Argielust, mille juures pole midagi argist

Olen nüüd jälle poolteist nädalat vapralt tööl käinud. Mu eelkäija läks esmaspäeval ära ja ma mõtlesin, et okei, mul ongi aeg iseseisvamaks muutuda, aga siis ma veel ei teadnud, et ka ainus teine püsivalt kontoris pesitsev kolleeg, kellelt nõu küsida, läheb samal nädalal puhkusele. Seega jälle oli päris korralik situatsioonist tulenev ujumaõppimise kursus.

Muidugi olin jõudnud paljude tööülesannetega seonduva protokolli ära unustada ja nüüd pidin instinktiivselt proovima asju mitte pekki keerata. Vahepeal oli küll tunne, et on jah põnev ja huvitav ja tore - eriti esmaspäevasel koolitusel ainukese naissooesindajana, kus mehed mulle koolipoisi kombel pidevalt kildude viskamisega muljet püüdsid avaldada. Ei olnud üldse naljakas, kui nad siis iga killu järel kiire pilgu mulle viskasid, et näha, kas ma reageerisin. Aga see selleks. Päris palju on veel segaseid asju ja ma tõesti loodan, et aja jooksul kõik suuremate jamadeta selgeks saab. Kõik on vähemalt väga toetavad ja nüüd oli õnneks ka ülemus Eestis, ning tema on igati valmis mind aitama. ka kõige tobedamate probleemidega. Ma lihtsalt ei tahaks neid kedagi kogu aeg segada. Ja nädala lõpus sain juba ka kiita, et olen arenenud ja täitsa hästi siiani oma tööga hakkama saanud. Mind ennast üllatab see, kui palju põnevust praegu veel isegi paberimajandus pakub. Aga Murphy seaduse kohaselt oli sel nädalal ka igasuguseid totakaid jamasid. Eriti esimesel päeval üksi, kui nett oli parandamatult maas ja isegi kohvimasin ei teinud minuga koostööd ja samas oli mul nii-nii palju teha.

Ebaregulaarsustest rääkides peaksin vist ka eelmisest nädalavahetusest rääkima. Mul oli nagunii plaanis Tartusse minna, sest esmaspäeva hommikul pidi seal algama üks koolitus, aga kui ma laupäeval vahetult pärast ärkamist sain Sandralt paanikast nõretava kõne, et tal on nii valus ja halb ja et ta kutsub kohe kiirabi, siis otseloomulikult tormasin täielikus adrenaliinivärinas kohe sinna.

Terve nädalavahetus oligi selline, et tema võitles iseendaga ja püüdis samas kangekaelselt õppida. No nii jabur oli vaadata teda voodil pikutamas ja sirgetel kätel enda ees konspekti hoidmas, et üldse oleks võimalik lugeda. Õnneks olid ka mõned paremad hetked, kui tema ei õppinud ega mina ei pidanud reklaamitööd tegema - sest muidugi laekus see jälle just Tartu nädalavahetuseks - siis vaatasime filme või masendama ajavat Eurovisiooni - mitte, et mulle meie laul üldse meeldiks - ja korra vedasime end ka Eedenisse ning tegime tee peal pilte kaameraga, mille paanikahoos ikka kotti surunud olin. Ei tahtnud teda siis täiesti puutumatult ka tagasi koju tassida.

Esmaspäeva hommikuks aga lõppes see pull sellega, et sain kolme päeva jooksul juba teist korda Sandraga haiglasse tormata. Õnneks oli selleks hetkeks, kui Sandra lõpuks minema nõustus, parasjagu mu kolleeg maja ette jõudnud ja mõistvad nagu nad on, panime siis nii kiirelt kui võimalik sinna poole, hoolimata sellest, et oleksime pidanud vastassuunas tormama. Mida iganes. Vähemal on Sandral nüüd parem. Mõneks ajaks.

Ja minust ja H-st... ei, kõik ei ole korras, aga ma pean siiani täiesti hästi vastu. Me räägime palju ja tundub, et ta alles otsib seda hetkel parimat lahendust. Lihtsalt loodan, et ta endas ruttu selgusele jõuab.

Sest mind üldse ei tõmba mingid purjus kohalikud isased, kes linna peal ligi ajavad. Eile, kui ma Rauno sünnipäevale koos kiirelt kingituseks ostetud lipsustatud ananassiga läksin, siis tõmbasin ikka tohutult tähelepanu. Ma ei arvanud, et ananass ka siin põhjamaal enam nii palju elevust võiks põhjustada. Aga oli tore õhtu. Mis siis, et enne sai veel krokodillipisaraid valada ja muidugi käisin tööl paistes silmadega.

Dogpoop Day

Tahtsin rääkida kõigest vahepealsest, aga just muutus terve maailm mõttetuks. Ma ei ole selles päris kindel ka pärast 2,5 tundi intensiivset vestlust, aga ma vist olen jälle vallaliste ridades ja uskuge mind, sel ei ole midagi pistmist mu soovidega.

Niisiis tunnengi end nagu koerakaka, millega keegi midagi tegemist teha ei taha ja kuhu H oleks nagu sisse astunud ja nüüd vastikust täis näoga jala välja tõmmanud.

Ma tean, et ei tohiks seda kõike isiklikult võtta. Et hetkel on eelkõige temal valus ja raske aeg ja ta ei taha mulle üldse haiget teha. Ka see tänane arusaamatu samm oli sellest ajendatud. Ta usub, et ei saa mulle pakkuda seda, mida ma vajan ja väärin ja hakkaksin teda ainult tulevikus vihkama. Ta arvab, et veab ka mind endaga alla. Ja et üleüldse suhe on hetkel tema jaoks koorem. Ja ma teeksin mida iganes, et teda aidata ja toetada, aga ta ütleb, et ma ei saa. Ja samas eile veel rääkisime tulevikust ja sellest, et oleme valmis raskustele vastu hakkama. Aga päevad temaga ei ole ilmselgelt vennad. Ja ma ei saa mitte millestki enam aru. Ja ma ei hooli millestki muust. Ja ma ei oska isegi korralikult õnnetu olla.

Nutan muidugi, aga ma ei oska sedagi hästi. Tulevad pisarad ja hääletud ning häälekad karjed, aga miski ei näi nagu aitavat. Isegi šokolaadiidee tundub praegu täiesti absurdne.

Läksin oma pisaramärga keha duši alla ujutama, aga ka vesi vaid kõrvetas või külmetas ega pakkunud mingitki lohutust, aga ma istusin ikka seal väikses kabiinis maas kõveras. Asi, mida ma pole kunagi varem teinud.

Ja ma ei tea, mida teha ega kuidas edasi minna. Ja ma ei taha nii edasi minna, et kõik lahendamata jääb. Ja ma loodan ikka, et kuidagimoodi peavad ju asjad korda saama, sest tunne on õige. Vähemalt mul. Aga tunne on ju ennegi õige olnud ja ikka olen haiget saanud ja üksi jäänud. Aga mida nüüd teha? Homme arutan samade kolleegidega, kellega täna vanemate nõmedusi siin suhtes, suhte puudumist? Suhte, kus arvasin või suutsin endale ise selgeks teha, et puudused tulenevadki vaid vanematest ja väliskeskkonnast, aga meie kahe vahel on kõik korras. Kas ma võisin jälle nii rängalt eksida? Ja kas ma üldse kunagi saan seda, mida ma tahan? Päriseks.

Seiklustest üle mere

Läksin siis elus esimest korda lennukiga Rootsi. Kohalejõudmine neljakümne viie minutiga tundus üleloomulik. Aga nii see oli.

Turvakontrollis ootas mind nunnu lontkõrv kutsu, kelle pärast natuke nagu soovinukski, et mul oleks midagi kahtlast kaasas olnud ja siis enne, kui jõudsin enda saabumisest teada anda, helistas mulle üks kahest, kellega koos lennujaamast linna minema pidime. Olime lausa üksteise nägemisulatuses, nii et see läks oodatust oluliselt sujuvamalt.

Meie kolmanda kaaslase ülesleidmisest kujunes aga suurem seiklus, sest ta pidanuks jõudma meist varem, aga tema telefon oli väljas, lendude tabloo tema saabumist ei kajastanud ja teda ennast kusagilt ei paistnud. Proovisime juba igasuguseid trikke tema asukoha tuvastamiseks, kui ta järsku lihtsalt meie juurde jalutas. Siis selgus, et tema oli meid oodanud juba enne turvakontrolli, kust meie enesestmõistetavalt läbi jalutasime ning tema telefonist vist puudus rahvusvaheline pakett.

Igatahes, võtsime siis kolmekesi takso hotelli ja seal kohtusime ka ühe iirlasega meie grupist. Veetsime üheskoos toreda õhtu lobby-baaris hirmkallist majaveini juues ja üksteisega tutvudes. Saime muuhulgas ka teada, et Eestis on noortel emadel ikka väga hea elu ja röögatult pikk tasustatud raseduspuhkus. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui meil oleks ka nagu USAs, et kuus nädalat vist palgata puhkust töölt ja siis valid, kas jätkad tööd või tuled ära. Samas brittide jaoks oli üsna enesestmõistetav, et naised ei lähe uuesti täiskohaga tööle ja ega see vist polegi eriti lihtne, kui pead lapsi peaaegu täiseani valvama ja sõidutama ning seadus keelab kuni kuueteistaastasele majavõtmeid anda. Kõik see ja nende hirmud teismelistele vabaduse andmise ees ajasid mind muigama, sest mina võisin juba seitsmesena vabalt ringi liikuda ja võti käis paelaga kaelas. Sain ka bussiga linnas seigeldud ning sõbrantsidel pimeduseni külas olemine oli normaalne.

Esimene koolituspäev oli ka tore. Ma sattusin kokku inimestega, kes end veebialal veelgi ebakompetentsematena tundsid ja me plaanisime peita end tagaritta, aga tegelikult polnud üldse õudne ega raske ja me sattusime ikka esiritta. Sellest aga oli hoopis kasu, sest sain kohe vastused oma tuhandetele küsimustele. Ühesõnaga õppisime looma maagiat ja mina sain tundma paljusid sama ala spetsialiste üle maailma. Kõik olid muidugi ülimalt šokeeritud sellest, et ma vaid vähem kui kaks nädalat meie ettevõtte ridadesse kuulun samas, kui nemad seal neli kuni 45 aastat olnud on. Mina sain sellest aga kindlust firma headuse kohta, sest miks muidu paljud sealt kunagi ära minna ei taha!?

Esimese päeva õhtu oli ka äge. Meid viidi tutvumisõhtusöögile Stockholmi teletorni, mis pidavat olema ka linna kõige kõrgem hoone. Täpseid numbreid ma öelda ei oska, aga selle kolmekümne korruse jagu liftis sõites läksid igatahes kõrvad lukku ja ülevalt oli meeletult ilus vaade linnale. Ka hotellist peaks meil olema hea vaade, sest sattusime kuueteistkümnendale korrusele ja akna all pargivad ka Eesti kruiisilaevad, aga muidu pole sealt eriti midagi näha. Hotelli kallal võiks veel vinguda, aga ei viitsi enam.

Teletornirestoranist aga nägime sealsamas kõrval lendavaid ja maanduvaid hiiglaslikke kuumaõhu palle ja niisugune kadedus tekkis. Ning muidugi soov ise seal reisijate asemel olla.

Ka toiduga hellitati meid ära. Vaid hotelli hommikusöök oli pettumust valmistav, sest kes tahaks 160-euroses hotellis hommikuks viinereid ja võileibu süüa? Öäk. Seega leiutasin iga kord midagi ja panustasin palju puuviljadele. Muidu aga elasin mereandidel ja delikatessidel. Üldjuhul ju neid ei söö, aga seal oli ka tavaline buffee-stiilis lõunasöök kala või pasta erinevate mereandidega, millest paljusid ma pole vist kunagi varem söönud. Ja seal teletornis proovisime esmakordselt vähki kokteilisalati sees ning ülihästi küpsetatud lambaliha mingis magusas kastmes ja koos artitšokipudruga. Jälle asjad, mida ma muid ei valiks, aga ei kahetse. Ühe lõunasöögi sisse mahtus ka põhjapõdra liha mingi punaste marjade moosiga, mida kohalikud mehed mul käskisid proovida ning tõesti - oli hea. Ka mereandide kõrvale:D Ning lisaks lõputud kohvipausid, mil alati midagi head näksida. Tunnen, et nullisin kõik trennitulemused ära. Magustoitudest ma parem ei räägigi. Räägin hoopis minu jaoks üllatavast faktist, et britid polnud kunagi valgeid mune näinud. How weird! Või noh. Õuna-kaneeli tiramisu!!

Jalutasime sealt restoranist kõhutäie kergendamise nimel tagasi hotelli, aga suutsime muidugi ära eksida. See ekslemine lasi mul tuttavaks saada meie Põhja-AMeerika esindajatega, kes naersid, et nüüd vist võtan küll lähenemiskeelu, sest nad vedasid mingi kuhugi tupikusse raudtee äärde, kust paistis me hotell, aga ligi ei saanud ja ainus silt seal hüljatud alal ütles Skor. Mõelge nüüd ingliskeelsele hääldusele ja tähendusele.

Teine koolitusepäev oli samuti asjalik. Õppisime juba rohkemaid trikke ning tundub, et kõik see fancy stuff veebides tuleb oodatavast palju kergemalt kätte. Selle päeva lõpus oli minu suurim õppetund, et emade- ja isadepäev võivad küll olla üsna rahvusvahelised, aga kõik tähistavad neid iseajal. Nimelt teised küll emadepäeval koolitusele ei tulnud.

Õhtul otsustasime natuke omapead linnaga tutvuda ja siis selgus, et üks meist tunneb üht kohalikku meest meie ettevõttest, kes lubas meile linna näidata ja nii me siis liikusime vanalinna. Paljude jaoks oli see üldse esimene Stockholmi külastus, aga ka mul oli huvitav üle pika aja seal linnas mitte shoppamisele keskenduda. Nende vanalinn on ju väga ilus ja pärast sõime ka ühes ilusas restoranis üheskoos õhtust. See oli veel eriti lõbus üritus, sest kuidagi hakkasime rääkima üsna isiklikest teemadest ja just piinlikest sitatsioonidest. Siis sain teada ka, et mu inglise keel olla liiga hea, sest ma kõõksusin naerda brittide kahemõttelise jutu üle samal ajal, kui ülejäänud non-native'id vaid õrnalt muigasid viisakusest asja sisust aru saamata.

Ka kojutulek oli lõbus ja üleüldse sealne metrooga seiklemine. Sest alguses tegi meie rumeenlane ühele kohalikule mehele elukalliduseteemalist ülekuulamist, mille tulemusena selgus, et ta ise arvutas valesti. Mina olin rahateemal vait, sest ma ei tea jätkuvalt SEKi kurssigi ja sain vaadata vaid, et see on väiksem number ja too suurem:D

Koduteel aga jalutasime koos iirlase ja rumeenlasega ning jätkasime oma huvitavaid teemasid. Kui ta siis rääkis, kuidas plaanib oma kuuekümne üheksaaastasele vanaemale rannapuhkuselt partneri sebida, siis me - teised - pidime taas naeru kätte ära surema. Ma ei tea, kuidas minu vanaema sellisesse pakkumisse suhtuks, aga samas õigu ju on, et ka vanainimestel on õigus elu nautida.

Kolmas ehk viimane koolitusepäev oli natuke keerulisem. Selle lõpus aga saime tunnistused, jätsime üksteisega hüvasti ja hakkasime väiksemate seltskondadega lennujaama poole liikuma. Minust tehti veel igati arusaamatult grupijuht, kes pidi oskama lugeda viieni ja veenduma, et keegi taksost maha ei jääks. Aga ma oleksin ka selle ülesande mõnele kogenumale usaldanud.

Kojusaamine oli muidugi omaette seiklus. Nimelt terve kiirtee oli mingi õnnetuse pärast umbes, aga õnneks meile sattus üks vabameelsem taksojuht, kes tegi iseendale uue rea ja nii sõitsimegi tee kõrvalt kõigist ootajatest mööda. See oli väga hea, sest pärast läks ikka lennujaamas kiireks. Ei saanud ma kuidagi kohustuslike iseteenindusmasinatega hakkama ja siis oli veel vaja poest läbi joosta ning saimegi vast veel pool tunnikest ühe kolleegiga jutustada, mis oli hea, sest temaga ma varem tutvuda ei jõudnud, ning oligi juba boarding time.

Kolm ja pool väsitavat päeva, aga kolmteist uut sõpra ja töökontakti ning mõnus vaheldus. Ja siis juba kostis lennukikõlaritest: oleme saavutanud lennukõrguse 9500 meetrit, väljas on miinus 51 kraadi ja lennukiiruseks 800km tunnis. Järgmise asjana olin tagasi kodus.

Nädalavahetus täis õnne

Peojärgselt magasime muidugi kaua. Või siis kauem, kui mul viimasel ajal tavaline on. Seejärel sõime midagi ja siis juhatasin ta Saku Suurhalli, sest olin kusagilt avastanud, et seal on mingi korvpall (ta on austaja). Alles kohapeal selgus, et esiliiga finaalmäng, nii et tal vedas:) Aga ega ta väga vaimustuses sellest ei olnudki.

Mina otsisin samal ajal omale Rocca al Marest sobivaid kingi ja emadepäevakinki, aga leidsin midagi palju olulisemat. Nimelt mingil hetkel avastasin end möödumast sama panga kontorist, kust minu uus krediitkaart tulema peaks ja astusin igaks juhuks sisse. Mõtlesin, et küsin lihtsalt ehku peale, et äkki on siiski juba kohal ja olin tõeliselt šokeeritud, kui mind teenindav noormees tuligi tagatoast tagasi väikse ümbrikuga. Mind valdas ikka tohutu kergendus, sest ma ei kujuta ettegi, kui keeruliseks mu Rootsi reis ilma selleta oleks võinud kujuneda. Hiljem muidugi selgus, et ei olnud veel lubagi selle väljastamiseks ja see põhjustas paljudele kibekiiret asjaajamist, aga mina olin õnnelik, sest kaart töötas igal pool probleemideta.

Seejärel saime uuesti kokku ja hakkasime õhtuks söögikraami ostma. Saime nii liha kui pannkoogimaterjali ja siis avastasin end taas ühe vajaliku asutuse eest ning õnnestus kätte saada kuhugi erinevate inimeste ja kohtade vahele ära kadunud kindlustuspoliis. Selle üle oli ka hea meel, sest olin juba üle kuu aja ilma ringi sõitnud. Makstud oli küll, aga tõendusmaterjali mitte.

Õhtu läks kodus meeletult ruttu. Rääkisime palju juttu, kuulasime tema bändi muusikat, tegime suurepärast liha ja siis vaatasime mingit Tarantino väärtfilmi. Õigel ajal magamaminek ei tulnud sel nädalal kordagi välja ja selle võrra oli hullem, kui järgneval hommikul vara ärkamise asemel sisse magasime.

Nimelt oli tal üsna eriline soov pühapäeva hommikul Tallinnas mõnele ingliskeelsele jumalateenistusele minna. Sellise leidmine oli juba paras kunsttükk, aga ma olin lubanud talle veel koduseid pannkooke teha ning seejärel ootas teda ees pikk tee nii väiksesse kirikusse kui sealt otse edasi pöidlaküüdiga Riiga. Algne plaan oli siiski ka Eestisse lühemaks ajaks jääda ja ehk teisigi linnu külastada, aga lõpuks sai Tallinn naabermaadest oluliselt rohkem tähelepanu ja ülejäänud jäid lihtsalt vahele.

Mina saatsin ta kallistusega teele ja siis rääkisin üle pika aja korralikult veebipeikaga, mille järel tuli kibekiiresti asjad pakkida ja ema juurde emadepäeva tähistama minna.

Veetsimegi paar tundi emaga mulisedes ja siis tuli kasuisa mulle järgi, et mind lennujaama viia. Pidin ju sel tähtsal päeval veel tööasjus Rootsi sõitma. Aga sellest kõigest räägin teile hiljem. Loodetavasti homme.

Päev pärast pidu

Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.

Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.

Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.

Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.

Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.

Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.

Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.

Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.

Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!

Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D

Moosekantidest ja muust ka

Nii naljakas. Blogger ütles mulle praegu väljendi sign in asemel skappa en vms:D Ehk siis olen Stockholmis tööreisil.

Mul on tohutult palju rääkida. Rääkida nii oma eelmise nädala ja huvitava külalise, eluliste avastuste nagu lootusetuse süvenev sügavus ja kultuuriliste õppetundide kohta. Teemadeks siis valged munad, klaviatuurid, emade ja isadepäev, laste suureks kasvamine jne. On olnud väga huvitav liikuda ringi ülimalt rahvusvahelises seltskonnas ning leida uusi sõpru. Aga hakkan algusest ja eks siis näis, kaugele ma jõuan. Tegelikult olen oma üle nädalases unepuuduses päris väsinud.

Niisiis... pärast seda, kui avastasin, et saan sellepärast kogu aeg tobedaid couchrequeste Indiast, et olen unustanud oma asukoha ära muuta ja siis vea paradasin, tuleb taas lademetes soovikirju minu ühetoalises korteris madratsil maadnumiseks.

Kuna mul on jälle selline grateful tunne ja H soovitas ka uusi sõpru otsida, et masendusest välja ronida (mitte, et see enam väga aktuaalne probleem oleks), siis otsustasin, et üritan vähemalt korra kuus kellelegi vastu tulla ja peatuspaika pakkuda. Endal ka ju huvitav taas mõne uue kultuuri ja inimese kohta õppida. Niisiis ütlesingi ühele Norra põhjatippu hääletanud positiivsete soovitustega tüübile jah.

Eelmise nädala algus oli olnud väga kiire, kuna ees ootava (praeguse) reisiga seoses oli vaja tööl palju ettevalmistusi teha ja reklaamitöö sadas ka viimasel minutil arulageda tähtajaga selga. Arvasin, et saan kolmapäevani taastuda ja siis olen värske teda neljapäeval vastu võtma, aga kolmapäeval töölt laekues logisin sisse oma postkasti ja ees ootas juba eelmisest õhtust pärinev kiri, et tal on väga piinlik, aga juhtus nii, et ta jõudis juba kolmapäeva hommikul Tallinnasse ja vajab hädasti peatumispaika.

Minul siis hakkas kohe paanika tekkima, et vaene poiss on terve päeva teadmatuses kuskil ringi hulkunud ja saatsin talle sõnumi, et ta teaks, et annan endst parima tema aitamiseks. See muidugi tähendas, et pidin ülikiiresti totaalses korralaeduses talle ruumi tegema hakkama ja samuti oli vaja pakkida kokku trenniasjad, sest ma ei tahtnud jälle ühte korda vahele jätta.

Mingil hetkel ta helistas ja jõudsimegi kokkuleppele, et saame korraks linnas kokku ja saadan ta enda juurde. Üksi. Oli muidugi paras leap of faith ja tema oma tagasihoidlikkuses oli valmis ka minu trenni lõppemiseni kuskil linnas konutama, aga mulle tundus liiga julm lasta tal õhtul kella kümneni suurte kottidega ringi kõmpida.

Seega tormasin nii kiiresti kui jõudsin linna, kus ootas mind ees kahemeetrine mees suure seljakoti ja kitarriga. Tutvustasin kiiresti ennast, juhatasin teda teel välja mõeldud kõige lühemate sõnadega õige bussi peale ja koju ning andsin võtmed pihku. Tema kirjutas veel mu juhised oma käe peale, sodis vahepeal maha ja siis spellisime olulisi nimesid uuesti ning siis jooksimegi taas vastassuunas. Oli küll imelik ja teadsin, et riskin väga paljuga, aga ei olnud ka erilist valikut.

Jõudsin isegi peaaegu õieks ajaks trenni, käisin nii tantsus kui kakluses ära ja siis liikusin rahulikult kodu poole. Teadsin, et ta oli õnnelikult kohale jõudnud ja seega võtsin endale hetke, et ta elu eesti kaasaegsete kokandusimedega magusamaks teha. Ei sundinud teda verivorsti või muud sellist sööma, aga ostsin mõned kohukesed ja martsipani. Talle päris meeldisid.

Koju jõudes pidin aga ukse pealt tagasi põrkama. Suur mees oli üle kuu aja jalas käinud matkasaapad eemaldanud ja hais tahtis hinge matta.

Õnneks ta sai sellest ise ka aru ja oli juba kõik aknad lahti teinud. Mul läks siiski veel mõnda aega, et oma nüüd parmesanihõngulise koduga taas kohaneda. Üritasin veel õhtul hilja olla hea host ja anda talle juhendeid päevasteks tegevusteks ning eluks Tallinnas ning saime üsna normaalsel ajal magama.

Hommik oli minu jaoks muidugi karm. Pidin astuma üle diagonaalis magama hiiglase toast välja, sest teisiti lihtsalt polnud võimalik. Riietusin nii kiiresti ja vaikselt kui oskasin, kuigi minu vältimatu puudrikolkimine ajas ta ikka korraks üles ja siis tuli ta suust midagi arusaamatut. Me ei saanudki kumbki aru, millises keeles see võis olla, sest ta on rahvuselt hollandlane. Niisiis mina läksin tööle ja tema jäi taas omapead.

Eks mul oli muidugi häbi ja paha, et ma ei saanud olla seekord parem host, aga lihtsalt oli tohutult kiire nädal ning ma püüdsin vastavalt võimalustele siiski ta elu võimalikult meeldivaks teha.

Teine õhtu läks oluliselt paremini. Ta oli iseseisvalt pärast tõsisemat magamismaratoni kodu lähedal metsa ja randa avastamas käinud ja minu hoiatusi ignoreerides ikka otseteid katsetanud, kuid midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Õhtuks oli meil plaan üheskoos Ahhaa keskusesse rändnäitusele minna. Nimelt tehakse seal tunniajane ekskursioon kottpimedas täiesti pimeda giidi saatel. Üheskoos käiakse siis valge kepi abil läbi kolm tegevuspaika. Esimene neist on Kadrioru pargi imitatsioon, teine adrnaliini lakke viiv üllatus ja kolmas on kohvik.

Muidugi palju nalja sai sellega, et meie valitud hetkel pakuti vaid eestikeelset ekskursiooni ja selleks, et mu kaaslane ka veidi matsu jagaks, pidin talle üle toa tõlkeid röökima, sest ei näinud ju, kus ta on. Igatahes, oli ülimalt huvitav ja jäime ropult rahule. Soovitaks kõigile, kes tahaksid õppida maailma teise pilguga vaatama.

Endal oli nii naljakas, kuidas ka siis, kui nagunii midagi ei näinud, automaatselt silmad kinni hoidsin. Ja kuidas pidevalt üksteise otsa koperdasime. Ja kuidas suunataju kadus ära. Ja samas kuidas meie mittenägevad giidid suutsid meile iga kell sujuvalt appi tulla, haarasid meid üle kere käperdamise asemel kohe küünarnukist ja suunasid vajadusel taas õigele rajale. Väga muljetavaldav.

Kuna me käisime seal vaid neljakesi, siis oli üsna mõnus ja rahulik, giididel oli aega meiega individuaalselt tegeleda ja küsimustele vastata ja hiljem, kui kohvikuharjutust läbi tegime, saime nende kohta päris palju teada ka. Samuti proovisime pimedas limonaadi topsi valada ja kuumale kohvile piima-suhkrut lisada. Ei läinudki kõige halvemini, kuid üks giididest sai teise süül meie eksursiooni ajal esmakordselt kuuma veega tõsiselt kõrvetada.

Meile kahele näidati ka pimedate laste raamatut, kus pildid olid erinevast materjalist ja ruumilised ning kõrval punktkiri.

Lõpuks juhtus ka midagi sellist, mida giidid vist tavaliselt ei tee ehk siis nad tulid välja valgesse meiega hüvasti jätma ning tunnistasid, et ka neil oli meiega väga tore, sest olime hea vaheldus kindlasti kohatult käituvatele teismelistele. Ja meil oli hea meel, et nad pühendasid meid oma ellu.

Õppisime ka ühe uue triki. Kas te teadsite, et kui olete juba mõnda aega pimedas viibinud ja siis hõõrute kahte suhkrutükki omavahel kokku, siis need hakkavad valgust tekitama? Me nüüd nägime. See oli ka ainus nõrk valgus kogu selle tunni jooksul.

Õhtu lõpuks käisime veel Kompressoris pannkooke söömas (muidugi) ja siis jalutasime läbi linna koju. Magama saime üsna hilja, aga nüüd õppisime vähemalt üksteist rohkem tundma ja mulle hakkas tunduma, et ma ehk ei olegi nii halb võõrustaja.

Mida paremat teha volbri varahommikul kui vetsu põrandal multasid vaadata?

Ehk siis nädalalõpust. Reedel kimasime töölt otse Tartusse sünnipäevaüritusele, mistõttu nägin ajal, mil pidanuks jätma hea esmamulje, välja nagu juust, aga see selleks. Mind tutvustati kõige tähtsamatele ninadele ja ei olnudki hirmus ning teatrietendus, mida vaatasime, oli üsna naljakas. Tundus, et seda oli ka vastavalt meie ettevõtte tegevusvaldkonnale veidi kohendatud.

Vastu ööd tahtsime ka tudengipäevade raames fotojahile jõuda ning seekord tassisin oma imepisikese varustuse hulgas kaasa maksimaalselt kaameravarustust, aga kahjuks jäime sinna lootusetult hiljaks. No mis siis ikka...

Laupäeval olime laisad. Magasime kaua ja siis vedasime end välja taaskordsele kaltsukatiirule, et leida mulle õhtuks sobiv pluus. Olemas oli ju ideaalne seelik, aga ta on nii kapriisne, et sobivat ülemist osa oli pea võimatu leida. Kaltsukatest tulingi praktiliselt paljakäsi tagasi, aga viimaks õnn naeratas ja Seppäle päästis hädast välja. Olin tõeliselt rahul ja S kiitis ka heaks, kuigi seekord ta tegi terve päeva mind ja käis ja põlastas iga mu kätte sattunud hilpu, mis ei vastanud tema maitsele. Igatahes, olime tublid ja käisime Lõunakeskuses jala ära. Teepeal testisime veel nartsissifilosoofiat ja otsustasime, et hakkame edaspidi teatud isaseid daffodilideks kutsuma lihtsalt sellepärast, et see kõlab nii ägedalt.

Tagasijõudes tegime volbriks soojendust suure rummiga - ohverdades osa otseloomulikult pühale vaibale voodi ees - ning siis suundusime korporatsioonide poole. Kuna saatjahärrasid tuli veel mõnda aega oodata, siis jalutasime mööda vanalinna ringi ja tegime pilte ning muidugi laulsime kõva häälega. Mingi hetk otsis meiega kontakti üks tore noormees, kes üksi oma vahuveinist jagu ei saanud ja härdalt abi palus. Sellest kujunes üks pikemat sorti ja nauditav vestlus. Vahepeal käis mingi teine tüüp mulle suupillil serenaadi mängimas ja kolmas astus ligi, et mind teavitada, et ma oleksin veel ägedam, kui mu rindu näha oleks vms. Ju siis läbi tagi ei paistnud piisavalt. Kuidagi jõudsime sealt sinna, et ta pakkus mulle võimalust hoopis oma paljastatud rinda raekoja platsi kõrval katsuda. Ütlesin enda meelest viisakalt ära ja siis õnneks jõudsid meie saatjad ja abimehed, kellega peentele pidudele sisse saab. Metsikuna ehk siis mitte korpisüsteemi osana oli seal vaja lapsehoidjat.

Mingi hetk leidsin sealt eelmise kevade peika üles ja kuidagi jäime terveks õhtuks jutustama ja vahepeal juhtunut meenutama. Sandral oli küll natuke igav, aga siis hakkaime kolmekesi gini jooma ikka shotikaupa pudeli põhjani ja selle käigus tuli noormehel meile kummalegi luuletus kirjutada. Oli lõbus. Lisaks avastasin ühel hetkel enda vastast istumast ema kunagise töökaaslase tütre, keda nüüd vaevalt ära tundsin ja oli jälle tore.

Veidi veel hiljem tekkis võimalus ka veidi jalga keerutada, mis lõppes sellega, et üks kainem kriit tahtis meid välja eskortida, aga siis vist mõtles ümber või sai aru, et meie kaaslaste sõna jääks peale ja kadus ära. Lahkusime alles valges, kui tundus, et muidu võib hakata juhtuma valgustkartvaid asju ja ma tahtsin neid iga hinna eest vältida.

Noormehed saatsid meid koju, aga siis millegipärast ülemeelikus tujus Sandra kutsus nad sisse ja üks ei läinudki enam ära. Ta kukkus hoopis voodisse ja jäigi magama. Mina aga keeldusin sinna tema kõrvale ronimast ja veetsin aega aknalaual istudes päiksetõusu vaadeldes, kuni Sandral minust kahju hakkas või midagi ja selle tulemusena jäi lootusrikas noormees pika ninaga ning üksi voodisse äratust ootama. Meie kaks aga veetsime mõned tunnid vetsu põrandal itsitades, muljeid vahetades ja multikaid vaadates, kuigi ma ei suutnud eriti kaua järjest silmi lahti hoida.

Mingi hetk S tegi mulle kohvi ja ma suures hädas jõingi. See aga ei takistanud mul tassi tühjaks saamise järel kohe uinuda, sest noormees õnneks ärkas ja suundus mujale.

Me magasime neli tundi ja seejärel tegelesime suurema koguse alkoholi konsumeerimise ebameeldivate tagajärgedega. Kummalgi meist polnud mingit klassikalist pohmakat, aga terve keha käitus kummaliselt veel pool päeva. Seega veetsime suurema osa sellest voodil filme vaadates, mida segas ekspeika pikk ja äralõppematu kõne teemal, miks me küll ei tule ka täna neile korpi külla jooma ja kuidas tema teeks mulle tuhat miinus üks musi varbaotstest karvalõpmeteni vms. Ei seganud ka selged teadaanded, et see ei ole oodatud ei minu ega minu päris peika poolt ja seega panin ühel hetkel lihtsalt telefoni ära. Ei olnud nõus teda motiveerima ka Tallinnasse minu juurde hääletama, kuigi ta seda välja pakkus ja mulle siiski ilusa loetamatu luuletuse kirjutas. Ja nüüd viimaks olen tagasi kodus, valmis vastu astuma uuele töönädalale. Üldse veel ei vingu.