Šokiteraapiast

Täna on olnud väga huvitav päev. Aga seda ma saan peaaegu alati öelda, kui isaga kokku saanud olen.

Aga täna veetsime peaaegu terve päeva kahekesi. Ülejäänud tegelased tulid mängu ja lahkusid üsna kiirelt.

Aga täna sain ka mitmeid uusi tuttavaid.

Kõigepealt tehti mind tuttavaks isa elukaaslase pojaga, aga see oli nii korraks, et pean nüüd ausalt tunnistama - ei mäleta ta nägu enam:(

Ja siis läksime isaga mingisse ehituspoodi, kus tal tuttavad ees olid ja kus üldse väga lõbusad müüjad olid. Mul oli tore. Ja ma sain sealt oma profimutrivõtme ning kollased politseikinnud, mida mul vaja ei ole, aga no issi nii tahtis osta...:D Las teeb veidi oma puudujääke tasa. Mitte, et vaid raha välja käimine kaotatud aega tasa teeks. Aga las ta hellitab mind natuke. Ma usun, et olen selle ära teeninud.

Järgmine peatus oli vanaema kodu. Kuna seekord teadsin sellest käigust ette, siis sain tee pealt jõulutähe kaasa osta. Ma jumaldan neid lilli, aga peaaegu kunagi ei ole neid jõulude ajal meie kodus. Ema ei pea oluliseks ja tavaliselt on mul ammu enne pankrot, kui nende ostmiseni jõuan.

Ja vanaema juures oli väga tore. Ta tegi meile sooja teed ja sis rääkisime niisama vabas õhkkonnas juttu. Ja meil oli mõlemal tõeliselt hea meel kohtuda. Ta ütles, et olen alati külla oodatud isast sõltumata. Ja külaskäik lõppes meie esimese kallistusega. Tundus selline soe ja pehme, nagu peabki olema.

Ja siis läksime isa ja tema (eks)naise Tallinna koju, et see enne naise tulekut soojaks kütta. Niisiis mul oli eelis - teadsin, et ootab ees üks pingeline kohtumine, aga millegipärast ma väga ei närvitsenud.

Saime isaga tükk aega kahekesi seal teda oodata. Sain jälle palju uut infot. Sain ka veidi solvuda, et inimesed, kes oleksid saanud mind isa otsimisel aidata, on eelistanud vaikida, varjata ja otse valetada, et ei tea temast midagi. Muidugi vähemalt ühe maili ülelugemisel selgus, et ma siiski ei pea ühes lugupeetud mehes pettuma, sest ta tõesti rääkis mulle, mida teadis. Isa versioon muidugi kõlas nii, nagu nad oleksid omal ajal enam-vähem sukk ja saabas olnud. Mis on liialdus. ma juba tean, et liialdused ongi tema stiil. Aga korraks mõtlesin küll, et kumb mulle julmalt näkku valetab?

Aga edasi. Sain veel veidi pettuda. Sain teada, et ma polegi nii eriline. Isegi kui eriliseks olemine läbi kellegi sohilaps olemise ei ole just kõige auväärsem kategooria. Tänapäeval muidugi ei tähenda see eriti midagi. Aga mulle meeldis mõelda, et mina ja minu lugu, me oleme veidi erilisemad teistest. Aga pole me midagi. Isegi mitte selle pere raames. Isa rääkis nii muuseas, et ma ei ole ainuke. Pakun, et olen ainus, kes teab. Ja mu poolõed-vennad on juba minu olemasolust üsna shokis. Huvitav, kas nad läheksid hulluks, kui kuuleksid, et meid on veel? Et oleme üks suur ja kirju õnnelik/õnnetu perekond? Kui Hanno teaks, et ta pole isegi mitte esiklaps? Ja isa ei jõudnud oma teistest lastest rääkimisega täna isegi mitte lõpuni. Nii, et neid võib veel olla. Pakun, et minul ongi sellest uudisest veel kõige rohkem savi. Minu ainus huvi on, et ma nendega juhuslikult kohtudes nt verepilastuseni ei jõuaks. Kuigi samas, üsna irooniline ja huvitav oleks mu isa teiste hüljatud lastega kogemusi vahetada:D

Ja siis veel... isa ja vanaema ütlesid, et ma pean oma isale andeks andma kõik tema puudused, sest mu vanaema noore ja rumala emana triikis ta ajud sirgeks. Tegelikult ka. Ta pressis värskelt kootud mütsi lapse peas, sest paremat vormi ei olnud. Aga mu isa kirju minevik ja paljud kõrgelt kukkumised ehk seletavad ka üht-teist. Mitte, et ma teda napakaks peaks. Aga keskmiseks eestlaseks ka kindlasti mitte. Mis mulle enamuses meeldib. Ja täna selgus, et tõenäoliselt saame temaga edaspidi ka nt energiavahetusest rääkida. No kelle isa veel sellest teemast jagaks? Ja oleks nõus teda õpetama veidi?

Aga tagasi tänaste sündmuste juurde. Ühel hetkel ei olnud me enam kahekesi seal suures ja uhkes majas. Aga isa siiani ametliku naise asemel jooksis uksest sisse väike poiss, kes üldse algul minu poole vaadata ei märganud. Mul ühendas kohe ära, et see saab olla vaid mu vennapoeg. Oligi. Aga seekord me tuttavaks ei saanud. Õnnestus teineteist vaid korraks piiluda. Tema emaga meid küll tutvustati, sest ema järgnes kohe lapsele, aga ema oli nii külm kui külm minu vastu. Nad ei saa minu isaga läbi, ok, aga ta käitus nii, nagu ma oelks otseselt temale midagi halba teinud ja tema peaks olema seal suguvõsas üks vähestest, kellel ei tohiks minu olemasolu kohta mingit arvamust, veel vähem eelarvamusi minu isiksuse suhtes olla.

Ja see pole veel kõik... ootasin ,et khoe tuleb ka vend, aga sisse astus hoopis siiani nägematu õde oma mehega. Ta meenutas mulle täiega Hannahit välimuselt. Minust oli ta tükk maad lühem. Ja ta oli tore. Vähemalt esmamulje on selline. Tuli sõbralikult kätt suruma. Isa pani meid kõrvuti seisma. Minu meelest me oleme nagu siga ja kägu, aga isa nägi või kujutas ette mingeid sarnasusi. Võib-olla iseloom paistis läbi? Ja tema elukaaslane tundus ka tore. Nemad paistsid mõelmad rõõmustavat sele kõigi jaoks ootamatu kohtumise üle. Õemees küsis vaid, et kas mina olengi SEESAMA Maria?

Ja siis tulid Hanno ja tema ema. Tema ema vist nägi mind ja põgenes kohe kuskile peitu. Mina teda ei näinudki. Aga Hanno, erinevalt mu õest, oli seekord nii tsiviliseeritud vastupidiselt eelmise kohtumise ülevoolavusele. Tegi kohe hirmuga teleka lahti - mu isa on vist ainus peale mu missist kliendi, kellel on pooleteistmeetrise diameetriga teler - ja asus eesti sarju vaatama. Sest oh õudust, kui peaks veel selle võõra ja väiske õega rääkima hakkama. Kainena ei oska vist. Tüki aja pärast tuli klassikaline "kuidas läheb" küsimus, millele ta "hästist" pikemat vastust ei tahtnudki. Nii krampis oli kohe. Ma ei pea teda nüüd halvemaks inimeseks ega midagi. Lihtsalt imelik oli, et ainus, keda arvasin enda liitlaseks, käitus, nagu ma oleksin katk vms. Ja samas õde, kellest teadsin ette, et võib kõike oodata, oli soe ja sõbralik. Või oli see vaid hetkeline enesekontroll?

Mina jäin endasi nende imeilusasse avarasse elutuppa diivanile kössitama, külmunult teki sees, jalad tagumiku alla keeratud. Ja kõik teised peale venna tegid asja kööki. Justkui koondusid ühte kohta tundmatuse eest peitu. Ma oleksin oodanud kõike muud, aga mitte ignoreerimist. Seda see ju põhimõtteliselt oli. Ma oleksin oodanud salvamist. Või ülimat viisakust. Tseremoniaalset tutvumist. No kõigiga mul ei avanenudki võimalust tutvuda. Või noh... oleks avanenud, aga ei soovitud. Ja ma ei tahtnud emast mööda minna, et oma vennapojaga tuttavaks saada. Loodetavasti teinekord jõuab. Veidi teistsuguses õhkkonnas.

Aga mulle meeldis, et me keegi ei saanud selleks ette valmistuda. Vähemalt mitte konkreetselt. Läks nii, nagu minema pidi. Ei jõudnud ette närveerida. Sellegipoolest oli selline adrenaliinilaks, et käed värisesid. Küll mitte palju, aga siiski. Kohtumine jäi põgusaks, aga algus on tehtud. Ja sellest, et isa naine põgenes, saan ka aru. Tema jaoks on minu väljailmumine kindlasti kõige raskem. Otsene löök allapoole vööd. Aimatava nähtavaks muutumine. Nina alla hõõrumine omamoodi. Mis siis, et mina pole süüdi. See ju ei loe. Ma olen valus tagajärg. Ta võis ju teada, et isal on teisi, aga see ei tähenda, et see talle meeldis. Või et ta sellega ok oleks. Ja ma ei eeldagi, et meil temaga mingid suhted tekkima peaksid. Kuigi isa pani täna korraks ette, et paneb mu tema peakohale elama. Millise kodusõja see kaasa tooks!? Usun, et ta on isa kommete tõttu palju kannatanud. Isegi, kui see abielu vaid fiktiivne oli. Aga isa sõnul oli naine see, kes lahutust ei tahtnud. Minu meelest küll ilusa kodu ja laste nimel koos elamine õige ei ole. Lahutatud naine ei ole ju nii õudne olla!?

Aga täna sain veel veidi haiget. Esiteks, selgus, et mu isa ei mäletanud isegi minu nime. Seda ma ei taha analüüsima hakata. Siis, et ta ei saanudki kunagi kätte kirja, mida talle andmekaitses otsinguid alustades kirjutasin. No miks siis üldse pakkuda, et kirjuta - saadame edasi. Ja siis lõpetuseks, et asju veidi võrdsustada... andsin isale lugeda hoopis seda kirja, mille kolm aastat tagasi ta nimekaim kätte sai. Ka korral, kui proovisin teda leida.

Aga kuna me mõlemad oleme rahul tutvumisega, siis loodetavasti meie suhe jätkub ja ehk saan ka teistega paremini tuttavaks ja ehk ka hakkan hästi läbi saama? Õega ei paistagi asjad lootusetud. Kuigi ta siiani kohtumist vältinud on. Aga noh... eks näeme, kuidas meie lugu jätkub.