Meie elame sellises majas, millel on keegi haldur. Mingi pisike venekeelne mees, kes omaalgatusel midagi ei tee ja murega tema poole pöördudes sul kuskile mujale pöörduda käsib.
Eelmisel nädalal oli tema tegematajätmistest suurem jama. Keset päeva käisid siin mingid mehed ja vahetasid vist kõigi trepikodade välisuste lukud ära. Lahked mehed, nagu nad olid, tulid ja tõid nad ka igasse korterisse ühe võtme. Kusjuures siiani ei tea, miks see lukuvahetus üldse vajalik oli. Pigem ju elu ebamugavamaks tegev samm, sest varem oli meil kolme ust avav universaalvõti ja paari aastaga on sellest saanud kolm erinevat võtit. Ülitüütu.
Aga probleemidest siis... ei mingit eelinfot. Keset päeva, kui enamus inimesi - õnneks mina tol hetkel mitte - on tööl - tullakse ja vahetatakse ära ukselukk. Ja oleks siis, et iga korter saaks jälle paar võtit, aga saab ühe. Ning sedagi ei saa kätte, sest kui neid parasjagu kodus ei olnud, siis maandub võti postkastis ja silt korteriukse peal, millele aga ligi enam ei saa. Ja kui ka õnnestus võti isiklikult kätte saada, selgub varsti, et kuna tegu on juba koopiaga, siis ei saa sellest ka hästi rohkem koopiaid teha ja üldse on teine üks keeruline võtmeke.
Aga see pole veel kõik. Abiks tuli ka minu vähene vene keele oskus ning lukuvahetajate olematu eesti keel. Niisiis ühel hetkel lihtsalt tulid kaks meest ukse taha ja andsid mulle ühe võtme. Nende jutt oli minu jaoks üks arusaamatu mulin. Niisiis ütlesin "aitäh" ja oeltasin, et see avab hoiuruumi vms. Küll on hiljem aega katsetada. Varsti pärast seda pidin välja minema. Võtit muidugi kaasa ei võtnud, sest mida ma ikka hoiuruumi, kus me midagi enam ei hoia, võtmega teeksin? Välisukse snepriosa tundus käe all imelik ja siis välgatas, et hoopis see võti oli. Astusin uue teadmisega rõõmsasti uksest välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et oi krt. Ems tuleb varsti ja ei saa ju sisse. Peaksin ikka minema ja võtme ära tooma, et see talle siis kusagil kuidagi üle anda. Aga siis tulin blondiinidemaalt tagasi ja sain aru, et kui võti on toas, siis ei saa sellele ligi mitte ainult ema, vaid ka mina enam. Fun. Kujutage ette, et tulete töölt ja ootamatult ei saa OMA KOJU sisse.
Helistasin siis empsile ja rääkisin loo ära. Muud ma nagunii enam teha ei saanud ja erinevalt minust tunneb tema vähemalt naabrid näo järgi ära. Ehk mõni laseb siis sisse ka. Ja lasigi. Pärast seda kui oli mind veidi kirunud ühe hoopis marginaalsema asja pärast. Ja mina olin kaks päeva võtmevaba. Aga tegelikult ka... miks me sellele haldurile palka maksma peame? Ta ei tulnud ise kohalegi, rääkimata sellest, et oleks igasugused jamad juba eos ära lahendanud. Mitte, et see nii võimatu ülesanne olnud oleks. Aga jah...
Eelmisel nädalal oli tema tegematajätmistest suurem jama. Keset päeva käisid siin mingid mehed ja vahetasid vist kõigi trepikodade välisuste lukud ära. Lahked mehed, nagu nad olid, tulid ja tõid nad ka igasse korterisse ühe võtme. Kusjuures siiani ei tea, miks see lukuvahetus üldse vajalik oli. Pigem ju elu ebamugavamaks tegev samm, sest varem oli meil kolme ust avav universaalvõti ja paari aastaga on sellest saanud kolm erinevat võtit. Ülitüütu.
Aga probleemidest siis... ei mingit eelinfot. Keset päeva, kui enamus inimesi - õnneks mina tol hetkel mitte - on tööl - tullakse ja vahetatakse ära ukselukk. Ja oleks siis, et iga korter saaks jälle paar võtit, aga saab ühe. Ning sedagi ei saa kätte, sest kui neid parasjagu kodus ei olnud, siis maandub võti postkastis ja silt korteriukse peal, millele aga ligi enam ei saa. Ja kui ka õnnestus võti isiklikult kätte saada, selgub varsti, et kuna tegu on juba koopiaga, siis ei saa sellest ka hästi rohkem koopiaid teha ja üldse on teine üks keeruline võtmeke.
Aga see pole veel kõik. Abiks tuli ka minu vähene vene keele oskus ning lukuvahetajate olematu eesti keel. Niisiis ühel hetkel lihtsalt tulid kaks meest ukse taha ja andsid mulle ühe võtme. Nende jutt oli minu jaoks üks arusaamatu mulin. Niisiis ütlesin "aitäh" ja oeltasin, et see avab hoiuruumi vms. Küll on hiljem aega katsetada. Varsti pärast seda pidin välja minema. Võtit muidugi kaasa ei võtnud, sest mida ma ikka hoiuruumi, kus me midagi enam ei hoia, võtmega teeksin? Välisukse snepriosa tundus käe all imelik ja siis välgatas, et hoopis see võti oli. Astusin uue teadmisega rõõmsasti uksest välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et oi krt. Ems tuleb varsti ja ei saa ju sisse. Peaksin ikka minema ja võtme ära tooma, et see talle siis kusagil kuidagi üle anda. Aga siis tulin blondiinidemaalt tagasi ja sain aru, et kui võti on toas, siis ei saa sellele ligi mitte ainult ema, vaid ka mina enam. Fun. Kujutage ette, et tulete töölt ja ootamatult ei saa OMA KOJU sisse.
Helistasin siis empsile ja rääkisin loo ära. Muud ma nagunii enam teha ei saanud ja erinevalt minust tunneb tema vähemalt naabrid näo järgi ära. Ehk mõni laseb siis sisse ka. Ja lasigi. Pärast seda kui oli mind veidi kirunud ühe hoopis marginaalsema asja pärast. Ja mina olin kaks päeva võtmevaba. Aga tegelikult ka... miks me sellele haldurile palka maksma peame? Ta ei tulnud ise kohalegi, rääkimata sellest, et oleks igasugused jamad juba eos ära lahendanud. Mitte, et see nii võimatu ülesanne olnud oleks. Aga jah...
1 kommentaar:
Kurbnaljakas juhtum.
Sellele vene onule vaja vist mõni saatesari selga ässitada.
Midagi Võsapetsi või Kauavõib saate sarnast.
Ehk saab ka selgust mis alusel lukud vahetati.
Postita kommentaar