin oma purustatud illusioonid kiiresti kokku. Josel, see on ta nimi, oli mitu hiiglaslikku kotti, millest härrasmees kohe ühe mulle kanda andis. Ma veel ei vihastanud, kuigi tekkis küll küsimus, et milline mees on nii väikse tähega mees, et laseb naisel oma kotte kanda. Isegi, kui ta on surmväsinud. Isegi, kui kotid kaaluvad sama palju kui ta ise.

Kuigi mul see plaanis ei olnud, olin sunnitud ta oma koju viima, et ta saaks kotid käest ära panna. Kadrian tegi ka väga kohkunud nägu. Ma saan temast täiesti aru. Ta püüdis siiski viisakaks jääda. Kohe ühikasse jõudes küsis Jose mult, kas mul pesumasin on ja andis teada, et ta läheb nüüd dushi alla. Rääkisin siis meie pesutoast ja viisin ta sinna. Ostsin veel tema raha eest, aga oma nimel talle masina jaoks zhetooni ja näitasin enam-vähem ära, kuidas süsteem töötab. Ta avastasin siis, et tal on pesupulbrit vaja ja kuigi juba rääkisime, et läheme siis poodi ostma, katsus ta järgi kõik pesuruumis vedelevad võõraste pulbrikarbid. Nagu wtf? Mis suhtumine! Õnneks ta siiski neid ei tarvitanud.

Käisime poes, viisin ta tagasi tuppa ja pidingi juba tundi minema. Kuna Kats pidi ka kohe ära minema, siis mul jäi süda ikka väga valutama selle tüübi üksi kaheks tunniks oma tuppa jätmise pärast. Tema ei paistnud üldse pahandavat. Aga paistab, et Kats pahandas ka, sest kui ma hirmu pärast tunni pärast tagasi tulin, oli ka Kats veel alles. Ma juba valmistasin end ette, et kuidas reageerin, kui tüüp kogu meie tehnikaga jalga lasknud on, aga ei. Tema istus mõnusalt minu magamispatjade otsas. Aga see oli veel hea variant. Edaspidi nägin teda nii minu kui Laura toanaabri voodi patjadele vaid jalgu asetamas. See oli juba väga jälk, aga kuidas sa ikka külalisele märkusi teed!?

Kats lasi minu tulles kohe jalga ja jäime jälel kahekesi. Tema avaldas soovi veidi magada ja mina tahtsin vähemalt mõne kodutöö tähtajaks siiski valmis saada. Kvaliteedist me siinkohal kahjuks rääkida ei saa. Ja siis ta jäigi mõnusalt magama minu voodi peal, ikka veel samad mustad sokid minu padjal. Vahepeal oli ta siiski pesus ära käinud ja ülejäänud garderoobi puhaste vastu vahetanud. Ainult sokkide vahetamise mõttest ei olnud ta millegipärast aru saanud. Mitte nagu need ühed olulisemad asjad, mida tihti vahetada, ei oleks.

Mõne tunnipärast ärkas ta ja kuna mina polnud hommikust peale süüa saanud ja suurel mehel läks ka kõht jälle tühjaks, hakaks ta riisi nõudma. Aga meie ei söö seal riisi. Pakkusin muid asju, aga nt spagettid ei sobinud. Ja ükski muu ka mitte. Pidime siis poodi minema ja tema pidi oma riided pesust ära tooma. Ta läkski üksi alla ja mina jäin ootama, millal ta pesuruumist tagasi tuleb, aga ennäe. Ta ei käinudki seal. Käis hoopis poes ja ostis ise söögi ära. See oli ka enam-vähem ainus positiivne üllatus, kuigi ma oleksin ise tahtnud lisandeid valida. Tema ostiski vaid kana ja riisi ja kokkas ka ise. Riisi küll jahuseks, aga liha oli hea. Tüüp tundis end köögis ja üleüldse igal pool väga mugavalt. Tal polnud mingi probleem igalt poolt riiulitest vajalikek asju ise üles leida ja võtta. Kümme punkti iseseisvuse eest, aga null külalise viisakuse eest. Ega teda ei huvitanud, kelle asju ta võtab. Neelasin jälle kõik oma pahad tunded alla.

Muide, avastasin sama päeva hommikul, et ta on saanud ka mitu väga negatiivset kommentaari teistelt võõrustajatelt ja siis ta üritas neid kogu aeg selgitada ja end õigustada. Poleks vaja olnud, kuna a)ma olin nagunii juba nõustunud ja b)ma ei teadnud nagunii, kelle sõna rohkem maksab.

Sõime ära ja suundusime lõpuks Laura poole. Sandra tuli ka korraks, kuid meiega välja ta ei tulnud. Me aga lõpetasime Pirogovi platsil jälle koos suure kamba rebastega. Nad on täitsa lahedad, avastasin ma. Veetsime paar tundi seal ja suundusime korraks Krooksu, miks kaugele külalisele ei sobinud, sest liiga vaikne oli. Tema nõudis Zavoodi ja kuna osa seltskonda oli kategooriliselt Zavoodi vastu, siis Laura ja Siim läksid koju, mina, Timo ja Jose läksime sinna. Suht mõttetu ja mürane oli ja ka Jose ütles pärast, et seekord talle ei meeldinud. Ta oli seal ka korra varem käinud ja siis väga rahule jäänud. No kurb küll! Mulle seal nagunii ei meeldi. Mulle meeldib oma mõtteid kuulda ja viisakas teenindus jne. Ma vist ei olekski oma jooki saanud, kui Timo oma kahe meetriga baaridaamile silma poleks jäänud. Naljakas, ma pole ju mingi päkapikk, aga tema kõrval ja Zavoodi leti ääres tekkis küll alaväärsuskompleks.

Pärast liitus meiega ka osa vahepeal Pirogovile ära kaotatud seltskonda, aga varsti hakaks Jose nõudma klubitamist ja läksimegi siis, teised järgnesid. Keegi tegelikult peale tema klubitama minna ei tahtnud. Kell oli ka juba liiga palju. Läksime siiski vaatama, mis Atlantises toimub, kuid turva ütles meile, et olenemata sellest, et pidu on veel vaid pool tundi jäänud, on sissepääs 50 krooni. Jose muidugi püüdis teda ära keelitada. Suundusime siiski Laura poole magama. Ma ei tahtnud teda meile viia, sest Kats ütles juba ammu, et tahab sel õhtul eksamiks õppida. Sellepärast ei saagi ma aru, miks ta päeval Josele ausalt tunnistas, et tegelikult ta rohkem õppida ei plaani. Ei usu, et temagi toda tüüpi väga meile ööseks tahtis. Aga läks nii, et ta jäi ikka meile.

Lausa oli jätnud mulle oma uksekaardi ja lubas ja boksiukse lahti jätta, et me ilusati magama saaksime tulla. Ta pumpas ka madratsi täis ja siis... ja siis... ei midagi! Jõudsime tema ukse taha ja leidsime eest lukus ukse. Ma olin kohe kindel, et ta lihtsalt harjumusest keeras lukku. Jose hakkas aga ajama, et nagunii nad tegelikult seksivad Siimuga kusagil. FYI: very unlikely. Helistasin siis Laura mobiilile ja koputasime korduvalt uksele nii kõvasti, et ka teises koridori otsas elajad pidid kuulma. Still nothing. Lõpuks andsime alla ja üritasime meie päris turvadest mööda pääseda, mis vist ka õnnestus. Igatahes, veel pole keegi mind üle kuulama tulnud. Ja meil tõesti polnud teist võimalust. Tal polnud vist ka raha hosteli jaoks.

Hommikul oli Laura avastanud, et meid pole ja veidi paanitsenud, aga ega ta oma telefoni ka ei kontrollinud. Kui ma Jose norskamise peale ärkasin, siis helistasin ise ja siis sai Laura süümekate pisiku. See oli küll minu meelest kasutu ja täiesti ebavajalik, sest kõik oli ju möödas ja lõppes relatiivselt hästi. Ainus, mis läks kehvasti, oli see, et me läksime pesemata magama, sest kõik varustus sai enen Laura pooel viidud ja Kats vist ei saanud väga magada, sest teda segab norskamine, mind enamasti mitte.

Täna hommikul tegin kiiruga ära oma teise üle tähtaja essee, tema surfas oma arvutiga netis ja siis läksime Laura süümekapannkooke sööma. Ta teeb neid päris hästi. Siim ja Kati tulid ka vaatama, kas me kõik elame veel ja Laura poputama südametunnistust. Pärast sööki küsisin Joselt, mida ta plaanib ja andsin väga otse teada, et mul on vaja veel tunde vaikust ja rahu oma kodutööde tegemiseks. See teda ei seganud. Ta tuli ja chillis edasi minu juures netis ja jutustas ka päris palju. Muuhulgas hakaks ta pugema. Küsis, mida tahan, et ta mulle iseloomustuseks kirjutab. Ütlesin, et see pole üldse oluline, kas ta üldse midagi kirjutab. Ta siiski kirjutas ühe lause, et olen põhimõttelsielt tore ja pani vist jurude märke, et hästi positiivne kogemus oli. Siis aga sundis ta mind endale kommentaari kirjutama. Mul oli sigakiire, aga andsin alla, sest vaidlemine tundus rohkem aega võtvat.

Seejärel pidin ette lugema, mida kirjutasin ja tema kommenteeris, käskis osa asju maha võtta. Talle ei sobinud, et kirjtuasi ntema kohta tõeline reisija. Ju selle kahetähenduslikkus paistis välja. Ja siis... wait for it... soovitas ta mul enda kohta kirjutada, et on tõeline ingel. Ma mõtlesin, et ma kuulsin valesti. Kas ma sellest juba kirjtuasin, kuidas ta meie boksi esikus prügi sujuvalt kingadehunnikusse viskas ja mu kella seina peal viltu keeras, sest kella vaikne tiksumine ning automüra tänavalt segasid meie kullakese und? Ütlesin talle ka, et sry, aga seda asja küll ei juhtu, et ta kohta nii kirjutasin. Vajutasin Send ja lükkasin akna kinni. Siis aga avastas ta, et ma ei lisanud juurde, et tegu oli positiivse kogemusega. Jälle üks pugemislaviin. Lõpuks logisin taas sisse ja muutsin selle ka neutraalsest positiivseks, kuigi pigem kaldus see teisele poole. See tehtud, hakaks ta vinguma, et miks ma ei öelnud ekstreemselt positiivne? No tule taevas appi! Ütlesingi, et see polnud minu mõistes seda. Ta nurises küll, aga tegi viimase katse mind ära osta lausega, et ta siiski jätab minu kommentaari astme alandamata positiivseks või hullemaks. Aga tema kogemus saigi olla vaid üsna lähedal valitud variandile, sest meie kõik käisime kikivarvul, et kuninga kass ikka nurruks.

Aga see polnud veel kõik. Ta hängiski süüdimatult meil, kuni pidin kooli minema. Viimasel hetkel läks ta toast välja ja mina jooksin, kõik oma asjad kaasas, sest ei tahtnud jätta talle võimalust sinna jälle mind üksi ootama jääda või isegi oma asju hoiule jätta. Mina olin valmis ja tüüp istus rahuliku südamega koridoris oma koti otsas ning kostitas mind lausega: Sa võid nüüd minna. Ma hakkan ka kuskil 15 minuti pärast minema. No topelt wtf? Kas te olete kunagi kuulnud külalisest, kes omal algatusel jääb teie juurde ka siis, kui teie olete juba ära läinud?

Ma ei hakanud teda veel välja ka viskama, sest ei teadnud, kuidas ta reageerib. Surusin jälle Kala kätt ja astusin uksest välja. Õnneks tuli mulle tee peal korterinaaber vastu. Sundisin teda lubama, et ta viskab selle tüübi ise õige aja möödudes kõigi kodinatega välja. Kuigi see tüüp sai mult käte lubaduse, et võib mulle helistada järgmine kord, kui Tartus on, loodan ma, et sellest ei saa mingi järjejutt.

Tänan tähelepanu eest ja olge ettevaatlikud eks!

Miks on hea hängida esmaspäeva öösiti Emajõe ääres?

Sest muidu võite maha magada ühe amatöör tõkkehüppaja treeningtunni. Ta treenib Kaarsilla läheduses kella kahe paiku.

Esmaspäeval algasid Tartu tudengipäevad ja otsustasin ka ükskord neist osa võtta. Läksin Lauraga kaasa öölaulupeole ja ei kahetse. Väga tore oli. Sain jälle uusi tuttavaid juurde ning õppisin kahe järjestikuse õhtuga üht oma isiklikku kursavenda paremini tundma.

Peale öölaulupidu aga suundusime väikse seltskonnaga Emajõe äärde Statoili junkfood'i sööma ja niisama jutustama. Täitsa huvitav seltskond oli koos. Mitte küll meie niiväga, aga inimesed meie ümber. Ühes nurgas laulis mingi tüüp, andunud jüngrid ümber. Teises püüdsid mingid inimahvid pidevalt kõrgele puu otsa hüpata, aga me olime tunnistajateks palju suuremale arvule katsetele vastu puud hüppamistele ja alla potsatamistele. Kusjuures ka peale valukisa hakati uuesti katsetama.

Kõige huvitavam tegemale oli aga üks tüüp, kes oma seltskonnaga meie kõrval pingil istus ja siis ühel hetkel, pikk, peenike oks ees, meie suunas jooksma hakkas ja meie ette jõudes oksa vastu maad suunas ja tegelikult ka hüppama hakkas. Keegi meist ei uskunud, et ta päriselt hüppeni jõudis, aga ta sai isegi jalad maast lahti. Siis aga läks peenike oks pooleks ja tüüp ise veeres kaldast alla. Pidama sai ta vaid loetud sentimeetrid enne vett. Tükk aega - nii 3 sekundit - olime täiesti vait ja siis saime korraga naerukrambid. See oli midagi ennekuulmatut. Tüüp ise ajas end püsti, nagu polekski midagi olnudki ja küsis, mitu punkti me talle annaksime. Timo pakkus 9,5 ja mina kümme, sest ta ei ajanud ju latti maha.

Esimesed CouchSurfingu muljed

Nagu enamus teist vist juba teab, sõidame me Sandraga järgmisel reedel Barcelonasse. Seiklema ja puhkama ja rutiini murdma. Täiesti esimest korda ilma teistepoolse orgunnita ja ilma erilise korralduseta. Plaanime ööbida erinevate kohalike juures ja nüüdseks on ka leitud ööbimispaigad koos tagavaravõimalustega.

Kuna ma ei tahtnud selline parasiit olla, kes kasutab ära teiste külalislahkust, aga ise midagi vastu ei anna peale paari pudeli siinse viina ja muude pisikingitusteta, siis otsustasin juba enne oma reisi siin vastu võtta paar külalist. Kahe inimesega oli plaanis kohtuda ja üks ööseks endale jätta, aga hetkeseis on see, et millegipärast kaks tükki, kes tahtsid minuga Tallinnas tegemist teha, on sattunud Tartusse ja eile veetsin suurepärase õhtu ja pool ööd kolmandaga.

Tema nimi on Angelo, ta on minust kümme aastat vanem, elab Hollangis ja pärit on Itaaliast. Tänu talle avastasin oma giidivõimed. Tegime huupi linnas kahetunnise tiiru ja ta jäi väga rahule. Kui ta just ei valetanud mulle. Me jõudsime kogemata väga paljudesse huvitavatesse kohtadesse; kohtadesse, kus ma isegi polnud varem või ammu käinud (nt üks vene kirik, kust ukse pealt tagasi pöörudsin, sest kõigil teistel naistel oli pea kaetud ja mulle tundus mitte kaetud peaga sisenemine pühaduseteotusena) ja ajastus oli ka hea. Nt jõudsime huupi lipulangetamisele Hermanni tornis. Muidugi, aeg-ajalt kasutasin ikkagi väljendeid: seal on üks tähtis kuju. Võid pildistada, aga ma ei tea, mis see on. Seejärel läksime Olde Hansasse sööma. Ma polnud seal käinud mingi poolteist aastat. Peale kohtamist ühe perverdiga sealsel pinnal. Vastikustunne oli sees. Angelo tegi selle koha minu jaoks jälle meeldivaks.

Sõime ja rääkisime tunde juttu. Enne keskööd läksime otsisime mu auto üles tänavalt, kus ma kunagi varem käinud polnud, aga kuhu olin sunnitud parkima ja tegime tiiru poolele linnale peale. Lõpetasime Pirital jalutades. Tal tekkis vaimustus meie ilusast puhtast merest. Tahtis isegi ujuma minna, kuni tal vett katsuda käskisin:D Pärast sain veel kingituseks lilled lisaks välja tehtud kallile õhtusöögile. Kusjuures, ma ei oodanud seda. Aga ta tahtis gentlemaniks jääda.

Koju jõudsin kell kaks, olles tõestanud talle, kui kehv autojuht ma vahel olla võin. Sõitsin samas kohas üle äärekivi, kus eelmine aasta kummi lõhkusin. Vahepeal pole seda kuskil kordagi juhtunud, aga seal nagu tõmbab mind äärekivi poole. Hommikuni oli paanika, et kas on kumm katki või ei.

Enivei. Angelo oli tore ja intelligentne ja üldse mitte siuke ilane itaallane, kes esimese asjana küsib, kas mul on keegi. Me rääkisime vägagi imelikest teemadest ja juttu jätkus kogu aeg vastava kohvitagi.

Võimalik, et kohtume kolmapäeval Tartus ja võimalik, et kohtun homem seal ka ühe teise tüübiga, kes eile öösel pidutseda otsustas. Mina kaasa minna ei jaksanud ja ta ei julgenud hakata enam öösel üksi minu poole tulema. Igatahes, CS on väga lahe.


Side lõpp!

No mida elu?

Ma vaatan, et ma pole põhimõtteliselt kolm nädalat midagi kirjutanud. No on küll häbi. Eriti enda ees, sest enda jaoks ma ju olengi üritanud siin asju jäädvustada, aga blogi ei pea põdema. Ma olen oma kalendermärkmikusse elu üles märkimise samamoodi unarusse jätnud. No excuses.

Igatahes... vahepeal. Vahepeal on olnud töö ja kool muidugi. Töö vist küll viimaseid päevi, sest see pole MTÜ ja muud nagu välja ei venita. Vähemalt on mul vist juba mais siis rohkem vabu päevi või ei ole? Ma ei tea ka veel.

Olen siin vaikselt üritanud oma suveplaane paika panna ja selle firmaga nagunii ei tahtnud end pikemalt siduda. VÕi mitte just firmaga, aga selle tööotsaga. Ei tasu ära. Ei ole ju mõistetav, kui töö kasvab mingi 4 korda, ma pakun, aga palk kahaneb ma ei teagi, kas kolmangiku või poole võrra, sest ma pole aru saanud, kas meile makstakse ka pühadel töötmaise eest eritasu või mitte. Ametlikult on järelikult eriti kehvasti sellega ja niiväga kui mulle ka ei meeldi oma töö, ei saa ma hetkel lubada endale sellist heategevust. Oleks siis, et ma küsiks ka palgaks 22 eurot tunnis, nagu minu isiklik looduskatastrof Soomes teeb ja tema töö ei eelda erilist vastutust ega haridust. Ta saab selle palga põhihariduse eest. Aga mis ma ikka kadetsen eks. Pole mõtet. Rikub vaid tuju.

Suveplaanid on kõik lahtised. Vaid praktika on enam-vähem kindel ja see, et Mina, Kats ja Sandra läheme kolmekesi sel aastal Õllekale tööle. Ja seal ma saan ju töötada vaid ühes kohas. Kes teab, see teab. Ülejäänud lugege juulipostitusi või oodaku uue juuli omasid. Lahtised on veel töö laeval, kuigi mulle eile lõppude lõpuks helistati sealt firmast ja uuriti minu soove. Lubati tagasi helistada, kui graafikud hakkavad paika saama ja ma neile vajalikuks osutun. Kahjuks seda tööd ma ei saa, mida tahtsin, sest neid ei võeta suveks eraldi, aga vast ongi hea. Nii abitu tunne on kehva keeleoskuse puhul seda keelt rääkivate lastega suheldes või mitte suheldes. Ja selle töö saamise või mitte saamise võimaluse taga seisab ka Õpilasmalevasse minemine või mitteminemine. Ja alati jääb võimalus KMi hoida. Tundub, et veel niipea ei tule aeg, kus ta suudab ka üksi olla. Mul on ta emast nii kahju. Hakkasin eile lõpuks ka laevatöö jaoks koos Iiroga soome keelt meelde tuletama, aga kõige rohkem ootan ikkagi praktikat, kuigi laevatöö oleks ka kindlasti tore. Ma siiski loodan veel, et ma jõuan kõike.

Aga teate, mis on imelik v? Sel aastal ja ühtlasi minu elus juba teist korda juhtub see, et tööandja otsustab minust loobuda. Mäletate? Eelmine kord oli see kahe lapse ema, kelle lapsi kord kus pikalt hoidsin ja põhjendus oli üsna jama. No see oli tema valik. Aga seekord oli see tulevane lasteaed, mille tööintervjuul mul läks väga hästi ja teine kord läksin juba teiste osapooltega kohtuma ning lepingut sõlmima ja ka seal tundus, et kõik läks hästi, kuigi lepingut mei ei sõlminud. Mulle sobiski nii paremini, sest ma ei tahtnud mingit fiktiivset lepingut ega jamasid. Siis aga oli pikalt vaikus sealt poolt. Ma mõtlesin, et ju nad siis on ummikus oma asjaajamisega, kuni lõpuks helistas see osapool, kes mind heaks kiitis ja ütles sellise kahtlase lause, et talle ma meeldisin küll väga, aga... Huvitav oleks lihtsalt teada, kellele ma ei meeldinud ja miks? Sellised asjad jäävad häirima.

Natuke minu vahepealsetest elamustest ka. Nad näevad siin kindlasti lamedad välja, sest jäävad muu jutu vahele ja on kontekstist välja kistud, aga mis teha.

Ühesõnaga, kas te olete kunagi näinud abiratastega motikat? Ma ei arvanudki. Aga mina olen. Ausõna. Mitu korda vaatasin tagasi, et kindel olla. Selle kollase igati mesilast meenutava masina seljas harjutas sõitmist üks päris pisike tegelane. Mida kõike välja ei mõelda eks:D

Ja uskuge või mitte, aga ma käisin pühapäeval teatris. Ma polnud vist üle aasta seda teinud, aga üldse ei kahetse. Ma olen vist vaid ühte ligilähedaselt sama tükki näinud ja see oli vist Draamateatri või Estonia Rahauputus. Seekord käisin Püssirohukeldris vaatamas Merle Palmiste esituses Kuidas dresseerida meest? Terve saal nautis seda ja naeris, kõhud kõveras. Ja mina jälgisin kogu aeg ühe silmaga minuga kaasas olnud Iirot, et kas ta saab ikka aru ja kuidas tema kui mehe ego vastu peab sellisele mõnitamisele. Ilusti pidas ja talle ka meeldis. Ja mulle meeldis väga.

Mis siis veel? Mõelge, homme nädala pärast läheme me Sandraga juba Barcelonasse. Ma küll ei kujuta veel ette, kuidas me seal täpselt oma hostid üles leiame ja kätte saame või kui palju nad meiega aega veeta saavad ning kuidas me selles suures linnas orienteerume, eriti kui arvestada minu keelelisi puudujääke ja Sandra keeldumist hispaania keelt kasutamast. Seal on ju suurel enamusel inimestest inglise keelega raskusi. Aga ju me saame ikka kuidagi hakkama ja sõnaraamat peab alati kotis olema. Ma loodan ka, et meie kogutud rahast tuleb ilusti välja. Muidu on küll kurb, kuigi Peedu juba lubas, mulle üllatuseks, mind rahaliselt toetada. Ma hea meelega ei laseks tal seda teha, aga häda korral on hea, kui on olemas tagavara. Et ma ei unustaks igasuguseid pangakaarte kaasa võtta. Ja seal kasutuid aga kadumisel siin raskusi põhjustavaid kaarte rahakotist enne reisi eemaldada.

Me saime ju ükspäev seoses reisiga šoki ka. Nimelt, üks meie host sai lambist teada, et peab selleks nädalaks tööasjus Madriidi minema ega saa meid aidata. Üsna nõme seis oli, aga paistab, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Juba samaks õhtuks oli keegi lambist Sandrale kirjutanud, et avastas, et me oleme sinna teel ja oleme iga kell tema juurde oodatud. Tal on veel puhkus ka. Kohe kindlasti läheme.

Ühe teiste hostiga tekkis ka probleem. Me olime tema piltide järgi kindlad tema homoseksuaalsuses, kuni ta mulle küsimise peale teatas, et ta siiski ei saa meid aidata, sest tema TÜDRUKsõber on muutunud armukadedaks HC kaudu neile jõudvate tüdrukute peale. Üleüldse mind paneb imestama, kui külalislahked hispaanlased on. Nt Davidil - ühel meie hostil - käib praegu absoluutselt igal ööl HC külalisi ja ta ei pahanda üldse. Mina vist küll tüdineksin ära.

Muide, Sandra tegi mulle eile ka CouchSurfingusse konto, et vajadusel sealsete inimestega kontakteeruda ja juba samaks õhtuks oli mulle tulnud üks surfamise palve. Kaks tüüpi tahtsid samal ajal, kui mina olen bcn-s minu Tallinna koju peatuma tulla. Minu üllatuseks mu ema ei olnudki mõtte vastu turvalisuse aspektist, mida ma kartsin, aga ema keelebarjääri tõttu pidin seekord neile ära ütlema. Mul on siiani nii kahju. Oleksin tahtnud kellelegi midagi vastu anda selle eest, et päris mitu hispaanlast on nõustunud oma kodu uksed meile avama. Mis mulje see minust jätab? Silmakirjaliku ju. Loodan, et nad väga ei solvu. Samas, Sandra saab kogu aeg millegipärast palveid ja ta vist isegi ei vasta neile midagi. Mina nii ei suudaks. Sisetunde pärast. Pluss ma hea meelega suhtleks võõrkeeltes ja tutvuks inimestega muust maailmast, kellel on teistsugune kultuuriline taust.

Kuulge. Ma vist täna lõpetan oma eklektilise postituse ära ja kui mitte varem, siis peale Hispaaniat kohe kindlasti asun kohe kirjutama, sest kuidas mul saaks mitte olla siis palju häid muljeid, mida ma ei suuda vaid endale ja enda sees hoida?

Hasta pronto!

Alustame mängides

Pole ammu midagi kirjutanud ja plaan jälle kirjutada on juba umes sama ammusest ajast, aga sain ka... vist üldse esimest korda... ühe mänguketiga pihta.

Claara/Maria andis edasi...
Kirjuta 10 nõuaannet 16 aastasele endale. Anna nõu, millega võiksid arvestada või mida võiksid teha teisiti, teades oma minevikku.
Keerame ajalugu!

Mõnus teema.
1. Ära enam kunagi jäta kedagi maha sellepärast, et kardad või sõbranna arvab sellest suhtest halvasti. See on lihtsalt rumal.
2. Tea, et sind ootavad ees katsumused (kasuisa ja enda haigused, varugsed ja muud jamad), aga elu läheb edasi ja tihti päris meeldivalt.
3. Ära põe, et ei saanud sisse eliitkooli. Sellegipoolest lõpetad medaliga ja saad edasi õppida just seal, kus unistasid.
4. Ära lase kellegi end solvata. Neil ei ole selleks õigust ja sa ei ole seda ära teeninud. Pluss öeldakse, et viimane naerab paremini. Või vähemalt kõvemini.

Kui ma vanemaks saan, kirjutan edasi. Hetkel küll ei tule meelde suuremaid "pange panemisi". Juba neljanda välja mõtlemisega oli raskusi.

Aga soovi korral võiksid oma tarkuseterad kirja panna ka Sandra, Riin ja Sten.

Öelge veel, et saatust pole olemas:)

Käisin eile kohtumas oma praktikajuhendajaga. Õigemini, siis ma veel ei teadnud, kas ta mu praktikajuhendajaks hakkab ja kas ma üldse sinna kohta praktikale saan. Ja ma tahtsin just sinna. Ja ma sain ka! Ma olin nii õnnelik.

Ma ei ütle teile, kuhu ma lähen, igaks juhuks. Ütlen vaid, et see on väga suur firma.

Aga pärast tuli välja üsna mitu kokkusattumust. Eriti imelikku kokkusattumust. Kõigepealt, eelteadmiseks... selle maja töötajad on viimasel aastal majasiseselt mitu korda kohti vahetanud. Ma olen ka varem seal käinud, aga hoopis teistel asjaoludel. Igatahes, pärast selgus, et käisin tööintervjuul kabinetis, kus olen varemgi käinud, aga tunne oli nii teine, sest eelmine kord võtsin seal hästi vabalt, käisin sokkis ringi jne. Siis kuulus see ühele mu tuttavale, aga ma ise ei tundnud ära, sest see maja on korruseti sama planeeringuga, aga seal on tuhandeid töötajaid ja kohti töötamiseks. Siis, kui seal eelmine kord käisin, ei oleks ma eluski arvanud, et sellistel asjaoludel sinna tagasi satun ja mind seal hoopis teine inimene vastu võtab. Igatahes, see praktika tõotab lahe tulla. Mulle lubati, et saan osa isegi poolaastaruande koostamisest, küll kuidagi hästi vähe kindlasti, ja ka suvepäevade korraldamisest. Ma nii ootan suve juba. Mulle meeldib ürituste korraldamine. See on üks põhjus, miks valisin oma eriala.

Aga üks naljakas kokkusattumus oli veel. Sõitsin pärast liftis alla ühe huvitava mehega. Ta suutis kolme korrusevahega endast üsna püsiva mulje luua. Rääkisin seda hiljem kodus oma perele ka ja mu kasuisa tunneb teda. Saate aru või? Kuidas küll Eest saab nii väike olla? Mind ajab küll naerma.

P.S. Hakkasin jälle kirjutama üle väga pika aja.