juuni 27, 2008
Veidi muusikast
Nagu juba enne mainisin, on mul praegu külas üks poolakas, kes tuli siia Muusikaakadeemia katsetele ja ööbib minu juures kohe mitu päeva. Olen püüdnud olal nii hea host, kui suudan ja eile õhtul vedasin ta linnast välja Haapsalu Kuursaali Väikest öömuusikali vaatama. Mõtlesin, et tal kui muusikul on eriti huvitav vaadata, millega Eesti esirindlased hakkama saavad ja seda ju Nele-Liis, Lauri Liiv, Jaanika Sillamaa ning Mikk Saar on, aga mul oli pärast nii häbi, et ta sinna vedasin.
Mu vanemad olid ka huvitatud sellest kontserdist ja läksimegi neljakesi, aga kõik alates piletite broneerimisest eelmisel õhtul internetis vedas viltu. Lauljad ise olid ju head, aga tänu kõigele muule jäi paha maitse suhu nii otseses kui kaudses mõttes.
Ja siit tulevad ving ja hala. Olge valmis või minge ära. Kõigepealt, läksime varakult kohale ja avastasime ikkagi, et kuigi hoone ei oleks tohtinud veel lahtigi olla, oli saal üsna täis ja meilt küsiti ukse peal, kas meil on laud reserveeritud. No tere tore! Sellest ei olnud kusagil mingit juttu. Piletilevi rääkis nummerdamata kohtadest. Kuidas see info reserveeringutega kokku käib? Palun seletage mulle! Ja siis meid juhatatigi lauda, kust ma vaid võimendeid nägin. Päris kallis hind oli sellise vaate kohta. Mõtlesin, et no ok. Olen teine kord lihtsalt targem, kui tegelmist on mõne kuursaali üritusega, aga sellegipoolest ootasin, et edasi läheb kõik hästi. Koht tundus ju peen ja mõtlesin, et nii ongi. Vähemalt kunagi, kui seal käisin, oli. Nüüd aga oli maja lagunenud ja majaümbrus kaetud prahiga. Lootsin, et vähemalt teenindus on hea, sest tegemist oli üritusega, kus kõik istusid laudades ja kus ka söödi. Ja siis saidki suurem osa nalju alguse.
Menüüst ei olnud eriti midagi valida, aga mõtlesime, et see on eriürituse teema. Karol, meie külaline, tahtis teed ja menüüs oli kirjas, et nad pakuvad Gurmans' teid. Küsisin siis ettekandjalt, et milliseid on valida ja ta ei reageerinud üldse. Ta vist ei teadnudki, millega tegu. Igatahes, tagasi tuli ta kuuma vee ja ühe Tetley kotikesega. Ei tea küll, kelle jaoks see gurmaanlus on.
Teised kõik tellisid mahla ja saate aru? See asutus ei osta isegi mitte Aurat ega muud sellist sisse (muide, neil polnud isegi gaasita vett, kuigi menüü seda lubas). Nad serveerisid mingit Rõngu solki. Minu nö apelsini mahl oli tõesti sõna otseses mõttes solk. Mina seda juua ei suutnud.
Peedu tellis kohvi ja ei tema ega ka Karol ei saanud oma joogi juurde ei suhkrut ega koort. Mõtlesime, et ju tüdruk on uus ja lihtsalt unustas. Kui ta jälle lähenes, küsisime suhkrut ja chick ütles lihtsalt, et võtke. See on laua otsas. See oli võõra seltskonna nina ees. Huvitav, kudias ta seda ette kujutas, et me suhkrut jagame ja lihtsalt võtame selel nende käest ära? See polnud mingi tehase söökla ju. Või siiski? Oleks see suhkur siis laua keskelgi olnud. Ja koor jäi ikka kaugeks unistuseks.
Me tellisime ka vahuveini ning sellega sai omakorda nalja. Chick tuli ja lajatas selle lihtsalt keset lauda. Mürtsuga! Me kõik ehmatasiem ja siis hakkasime naerma. Nii ei tehta ju! Vähemalt meie teada, aga Haapsalus siiski.
Lõpuks tuli toit. Tellisime praeg ja saime mingid kümme korda kümme sentimeetrit mahutavusega taldrikukesed, kus oli veidi mingisuguseid makarone ning lihapuru - tellisime pasta sarapuupähklite ning suitsukanaga.
Viimane üllatus oli see ,et "restoranis", kus on laual valged linad, ei ole olemas salvrätikuid. ma juba mõtlesin, et kaks varianti. Kas pühin suu linasse puhtaks või võib selel raha eest nõud kaasa võtta. No mida te minust mõtlete? Muidugi, ma ei teinud kumbagi, aga sain eile sellest üritusest väga kehva elamuse ja oli väga häbi, et Karoli sinna vedasin. Ka muusika kõlas seal saalis kuidagi valesti, aga see võis olal tingitud ka minu kohast või sellest, et esitatud muusikalihitid olid julmalt kontekstist välja tiritud. Aga ok. Ving lõpeb siin.
Mu vanemad olid ka huvitatud sellest kontserdist ja läksimegi neljakesi, aga kõik alates piletite broneerimisest eelmisel õhtul internetis vedas viltu. Lauljad ise olid ju head, aga tänu kõigele muule jäi paha maitse suhu nii otseses kui kaudses mõttes.
Ja siit tulevad ving ja hala. Olge valmis või minge ära. Kõigepealt, läksime varakult kohale ja avastasime ikkagi, et kuigi hoone ei oleks tohtinud veel lahtigi olla, oli saal üsna täis ja meilt küsiti ukse peal, kas meil on laud reserveeritud. No tere tore! Sellest ei olnud kusagil mingit juttu. Piletilevi rääkis nummerdamata kohtadest. Kuidas see info reserveeringutega kokku käib? Palun seletage mulle! Ja siis meid juhatatigi lauda, kust ma vaid võimendeid nägin. Päris kallis hind oli sellise vaate kohta. Mõtlesin, et no ok. Olen teine kord lihtsalt targem, kui tegelmist on mõne kuursaali üritusega, aga sellegipoolest ootasin, et edasi läheb kõik hästi. Koht tundus ju peen ja mõtlesin, et nii ongi. Vähemalt kunagi, kui seal käisin, oli. Nüüd aga oli maja lagunenud ja majaümbrus kaetud prahiga. Lootsin, et vähemalt teenindus on hea, sest tegemist oli üritusega, kus kõik istusid laudades ja kus ka söödi. Ja siis saidki suurem osa nalju alguse.
Menüüst ei olnud eriti midagi valida, aga mõtlesime, et see on eriürituse teema. Karol, meie külaline, tahtis teed ja menüüs oli kirjas, et nad pakuvad Gurmans' teid. Küsisin siis ettekandjalt, et milliseid on valida ja ta ei reageerinud üldse. Ta vist ei teadnudki, millega tegu. Igatahes, tagasi tuli ta kuuma vee ja ühe Tetley kotikesega. Ei tea küll, kelle jaoks see gurmaanlus on.
Teised kõik tellisid mahla ja saate aru? See asutus ei osta isegi mitte Aurat ega muud sellist sisse (muide, neil polnud isegi gaasita vett, kuigi menüü seda lubas). Nad serveerisid mingit Rõngu solki. Minu nö apelsini mahl oli tõesti sõna otseses mõttes solk. Mina seda juua ei suutnud.
Peedu tellis kohvi ja ei tema ega ka Karol ei saanud oma joogi juurde ei suhkrut ega koort. Mõtlesime, et ju tüdruk on uus ja lihtsalt unustas. Kui ta jälle lähenes, küsisime suhkrut ja chick ütles lihtsalt, et võtke. See on laua otsas. See oli võõra seltskonna nina ees. Huvitav, kudias ta seda ette kujutas, et me suhkrut jagame ja lihtsalt võtame selel nende käest ära? See polnud mingi tehase söökla ju. Või siiski? Oleks see suhkur siis laua keskelgi olnud. Ja koor jäi ikka kaugeks unistuseks.
Me tellisime ka vahuveini ning sellega sai omakorda nalja. Chick tuli ja lajatas selle lihtsalt keset lauda. Mürtsuga! Me kõik ehmatasiem ja siis hakkasime naerma. Nii ei tehta ju! Vähemalt meie teada, aga Haapsalus siiski.
Lõpuks tuli toit. Tellisime praeg ja saime mingid kümme korda kümme sentimeetrit mahutavusega taldrikukesed, kus oli veidi mingisuguseid makarone ning lihapuru - tellisime pasta sarapuupähklite ning suitsukanaga.
Viimane üllatus oli see ,et "restoranis", kus on laual valged linad, ei ole olemas salvrätikuid. ma juba mõtlesin, et kaks varianti. Kas pühin suu linasse puhtaks või võib selel raha eest nõud kaasa võtta. No mida te minust mõtlete? Muidugi, ma ei teinud kumbagi, aga sain eile sellest üritusest väga kehva elamuse ja oli väga häbi, et Karoli sinna vedasin. Ka muusika kõlas seal saalis kuidagi valesti, aga see võis olal tingitud ka minu kohast või sellest, et esitatud muusikalihitid olid julmalt kontekstist välja tiritud. Aga ok. Ving lõpeb siin.
A Walk to Remember
Ma ei mäleta, kas olen varem ka sel teemal kirjutanud, aga nüüd kirjutan igatahes. Vaatasin ükspäev jälle seda filmi. Kolmas kord vaatasin ja kolmas kord nutsin ka pool filmi ajast kõva häälega. Ma lihtsalt ei saa seda teisiti vaadata. Kuigi Mandy Moore pole minu meelest suurem asi näitleja ja mida enam vaatan, seda enam selles veendun, oskab ta väga ilusti laulda ja filmi sisu on nii meeletult ilus ja kurb ja kuigi ma olen seda filmi korduvalt näinud, loodan ikka iga kord, et nüüd tuleb õnnelik lõpp. Aga ei tule. Aga väga soovitan vaadata seda. Ma ei nuta ühegi teise filmiga nii palju. Ma nutan üldse väga väheste filmidega. Sellega ja Rohelise miil'iga ja Pay It Forward'iga ja Medicopteri nende osadega, kus Gaby sureb. Enamasti jäävad psarad silma siiski pidama ja korraks on raske neelata, aga need mõned asjad mõjuvad kuidagi teisiti. ei teagi, mis nad nii eriliseks teeb. Aga vaadake ja mõelge ise.
Ökopesupesemine
Ma tahtsin seda juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga praegusel ajal ei saa väga tihti ega pikalt arvutile ligi. Mul on üks poola noormees külas ja mul pole õrna aimugi, kas Poola käib siin suure või väikese tähega, aga mõttest saate ikka aru ju.
Enivei, pidin ise pesu pesema ja esimese laariga sain väga edukalt hakkama ja ega teisegagi midagi väga viltu ei läinud. Asjad jõudsid masinasse. Taskud kontrollisin ka üle. Keerasin õiged kraadid ja asjad peale ning läks! Kas keegi pani tähele, milline etapp mul vahelt ära jäi? Mina ise küll ei pannud enne, kui pesumasin juba lõpetama hakkas. Ema küsis järsku, et kas ma pesupulbrit ka panin. Öfkoors not! Nii andekas olengi:D Aga pesu tuli üsna puhtalt tagasi ja keskkonnale tegin ka kerge teene. Kas ma olen ainus selline andekas?
Enivei, pidin ise pesu pesema ja esimese laariga sain väga edukalt hakkama ja ega teisegagi midagi väga viltu ei läinud. Asjad jõudsid masinasse. Taskud kontrollisin ka üle. Keerasin õiged kraadid ja asjad peale ning läks! Kas keegi pani tähele, milline etapp mul vahelt ära jäi? Mina ise küll ei pannud enne, kui pesumasin juba lõpetama hakkas. Ema küsis järsku, et kas ma pesupulbrit ka panin. Öfkoors not! Nii andekas olengi:D Aga pesu tuli üsna puhtalt tagasi ja keskkonnale tegin ka kerge teene. Kas ma olen ainus selline andekas?
juuni 21, 2008
Ma olen tegelikult elus, ausõna!
Sandra tegi mulle eile märkuse, et ma ei ole 16 päeva midagi kirjutanud. Tänaseks siis juba seitseteist. Ma tean. Vabandusi ei ole, aga toon siiski mõned välja. :D
Kõigepealt ma olin kaks nädalat kinni laeva peal, kus oli väga tore, aga elu koosnes magamisest ja söömisest, lisaks mõned istumised erinevate seltskondadega ja mõned ekskursioonid maa alla ehk laeva põhja, kuhu tekimeeskond ehk igasugused kombekates mehed kõiki uusi neiusid vedama pidid. Aga seal ei olnud eriti wifit ja blogimisest ei saanud kohe üldse asja.
Olengi nüüd olnud kolm nädalat põhiliselt meediavaba. Noh, ok. Olen lugenud maile ja kindlasti nii mõnigi on mind ka msn-s märganud, aga eriti rohkem pole viitsinud-jõudnud-tahtnud.
Nüüd olen juba paar peäva kuiva maa peal olnud, aga õiget puhkust pole veel olnud. On olnud kaks poolikut lebotamise päeva ja see on ka kõik, kuid töö raames ja ka peale tööd on olnud tore ja lausa haruldane nädal. Ma olen kokku saanud nii mitme praeguse ja endise sõbraga, keda kes teab, kui ammu näinud ei olnud ja nende kõigiga oli tore. Noh, Reijoga on alati tore. Käisime eile koos Raplas Annika lõpetamisel. Tahtsin minna talle õnne soovima, aga pärast oli üsna igav ja ebamugav. Annikal oli muidugi kirie, sest teha oli palju ja sõpru, kelle vahel tähelepanu jagada, veelgi rohkem. Aga enamik oli üks kamp ja tundis end ka ilma Annikata hästi. Ma ei ütle nende kohta midagi halvasti. Nad olid väga toredad. Aga ma ei viitsinud eile lihtsalt väga smalltalk'i panna.
Ja siis veetsin ühe päeva Indrekuga, KM puhvriks kaasas. Veidi imelik oli, aga isegi võrdlemisi normaalne, kui arvestada, et me põhimõtteliselt terve aasta üksteise eluga kuidagi seotud olnud pole. Paistab, et tal läheb ka ilma minuta tema elus hästi ja olen minagi hakkama saanud ju.
Ja ühe õhtu või õigemini jupi ööd veetsin Steniga Pirital jalutades ja pilte klõpsides. Sain sel nädalal julgustükiga hakkama ja ostsin omale neti teel uue ja korraliku digikaamera. Olen väga rahul, kuigi algul oli hirm küll, et äkki maksin raha ära ja kaup ei tulegi. Tuli küll. Julgen kõigile soovitada digipood.ee'd.
Täna olime emaga asjalikud. Ta juba terve nädala on jälle mööbeldamise tujus ja vaid sellest räägibki. Täna siis käisime mööda mööblipoode ja nagu ikka - sai ka mitu asja ostetud. Üksi ei suuda ta praktiliselt kunagi midagi välja vaadata ja ka ära osta. Me saie täna imeilusa vanauue kummuti ja antiikse välimusega lambi ja homem saame kätte ühe sahtlitega pingi ja veel tahaks antiikse välimusega pinki, millel istudes kingi jalga panna ning diivanit, mis ei näe üldse superkena välja, aga millesse täna ära armusin. Aga räägitaksegi ju, et keegi ei saa oma tundeid kontrollida:D Mina ihaldan nüüd üht viieteisttuhendest ülimõnusat asja. Nii väga, et olen nõus ka oma varsti laekuva palga sinna alla panema. Kui ema paneks ülejäänu, siis saaksime sügisel täismugava diivani omale. Ja küll me saame ka. Ma lihtsalt pean emale selgeks tegema, kui väga meil seda vaja on:D Mis sest, et kallis. Te ei tea, kui mugav see on.
Kõik on hästi. Või peaaegu kõik. Ma olen Sandra pärast mures ja ta teab ise ka, miks. Ma vist ikka peaksin ühte tüüpi sõimama. Ja mul on ka CHRiga seoses mure. Aga ma ei taha oma pead sellega vaevata. Läheb, nagu läheb.
Ühesõnaga, olen elus. Kindlasti kirjutan millalgi jälle siia.
juuni 04, 2008
Merekaru
bibNonii. Ja hakkaski uus elu täie hooga pihta ja muidugi on sellel nii plusse kui miinuseid. Ma vist kirjutan neist läbisegi, sest nii on nad ka tegelikkuses.
Kõigepealt, töö on täitsa mõnus. Ei midagi kaela murdvat, samas hea trenn ja põhimõtteliselt on alati midagi teha. Lodoetavasti kaotan mõne kilo ära selle kahe nädalaga.
Siinne ülemus meeldib mulle ka. Ma ei saanud algul arugi, et olin ülemusega kohtunud, sest siinne ülemus on mees. Siuke sajaga sarkastiline või vähemalt irooniline mees. Temaga saame täitsa hästi läbi ja ega teistelgi töökaaslastel midagi väga viga ei ole. Mõned mulle päris meeldivad, aga muidugi, mina olen kõige noorem ja pole teistega vist väga palju ühist. Aga ausalt öeldes, meeldis mulle Superstar'i õhkkond rohkem. Seal oli siuke soe tunne pidevalt ja mõnusad naljad. Siin ajavad osa inimesi mulle kerge hirmu nahka, aga võib-olla - loodetavasti see muutub, kui aeg veidi edasi läheb. Ja juba alates tänasest ehk minu teisest päevast ei ole ma enam kõige uuem olija. Üks kena mees tuli ka täna:P
Üks suuuuuuuuuuurimaid miinuseid peale selle, et ma teen praktiliselt tasuta tööd ja kõik teised siin teenivad topelt nii palju mitte sugugi raskema töö eest, ei ulatu meil wifi kajutini ja ka ühisruumis parima leviga on ühendus megaaeglane. MSNi ei lase mind üldse. Brr... peab vist jälle hakkama e-maile saatma teate-küll-kellega. See oligi lahedam tegelikult.
Tahate nalja teada? Minu jaoks see tegelikult ei ole naljakas. Mul on täitsa lahe toanaaber, aasta noorem ja kolm päeva kogenum Tallinki suhtes ja arvake ära, mis tööd tema siin teeb? Seda, mida mina tahtsin ja mille kohta mulle öeldi, etnad suveks sellele ametipostile töötajaid ei võta. Arvake nüüd veelkord, kas ta tuli siia suveks või ei, kas ta räägib sõnagi soome keelt või ei, kas tal on tibakegi vastavat haridust ja töökogemust või ei? Aga tal on üks asi - tuttavad ees. Ainult nii vist jõuabki siin kusagile.
Veidi veel headest asjadest. Minu ülemus laseb mul hommikul ja õhtul töölt poppi teha, sest nagunii nad maksavad vaid 10,5 tunni eest. Ja mul polnud aimugi, kas ma saan maha vahepeal või ei, aga ma võtsin eile südame rindu ja küsisin. Ja minu ülemus ütles, et temagi poolest, kui vaid õigel ajal tagasi olen. Ei mingit lubaküsimist, nagu reeglid ette näevad.
Ma algul ei teadnud, kas tahan kohe esimesel õhtul Ragnariga kokku saada või ei, aga siiski otsus kandus esimese õhtu kasuks. Pidin minema oma bossile teada andma, kui minna tahan, aga kui ma siis läksingi tipa-tapa alandlikult ta kabinetti, selgus, et tema on oma päevale juba punkti pannud. Mul oli kerge paanika juba. Et R jääbki ootama. Aga teised müüjad soovitasid siis mingi teise tähtsa tegelase poole pöörduda, aga oh imet! Ka tema oli juba magama läinud. Lõpuks rääkisin mingi hoopis tundmatu tegelasega, aga samas, nad kõik on minu jaoks tundmatud. Igatahes, ta lubas mul minna ja andis igaks juhuks info telefoninumbrid ja muud juhised kaasa ning soovitas ka soome ametnikud lihtsalt surnuks rääkida, sest Soome poolel peab ka stuff läbima check-in'i ja neile pidi olema väga raske tõestada, et töötan laeval, kui mul meremehe passi pole. Ma siis pabistasingi ja nõudsin kohe R-ilt kahte asja: 1)et ta minuga hommikul kella seitsmeni tegeleks, sest ma ei pidanud varem laevale pääsema ja 2)et ta tuleks hommikul ise neid surnuks rääkima, sest minu soome keele teadmised on liiga sügaval peas ja ma pole neid veel taasavastanud eriti.
Muidugi, paljuski ol ijälle deja vu. Ta ei jõudnud sadamasse vastu, aga seekord helsitas mle iga mõne minuti tagant, et seletada, kus ta on ja millal jõuab. Aga jälle. Mina. Tema. Sama laev. Sama sadam. Väga paha tunne oli. Seekord siiski sada korda parem tunne, kui mullu suvel.
Otsustasin talle vastu jalutama hakata ja muidugi tõmbasin kohe mingi imeliku tüübi külge. Ta oli rumeenlane ja rääkis minuga ka vist rumeenia keeles. Mis sest, et ma aru ei saanud. Mis sest, et meil ühtegi ühist keelt ei olnud. Aga ära ka ei läinud. Ma ootasin juba meeleheitlikult, et R tuleks ja mu ära päästaks, kuigi see tüüp oli veel väga vähe imelik võrreldes minu tavalisega.
Viimaks R tuligi. Taksoga, sest ta ei suutnud minu sadamat üles leida. No ma ei saa aru, Helsingi ei ole nüüd ju nii suur linn ka. Aga kui ta tuli, siis ta tõesti sai mu suu lahti. Ta tuli talle eritellimusel tehtud ülikonnas. Väga kena vaatepilt oli. Ainult mul oli enda pärast läbi, sest mul polnud aega dushi allagi minna ja pead pesta ning ma olin väga casual. ja tema siis säras.
Muidugi, meil tekkis veel sekeldusi. Põrkasime mingite ta tuttavatega kokku, kellest ühe ego ta eelmisel õhtul riivanud oli ja siis see tahtis kohe väga asja füüsiliselt ära lahendada. Ma läksin eemale kohe alguses, sest nad ei meeldinud mulle ja ma olin tõmmanud R-il suitsu susut ära, et see ära visata. Läksin ühtlasi prügikasti otsima.
Ja siis ootasin. Ja ootasin ja ootasin. Ootasin, kuni mul jälle külm oli ja siis juba kartsin, sest nad läksid mu silmapiirilt välja mingi putka taha ja ma kartsin, et vähemalt üks neist tuleb verselt tagasi. Ja kuulsin ka mingit matsu. Ja mu tuju muudkui langes, sest mulle ei meeldinud, et ta mul nii kaua üksi oodata lasi ja ta oli ise ka närvis, kui tagasi tuli ja rääkis mulle siis, et see ärritunud tüüp ol iteda noaga ähvardanud lausa. Ja siis ta oli tükk aega paranoiline. kartis, et nad tulevad meile järgi.
Ei tulnud. Hoopis igasuguseid teisi elueksperte tänavailt hakkas meile ligi tikkuma. Kes küsis suitsu, kes tundis minu vastu huvi. Lõpuks sõime mingi ilgelt kalli tänavaburksi ära ja suundusime tema koju. Nii imelik, et ma tema juures varem käinud ei ole ja ta ise ütles ka, et nüüd olen üks vähestest välja valitutest, kes on nii tema Eesti kui Soome kodu näinud. Ja tema pole mul ka kunagi külas käinud.
Igatahes, koju me jõudsime. Kell oli nii palju ja hommikul nii vähe, et ma ta isa ja kasuemaga ei kohtunudki ja võib-olla oligi parem. Kuulsin R-i hommikul kasuemaga rääkimas ja juba siis tundus ta ebasümpaatne. Me rääkisime praktiliselt terve öö juttu ja ei teagi, kas magasime tunni või kaks. Ärkama pidime mõlemad vara a siis ka tööle minema. Ta lootis, et jõuab veel tagasi koju magama, aga ma arvan, et mina sain lõpuks temast kauem magada.
Hommikul läksin tööle nagu hunnik õnnetust. Mitte ainult sellepärast, et meil oli vaid üks öö aja tasa tegemiseks, vaid ma nägin õudne välja. Läksin öösel tema pool magama kammimata märgade juustega. Mul ei olnud ei hambaharja ega meiki kaasas ja ka puhast pesu mitte, mistõttu käisin vist esimest korda elus ringi ja ka magasin vaid teksadega, ilma pesuta. Täitsa paljas ka olla ei tatnud öösel ju. Ei tahtnud teda sellisesse olukorda panna.
Aga pean nüüd lõpetama. Millalgi jälle. Ciao!
Kõigepealt, töö on täitsa mõnus. Ei midagi kaela murdvat, samas hea trenn ja põhimõtteliselt on alati midagi teha. Lodoetavasti kaotan mõne kilo ära selle kahe nädalaga.
Siinne ülemus meeldib mulle ka. Ma ei saanud algul arugi, et olin ülemusega kohtunud, sest siinne ülemus on mees. Siuke sajaga sarkastiline või vähemalt irooniline mees. Temaga saame täitsa hästi läbi ja ega teistelgi töökaaslastel midagi väga viga ei ole. Mõned mulle päris meeldivad, aga muidugi, mina olen kõige noorem ja pole teistega vist väga palju ühist. Aga ausalt öeldes, meeldis mulle Superstar'i õhkkond rohkem. Seal oli siuke soe tunne pidevalt ja mõnusad naljad. Siin ajavad osa inimesi mulle kerge hirmu nahka, aga võib-olla - loodetavasti see muutub, kui aeg veidi edasi läheb. Ja juba alates tänasest ehk minu teisest päevast ei ole ma enam kõige uuem olija. Üks kena mees tuli ka täna:P
Üks suuuuuuuuuuurimaid miinuseid peale selle, et ma teen praktiliselt tasuta tööd ja kõik teised siin teenivad topelt nii palju mitte sugugi raskema töö eest, ei ulatu meil wifi kajutini ja ka ühisruumis parima leviga on ühendus megaaeglane. MSNi ei lase mind üldse. Brr... peab vist jälle hakkama e-maile saatma teate-küll-kellega. See oligi lahedam tegelikult.
Tahate nalja teada? Minu jaoks see tegelikult ei ole naljakas. Mul on täitsa lahe toanaaber, aasta noorem ja kolm päeva kogenum Tallinki suhtes ja arvake ära, mis tööd tema siin teeb? Seda, mida mina tahtsin ja mille kohta mulle öeldi, etnad suveks sellele ametipostile töötajaid ei võta. Arvake nüüd veelkord, kas ta tuli siia suveks või ei, kas ta räägib sõnagi soome keelt või ei, kas tal on tibakegi vastavat haridust ja töökogemust või ei? Aga tal on üks asi - tuttavad ees. Ainult nii vist jõuabki siin kusagile.
Veidi veel headest asjadest. Minu ülemus laseb mul hommikul ja õhtul töölt poppi teha, sest nagunii nad maksavad vaid 10,5 tunni eest. Ja mul polnud aimugi, kas ma saan maha vahepeal või ei, aga ma võtsin eile südame rindu ja küsisin. Ja minu ülemus ütles, et temagi poolest, kui vaid õigel ajal tagasi olen. Ei mingit lubaküsimist, nagu reeglid ette näevad.
Ma algul ei teadnud, kas tahan kohe esimesel õhtul Ragnariga kokku saada või ei, aga siiski otsus kandus esimese õhtu kasuks. Pidin minema oma bossile teada andma, kui minna tahan, aga kui ma siis läksingi tipa-tapa alandlikult ta kabinetti, selgus, et tema on oma päevale juba punkti pannud. Mul oli kerge paanika juba. Et R jääbki ootama. Aga teised müüjad soovitasid siis mingi teise tähtsa tegelase poole pöörduda, aga oh imet! Ka tema oli juba magama läinud. Lõpuks rääkisin mingi hoopis tundmatu tegelasega, aga samas, nad kõik on minu jaoks tundmatud. Igatahes, ta lubas mul minna ja andis igaks juhuks info telefoninumbrid ja muud juhised kaasa ning soovitas ka soome ametnikud lihtsalt surnuks rääkida, sest Soome poolel peab ka stuff läbima check-in'i ja neile pidi olema väga raske tõestada, et töötan laeval, kui mul meremehe passi pole. Ma siis pabistasingi ja nõudsin kohe R-ilt kahte asja: 1)et ta minuga hommikul kella seitsmeni tegeleks, sest ma ei pidanud varem laevale pääsema ja 2)et ta tuleks hommikul ise neid surnuks rääkima, sest minu soome keele teadmised on liiga sügaval peas ja ma pole neid veel taasavastanud eriti.
Muidugi, paljuski ol ijälle deja vu. Ta ei jõudnud sadamasse vastu, aga seekord helsitas mle iga mõne minuti tagant, et seletada, kus ta on ja millal jõuab. Aga jälle. Mina. Tema. Sama laev. Sama sadam. Väga paha tunne oli. Seekord siiski sada korda parem tunne, kui mullu suvel.
Otsustasin talle vastu jalutama hakata ja muidugi tõmbasin kohe mingi imeliku tüübi külge. Ta oli rumeenlane ja rääkis minuga ka vist rumeenia keeles. Mis sest, et ma aru ei saanud. Mis sest, et meil ühtegi ühist keelt ei olnud. Aga ära ka ei läinud. Ma ootasin juba meeleheitlikult, et R tuleks ja mu ära päästaks, kuigi see tüüp oli veel väga vähe imelik võrreldes minu tavalisega.
Viimaks R tuligi. Taksoga, sest ta ei suutnud minu sadamat üles leida. No ma ei saa aru, Helsingi ei ole nüüd ju nii suur linn ka. Aga kui ta tuli, siis ta tõesti sai mu suu lahti. Ta tuli talle eritellimusel tehtud ülikonnas. Väga kena vaatepilt oli. Ainult mul oli enda pärast läbi, sest mul polnud aega dushi allagi minna ja pead pesta ning ma olin väga casual. ja tema siis säras.
Muidugi, meil tekkis veel sekeldusi. Põrkasime mingite ta tuttavatega kokku, kellest ühe ego ta eelmisel õhtul riivanud oli ja siis see tahtis kohe väga asja füüsiliselt ära lahendada. Ma läksin eemale kohe alguses, sest nad ei meeldinud mulle ja ma olin tõmmanud R-il suitsu susut ära, et see ära visata. Läksin ühtlasi prügikasti otsima.
Ja siis ootasin. Ja ootasin ja ootasin. Ootasin, kuni mul jälle külm oli ja siis juba kartsin, sest nad läksid mu silmapiirilt välja mingi putka taha ja ma kartsin, et vähemalt üks neist tuleb verselt tagasi. Ja kuulsin ka mingit matsu. Ja mu tuju muudkui langes, sest mulle ei meeldinud, et ta mul nii kaua üksi oodata lasi ja ta oli ise ka närvis, kui tagasi tuli ja rääkis mulle siis, et see ärritunud tüüp ol iteda noaga ähvardanud lausa. Ja siis ta oli tükk aega paranoiline. kartis, et nad tulevad meile järgi.
Ei tulnud. Hoopis igasuguseid teisi elueksperte tänavailt hakkas meile ligi tikkuma. Kes küsis suitsu, kes tundis minu vastu huvi. Lõpuks sõime mingi ilgelt kalli tänavaburksi ära ja suundusime tema koju. Nii imelik, et ma tema juures varem käinud ei ole ja ta ise ütles ka, et nüüd olen üks vähestest välja valitutest, kes on nii tema Eesti kui Soome kodu näinud. Ja tema pole mul ka kunagi külas käinud.
Igatahes, koju me jõudsime. Kell oli nii palju ja hommikul nii vähe, et ma ta isa ja kasuemaga ei kohtunudki ja võib-olla oligi parem. Kuulsin R-i hommikul kasuemaga rääkimas ja juba siis tundus ta ebasümpaatne. Me rääkisime praktiliselt terve öö juttu ja ei teagi, kas magasime tunni või kaks. Ärkama pidime mõlemad vara a siis ka tööle minema. Ta lootis, et jõuab veel tagasi koju magama, aga ma arvan, et mina sain lõpuks temast kauem magada.
Hommikul läksin tööle nagu hunnik õnnetust. Mitte ainult sellepärast, et meil oli vaid üks öö aja tasa tegemiseks, vaid ma nägin õudne välja. Läksin öösel tema pool magama kammimata märgade juustega. Mul ei olnud ei hambaharja ega meiki kaasas ja ka puhast pesu mitte, mistõttu käisin vist esimest korda elus ringi ja ka magasin vaid teksadega, ilma pesuta. Täitsa paljas ka olla ei tatnud öösel ju. Ei tahtnud teda sellisesse olukorda panna.
Aga pean nüüd lõpetama. Millalgi jälle. Ciao!
juuni 02, 2008
Hullumaja päev
Ma ei tea. Täna on planeedid valesti või midagi muud hullu lahti.
Vahet pole, et olin peale normaalset ööd sama väsinud, nagu tavaliselt nelja tunni une järel.
Juhtus hoopis hullemaid asju.
Nt see, et kui sain KMi peale mitmetunnist kemplemist nõus õue ja mere äärde minema, juhtus lausa uskumatu nali. Maja välisuks oli rikki läinud ja me olime konkreetselt luku taga. Avastasime, et majal on ka tagauks, aga selle võtit ei olnud meil mitte ja KMi ema ei teadnudki, et majal ka teine uks on:D Ja neil on nagu ilgelt kõrged aknad ka. Või õigemini, kõrgel. Hüpata ei julgeks ja lapsel ka ei lubaks.
Leidsin koridori seinalt avariitelefoni numbri. Vastu võttis mingi tädi, eks alustas lausega, et on esimest peäva vigases eesti keeles ja lubas kellelegi teisele helistada. Peale veel ühte minupoolset kõne sellele liinile, helistas mulle üks mees tagasi ja ütles, et aga see, kuhu ma helsitasin, ei ole nende numbergi ja kohe kindlasti ei halda nemad seda maja, kus ma luku taga olen? No krt. Selle numbri pealt mina temani jõudsin ja miks see silt siis maja seinal oli ah? "Tore onu" või ma ei tea ka... vb oligi tore onu käskis mul lukuabisse helistada. Yeah, right. Maksa veel mingi võõra maja luku mahamurdmine ja uue panek ka kinni.
KM nägi sisi keldris redelit ja tegi ettepaneku aknast siiski minna. Ja kuna ükski esimese korruse naaber ka ust koputamise peale ei avanud, et ma abi saaksin küsida, siis vedasingi selle suure ja pinnulise ronimisvahendi tuppa. Ja muidugi siis, kui redel oli tuppa taritud, tuli mingi mees postkastist oma ajalehte võtma. Küsisin sisi talt abi ja ma ei tea, mis võtted ta kasutas - vist midagi telepaatilist - aga ta sai peale mõningast pusimist ukse lahti ja sisi läks kruvikeerajat tooma, et edasi nõkerdada või parandada, oam sõnul. Mina olin muidugi tänulik, aga ei olnud tore jälle jõuharjutusi teha redeli tagasiviimiseks. Noh, vähemalt ei pea ma täna põdema, et olen paar kommi ära söönud. Need kalorid on ette ära põletatud.
Läksime siis randa ja olime praktiliselt ainsad inimesed seal. Kui tahate teada, miks, mõelge, mida täna päeval aknast välja vaadates nägite. Rannas ei olnud etem. Oli see pluss megatuul. Aga laps nõudis ujuma. Kooriski end ujukate väele ja pani vee poole ajama. Muideks, see esimene vesi oli väga mõnus, aga andsin talle suure rätiku ikka ümber ja sisi ta paterdaski seal nagu mingi linnupoeg, kuni rätik läbimärjaks sai ja sundisin teda koju minema.
Siis tuli poekäik ja seejärel tänase päeva kõige õudsem hetk. Üks laps tahtis mu auto alla jääda. Nagu tegelt ka. Mul on siiani shokk. Te mõtlete kindlasti, et ma olen mingi kohutav inimene. Aga mina jälle ei suuda välja mõelda, mida mina valesti teha võisin. OK. Kohe räägin. Sõitsime KMiga postkontori poole, sest ma olin lubanud CHRile ühe kirja oma käekirja näidisega saata vanamoodsal teel ja selle nüdü rannas valmis vorpinud. Olin veel kaks minutit varem mõelnud, et huvitav, kuidas küll mul on siiani õnnestunud täiesti jamadevabalt või vähemalt politseid ja sanktsioone sisaldavate jamade vabalt läbi saada, erinevalt paljudest mu kallitest, kui... mul on natuke mälulünk seal, aga väga lähedal sõidutee peal ning siiski kõnnitee ääres nägin kõndimas ühte ligi 8-9 aastast neiut. Mõtlesin, et ju ta valmistub üle tee minema, nagu paljud inimesed, kes väga täpselt reegleid ei järgi, aga olenemata sellest, et minu auto pidi tal peaaegu kõrval olema, astus ta siis paar diagonaalset sammu - ma ei oska seda seletada. Midagi üle tee ja teega paralleelselt jalutamsie vahepealset, väikse nurga all. Ta nagu poleks kuulnud üldse, et mu auto läheneb ja mul juba oli pidur all ning väike kiirus, sest valmistusin pöördeks, aga ta astus ikka edasi ja nii lhäedale, et ma vajutasin ehmatusega pidurid plokki, aga kuulsin, et midagi auto siiski külgemisi riivas. Siis ta sai vist ise ka aru, et jama on ja ehmatas end ühe sammu eemale, aga avastas vist, et läks õnneks ja läks, naeratus näol, mu auto eest ja IKKA valest kohast üle tee. Mul oli küll paanika, et äkk ita sai viga, aga kuan ta jalutas ära, siis ei osanud ma ka midagi muud teha, kui edasi sõita. Väga õnnelik õnnetus oli. Ainsad kanantajad olid auto värv ning vist nii minu kui lapse närvid. Ma veel tükk aega mõtlesin, et kas mu taga olev auto helistab politseisse ja kaebab minu peale, aga ta vist ei teinud seda. Väga ehmatav kogemus oli. Mulle ei mahu siiani pähe. Savi sellest värvist, aga et keegi tõesti niimoodi ete astuda võib üldse midagi aru saamata... appi. Ma oleksin võinud täiesti tahtmatult põhjustada kellegi surma ju.
Ja mis teil täna head juhtus?
Vahet pole, et olin peale normaalset ööd sama väsinud, nagu tavaliselt nelja tunni une järel.
Juhtus hoopis hullemaid asju.
Nt see, et kui sain KMi peale mitmetunnist kemplemist nõus õue ja mere äärde minema, juhtus lausa uskumatu nali. Maja välisuks oli rikki läinud ja me olime konkreetselt luku taga. Avastasime, et majal on ka tagauks, aga selle võtit ei olnud meil mitte ja KMi ema ei teadnudki, et majal ka teine uks on:D Ja neil on nagu ilgelt kõrged aknad ka. Või õigemini, kõrgel. Hüpata ei julgeks ja lapsel ka ei lubaks.
Leidsin koridori seinalt avariitelefoni numbri. Vastu võttis mingi tädi, eks alustas lausega, et on esimest peäva vigases eesti keeles ja lubas kellelegi teisele helistada. Peale veel ühte minupoolset kõne sellele liinile, helistas mulle üks mees tagasi ja ütles, et aga see, kuhu ma helsitasin, ei ole nende numbergi ja kohe kindlasti ei halda nemad seda maja, kus ma luku taga olen? No krt. Selle numbri pealt mina temani jõudsin ja miks see silt siis maja seinal oli ah? "Tore onu" või ma ei tea ka... vb oligi tore onu käskis mul lukuabisse helistada. Yeah, right. Maksa veel mingi võõra maja luku mahamurdmine ja uue panek ka kinni.
KM nägi sisi keldris redelit ja tegi ettepaneku aknast siiski minna. Ja kuna ükski esimese korruse naaber ka ust koputamise peale ei avanud, et ma abi saaksin küsida, siis vedasingi selle suure ja pinnulise ronimisvahendi tuppa. Ja muidugi siis, kui redel oli tuppa taritud, tuli mingi mees postkastist oma ajalehte võtma. Küsisin sisi talt abi ja ma ei tea, mis võtted ta kasutas - vist midagi telepaatilist - aga ta sai peale mõningast pusimist ukse lahti ja sisi läks kruvikeerajat tooma, et edasi nõkerdada või parandada, oam sõnul. Mina olin muidugi tänulik, aga ei olnud tore jälle jõuharjutusi teha redeli tagasiviimiseks. Noh, vähemalt ei pea ma täna põdema, et olen paar kommi ära söönud. Need kalorid on ette ära põletatud.
Läksime siis randa ja olime praktiliselt ainsad inimesed seal. Kui tahate teada, miks, mõelge, mida täna päeval aknast välja vaadates nägite. Rannas ei olnud etem. Oli see pluss megatuul. Aga laps nõudis ujuma. Kooriski end ujukate väele ja pani vee poole ajama. Muideks, see esimene vesi oli väga mõnus, aga andsin talle suure rätiku ikka ümber ja sisi ta paterdaski seal nagu mingi linnupoeg, kuni rätik läbimärjaks sai ja sundisin teda koju minema.
Siis tuli poekäik ja seejärel tänase päeva kõige õudsem hetk. Üks laps tahtis mu auto alla jääda. Nagu tegelt ka. Mul on siiani shokk. Te mõtlete kindlasti, et ma olen mingi kohutav inimene. Aga mina jälle ei suuda välja mõelda, mida mina valesti teha võisin. OK. Kohe räägin. Sõitsime KMiga postkontori poole, sest ma olin lubanud CHRile ühe kirja oma käekirja näidisega saata vanamoodsal teel ja selle nüdü rannas valmis vorpinud. Olin veel kaks minutit varem mõelnud, et huvitav, kuidas küll mul on siiani õnnestunud täiesti jamadevabalt või vähemalt politseid ja sanktsioone sisaldavate jamade vabalt läbi saada, erinevalt paljudest mu kallitest, kui... mul on natuke mälulünk seal, aga väga lähedal sõidutee peal ning siiski kõnnitee ääres nägin kõndimas ühte ligi 8-9 aastast neiut. Mõtlesin, et ju ta valmistub üle tee minema, nagu paljud inimesed, kes väga täpselt reegleid ei järgi, aga olenemata sellest, et minu auto pidi tal peaaegu kõrval olema, astus ta siis paar diagonaalset sammu - ma ei oska seda seletada. Midagi üle tee ja teega paralleelselt jalutamsie vahepealset, väikse nurga all. Ta nagu poleks kuulnud üldse, et mu auto läheneb ja mul juba oli pidur all ning väike kiirus, sest valmistusin pöördeks, aga ta astus ikka edasi ja nii lhäedale, et ma vajutasin ehmatusega pidurid plokki, aga kuulsin, et midagi auto siiski külgemisi riivas. Siis ta sai vist ise ka aru, et jama on ja ehmatas end ühe sammu eemale, aga avastas vist, et läks õnneks ja läks, naeratus näol, mu auto eest ja IKKA valest kohast üle tee. Mul oli küll paanika, et äkk ita sai viga, aga kuan ta jalutas ära, siis ei osanud ma ka midagi muud teha, kui edasi sõita. Väga õnnelik õnnetus oli. Ainsad kanantajad olid auto värv ning vist nii minu kui lapse närvid. Ma veel tükk aega mõtlesin, et kas mu taga olev auto helistab politseisse ja kaebab minu peale, aga ta vist ei teinud seda. Väga ehmatav kogemus oli. Mulle ei mahu siiani pähe. Savi sellest värvist, aga et keegi tõesti niimoodi ete astuda võib üldse midagi aru saamata... appi. Ma oleksin võinud täiesti tahtmatult põhjustada kellegi surma ju.
Ja mis teil täna head juhtus?
Tellimine:
Postitused (Atom)