Viimased viis päeva on olnud hullumeelsed seoses bakatöö tähtajaga, mis oli eile õhtul. Mingi ime läbi jõudsin lausa kolm tundi varem punkti, kus enam ise kuidagi töö improve'ida ei osanud ja saatsingi ta ära. Nüüd jään kohtuotsust hirmuga ootama. Aga väga hea tunne on, et see on kaelast ära. Või noh... ma vähemalt loodan, et see on kaelast ära. Muidu on ikka tõsine kuri karjas. Ma olen selle töö kallal nii palju tunde pusinud ja ma ei saanud isegi oma vanaisa üheksakümnendale sünnipäevale pühapäeval minna ja ma ei saanud laupäeval ka Silmarõõmu sünnipäeva tõsiselt nautida ja ma imestan üldse, et ta on minuga nii kannatlik olnud. Leppinud sellega, et mul ei ole tema jaoks aega olnud, teinud mulle süüa ja samas käinud kikivarvukil, et mind mitte segada; toonud shokolaadi ja isegi bakatööga mind aidanud, sest vahel lihtsalt tulevad hetked, kui ma ei tundu endale enam piisavalt objektiivne või tark üksi jätkamiseks. Aitäh, kallis! Kõige eest. Aga vähemalt ma sain juba harjutada korralik kaasa olemist sünnipäeva pidu ette valmistades ja viimaseid detaile paika sättides ajal, kui temal oli juba kõigest kõrini, sest ta oli päev otsa poodide vahet jooksnud ja minu pärast mitmes poes käinud ekstra hambatikkude järel, sest nei ei olnud kusagil ja ma tahtsin neid õuna-juustu-viinamarja siile teha. Aga need olid üsna populaarsed ka:P
Neljapäev oli kõige rõvedam päev. Ma juba eelmine kord kirjutasin, et siis anti teada tähtaja ettepoole nihutamisest. Õnneks peale seda ma rohkem pisarateni ei jõudnud ka, aga närvid on tõsiselt pingul olnud. Eriti tore oli see, kui reede hommikul hakkasid haldusfirma tüübid meil kell seitse hommikul maja ees muru trimmerdama - kõlas nagu mootorsaega puude maha võtmine - ja see ei lõppenud ega lõppenud ja ma nägin aina kummalisemaid ja õudsemaid unenägusid ning ärkasin iga natukese aja tagant jälle müra peale. Seega oli üsna kehv öö. Kusjuures nad ei olnud trimmerdamisega lõpetanud ka veel viis tundi hiljem - kell kaksteist - kui ma kodust ära minema pidin. Huvitav kelle geniaalne lahendus see oli? Ma olen niigi hommikuti pahas tujus ja ma pole kindlasti selle poolest erand. Kas on tõesti vaja nii vara muru niita ja neid sadu ruutmeetreid, mis meie maja ette jäävad, trimmeriga? Ema väitis küll, et ta nägi seda nunnut traktorit ka, aga mina mitte ja mind ajab see mõte ikka veel närvi, kuigi täna on juba teisipäev.
Midagi väga põnevat vahepeal juhtunud ei ole. Üks mees ajab mind ikka veel närvi oma ettearvamatu käitumisega ja nii S kui musi paitavad mu ego nimetades mind käige kõigemaks. Mida on hiiglama tore kuulda. Muide, S käis korraks isegi Tallinnas, mis oli hästi tore.
Eile õhtul tegin enda peal inimkatseid. Ei soovita järgi teha. Kuna ma tavaliselt kofeiini sisaldavaid tooteid ei tarbi, siis energiajook tegelikult ka päästab, kui on vaja väga pikki ja pingelisi päevi üle elada. Nagu näiteks eelmise õlleka ajal, kui käisin päriselt ka tööl ja nüüd, kui bakatööd tegin. Aga mul jäi üks pudel üle ja eile õhtul oli meeletu janu ja ei midagi muud juua. Ema ütles, et joo ära. Mis see ikka teeb!? Ja ma jõingi. Ja oi kui lõbus oli hommikul poole viieni voodis keerutada. Kui ma lõpuks ärkasin, oli õues sama valge kui magama minnes. Päris spooky kogemus. Aga täna ma kavatsen üle tüki aja jälle Silmarõõmule aega pühendada. Ja mitte MSNis. Ja siis vaatab edasi päev korraga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar