Mul on üks sõber. Ma saan öelda, et väga lähedane sõber. Aga mitte parim sõber ega isegi mitte tõeliselt hea sõber. Sest selliste kategooriate jaoks peaks ta alati ja regulaarselt minu jaoks olemas olema. Küllap te teate, kellest ma räägin. Tihti pean tema pärast muretsema ja absoluutselt iga kord heidan talle ka ette seda, et ta võiks mulle mingi aja tagant ikka teada anda, kas kõik on hästi, kui ka rohkemaks aega ei ole. Ei suuda end peatada vingumast. Aga ometi kordub see tsükkel aina uuesti. Ta tuleb. On super sõber. Sest kui ta on olemas, siis on see alati tõeliselt nauditav kvaliteetaeg. Ja siis ta kaob. Ja tihti pole mul isegi võimalik teda kätte saada. Ning ühel hetkel lihtsalt on tagasi. Ja siis need mõned tunnid või peävad on kõik jälle suurepärane.
Ja ma vihkan seda, et ma ei suuda mitte muretseda. Et ma lasen end häirida tema saadetavatest segastest signaalidest. Et ei suuda oma eluga edasi minna temata ega ka teda muuta. Aga inimesi ei pidanudki olema lihtne muuta. Ja suur enamus temast mulle meeldib. Lihtsalt ma ei taha alati olla see närvis moraalilugeja. Ma ei taha olla ta ema ju. Nõuandeid?
Ja ma vihkan seda, et ma ei suuda mitte muretseda. Et ma lasen end häirida tema saadetavatest segastest signaalidest. Et ei suuda oma eluga edasi minna temata ega ka teda muuta. Aga inimesi ei pidanudki olema lihtne muuta. Ja suur enamus temast mulle meeldib. Lihtsalt ma ei taha alati olla see närvis moraalilugeja. Ma ei taha olla ta ema ju. Nõuandeid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar