Ei ole enam nii suured. Vähemalt esinemise ja eriti mikritega esinemise koha pealt. Täna sai üle elatud teine kontsert ja mind ei häiri enam eriti ei see, et mul on isiklik mikker võimendamaks häält - see on isegi flattering - ega ka see, kui ma ennast ei kuule, sest kehamälu aitab kaasa õigesti laulmisele. Natuke vast pingutan reflektoorselt kõvema hääle tegemiseks, aga vist on enam-vähem paika saanud. Ja on ikka suur vahe, kas pead veel laval närvitsedes ka nootides orienteeruma või tunned lugusid piisavalt hästi, et peast laulda. Ja ma olen õppinud tundma tehnikat, seda kokku ja lahti pakkima ning hakkan vaikselt aru saama, miks neil, kes selles kooris juba vähemalt aasta laulnud on, üldse enam mingit esinemispalavikku pole. Kindlustunne eesootava osas annab tohutult juurde. Ja eelnevad kogemused. Ning kiitus.
Aga muidu olen ikka paranoikute kunn. Veel tuttavat publikut ei tahaks. Ja üleüldse liiga tihti on tunne, et äkki ma ei meeldi teistele. Mitte ainult kooris. Mis on tõenäoliselt paranoia. Miks ma ei peaks neile meeldima? Ma ei ole nii kole ja paha inimene ju ka. Ja mis siis ka oleks sellest, kui ma kellelegi ei meeldi? Mul on ju ümberringi päris palju inimesi, kellele väga meeldin. Jälle mingi lõvidevärk vist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar