Käisin eile elus esimest korda ühte bändiproovi pealt vaatamas. Vähemalt ma arvan, et see oli esimene kord, sest ei tule ühtegi teist sellist meelde. Tegemist oli siis Silmarõõmu ja tema sõprade pisikese ja tuttuue punk?bändiga.
See oli nii lahe kogemus. Ühest kõrvast olin pärast küll kurt, sest neil oli superkoordinatsiooniga trummar. Vaatasin teda, suu lahti, sest kui tema suudab ülikiires tempos kolme jäset erinevas rütmis liigutada ja mitte sassi ajada, siis miks mina selline koba olen, kes isegi ratta pealt maha kukkuma kipub? No mitte kogu aeg, aga on siiski juhtunud eks...
Aga nad kõik - musi oma basskitarriga, mille funktsioonist ma siiani aru pole saanud, trummar ja siis kitarrist slash laulja olid suurepärased. Ma poleks arvanud, et kamp asjaarmastajaid peale paari proovi selliseid helisid välja võluda suudab. Ma ei saanud üldse aru, et nad vigu oleksid teinud lugusid mängides. Küll sain aru, kui mingi tehniline asjandus blokkis. Ainus, mis mind tõeliselt häiris, oli see, et ma ei kuulnud puhtalt vokaali. Mitte ühegi loo mitte ühegi katse ajal selle kahetunnise proovi kestel. Nende meelest käibki see punkbändi juurde, aga minu jaoks on siiski vokaal esmatähis ja kõik muu taust. Nemad tahavad aga tinistada.
Aga teate, mis oli kõige lahedam?:D Mulle kui ainsale ja esimesele pealtvaatajale pühendati laul ja siis pandi mind sinna laulu sisse käigu pealt. Naljakas, armas ja punastama ajav. Hakkan täitsa aru saama, miks nii paljudel emastel muusikuid nähes jalad nõrgaks lähevad:D Õnneks mul on oma muusik ka suurepärane. Aga minu laulu mängiti mulle lausa kaks korda:D Olenemata sellest, et ma olin minu tavaline vasrtik bitch ja vastasin ausalt, kui küsiti mu arvamust ning avaldasin seda vahepeal ka küsimata, kui see oluline tundus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar