Suur pidu seljataga

Paljude arvates kindlast poleks saanud seda suureks pidada, aga kui võtta arvsse kogu ettevalmistusele kulutatud aja, raha ja energia hulk, liita juurde ca 12 tundi väldanud pidu, ms mõningate jaoks jätkus ka pühapäevani ning lõpuks lisada fakt, et mu hääl on siiamaani täiesti ära, siis võib julgelt öelda, ethea pidu oli.

Mõnda märkimisväärset:

Milline tsaar ehitas St. Peterburgi talvepalee?

Riin: Aleksander.... SUUR!!!

:D

Lisaks sellele söön siiani jääke ja olen lõhki minemas sellest ülesöömisest.

Ahi sai kordvalt ära testitud ja ka üks pitsa ära gaasitatud sest noh... ma ei taha mõneks ajaks aiult gaasi peale jäänud ahju taassüüstamisel oma viimaste juustega riskida.

Ja sa kokku lepitud, et millalgi hakkame tegema muusikavideot. Bändi nimeks on Pervert, looks Pedifiilia ja üldine ettekujutus on isegi kostüümdie ja osaejate osas olemas:D Ask S:D

Ma loodan, et ka teistel oli tore. Mul küll oli. Kuigi ikka läks kõik nii kiireks, et minu plaanist ise süüa teha ei tulnud eriti midagi välja.

Ma lihtsalt pea seda ütlema

Mul on pesumasin nimega Cinderella:D

Ja mul on liblikas, kes elab lillevaasis. Või õigemini lillevaas, kus elab liblikas. Ja ma olen lausa sunnitud aina uusi lilli koju ostma, et see habras olend nälga ei sureks. Ning valvama teda, et ta õue ei lendaks, sest õues on ju väga külm. Tegelikult ta vist peas juba parematel jahimaadel olema, aga millegipärast näen teda juba üle nädala siin lendlemas. Ongi hea. Mulle rõõmuks ja mu vannitoaämblikule seltsiks.

Mina, kirjanik?

Mul on täna nii naljakas. No kohe on kõik nii naljakas. Kui mitte tavamõistes naljakas, siis veider-naljakas või halenaljakas vms.

Alustades sellest, kuidas ma käisin Tallnna Ülikoolis maad kuulamas ja selgus, et sealse bürokraatia tagajärjel ei ole mul võimalik õppida seda bakalaureuseeriala, milleks raudselt kvalifitseeritud olen, aga mul pidi olema üsna suur võimalus sama eriala magistrisse sisse saada. No kas pole halenaljakas? Minu meelest küll on. Aga kui ma sinna ka ei saa, siis hakkab küll ainult kurb.

Teine naljakas asi on see, et nüüd järsku saabki minust vist avaldatud kirjanik. Mitte blogija. Mitte ajakirjanik. Päris kirjanik. Seekord mitte küll ilukirjandus, mis mulle vist rohkem meeldiks, aga midagi väga südaelähedast.

Ma ei tea, kas olen siin rääkinud, et juba vist jaanuaris potsatas vastu ööd mu postkasti kiri, et mu kunagisest uurimustööst tahetakse teha raamat. Igatahes vahepeal on see mulle palju nalja valmistanud, aga vahetatud on vaid mõned kirjad ja ma ei võtnud seda väga tõsiselt. No kammoon. Kirjastajad ei tule ju ise sinu juurde alandlikult küsima, et kas nad võivad su kunagise tööga mässata ja selle raamatuks kokku panna. Ja isegi raha pakuvad teised. No aga täna hakkasid asjad liikuma või on tükk aega vist tegelikult minust sõltumata ja minu teadmata liikunud. Nüüd ehk saab projektile toetusrahad taha või kui ka ei saa, saame ikka hakkama. Ja ma nägin esimest kavandit. Ja ma muidugi tahan toimetada, sest ma olen ise vahepeal arenenud ja nüüd tundub see töö kohati lapsik ja naiivne. Oleks aja ta tõsisevaltvõetavaks muuta. Aga kõige lahedam on kasutada väljendit: minu toimetaja:D

Meie geniaalsuse või jaburuse tipp:D

then i'd have to have a big fancy party too
Roger ütleb:
yeah
just make sure your guests will not make too big of a mess
Mia ütleb:
i'm not afraid of that
only a bit because i have carpet everywhere
it has already tasted several kinds of wine
Roger ütleb:
ha ha ha
they should drink the wine not waste it on the carpet
Mia ütleb:
hey
carpet wants to drink too!

Roger ütleb:
you invite the carpet as well
ha ha ha
Mia ütleb:
and carpet is always welcome
and when you come you can brind your carpet along
so mine wouldn't be bored
Roger ütleb:
I have no carpet
ha ha ha
so I could not bring mine
Mia ütleb:
so you need to adopt one fast
Roger ütleb:
yeah
maybe I should apply for adoption of a carpet
Mia ütleb:
so it would get comfortable in your company before it is pushed into the big bad world
Roger ütleb:
a thirsty wine loving carpet
Mia ütleb:
a carpet needs a stabile home you know...
Roger ütleb:
I hope I will qualiy and they will let me adopt one
it will be tough
strict rules for adoption
Mia ütleb:
maybe you need a wife first?
i don't know if they give carpets to single parents
Roger ütleb:
yeah
Mia ütleb:
it isn't like a plant you know.... it isn't ok to kill a carpet
Roger ütleb:
that is true
stable relationship
Mia ütleb:
hey
Roger ütleb:
does a lover also count?
a guy
Mia ütleb:
i guess it does
carpet agencies are tolerant
no phobias
Roger ütleb:
I have heard of some strict carpet agencies though
Mia ütleb:
tell me all about them
Roger ütleb:
and I am a bit afraid to get a trouble maker carpet
a naughty carpet
that would not be good when I have to worry about my carpet all the time
Mia ütleb:
maybe you can make it into an angel carpet?
Roger ütleb:
well I am sure when my carpet will meet you, then it will find out what an angel is like
Mia ütleb:
i'm more worried about if it would agree to support me when i'm old or would it prefer it's biological parents
mine is a drunk, don't forget
Roger ütleb:
yeah
it would not be easy to handle a drunk carpet
I feel a bit bad for you
Mia ütleb:
maybe it will puke on itself?
Roger ütleb:
yeah
i heard that happened to carpets before
Mia ütleb:
i guess i must start limiting the quantities my carpet consumes
strict parenting
Roger ütleb:
lock the fridge
very strict
zero tolerance
Mia ütleb:
i think i should cover it with plastic every time i have guests
Roger ütleb:
yeah
because this way you do not seduce it
to be naughty and drink
Mia ütleb:
i wonder if it's capable of causing small earthquakes. why else everyone keeps dropping stuff on my carpet?
Roger ütleb:
probably
it get its way like that
make people dropping things on it
Mia ütleb:
oh
that mean carpet
it has tricked me already
no angel here
i guess that it's technically stealing
should i report to the police? tell on my carpet?
Roger ütleb:
to the carpet special forces
Mia ütleb:

Roger ütleb:
normal police can not handle that
too dangerous
Mia ütleb:
probably
Roger ütleb:
elite police unit

Pettumus vs viha

Olen täna palju mõelnud veel sellele, et pettunud on palju raskem olla kui vihane. Viha ju tuleb ja läheb ning möödub kiiresti. Aga tihti jääb pettumus. Ning sellest lahti saada on raskem. Andestada on raskem. See "andesta, et sulle pettumuse valmitasin" on ju täielik bullshit. Tavaline iroonitsemine. Ma küll ei tea, kuidas seda andestada. Ainult aeg ja paremate kogemuste lisandumine leevendab. Aga selle koha pealt ma ei oska teist põske pöörata. Ei oska ka mitte pettuda. Ideid?

Kiiksud

Kõik, kes mind veidi rohkem teavad, teavad ka, et mulle ei meeldi tavaline. Ja ma ise ei ole tavaline. Kuigi välimus ehk petaks ära. Suur pea välja arvatud:D

Ja mulle ei meeldi ka tavalisi kingitusi teha. Veel vähem siis raha kinkida.

Hetkel on mul ülesanne leida äge kingitus, mis oleks puidust, klaasist ja saja krooni ringis.

Algul tundus mission impossible. Siis meenusid kohe pildiraamid ja peeglid, aga no tõesti - kelleks te mind peate? Seal ei ole ju väljakutset.

Niisiis tuulasin täna ka veel surmväsinuna Kristiine keskuses, et leida midagi paremat. Kusjuures tegelikult vastavad üllatavalt paljud asjad neile tngimustele. Siiski see õige jäi leidmata. Aga teistele ideedeks... leidsin tingimustele vastavaid laternaid, säilituspurke, kellasid, termomeetreid jne. Mõttesse tulid vee teepakikarbid ja huvitavamad ehted. Ja ikkagi ostsin ühe ilusa pildiraami ka ära, aga ma juba tunnen, et mul endal on seda rohkem vaja. Mis siis, et kõik mu pildid on arvutis:D

Minu ökoloogilline jälg

Täna mul oli jälle uuel põhjusel hea meel oma värske kodu üle. Sest meie maja taga on neli erinevat prügkasti. See tavaline varia, papp, biojäätmed ja taara. Ma nii rõõmustasin, et ometi kord n veinipudelitega ka midagi teha ja viiimasel ajal on neid palju! Aga täna lugesin või noh... vaatlesin sel prügikastil olevaid pilte ja avastasin, et sinna võib kõike kuni mahlapakini toppida. Nüüd tekkis vaid küsimus, et kas õlipudelid jms on ka taara? Aga mul kulub ju meeletult tetrapakke mahla ja vahel ka jogurt/kefiiri näol. Nii tore, et neile on oma koht tekkinud. Nüüd peaks vaid välja mõtlema, kuidas mahutada kraanikausi alla veel vähemalt üks prügikast taarale. Seal on juba praegu tavalise, pesuvahendite ja igasuguste mõõdikute kõrval kitsas. Võib-olla õnnestuks paremini paigutada!? Aga ma olen nii rahul ja enesetunne on hea. Ükskõik, mida räägitakse sellest, kuidas tglt ikka kõik kokku ja põletamisele läheb.

Mina kokkan - usute?

Ma tõesti naudin seda uue elu algust.
Võimalust magada ja ärgata siis, kui tahan. Või noh... lähtuvalt kohutustest ikka ka. Aga ilma üllatuskohustteta.
Võimalust teha, mida ma tahan ja süüa, mida ma tahan. Jaosta mida a tahan.
Ja lõpuks ometi rahuldada mu pikaaegset isu osta sisustuskaupu, mida olen alati imetlenud ja mõelnud, et ühel päeval ma tahaksin neid oma koju.
Ja isegi ise söögi tegemist olen hakanud nautima.
Ja ka oma kodu koristamist. Täna ületasin iseg selle ultimate test'i ja käisin kummikindaga vetsupotis katlakivi ja rooste segu nühkimas, kuigi sad protsenti edu ei olnud.
Aga jah... söögi tegemisega on nii, et ma olen kahe nädalaga ohkem kokanud kui kahe viimaseaastaga. No peaaegu. Juba eksperimenteerin. Ja tegin eile isegi magustoitu. Ja reedel pannkooke. Ma isegi ei mäleta, millal viimati selliseid asju tegin. Ja avastan jälle, et ole suurepärane katse-eksitusmeetodi kokk. Ahju veel proovinud ei ole, sest mul pole ahjuvorme, aga nii tahaks. Juba küürisin ahju puhtaks. Ja üks mu lasteaiasõber on täiesti hämmingus sellest, sest ta kuulis, kuidas ma küürimisest rääkisin ja nüüd muudkui kordab: sina läksid ahju. Ja minu parandamine ei aita. Huvitav, kas ta kodus ka korrutab seda ja mida vanemad arvavad?:D

Aga jah... eile tegin wokrooga. Suutsin esimest korda riis keeta nii, et üldse põhja ei läinud. Ja juba teisel katsel. Samas suutsin üle kuumutada võid - ainet, mis peaks muidu aitama kõrvetamisest hoiduda. Ja seal wokis old veel katsetamiseks virsikud ja aanassid. Ja tahtsin ka india pähkleid, aga unustasin need kappi. Nii tunnen puudust pannikaanest. Kõik läheb nii ruttu külmaks ja koledaks, sest ma ei saa kuidagi kaitsta toitu pärast valmimist. Ja magustoiduks tegin kirjut koera. ainus koht, kus ma isegi marmelaadi söön. Ja see tuli superhea! Ma olen seda vaid korra varem lapsepõlves koos kokkamisfännist sõbrantsga teinud. Aga nii tahaks uuesti teha. Võib-olla järgmises reedeks. Jätkuvalt, ootan teid külla, kallid sõbrad!

Eeskujulikust teenindusest

Ja mitte ainult seepärast, et on hea teeninduse kuu!

Kõigepealt pean kiitma ühte Tele2 klienditeenindajat Rocca al Mare esindusest. Nimi oli Ange, kui ma ei eksi. Mulle väga meeldis, kui rahulikult ta kõigile mu küsimustele ühe nende toote kohta vastas ja ka küsimusteta orienteerus ta hästi oma töövaldkonnas. Au ja kiitus! Vabalt võiks Tele2 talle ka masu ajal preemiat maksta, sest taei ole mitte ainult müüja, vaid nende mainekujundaja.

Teiseks pean kiitma Starmani, kellega lõpuks interneti ja co leping sõlmisin. Kõik alates esimesest infotöötajast, kes mulle telefoni teel lahkelt infot jagas ja sobiva paketi leidis ning lõpetades paigaldajaga, olid tipptasemel. Mulle meeldis väga see, kuidas nad lubavad ise tagsi helistada ja helistavadki. Küll oli tilgaks meepotis see, kui tüüp, kellega lõpuks lepingut sõlmima hakkasin, ei helistanud mulle lubatud ajal tagasi, aga lepin sai sõlmitud ühe teise töötaja abiga ja see esimene helistas mulle üle, et kontrollida, kas kõik on ikka hästi ja tuletada meelde, millal võin paigaldajat oodata. Sain veel hiljem ka sõnumi paigalduse aja kohta. Ning täitsa šokk oli, kui paigaldaja jõudis kohale kokku lepitud ajavahemiku esimestel minutitel. Enamasti ju jõuavad igasugused töömehed täiesti suvalisel hetkel, olenemata kokku lepitust. Piinlik oli see, et mina jäin töö tõttu veidi hiljaks, aga ka selle peale ei saanud printsist konn ega töömehest kuri kliendteenindaja. Seega olen hetkel Starmaniga väga rahul.

Kolmandaks pean kiitma isa sõbrast elektrikku, kellega eile tunde veetsin. Kõigepealt käis ta ruume üle vaatamas ja meie soove kuulamas. Siis tuli tööd tegema samuti kokkulepitud ajal. Või õigemini jäi jutt, et teisipäeval või kolmapäeval oleks hea ja ma lõpetan töö kell kahest. Niisiis sain teisipäeval mõni minut pärast kahte kõne, et ta tuleks nüüd tööle, kui mulle sobib. Sobis küll. Lausa nii hästi, et andsn kogu oma raha talle ära. Kergelt tulnud, kergelt läinud.

Igatahes, mulle väga meeldis, kuidas ta oma tööd tegi. Iga puurimise järel või isegi puurimise ajal suristas ta samaaegselt tolmuimejaga ja ka kapi tagant, kust puru ei paistaks. Kõik jäi kohe puhtaks ja korralikuks. Lisaks teab ja kasutab ta sõnu palun ja tänan. Ja uksuge või mitte - ta aitas mul isegi ühte mutrit kinni keerata ja aknaid pesta:D Ei tea, kas ta kardab mu isa või ongi selline super töömees!? :D Kahjuks ei tea ma tema nime:( Muide teeks korralikult reklaami. Selliseid töömehi pole ju palju.

Heal lapsel mitu nime jne

Kindlasti olen enne ka rääkinud sellest, kuida mu nimi mu pisikestele sõpradele raskusi valmistab ja milliseid versioone sellest levima hakanud on. Mia tuleb väga loomulikult, Ia ja Ias ka. Viimase nädala parimad on aga tädi emme ja siis konkreetset mind ema nimega kutsumine. Kusjuures teisi kutsutakse õige nimega. Mina olen ikka emme või tädi või mõni neist nimelühenditest.

Aga muidu... tänaon esimene päev, mil saan oma kodus vedeleda. Lubasin küll minna peretuttava last hoidma, aga otsustasime selle edasi lükata, sest mul on jälle ja liiga tugev nohu. Ja nii ma siis üritangi siin hoopis mitme nädala jagu sarjadega järjele jõuda ja kaklen Temaga minu jaoks nii iseenesest mõistetavate asjade üle ja talle ei jõua üldse kohale.

Ja eile oli ka päris tore päev. Ema ja Peedu käisid ametlikult külas esimest korda. Ja seejärel olin kutsutud Sirli sünnipäevale, kus oli samuti täitsa tore. Üsna kummline oli üle mitme aasta Andut näha. Avastasin, et ei mäleta enam nende sõprade nimesidki, nägudest rääkimata. No muidugi paljusid ikka mäletan ka, aga hakkan aru saama, et kõiki ei saagi kunagi mäletada ja ei ole mõtet solvuda, kui ise tunnen kellegi ära ja tema mind ei mäleta. Targem on end lihtsalt meelde tuletada siis, sest ega ma isegi kõiki meees pidada enam ei suuda. Selleks olen oma elu jooksul kohtunud juba liiga paljude inimestega ja tõesti aju selekteerib, kellega tõenäoliselt ka hiljem tegemst teen ja seega mäletama peaks ning ka erilisemad karakterid jäävad meelde. Kahjuks aga paljud jäävad vaid osaliselt. Eile kusjuures kahtlesin, kas Incu emagi mind enam mäletab, aga kohe kutsus nimepidi. See on ju alati selline kahtlane teema, palju sõprade sõbrad või vanemad sinust teavad. Ei tea ju, kas üldse oled kunagi jututeemaks. Aga muidu täitsa tore oli neid kõiki näha. Suutsime isegi Anduga normaalselt suhelda. Nagu midagi poleks olnudki. Nagu kaks vana tuttavat oleks üle pika aja kohtunud. Mitte nagu headest sõpradest oleks paariks aastaks võõrad saanud järsku.

Ja noh... see artkkel ilmus ka lõpuks eelmsel nädalal. Ja nagu oligi arvata, kuigi see oli vägagi ilus ja aus - kuigi sisse läks mustand millegipärast - on osa inimesi sellepärast närvis. No las nad siis olla. Neil on olnud peaaegu aasta aega mõttega minust harjuda. Mina ei ole midagi valesti teinud ega kavatsegi end süüdi tunda, et rääkisin ära oma loo. Seda küll ilustati veidi liiga palju, aga see ei ole oluline. Kui kellelgi on sellega probleem, siis see on nende probleem, mitte minu oma. Eriti kuna see saab olla peamiselt vaid pseudoprobleem. Probleem oleks ehk siis, kui artiklis oleksid nimed ja näod, aga on vaid minu oma ja paar ekslikult välja toodud kaugemat sugulast, keda minu pihtimus küll kuidagi mõjutada ei tohiks. Aga nüüd on selle teemaga punkt.

Elu ilma internetita

ehk mis vahepeal veel juhtunud on.

Riin küsis just, et kuidas mul läheb. Ja parim kokkuvõte ong vist, et väga pankrotiselt, aga õnnelikult. Sest nii ongi. Annika kasutas juhust ja tõeliselt nautis mulle koduasjade ostmist. Muidugi minu raha eest. Talle jäi shoppamiselõbu. Ja on tulnud ka kõvasti tehnikat osta. Mul on nüüd isiklik kasutatud pesumasin, mis küll esimese raksuga mu riided krõbedaks ja sokid auguliseks pesi, aga ma ei välista, et see mu oma süü oli. Võib-olla piisaks vaid loputusvedelikust ja üleüldse mul pole ju aimugi, milline puhas pesu ilma kuivatist läbi käimata olema peab. Mul on ka triikraud ja väidetavalt väga tegija tolmuimeja, mis pealegi peaaegu tuttuus. Nüüd on veel tarvis vaid mikrouuni. Ja kaks varianti - kas toon ära oma teleka Tartust Kati käest või pean ostma uue, sest siinne kahekümneaastane soojeneb juba pool tundi, on tõeliselt udune ja näitab mulle kinni makstud seitsmekümnest üheksat kanait. Yay, eks. Ehk Peedu toob telepulga ruttu tagasi.

Ja siis lisaks sellele käis mul teisipäeval isa külas. Lootsin, et ta aitab ära teha sellised pisiparandused, aga ta on ju maksimalist ja hakkas kohe koos Raunoga siin lammutama ja lammutamise käigus purunes ka üht-teist planeerimatut. Ning tema tahaks ikka kohe põhjalikult remonti teha, mille vastu mul ei ole midagi,aga ma kardan, et me teeme seda kellelegi teisele ja ma ise ei saagi selle tulemust kuigi kaua nautida. Ainult töö kinni maksta. Veel ei julge ka omanikule vihjata, et ta remondikulusid kompenseeriks. Kartsin isegi remondi tegemise loa küsimist. Muideks, selle korteri puhul selgus, et mööblit liigutada ei tohi, sest see on väga illusioone purustav. Kujutage ette pealtnäha puhast korterit, mida pole kunagi mööbli tagant renoveeritud ega puhastatud. Ja nüüd kujutage ette ikka palju aastaid puhastamata kraanikausikapi ligipääsmatuid külgi. Ja kõike, mis seal küljes kasvas. Eile küürisin jälle tunde. Need mitmed küürimise, mööbeldamise ja ekstreemspordipäevad on ikka täiesti laastavalt mu kätele ja küüntele mõjunud.

Igatahes nüüd on suurejooneline plaan teha korda köögi vaibaga kaetud ebatasane põrand, värvida üle sealsed seinad ja lagi, veidi parandada õnneks olemasoleva värviga elutoa seina; lisada mõned seinaliistud, vahetada jupphaaval välja valgustid ja mööbel - õnneks isal on kusagil lõputud varud, mistõttu on mulle juba siia jõudnud imeilus väike laud ja neli küll vana, aga suhteliselt ilusat tooli. Kõik sai tegelikult hoopis alguse sellest, et palusin isal köögikapi ukse hingi pingutada, sest üks uks oli ripakil. Siis selgus, et seda hinge ei saa parandada ja ostetud uutest oli üks parandamatult kõver, misjärel otsustasid mehed kahekesi hetkel, kui mind polnud, kapiuksed üldse eest ära võtta. Ja seejärel hakati mulle survet avaldama, et me selle kapi üldse maha võtaks, sest väidetavalt rikub gaas nagunii kapi kohe ära ja gaasipliidi kohal ei tohi kappi ollagi. Andsin pärast mõningast vaidlemist alla. Pealegi õhupuhasti vastu pole mul mitte midagi. Isegi olen väga poolt, sest ma ei taha, et minu köök kleepuks gaasiselt. No igatahes kapi mahavõtmise järel selgus, et selle tagant on jäetud seinad muidugi värvimata, mis tähendab, et tuleb ju kogu köök üle värvida ja lagi pidi ka gaasist must olema. Lisaks sellele ei tööta mu gaasiboiler väga korralikult ja isa lubas vaadata ehk leiutab mulle siia hoopis elektriboileri, aga homme tuleb mingi professionaalne gaasimees asja uurima. Täna käis isa elektrimees, sest pistikuid on vanas veneaegses majas kokku kuus. Kuus tükki nelja ruumi peale, vannitoas ei ühtegi. Hullumeelne ju tänapäeva elektrilises maailmas. Järgmisel nädalal hakkame siis neid paigaldama ja veidi juhtmeid ringi vedama. Kui elektrimees küsis, kas kõigel sellel on üldse mõtet nii lühikese üürilepinguga, aga ma küsisin vastu, et kas ta on mu isaga kohtunud ja siis tal rohkem pretensioone ei olnud või vähemalt välja ta neid ei näidanud.

Niisiis, kui köök on maast laeni ära lammutatud ja korda tehtud, siis on vaid pisitööd ning mulle päris oma mööbli hankimine ning vana ära viimine. Kuigi hetkel ma parem ei mõtle, mida kõige selle kraamiga peale hakata, kui ma siiski peaksin mõneks ajaks Eestist lahkuma. Ja ma ei taha enam kiirustada. Kõik kiireloomuline ning suur osa soovitavastki on nüüd olemas ja oma koju või ka mitmesse tulevasse koju tahan ma jupphaaval väärtust kokku koguda. Ja see variant meeldb mu pangaarvele ka rohkem.

Niisiis... nüüd võite vaikselt hakata soolaleivale tulema. Mõned on juba käinud ja näinud, aga enamus neist on siin tööle pandud. Jalad seinal on siin istuda saanud vaid Reijo, kes alles eile õhtul tuli. Eks ma saadan kutseid.

Minu elu uus periood - 7.3.2010

Otsimine

Kell hakkab üks saama ja ma ikka veel ei maga. Kuigi haigutasin juba mitmeid tunde tagasi, on uni nüüd, kui olen lõpuks jõudnud voodisse, järsku täiesti kadunud. Seetõttu kirjutangi hetkel hoopis Notepad'i oma postitust, kuigi tean, et pean juba viie tunni pärast ärkama ja Tapa rongile liikuma, et seal isaga kelgutama minna. HUllumeelne.

HUllumeelne ongi sõna, mis kõige paremini iseloomustab viimast nädalat. Kõik sai algusel esmaspäeval... või tegelikult... kes enam mäletabki, millal tekkis idee. Tõenäoliselt esimesi kordi kusagil varateismelisena emaga tõsiselt tülitsedes, aga kui läksin juba ülikooli, siis olin kindel, et pärast lõpetamist ma küll ema koju tagasi kolida ei taha. Ometi ei lähe kõik asjad alati päris nii, nagu unistatakse. Aga unistada võib ikka, sest kui ei julge unistada, siis ei ole lootustki, et unistustest kunagi reaalsus saab, eks!?


Niisiis... esmaspäeval tekkis väga kontreetne kavatsus hakata omale korterit otsima ja seekord tõsiselt. Tahtsin juba teisipäeval maaklereid läbi helistama hakata ja lootsin, et ema on sel ajal tööl, sest üsna imelik oleks olnud seda teha tema kõrval ja ma ei taha mõeldagi, kui palju ta siis sellesse sekkunud oleks, Emme, ma armastan sind, aga lase mul ise olla ja hingata vahepeal ka. Aga kahjuks tal oli vaba päev ja me jõudsime koju viieminutilise vahega. Ei ajanud üldse närvi, mkm! Niisiis lükkus otsimine ja helistamine kolmapäevale.

Ma valisim välja vist seitse korterit, mis tundusid talutavad. Kõige ideaalsem variant tundus olevat mu enda vanal kodutänaval, aga siis lähemal vaatlusel selgus, et ei tekstist ega piltidelt ei leia infot pesemisvõimaluste kohta. Ilusti peidetud puudus oli, Kahjuks miski, milleta ma enam hakkama saada ei kavatse. Minu päris esimene talutav variant oligi see, kust praegu ilma Office'i ja internetita oma uut postitust toksin. Kuulutus oli sisestatud päev varem ning infot oli seal erinevalt tavalistest kirjanditest pooltest rida pluss imelikud fotod. Ometi tundus, et asi väärib lähemalt uurimist.

Niisiis helistasingi maakleritele. Oi, kuidas enne seda adrenaliin möllama hakkas. Lausa kätevärinani ja ma olin enda peale nii pahane, et mis mõttes!? Ega see mul esimene kord ei ole mõnele maaklerile helistada. Hetkel peaks ju maakler olema madalam kui muru ning klient kuningas ja ma olen pidanud ikka palju tähtsamate inimestega suhtlema, kui mõni kinnisvaramaakler. Niisiis leppisin neljapäevaks pooletunniste vahedega kokku kolme korteri külastamise.

Võiks arvata, et majandussurutise ajal lähevad sellised asjad ülimalt sujuvalt, aga mida mina ka tean eks? Esimene maakler oli täiesti hämmingus, et tema kuulutuses oli üleval selline info, nagu oli. Üsna imelik on kuulda maakleri suust väljendeid " tõsi ka vä" ja "imelik". (Tubasid oli kirjas reaalsest üks rohkem.) Teine maakler ehmatas kliendi kõne peale nii ära, et tema suust hakkas läbisegi kolmes keeles sõnu tulema. "Jeeess, jeeess" ja "posvonit pjatd minut" olid minu jaoks siiski piisavalt arusaadavad ja siis visati toru ära. Tagasi helistas hoopis keegi teine. Tõenäoliselt korteriomanik. Kolmas maakler, pean tunnistama, mulle jutu põhjal meeldis. Ta suutis minuga rääkida hoolimata vene nimest selges eesi keeles, oli viisakas, seletas asju ausalt, aga positiivses võtmes ja oli samuti nõus järgmisel päeval mulle sobival kellaajal korterit näitama.

Neljapäev nägi välja nii, et umbes tund enne esimest kohtumist, sain maaklerilt kõne, kes ta iseenesest mõistetavalt lausus, et saabub viisteist minutit kokkulepitust hiljem. No tore tore! Ma pidin ju juba poole tunni pärast mujal olema. Ta siis lubas pingutada, et täpselt jõuda, aga asi päädis sellega, et mõni minuy pärast kokku lepitud kohtumisaega, kui olin juba teinud kõik endast oleneva, et järgmist kohtumist edasi nihutada, sain kõne, et ta siiski ei jõua nii pea liiklusolude tõttu ja et kas ma saaksin kuskil soojas olla. Leppisime kokku, et tulen hiljem tagasi. Maakler/omanik number 2 oli samaj ajal kättesaamatu, nii et mul ei olnud aimugi, mis kell me siiski kohtume ja mul oli ajaauk tekkinud. Sain sel ajal eks-Silmarõõmule kolmanda versiooni omakootud mütsist üle anda ja siis ta luusis minuga linna peal ning tuli ka kaasa neid maju üle vaatama. Maakler number kolm aga, naljatilk, saatis mulle kusagil ka poolteist tundi enne kohtumisaega sõnumi, et täna siiski ei saa ja homme on valida kahe (mulle ebamugava) aja vahel.

Leidmine
Kuna ma teise korteri omanikku kätte ei saanud ja kell oli juba väga palju, siis keerasin otsa ringi ja hakkasin tagasi esimese korteri poole jalutama. Vahepeal jõudsid helistada nii esimene maakler kui see omanik ja mõlemad huvi tunda, kus ma olen. Esimesele lubasin varsti seal olla ja teise saatsin pikalt, aga et ta sellest ikka aru saaks, tuli temaga veidi hiljem veel teinegi kõne maha pidada. Kuigi ta tundus esimese vestluse ajal väga tore, hakkas mulle aina enam tunduma, et ta ei jaga üldse matsu, mis rääkis selgesti tema kahjuks, sest tema korteri juures ei olnud nagunii parkimist ka. Teistel oli. Aga ju saatus tahtis nii, et ma jõuaksin kindlasti ainult esimesse.

Ja see meeldis mulle. Ta ei tundunud üldse see, mis mulle piltidelt meelde jäänud oli. Aga ta oli armas ja puhas, nõuka-aegsest mööblist hoolimata. ma nägin temas potentsiaali. Niisiis tegin endale sobiva hinnapakkumise, saime telefoni teel omaniku nõusoleku ja mina kui esimene korterit näinud potentsiaalne klient maksin käsiraha ära.
Oi kui hea meel mul sel õhtul oli. Ma teadsin, et üsna tõenäoliselt on mul olemas oma kodu, mis on igati ilus ja avar ja valge ja hea ning kõigele lisaks minu jaoks suurepärases kohas. Lähedas on pood, meri, hobused, minu töökoht ja transport pea kõigis suundades. Mõista, mõista, kus ma elan:D

Reedel sõlmisimegi lepingu, mängisime veel kord lolli kinnitades hinda ja maakler tõestas veelkord, et temale makstud kaks tonni on selge liig, sest ta lubab endale luksust mitte teada isegi tema vahendatava elamispinna aadressi. How lame is that? Sain kohe kätte ka võtmed ja alates laupäevast oli mul ka lepingujärgselt oma kodu.

Kodustamine
Juhhuu! Alates 6. märtsist kaks tuhat kümme on mul oma kodu. Küll üüritud, aga ka seda tänu sellele, et minust eelmised alustasid samuti uut etappi oma elus oma isiklikus kodus. Ja see on suur suur asi minu jaoks.
Minu esimene samm oli jalutuskäik Selverisse laadapäevadele, sest olenemata näilisest puhtusest, tahtsin siit kõik võõra välja küürida. Mulle pidi külla tulema ka sõber Aivar, kellega ka lõpuks suurte raskuste järel kohtusime - mul sai telefon tühjaks ja ema nagunii ei teadnud, kus ma olen. Ei tahtnud talle seda hirmuäratavat juttu rääkida enne, kui leping sõlmitud, sest polnud ju võimalik olemasolevatest kogemustest tuletada tema reaktsiooni. Olin kõigeks valmis. Niisiis... Selverisse minnes mõtlesin, et on tõeliselt hea, et vähemalt üks kord on laadapäevad õigel ajal ja kõik see pudi-padi, mida nad odavaks lasevad ja mida kunagi vaja ei lähe, on üks kord ka vajalik ning ma saan ta kätte inimliku hinnaga. On ju tore puhastusvahendeid osta kümme-viistest-kakskümmend viis krooni tükk. Otsa veel mõned hügieenitargeb ja potid-pannid ning ikkagi sain kolme hiigelsuure kilekotiga käe otsas koju tassida ligi tonni eest kaupa. See kuu tuleb ikka väga vaeselt hakkama saada, sest ka täna kulus umbes sama palju täiendavale stuffile. Kui eilne õhtu möödus küürides ja seejärel ema informeerides ning koos kappe laastades, siis täna ärkasin ilma kellata juba enne üheksat. Usute ka või? Ning siis algas põhipakkimine. Kui kõik minu asjad suurtesse kilekottidesse, veidi väiksematesse ja ka karpidesse panna, siis tundub, et nende transportimiseks oleks vaja veoautot. Tõeliselt hea, et mul mööblit ei ole. Ometi sai kõik ära viidud kahe autoga ning teise peale mahtus ka neli inimest. Teoreetiliselt siis oleks võinud ka ühe autoga kolida, kui oleks selline automaatpiloodil auto, mis ise end ühes tükis punktist A punkti B toimetaks. Muideks, ema reaktsioon oli väga positiivne ja ta tegi kohe oma plaanid ümber vastu ööd, et tulla appi kolima. Minu plaan nägi küll ette, et tema näeb kõike siis, kui kodu on puhas ja korras ning asjad lahti pakitud, aga talle see ei sobinud. Ja isegi pärast eilset põhiküürimist, leidis ta siit kohe kohti ning asju, millega ta rahul polnud. Kahjuks ei näinud ma tema esmareaktsiooni ega kuulnud kommentaare, sest mina tassisin sel hetkel veel asju tuppa. Siinkohal pean suurt tänu avaldama Aivarile, kes tuli taas appi ja tassis tuppa lõviosa minu kraamist, kaasaarvatud need rasked kotid, mida ma vaid meetrikaupa nihutasin. Aitäh ka Veikole, Annile ja väikevennale ning ka Raunole! Ilma teieta oleks see kik mul vist terve nädala võtnud, aga nüüd on nii, et absoluutselt kõik on lahti pakitud ja enamus vajalikust ka olemas. Suuremad ostud lihtsalt peavad jääma veidi kaugemasse tulevikku.

See uus algus on olnud väga killurohke. Kõigepealt kallutasime koos omenikest vanapaari meespoolega köögikapist kõik nõud välja, sest ma tõesti ei teanudnud, et seal midagi on ja ei tea, kas temagi teadis. Muideks, nad on selline tore armsasti nääklev paar, kus mees tahab mees olla ja siis naine on täiega see kael. Ja tänase õhtu lõpetas Aivar ühe minu shampapokaali killustamisega. Miks need varred küll nii kergesti purunevad? Aga see selleks. Ma olen saanud viimaks osta nii palju asju oma koju ja te ei tea, kui kaua ma olen seda igatsenud. Mul ei olnud seda võimalust ju ka Tartusse kolides, sest Kats ja ta ema olid üliagarad ja enne kui ma jõudsin üldse arvamust avaldada, oli kõik ostetud. Nüüd aga on hoopis teistmoodi ja ma ei lase ka enda emal siin väga palju kaasa rääkida. See on minu kodu ja kui ma tahan ilusaid tasse, siis ma ostan need. Ka siis, kui see tähendab, et ma söön paar päeva paljaid makarone. Ja see mõte on minu jaoks ikka üsna vastik.

Ahjaa... kas te teate, mis olid esimesed toiduained minu elamises?:D Ma olen selline tüdruk, kelle kodus on sool, suhkur ja pakk makarontsikuid; täna lisandusid emakodust ka teepakid, õli ja vahuvein (lisaks eilsele Aivari toodud roosale poolikule veinile). Ja ma pean aitäh ütlema emale samuti varustamise, kolimise ning muidugi söögi stardipaketi muretsemise eest! Aitäh! Emme ostis mulle täna piima, kefiiri, leiba, saia, juustu, sinki, mahla, võid, mune ja kaks kohupiimakreemi. Ning lisaks veel kolijatekambale kräsupea kooki ja pitsat. Jah, jällegi olen oma paastuajatingimusi rikkunud, aga püüan edaspidi olla parem. Praegu tõesti oli põhjust tähistada.

Terve tänase päeva siis pakkisime asju ühes kohas kokku ning teises lahti, kusjuures mul on tohutult suur sektsioonkapp ja sain selle ikkagi peaaegu täis. Emal jälle peaks nüüd tõeliselt palju tühja ruumi olema. Ja õhtu veetsime erinevate mängude seltsis, sest netti mul pole, üks kõlarite juhe on jäänud kes teab, kuhu ning telerit ma ka siin käivitada ei oska. Viimane aga polegi väga oluline. Internetitus aga ajab juba praegu, esimesel õhtul hulluks. Teine jama on see, et kerge keelebarjääri tõttu omanikuga, ei saa ma veel lubatud pesumasinat umbes kaks kuud ja siis ka võib-olla. Samas seda osta oleks praegu ülinõme, sest ma ei tea ju, kuhu elu mind viib ja pesumasinat seljas kaasa ei tassi. Ning ma suutsin eilsel pesuvahendite shoppingul juba suured pakid pulbrit ning pesuloputusvahendit kassalindile laduda ning alles siis tapiasin ära, et pesumasin on mul ainult minu fantaasias. Selleks ajaks aga oli juba piiksutajast läbi käinud kaheliitrine Vanish. Oh seda rõõmu, kui asjade jala koju tirimiseks läks! ostsin raske ja kasutu asja!aasimajandust tundma, kuulan võõraid hääli nagu mingi kergelt veesulinat pakkuv toru mu vooi kõrval ja öösel millegpärast tohutult lõhkuv kell. Rääkimata harjumatuks muutunud liiklusmürast ja gaasimajandusest, mllest ma midagi ei jaga. Aga varsti hakkan loodetavasti nii sellest kui arvemajandusest jagama.

Nii, sõbrad. Üks asi veel ja siis proovin tuttu minna. Kell hakkab juba kaks ka saama. Siia tuleb nimekiri veel minu fantaasiamaailmas figureerivatest vajalikest asjadest. Ehk tulete soolaleivale ja ühtlasi aitate!?:)
Lillevaasid
Hambaharja tops
Mikrouun
Vannitoa peegelkapp
Elektriradiaator (et kui mul on külm nagu arusaamatult täna öösel, muidu praeb ja aknad lahti kogu aeg)
Võib-olla siiski veidi uuem kui kahekümneaastane teler?
Triikimislaud
Raha, RAHA, RAHA!

Aga hetkel lõpetan. Olen õnnejunn edasi:)

Suured sammud, suuuuuuuuuuuuuuuuured sammud

Millalgi lähipäevil räägin ka lähemalt, aga veel hoian hinge kinni, et kõik siiski hästi läheks.

Vahepealsest nii palju, et mul ei tule see kannatusaeg ja antud lubaduste pidamine üldse välja. Ikka suutsin shopata ja lisaks sellele, et shoksi läheb tohutus koguses, satub ikka vahel sekka muud ka. Suuresti süüdistan ema, kes on hakanud jälle kooke koju ostma.

Ja siis tahaks veel vinguda selle üle, kui solvunud ma olen, et üks mu parim sõbranna on muutunud mu jaoks kättesaadamatuks:(

Linnufoobia

Ma ei saa enam aru, kuidas kõik, kes on kasvõi korra näinud Hitchcock'i "Linde", ei ehmata siiani suure koguse lindude peale.

Mina küll kardan neid. Ja ei mäleta, kas reedel või laupäeval sai mu hirm jälle hoogu juurde. Olin Tartus Riinu juures, vaatasime Idol'it ja otse meie pea kohalt lendasid üle meeletud mustade lindude parved. Parasjagu õudusttekitavalt hämar aeg oli ka. Ja Riin elab üheksakordse maja kaheksandal korrusel, mis tähendab, et linnud vist tegidki vahemaandusi seal katusel.

Iga kord, kui linnud jälle meie suunas liikusid, tõmbusin ma aknast eemale. Ja ka siis, kui neid palju korraga lahkus, hakkasin närviliselt ringi vaatama ja imelikke hääli kuuldavale tooma. Riinul oli naljakas. Mul mitte. Kontsert keset õudukat.

Ja üldse... kuhu nad kõik läksid ja miks nad nagu segased kord ühes, siis jälle teises suunas lendasid? Kas Eesti on neil mingi vahemaandumise koht või? Ja miks nad siis mõnda mõnusama kliimaga kohta vahemaandusteks valida ei võinud?