Eile juhtus üks naljakas asi.
Sõitsime KMiga bussiga poe poole, kui mingi blond chick paar pinki tagapool üritas lehvitades üsna meeleheitlikult mu tähelepanu võita. Ütles tere. Ütlesin vastu. Mul polnud õrna aimugi, kellega tegu. Väikse pausi järel küsis, kuhu me läheme. Vastasin, et poodi. Küsisin vastu. Tema ja laps tema süles pidid randa minema. Järgmise pausi järel küsis, kuidas pidu lõppes ja mis kell? Siis hakkas mu bluff läbi kukkuma, sest mul tõesti polnud õrna aimugi, mis peost jutt. Hakkasin kahtlustama, et äkki ta tunneb hoopis KMi, mitte mind ja mõtleb tema sünnipäeva. Aga ma ju olin tol päeval hoopis Tartus. Aga bluffisin edasi stiilis... ma ausalt ei tea. Tuli meie peatus. Ütlesin head aega. Tema vastas samaga. Ja SIIS mõtlesin vist välja, kes see oli. See oli mind juba väga häirima hakanud. Aga nüüdseks olen ma juba päris kindel, et kohtusime hoopis mu mehe sünnipäeval ja tema on mu mehe sõbra tüdruk. Ja me istusime temaga lausa tunde kõrvuti, mistõttu ma tean väga hästi, milline ta külje päelt välja näeb, aga otsepilt oli täielik blank. Sunnin Silmarõõmu kontrollima mu teooria õigsust. Nii piinlik olukord ikkagi. Tavaliselt mu nägudemälu on tõeliselt hea.
Aga eile oli muidu väga hea päev. Sain bakatöö köidetud ja cargotatud Tartusse poole tunniga. Siis tegin üle pika aja aega parajaks Humanas ja seekord isegi leidsin sealt midagi, mida ma hea meelega ise edasi kannaksin. Isegi päris mitu asja. Seejärel oli KM hästi huvitav ja lahe laps. Oli nõus proovima uusi toite ja käituma teiste lastega vastavalt üldtunnustatud kirjutamata reeglitele (tegi tüdrukule, kes talle kiigel hoogu tegi, vastu hoogu).
Siis oli tore õhtu Silmarõõmu kaisus ja lõpuks ometi sundisin teda endaga jalutama tulema mu kodukanti ja näitasin talle, kui ilus siin on:D Aga muideks, mul on üldse superkallim. Õhtu varem ma olin üsna laip ja siis ta tegi meile romantilise lõhnaküünaldega vanniõhtu ja terve aja lihtsalt silitas mind ja pärast seda jätkas silitamist voodis roosiõiega, mis oli päris lahe, kuigi originaalsusepunktid jäävad seekord andmata. Ka mina olen näinud filmi 40 päeva, 40 ööd. Aga armas on ta ikkagi. Erinevalt ühest teisest isasest.
Ma hakkan tõsiselt ära väsima ta mängudest ja sellest, kuidas it's always about him. Never about me. Eile kuulsin ühte laulu, mis jälle rääkinuks justkui meist. Tegelikult temaga seostangi kümneid laule. Sõnad olid midagi sellist: it's just that you're always keeping me down. Still I come back to you soon. Tuvastada ma seda kahjuks ei suutnud isegi google'i abiga. Aga ta tegi seda üks päev jälle. Avastasin, et ta on kolm viimast korda jätnudki mu vastust ootama ja igavusest lugesin ja kustutasin ühel õhtul vanu sõnumeid. Ja nägin paari, kus ta käskis mul mitte alla anda, kui ta jobu on jne. Ja siis saatsin talle sõnumi - minu poolt viimase seniks kuniks - andsin teada vihaga, et üks väheseid asju, milles ta püsiv on, ongi mulle haiget tegemine. Ja isegi sellise selge sõnumi peale tuli vastus sellest, kuidas hoopis talle haiget tehti. Füüsiliselt. Ja et happens. Ma tõesti imestan, kuidas ma ei muutu immuunseks tema tegude ja sõnade ja vaikimiste suhtes. See on ju lõputu ring. Võiks arvata, et kõik suhted arenevad edasi uutele levelitele või lõppevad, aga selle puhul ei ole kumbagi juhtunud ja ma ei jaksa enam. Vähemalt mitte sedasi. Annan praegu alla. Ma ei ütle, et igaveseks. Ei ole kindel, et olen nii tugev. Aga see jääbki viimaseks sõnumiks. Aga võib-olla oligi mul temalt vaja õppida raskete otsuste tegemist ja seda, et ma suudan väga palju üle elada. Huvitav, kas see on üks mu suurtest elu õppetundidest või on temaga midagi muud veel seotud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar