Annan lihtsalt näite, mis töötas.
Täna on Silmarõõmu juubel.
Eile õhtul 23:40 murdsin tema juurde varuvõtmega sisse ja viskasin ta tema kodust välja.
Kaasa sai ta instruktsioonid kolme minutiga riidesse panna, otsida tükk paberit ja pliiats ning minna õue filosofeerima. Täpselt kirjanditeemat siinkohal ei avalikustaks:D Veel palusin tal oma sünnipäevaks tagasi tulla.
Samal ajal tegin tema kodus kergeid ümberkorraldusi: hea rahulik muusika, viirukid ja küünlad, uued shampapokaalid ja magus vahuvein ning muidugi ilus pesu ja ettevalmistused massaažiks.
Viieteist minutiga jõuab peaaegu valmis ja minu praak teda ei häirinud.
Võite ise ette kujutada, kuidas öö möödus pärast tema tagasitulekut. Tema tunnistas kohe, et juba olen rekordigraafikus:D
Päevane plaan: broneerida aeg kuu aega ette professionaalse kitarristi juures (ta mängib küll paaris hobi korras tehtavas bändis, aga õppinud pole mängimist kunagi - seega tahtsin anda talle võimaluse õppida ja mängida koos tõelise profiga ja mitte õpetajaga, vaid praktikuga)
Anda null äraarvamiseni viivat vihjet ja lasta tal õigel hetkel end lihtsalt sihtkohani jälitada.
Enne veel varastada ära tema akustiline kitarr.
Anda talle ülevaade toimuma hakkavast viis minutit enne õiget aega ja siis ta hüljata
Samal ajal valmistada ette piknik maasikate ja sulatatud shokolaadiga - kuna ilm oli kole ja hall, siis köögipõrandal. Oli ka eksootiline.
Veeta ülejäänud päev kaisus vedeledes ja magades ja vahepeal süües.
Kujutage nüüd ette, kui palju detaile sellise sünnipäeva jaoks paika panna on vaja. Unustasin mainida meist fotosuurenduse tegemist ja raamimist. Aga kogu vaev ja kulutused tasusid end täielikult ära ja nii mõnigi tuttav meesterahvas oli kade, et ma tema naine ei ole:D
Aga ma olen 364 päeva aastas eelkõige egoist ning sel ühel päeval on asjad tasakaalus. Tõestan ära, et olen midagi väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar