Vähemalt nii pidi see pealkiri algul välja nägema. Jah, vahel ma planeerin ette:D Aga see lugu ise ei tundunud veel valmis olevat. Ja kuigi ma põdesin, et vist jääbki kirjutamata, ol isee hea, sest nüüd on lool lõpp.
Ma olen üle aasta tahtnud taas verd andma minna, aga ei saa ega saa, sest mul ei ole kahte nii nohuvabanädalat kordagi olnud, et nina ka kinni ei oleks ja tegelikult verd loovutada tohiks. Aga viimasel ajal mind muudkui kutsutakse sinna. Küll saab veregrupispetsiifilisi sõnumeid, küll üldisi. Hiljuti, saanud sõnumi, et just minu verd vajatakse, juba jooksin verekeskuse poole, aga jäin kuus minutit hiljaks. Kuus minutit! Ja järgmine võimalus oleks olnud alles kolme päeva pärast. Nagu mu hetkeks lahtine nina nii kaua püsiks. Väga kahju oli.
Täna aga sain lausa kõne sealt, et neil on ikka väga hädasti minu abi vaja. Mõtlesin siis, et lähen vähemalt kohale. Eks siis nemad otsustavad, kas praagivad mu välja või mitte. Ja imekombel ei praakinud. Täiesti esimest korda käisin üksi. Ja tore oli. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus lõpuks see hea tegu ära teha. Kohe palju rohkem jõulutunne on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar