Vahel ma mõtlen, et krdi kahju on, et Eesti kuulub monogaamsesse kultuuriruumi. Vähemalt enda kogemuse põhjal ei saa ma küll öelda, et mul olekski korraga tunded vaid ühe inimese vastu. Teate küll, millest või õigemini kellest ma räägin... aga samas petmist ma ei taluks ja ka kõrvalehüpetest etteinformeerimist vist taluda ei suudaks. Aga samas platoonilisel tasandil tundub elementaarne ja okei. Armastatakse ju ka oma sõpru ja vanemaid. Kahte inimest ei armasta kunagi ühtemoodi, nagu ei saa armatada kahe inimese juures ka täpselt samu asju. Ja nüüd mõtlengi, et kas see on minust vale ja halb? Et ma ei loobu ühe nimel kõigest ja kõigist? Kuigi see teine suudab mulle vaheldumisi tõestada, kui armas ta on ja kui tropp ta on. Ja kuigi see esimene suudab mind jätkuvalt panna end tundma ühena maailma õnnelikematest inimestest. Või vähemalt osalisena täiuslikust suhtest. Ja ma saan olla isegi egoistlik. Sest mina olen aus. Ei hoia end tagasi, kui miski ikka ei meeldi. Tema ei kurda kunagi millegi üle. Jätab mulle illusiooni, et ma olengi imeline. Ja mitte ainult tegude, vaid ka sõnadega. Ma olen täitsa kindel, et ma ei petaks teda. Liiga kallis inimene, et talle haiget teha. Eriti, kui saab ka mitte teha, kuna petmine ei ole paratamatus. Oeh... kuidas ma küll tahaksin, et ükskord asjad mu peas paika loksuksid ja ma maailma asjadest paremini aru saama hakkaksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar