Uus Kristi

Tere üle pika aja!

Mul on nii palju, millest rääkida, aga pole veel jõudnud. Viimased päevad on lihtsalt nii kiired olnud ja tegelikult peaks praegugi ulmekiire olema, aga millegipärast pole mu järgmist töökohustust veel e-mailile laekunud ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, sest see tähendab tõenäoliselt rikutud nädalavahetust.

Igatahes, esmaspäeval sain hoiatuse, et mind vist tahetakse ühte firmasse tööle. Ma ei julgenud veel väga kuulutada ega rõõmustada, sest on ennegi vastu pükse saadud eks. Seega ootasin rahulikult viimase vooru intervjuud, kus läks hästi, aga läksin ka ühele teisele ammu kokku lepitud intervjuule, kus läks ka hästi. Oldi valmis mind kohe ka sinna võtma ja minu võimalik otsene ülemus on väga tore, aga ta arvas, et ma oleksin seal töötades õnnetu, sest ei saaks oma täit potetsiaali rakendada. Samas andis ta soovitusi ja lubas rääkida ühe oma tuttavaga, et äkki saaksin liituda hoopis teatud PR-agentuuriga, millega olin juhuslikult nagunii just suhelnud. Sain ka teada, et võiksin julgelt palka juurde küsida, sest minu jutt, teadmised ja kogemused on rohkemat väärt, kui ise küsida julgesin.

Siiski sõitsin seejärel esimese firmaga lepingut alla kirjutama. Seal tundub tore ja igal juhul võidan selle töö vastuvõtmisest. Kuna see ei ole päris püsiv pakkumine, siis jõuan ka hiljem tulevikule mõelda. Kirjutasin alla ka mitu lepingut reklaamiagentuuriga ja siis tulin koju kekkama. Kohe selgus ka, et mind tahetakse võimalusel juba järgmisel päeval tööle ja nii ma siis olengi juba kaks päeva jälle korralikult tööl käinud.

Mulle nii meeldib seal ja teeb nalja, kui mind tutvustatakse kõigile väljendiga: see on uus Kristi. Tegelikult suures ettevõttes võtab see kõigiga tutvumine kaua aega, eriti kuna enamikku ei ole kontoris, aga ka ülemus on mõnus ja kõik väga abivalmid. Pean nüüd väga palju juurde õppima, aga põnev on ka ja juba saan osa firma sünnipäevaüritusest, väga varsti saadetakse mind üksi välismaale üliolulisele koolitusele, mida ma ootan ja kardan ja põnevaid ülesandeid tuleb veelgi. Hetkel üritan end aga administratsioonipoolest läbi närida ja täna täitsa närveerisin selle üle, et ikka kõik paberid õigesti töödeldud, arhiveeritud ja edastatud saaksid.

Aga jah... see nädal on mulle hästi mõjunud - olen korralikult trennis ka käinud - ja H ütleb, et päris mina olen tagasi. Yay!

Kassikusehaisuline sinihallitusriis

Ehk eksperimendid sarjast: lapsed, ärge seda kodus ilma järelvalveta proovige. Siin tegutsevad kogenud profid.

Aga nii juhtub, kui riis nädalaks pliidi peale jätta, sest täna ei ole isu ja homme ka mitte.

Aga muidu tundub olevat üks tegus ja õnnelik päev. Hoidke mulle pöialt. Siis ehk räägin homme häid uudiseid!

Imelike meeste nädal

Alustajast ma juba kirjutasin teile, aga te ei tea, et pärast seda olen saanud ühelt sõbralt abieluettepaneku (kasvõi ainult kaheks aastaks ja võimalusega teenida 50000€, et tema saaks jala Euroopa ukse vahele), teine peab õigeks kutsuda mind baby'ks, kuigi mina tahaks karjuda, et I am not YOUR baby! ja kui siis julgesin protesteerida, sain teada, et olen viimasel ajal võimatu ja et ta saab aru küll, et me oleme sõbrad, aga ootab vaid mult viisakat käitumist ning lubas lõpuks vastu edaspidi ainult formaalselt suhelda; üks endine tudeng esines infopäringuga, kuidas ta Euroopa tööloa saaks (mitte, et ma google'it temast paremini kasutada oskaks - ma usun - või rohkem sellest teaks) ja enda peikaga saavad kõik vestlused ühel või teisel temast tuleneval põhjusel hakitud (mis mind kõige rohkem närvi ajab, aga mul on ka kõrini tema vabandustest ja absurdsetest paranduslubadustest, mida ma ei vaja ja mille puhul kardan, et ühel hetkel tekitavad need temas kibedust).

Kuidas teil läinud on?

Vähemalt sain üle pika aja kõiki oma sugulasi ja poentsiaalselt ka kahte uut näha. Üks neist on meist kõige noorema kuukuune üliarmas plikatirts, kellega kohe sõbraks saime ja teine kõige vanema esimene avalikkusele ette näidatud ülihäbelik pruut. Eks näis, kas temastki saab pereliige. Lisaks tuli meelde, miks mulle meeldivad combati trennid ja kui tore on õues, kui viimaks saab jope kõrvale heita. Uskumatuna tunduv jälle.

Kriminaalne element

Et tegemist on minuga, siis suurem osa kodust väljas käimistest sisaldab ka mõnda seiklust. Nii ka eile. Tulin surmväsinuna trennist ja ootasin pimedas ja peaaegu tühjas kesklinnas oma trolli, mis kuidagi tulla ei tahtnud.

Ühel hetkel tekkis sinna mingi Bieberlik kapuutsiga pusasse mähkunud tasakaaluhäiretega tüüp. Ta hakkas minu suunas tulema. Meenutasin Harshi soovitusi, manitsusi, ähvardusi ja hoiatusi ning püüdsin jätta muljet külma südamega bitchist, kes teda ei näegi.

Juba tundus, et ta läheb siiski minust mööda, aga siis ta peatus hetkeks, vaatas otse minu peale ja järmisena oligi juba minu kõrval. Paistab, et ma siiski ei suuda ebahuvitavaks jääda. Kapuutsi alt tuli välja vanemat sorti mees. Ta küsis siis mult kella ja hakkas segaste juppidena oma elulugu jutustama. Tagasiside puudumine teda ei seganud. Sain mitmed sõnatud tunnustusavaldused ja siis kuulsin, et tal polegi elus ühtegi naist olnud. Aga et ega ta eriti otsinud ka pole. Või noh... tõstis ta sirutatud sõrmedega käe, on mõned siiski olnud, aga ei midagi tõsist. Sest tema on veetnud suure osa oma elust vangimajas, ag seal oli raske otsida ka. Et tema on kriminaalne element. Kui ma ei usu, võib ta mulle ka oma dokumente näidata. Dokumente, mis seda tõestaksid. Something something veel... Et aga mina olen alles laps. Aga et temal pole enam muud teha, kui kasti ronida. Kui ma saan aru, mida ta mõtleb. Aga noored inimesed ikka saavad.

Siis tuli troll ja õnneks ta taipas, et minust ei saa talle sõidukaaslast. Aga ju sai ta juba olulisemad asjad südamelt ära räägitud.

Lugemismaaniast ja muust ka

Otsustasin, et midagi peab muutuma ja pean siiski ennast kätte võtma. Alustan väikeste sammudega küll, aga siiski. Ühel hetkel tekkis mõte, et ma võiksin nüüdsel perioodil ju rohkem lugeda. Arutasime siis Sandraga asja ja võtsin ette interneti raamatute topid. Selgus, minu üllatuseks ja häbiks, et olen tõeliselt väheseid seal esindatud teoseid lugenud. Isegi mitte top ühte. Samas pean end üsna suureks lugejaks. Nüüd siis töötasin nimekirja läbi ja vedasin end raamatukokku. Kuna ma aga ilmselgelt ei oska asju mõõdukalt teha, siis tulin koju neljateistkümne soovitatud teosega, mida ma muidugi ise kanda ei viitsinud. Vedas, et olin Aivari kaasa meelitanud. Lisaks oli tore talle õhtul Monopoly's pähe teha;)

Otsustasin end siiski ka kõige kiuste liigutama hakata ja ema oli nõus sponsoreerima. Eile käisingi juba oma esimeses kahes järjestikuses trennis. Sest ma absoluutselt ei suuda end sundida regulaarselt jalutama või veel vähem jooksma või kodus üksi võimlema. Ja kui juba, siis juba eks. Meil on Annikaga mingi idee, et hakkame koos 4-5 päeva nädalas trennis käima ja pool sellest ajast topelttundidega. Tema seda muidugi ei tea veel. Aga eks see ole tema valik, kui palju ta end spordiklubisse siiski kohale veab. This week I am flying solo!

Viimastesse päevadesse on jälle mahtunud lisaks lugemisele ja trennile ka H ja natuke tööd selle reklaamiagentuuriga. Täna käisin ka ühel edasijõudnute intervjuul. Oli lõbus. Ehk on see hea märk!? Vähemalt nägid nad tõelist mind, kes oma eriala armastab ega iseennast liiga tõsiselt ei võta. Eks näis, kas nad usaldavad mulle võõra ala. Katsed tegin igatahes ära ja öeldi ka, et mul paistab päris palju kogemusi olevat. Esmakordselt pidin intervjuul lausa neljale inimesele korraga aru andma, aga ei olnudki õudne. Tundus, et nad on ise ka täitsa ägedad. Nii tahaks teile selle tööga seoses ühte nalja rääkida, aga see paljastaks liiga palju.

Aga nüüd on aeg järjekordne raamat ette võtta.

Ennast kiitmast ei väsi, aga tore kui teised ka kiidavad

Eile oli üsna asjalik päev. Veetsin hommikupooliku oma vanas lasteaiarühmas kedagi asendades, mis oli tore, sest sain oma kunagisi tibusid taas näha - mõnda ka esmakordselt sel aastal - ning ka uutega tuttavaks. Näiteks oma kunagise sõbranna tütrega, kes sinna minu tõttu sattuski.

Pärastlõunaks aga oli kokku lepitud veel üks tööintervjuu. Sisetunne ütleb, et mul läks seal hästi ja ise tean, et nautisin seda. Ma ei viitsi enam ei end ega elu ka sellistes situatsioonides liiga tõsiselt võtta. Kuigi tagajärjed ajavad mõnikord lausa nutma. Igatahes sain juurde kindlust, et mina olen väga tore, minu CV on täiesti asjalik ja kui ma kellelegi ei meeldi, siis see ei tähenda, et viga on minus. Tööpakkumine ise ei olnud päris selline, mis mind vaimustusest kiljuma paneks, aga täiesti võimalik, et mulle meeldiks seda päriselus teha.

Õhtupoolikul ootas mind ees veel üks kohustus, mille ise endale võtsin. Nimelt registreerusin ühe UK ülikooli pakutavaid toetusi tutvustavale seminarile ja nüüd jõudiski kätte aeg just mind huvitavaga tutvuma minna. Oli see ülikool mulle ju juba ennegi silma jäänud ja nüüd tundus, et pean lihtsalt minema. Käisingi ja saingi targemaks. Sain teada, et kahjuks ei pruugi ma oma erialale isegi kvalifitseeruda hinnete poolest, aga uurides lähemalt selgus, et kui mul nüüd peaks igas mõttes vedama, siis töökogemus korvab selle, veel on natuke aega kandideerida juba lähenevaks sügiseks ja alles seejärel saab tõsisemalt keskenduda keeletesti läbimisele ning toetustaotlusele, mitte ei pea kõike ette ära tegema.

Otsustasin, et mul oli väga hea päev ja uskuge, selline päev on hetkel minu mõistes juba väga hea. Kuid ka see päev lõppes voodipesu triibuliseks nutmisega. Ma ausalt ei tea, mis mul viga on ja miks iga asi mind lausa nutma ajab. Tundun vist juba nagu tõeline piripill. Vähemalt sellele inimesele, kes enamasti seda kõike kõrvalt näeb. Aga ta ei kurda. Tema usub minusse ja saab kurjaks vaid siis, kui ma ise ei usu ning jälle üle mõtlema hakkan. Ta vist teeks kõik, et ma rohkem ei nutaks ja ma tõesti püüan mitte nutta, aga hetkel veel ei suuda end kontrollida. Vihkan sellist nõrkust ja imestan ka ise, kus on see elav ja särav julge neiu, keda mu sõbrad kirjeldavad seoses minu nimega. Tunnen ju isegi, et olen vaid tolle hale vari. Vari, kelle energiavarud on otsalõppemise korral ning kes ei tea, mida veel paremini teha, et lõpuks asjad laabuma hakkaksid. Ja samas ma tean, et meid ootavad ees palju-palju raskemad ajad ja katsumused, aga see mind ei hirmuta. Hirmutab mõte depressioonist ja võimalikust ravimitevajadusest, kuid H ütleb, et that's not my case. Et ma olen ikkagi intelligentne ja loogiline, kuigi vahel ka rumal ja ma pean vaid oma hirmudest võitu saama ning endast parima andma. Aga mulle väga meeldiks, kui personalitöötajad saaksid aru oma rollist ja aitaksid inimestel üksteist leida, mitte ei mängiks mingeid võimumänge vaid seetõttu, et nad saavad. Ma ei suuda leppida sellise hingedel trampimisega.

Emade võlud

Viimased kaks päeva on ema mind kodust välja kiskunud. See kõik aga algas ja lõppes tüliga, kuigi vahepeal oli ju päris tore. Nimelt ei paista me kunagi jõudvat sinna, kus ta jääks minuga rahule. Ei ole ta rahul siis, kui ma abi ei küsi ega ka siis, kui hakkan ka ise end abituna tundma juba. Eriti puudutab see töö ja raha teemasid. Ühest küljest tema jutus on iva, aga teisest oskab ta seda serveerida vaid mind ülimalt närvi ajaval moel, mis jätab mulje, et ta tahab mu unistusi läbi raiuda nagu tüütuid väänkasvusid. Ma ei ole veel valmis alla andma ja ma teen endast parima, et oma eesmärke saavutada. Ja ma ei tea, miks ta arvab, et see kõik mind ennast üldse ei häiri ega muretsema ei pane. Harsh ütleb, et kõik emad on sellised ja samas näeb ta mind pidevalt ka nutmas, sest näeb, et ega ma isegi oma eluga rahul ei ole. Tema arvates ongi kõik hästi, kui annan endast parima ja juba jälle kutsus ta mind tagasi enda juurde. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma nõrkusehetkedel tema käte vahele põgeneda tahaks, aga see poleks see. Ja mis see üldse oleks? Jälle mingi ajutine situatsioon, kuni tema elu taas muutuma hakkab? Ja ma vihkan seda, kui nõrk ma praegu emotsionaalselt olen. Võin vabalt ühel hetkel naerda ning olla õnne tipus ja järgmisel juba jälle pisaraid valada. Huvitav, kas see ongi depressioon?

Emme, sa oled mulle väga kallis ja ma olen tõesti tänulik selle eest, et sa mind need kaks päeva aitasid, aga ma loodan, et sa tegid seda, sest sa tahtsid aidata, mitte selleks, et minuga manipuleerida.

Tormid meid ei murra!

Vaatasin, et pole siia nii kaua kirjutanud, et pean lausa neljapäevani ajas tagasi minema. Nimelt ärkasin isa kõne ja käsu peale end neljakümne viie minutiga loomaaeda vedada. Ei lugenud meist kellelegi see, et välja oli antud 30 aasta suurima kevadtormi hoiatus. Eriti mulle, sest see tähendas, et ma näen üle ülimalt pika aja oma vennapoega ja tema on laps, kes vist küll kõigile meeldib. Niisiis jooksin duši alla ja sööma ning jõudsin napilt näo pähe teha, kui isa õnneks helistas, et tuleb mulle siiski järele. Aeg läks nii napiks, et tormasin märja peaga välja, aga eriti vahet ei olnudki, sest üsna kohe hakkas hallist taevast lisaks külmale tuulele sademeid langema.

Käisime siiski vapralt loomaaias ära. Ma ei ole seal mitte kunagi varem nii vähe külastajaid näinud, et vaid iga poole tunni tagant vilksatab ehk keegi võõras. Varjusime siis tihti troopika- ja teistesse majadesse, aga ka nii oli tore. Sain sasida oma vennapoja juukseid ja tunda, kuidas lapsekäsi minu käe järele haarab every now and then. Või kuidas ta kõike mulle näidata tahab. Oli ülimalt tore, kuid ka kerge mõru pill tuli alla neelata, kui ta ütles, et mina ei ole tema tädi. Olen vaid kasutädi, sest ma ei ole tema vanaisa laps. Ainult mu poolõde ja -vend on. Huvitav, kes teda küll aitas sellisele arusaamale jõuda? Natuke kurb, aga eks meil ole ka veel pikk tee minna. Laps on ju vaid laps ja järgmisena olime rääkinud isa ära, et ta meid jäätist sööma viiks.

Olles veetnud mitu tundi õues, sain lõpuks koju oma külmunud koibi soojendama. Kes veel ei tea, siis see juhtub minuga alati õues käies. Tegin vist natke tööd ja rääkisin umbes sama natuke teate küll, kellega, kui jõudis kätte aeg endise Silmarõõmuga taaskohtumiseks. Nimelt vihastasin hiljuti selle peale, et temast midagi kuulda pole olnud ja küsisin, et kas me pole enam sõbrad ja nüüd ta siis tegi viimaks aega minuga kohtumiseks. Mina tahtsin välja minna, aga tema tahtis külla tulla, mis tähendas, et pidin end ülikiiresti suurest segadusest läbi närima, aga samas tahtsin ju natukenegi Harshiga kvaliteetaega veeta. Väga raske dilemma oli. Niisiis rapsisin igas suunas ja lõin illusiooni, et kõik polegi väga õudne ja räpane, aga rääkisin viimase minutini ka Harshiga. Muidugi jõudsime jälle minu hirmudeni ja Raunole läks vastu üks punaste silamdega pandakaru lähisugulane. Veetsme koos toreda õhtu lihtsalt rääkides ja siis sai Sandraga kokku lepitud, et ta tuleb taas Tallinnasse nädalavahetuseks.

Veetsme Sandraga koos mitu toredat päeva kõike ja mitte midagi tehes. Eilne õhtu oli eriti tore, sest otsustasime randa pilte tegema jalutada. Täesti lõpp, kuidas sealne seis vähem kui kahe näalaga muutunud on. Nüüd saab veepiiril jalutada. Aga minu suurimaks rõõmuks ja üllatuseks ei olnud luiged kuhugi kadunud ja ükskord ometi oli mul kaamera õigel ajal kaasas. Võite Facebookist tulemusi vaadata.

P.S. Mul on jälle õudne laulmise vajadus tänu sellele, et hakkasin uuesti Glee'd vaatama. Ei oska kohe vait olla. Ei taha ka. See on üks väheseid ja imelisemaid asju, mis alati hingele pai teeb.

Iseenda üle uhke

Ma lihtsalt pean veelkord kekkama, et tegin midagi, mis tundus ilmvõimatu ja seda üsna möödaminnes. Nimelt m õppisin lugema!!! Ma oskan nüüd lugeda hindis. Te ei kujuta ettegi, kui rahul ma olen. Mis siis, et veerin iga sõna kokku nagu esimeses klassis ja harjutasin nii tunde ja alati ei tule ikka päris õigesti välja, sest see on üks suur müstika, millal nad liidavad konsonandile mingi a-lise ja millal mitte, aga suur samm on astutud. Järgmiseks on vaja sõnade tähendusi meelde jätma hakata. Aga äge on unistada, et ühel hetkel ma saan hindikeelseid raamatuid lugeda ja loota, et oma oskust kohe ära ei unusta, sest see pole jalgrattasõit.

Mis siis toimub

Laupäeval ma olin tubli ja käisin abiks Annika uut korterit remontimas. Oli endale ka kasulik, sest õppisin näiteks pahteldama ja tapeeti liimima. Lisaks sain hullumiseni ühelt seinalt kleepse maha kraapida ja naerda end pooleks, sest see Veiko jobust sõber oli ka seal ja üritas mind jälle igat pidi ka Annika ema nähes ja kuuldes voodisse saada. See mees ei tsenseeri end vist üheski olukorras ega seltskonnas. Aga sain talle järjekindlalt "ei" öelda ning iroonitseda. Eriti, kui ta väljendas end nii, et temaga voodisse minnes tekiks mul uni ja see oleks nagu töö. Tegi endale antireklaami, ühesõnaga. Kuigi tal ei ole enam minu silmis mingit mainet, mida rikkuda.

Kaheteisttunnise raske tööpäeva lõpus söötis Veiko ema meile korralikku seapraadi, millest jälle pikalt unistanud olin ja siis toodi mind koju tuttu.

Pühapäev oli ka omamoodi huvitav päev. Kui olin oma hirmsast ärkamisest üle saanud, jõudis ka Riin siia - tahtsin temaga veel korra kohtuda enne, kui ta kaugele läheb ja kes teab, millal uuesti näeb eks. Tegime koos kohupiimakooki, mille jääke siiani söön. Tänne päev ongi olnud nii, et hommikuks kook, lõunaks kook, õhtuooteks kook. Aga päris õhtul rohem ei suutnud ja tegin kartuliputru hakklihakastmega, mis nüüd enam kõhtu ära mahtuda ei taha.

Lisaks Riinuga aja veetmisele pidin veel jõudma kasuisale sünnipäevakingituse osta ja lõpuks ka talle külla minna. Nägin ta poja kassi ära ja sain üle ülimalt pika aja ta tütrepojaga jutustada. Mulle nii meeldib see poiss. Ta ei ole üldse nagu enamik temavanuseid.

Oleksin tahtnud ka Annikale jälle appi minna, kuid lihtsalt ei tekkinud seda aega. Ja õhtu veetsime Harshiga omakeskis, sest ta ei ärganud üles hommikul, kui mul teda vaja olnuks ja nüüd pidi seda heaks tegema sadade õhumusidega.

Tänane päev on aga olnud ülimalt töine. Kõigepealt käisin oma teise vooru tööintervjuul, mis polnudki tegelikult mingi intervjuu ja keskendus puhtalt mu võimete testimisele. Istusin üksi personalijuhi laua taga ja lahendasin siis inglisekeelseid loogikateste. Kaks neist olid trikiga, aga hammustasin need läbi. Kolmas aga oli nii ulmeline Exceli asi, et ma ei osanud selleks valmistudagi. Loogiliselt võttes ei tohiks ta tegelikult nii ulme olla, aga otseselt seda valemit ma ei teadnud ega suutnud ka etteantud aja raames keeruliste kirjelduste järgi leida. Mulle öeldi küll pärast, et mu loogika oli õige ja sellele personalijuhile ma meeldin, aga ma ei tea, kas temast kõrgemate jaoks on see piisav argument, et ühe valemi õpin ju ära minutitega, kuid mu analüütiline mõtlemine käis neist tõsistest katsumustest üle. Tundsin vaid, et ei tea kõiki majandustermineid inglise keeles. Sisetunne oli küll selline nagu oleksin keerulise eksami läbi kukkunud, aga eks varsti näis, kas saan edasi järgmisesse vooru, kus juba kõige kõrgematele ennast tõestama pean. Kahjuks aga sellest mulle ehk veel paremini sobivast pakkumisest ei saa minu jaoks asja.

Pärat toda testimist käisin kiiruga Kaarlis üht allkirja andmas ja seejärel pidin end valmis sättima järgmiseks tööintervjuuks. See läks jälle hästi ja ma eeldasingi, et teise aiesecariga peaks olema üsna lihtne ühist keelt leida. Ta ütles ka kohe, et tahab mind järgmisesse vooru soovitada, nii et nüüd on jälle midagi oodata. Tulin sealt rahulolevana tagasi, et leida oma auto kolme kallima vahele nii kinni pargituna, et kartsin neid kõiki ära kriimustada, kuid millimeetri kaupa sõites õnnestus siiski terve nahaga välja pääseda. Seal nõkerdades avastasin aga oma ehmatuseks, et mul on käigukangi ümbrusest killud lausa väljas ja sõitsin otse hooldusesse selle asemel, et nüüdki Annikale appi minna.

Jätsin auto maha ja üritasin välja mõelda, kuidas jala Annika juurde saada, kuid kuna ta telefoni vastu ei võtnud, siis tulin tagasi koju ja hea oligi, sest postkastis ootas kiri reklaamiagentuurilt, kellega koostööd teen, et kas ma tahaks aidata neid natuke rohkem kuni põhicopy puhkab ja pidingi kohe ühe kiire asjaga tööle hakkama. Kui ma siis lõpuks valmis sain, vajusin lihtsalt tuttu mitmeks tunniks, kuni Ninnu mu üles ajas.

Ja unenäod lähevad aina õudsemaks

Kui esimene algas sõimusõnade ja paha tundega, siis ei osanud ma aimatagi, et nüüdseks juba neli päeva jutti õudukaid vaatan ja end varakult üles ehmatan.

Teise päeva unenäost mäletan vaid, et oli kooli esimene päev vms ja läksin klassi. Enamiku laudade peal vedeles juba kellegi kott, nii et algul läksin ühte vabasse tagumisse pinki, kuid kuna olin märganud ka Katsi asju eespool, siis mõtlesin, et what the heck ja kolisin ümber sinna kõrvale mõeldes, et aga põhimõtteliselt alati on ju nii olnud. Samas mingit eelnevat kokkulepet meil ei olnud ja ma olin veidi ebakindel. Ühel hetkel ta tuligi klassi ja nö meie laua juurde, kuid jäi seal seisma ja mulle imeliku näoga otsa vaatama. Tundsin end murust madalamana, suutmata tõlgendada, kas see on hea või kuri pilk ja paanitsedes, et äkki ta ei tahagi enam minuga istuda, äkki tal on kellegi teisega kokku lepitud, äkki ta tahab oma praeguse peikga üldse istuda? Mis sellest, et me ühes klassis ei käinud ega kooli ajal üksteist tundnudki. Hommikul aga helistasin Katsile peamiselt muul põhjusel ja rääkides ära oma unenäos kajastunud hirmu, hakkas ta vaid naerma.

Eilsest unenäost mäletan juba rohkem. Näiteks seda, et sõitsime neljakesi vist mingi mu emale kuuluva maja juurde ja pidime seal ööbima. Minuga olid kaasas Biksu - mu lapsepõlve sõbrants, üks klassivend ja tema tüdruk, kes vist oli Sandra. Klassivend jäi vist autsse magama. Aga oletasin, et Sandra magab koos minuga nagu alati ja teised külalised teises toas, kuid tüdrukud otsustasid hoopis oma voodit jagada ja mina jäin imestunult üksi. Näete juba mustreid?

Mäletan ka, kuidas hommikul ärkasin selle peale, et minu voodi kõrval oli selline vanaaegne, kuid hästi kõrge varrega pumbaga kaev ja keegi (vist ema) pumpas mu märjaks. Samuti, kuidas tüdrukud püüdsid ära arvata meie auto marki ja siis Biksu teatas, et tegu on kas BMW X5 või BMW XSiga ja sealt alt on mingi bumper või asi puudu, mille abil sai kõrgesse autosse astuda. (Imestasin, et mu alateadvus sellist infot omab või produtseerib nagu unes imestasin kunagise sõbranna oskuste üle. Ja siis selles unenäos sain ise solvatud. Ma ei tea, miks, aga millegipärast äratasin ma oma emas tõelist vastumeelsust, mille väljanäitamisega läks ta lausa nii kaugele, et ütles mulle, et isegi mu juuksed on rumalad. Ja kui uurisin, kuidas ta saab midagi sellist öelda ning instinktiivselt hakkasin oma juukseid uurima, siis ta ütles vaid, et sellised juuksed on rumalad ja kõik. Olin veel terve päeva solvunud selle peale, mis ema unes ütles.

Tänane õudukas aga oli see kõige hullem ja ma väga loodan, et siin see rada katkeb, sest ärkasin värisedes ja läks tunde nunnude filmide vaatamist, et tasakaal tagasi saada. Lugusid oli kaks. Esimene eeldas, et ma sõidan kuhugi lennukiga. Enne veel aga tahtsin vist Annikaga midagi muud põnevat-olulist teha, kuid nähes, et ajaliselt võib liiga napiks minna, läksin siiski otse lennujaama. Seal aga selgus, et olen ikkagi väga hiljaks jäänud ja vaid õnnekombel jõuan lennukile. Keegi käskis mul number 2 järjekorda-väravasse minna, kuid ma nägin esimesel korrusel vaid number ühte. Läksin siis teisele korrusele, mis nägi välja rohkem nagu mingi suur ühisruumi ja päiksevalguslampidega ettevõte. Seal oli palju inimesi ja palju numbreid, aga kahte ei paistnud.

Küsisin siis esimeselt ettejuhtujalt abi ja kohe juhatati mind järgmiseni, kes sai kohe aru, kes ma olen ja teavitas ka mind sellest, et olen viimane ja võimatult kiire on. Ta nõudis mu dokumente ja samas kiirustati mind juba vist lennukisse, mis oli rohkem nagu üks suur toolidega ruum. Mind suunati kohale ja siis hakkas see ruum liikuma. Minu peas aga keerles kahtlus, kas kõik ikka pidi nii minema või olen mingi vandenõu otsa sattunud, sest ma ei saanudki oma dokumente tagasi. Ühel hetkel märkasin, et mu toolil on turvavöö ja kõik naabrid on juba kinnitatud. Kinntasin siis ennastki ning algas reis tundmatusse. Selgust ma aga ei saanudki.

Teine osa unest oli oluliselt realistlikum ja õudsem. Magasin oma voodis ja hakkasin kuulma mingit särinat. Tundus, et see tuleb seina seest pistikute tagant. Just nagu välk iga natukese aja tagant. Mul olid kaugemal seinas ka mingid kaks valget korki vms, aga kui märkasin, kuidas need iga särinaga tumedamaks muutuvad, tekkis hirm, et mu kodu põleb seina seest. Ärkasin siis unes üles ja püüdsin 110 helistada, kuid telefon keeldus koostööd tegemast. Ta lihtsalt oli kuhugi menüü sügavustesse läinud ja keeldus avalehele minemast nii, et ma saaksin helistada. Vimaks siiski sain, kuid vastu võttis mingi kahtlaselt lõbus poiss. Tundus selline paras pervert ka, kuid ma ei suutnud kõne katkestada ega ikka veel hädaabisse helistada. Siis hakkasin proovima arvutiga ühendust saada, kuid arvuti hakkas konkreetselt tükkideks lagunema ja mu paanika aina kasvas, sest kujutasin ette, kui kiiresti tuli levb. Ühel hetkel tekkis meil vist ka videoühendus selle perverdi seltskonnaga ja mind ajas see marru, sest mu paljast keha katsid vaid juuksed. Ühel hetkel tuli see tüüp kuidagi ise ka minu juurde. Rääkis midagi sellest, kuidas tal sel päeval juba mitmendat korda veab. Mina aga hakkasin juba väga suurde paanikasse sattuma ja lükkasin ta pooltoore jõuga välja tagasi.

Kui ta oli juba uksest väljas, siis avastasin, et ta oli suutnud mitmed minu hilbud endale selga ajada ja käskisin tal need seljast koorida. Ta kooriski viisakalt ja andis tagasi. Viimaks võttis ära ka oma isikliku valge pusa ja siis nägin, et selle külge oli jäänud üks kondoom. See tekitas minus muidugi erilist vastikust ja siis ta suutis selle kuidagi vist lausa minu külge määrida, kuid ma surusin oma ego alla ning ukse kinni, et see hiljem lihtsalt likvideerida ja vajadusel ka psühholoogi diivnil vedelemas käia hullema ära hoidmise nimel, kuid siis suutis ta uuesti käe kuidagi ukse vahelt sisse torgata sellises kõrihaaramise positsioonis, mille peale end päriselt värisedes üles ehmatasin.

See oli lihtsalt liiga õudne. Aga reaalsusest räägin ehk homme.

See ei saa ju nali olla!

Tänane päev on möödunud naljade ja reaalsuse eristamise tähe all. Ei ole üldse kindel, kas alati õigesti arvasin. Online uudised olid veel kõige segasemad. Kui the Cranberries'i tulek on nali, siis ma teen kellelegi seal lehes haiget. Ma just eile mõtlesin neile ja lisasin nad ühes huvitavas tööle kandideerimise avalduses, mille vaid huvi pärast ära täitsin, kolme hea bändi hulka.

Aga täna oli isiklikus plaanis veel kummalisem nali. Nimelt tegelesin jälle ühe proovitööga ja käisin selle ettevõtte Facebook'i lehega tutvumas töö huvides. Sealt leidsin aga tuttava nime ja tuli meelde, et ka tema pidi seal töötama. Kirjutasin talle siis lühikese kirja. Rääkisin, et mul kandideerimine pooleli ja küsisin, millega ta täpsemalt tegeleb. Aga vastus võttis mu sõnatuks. Viisakustele järgnes lause: ma just eile avastasin, et sa kandideerid minu kohale. Nagu misasja? Ma ei teadnudki, et mul erialaseid tuttavaid eriti oleks ja temast poleks osanud ka arvata seda. Ja nüüd siis kohe nii. Aga ma googeldasin siis veidi ja tundub, et polnudki nali. Ühest küljest tore kokkusattumus. Aga nüüd närib mind kahtlus, et kuidas ka minu üle ei otsustata, ei saa ma kunagi teada, mis osalus temal selles oli ja ma ei tea, kuidas siin eraelu ja tööelu ükteisest eraldi hoida. Kuid minu meeleston ta üsna aus inimene ja seega pole põhjust minu sooimist oodata. Samas isiklik soovitus oleks tore. Ideid? Mulle ju meeldiks seal firmas töötada. Seega ei astu mängust välja ka.