Ma pole küll kindel, et ma introvert olen, aga tore kuulda, et mina olen midagi erilist:)

Your Personality is Very Rare (INFP)

Your personality type is dreamy, romantic, elegant, and expressive. Only about 5% of all people have your personality, including 6% of all women and 4% of all men You are Introverted, Intuitive, Feeling, and Perceiving.

How Rare Is Your Personality?

Nüüd ka testide küüsis:D

You Are Most Like Carrie!

You're quirky, flirty, and every guy's perfect first date. But can the guy in question live up to your romantic ideal? It's tough for you to find the right match - you're more than a little picky. Never fear... You've got a great group of friends and a great closet of clothes, no matter what! Romantic prediction: You'll fall for someone this year... Totally different from any guy you've dated.

Which Sex and the City Vixen Are You?

Arvuti võit 1:0

Kuidas saab foto asemele Bloggeris mingit muud pilti panna? Ta ei lase mul seda vana kuidagi ära võtta ega ka uut lisaks panna. Nõme. Nõme. Nõme. Imelik hakkab kogu aeg enda samale pildile otsa vaadates.

Aga muidu... uskuge või mitte, aga mul pole kohe mitte midagi tänasest kirjutada. Ainus mõte, mida võiks siin juppideks võtta on homoseksuaalsed mehed sõjaväes. Aga täna ma ei viitsi ka seda teemat lahata. Kohe mitte midagi ei viitsi teha. Tegelt peaksin õppima homseks politoloogia eksamiks aga jah.

Ahjaa... siuke jutt ka, et ma mõtlesin eelmisel nädalal vist oma bakatöö teema välja või ma juba rääkisin? Igatahes, teema on selline: kuidas kajastatakse meedias kuulsuste lapsi ja kuidas see neid mõjutab? Saab vist raske olema, aga ma proovin ikka.

Forgive and forget... or not?

Ma olen alati mõelnud, et mina olen seda tüüpi inimene, kes võib kül landestada, aga teiste patte päris minevikku jätta ei suuda. Samas tahaksin ju olla võimeline teisi võimalusi andma, aga ma ei suuda. Lihtsalt ei suuda jätta mõnda teemat rahule.

Täna oli jälle pedagoogika ja psühholoogia koolitus ja ma sain vist teada, miks see minu puhul nii on. Sellepärast, et minu ema on alati heitnud minu vanu patte mulle uuesti ette, kui ma suudan jälle mõne ainult talle teada oleva reegli vastu eksida. Siis tulevad kohe süüdistavad laused stiilis: sa teed seda alati..., mitte kunagi..., eales... jne. Alati saan korraga vastu pead värske patu ja kõigi vanade eest ka. Tundub, et ka mu emal on probleeme unustamisega ja andestamisega ja kodust saavadki enamik probleeme alguse, aga see on ju lõputu ring.

Täna oli muidu tore päev. Koolitusel oli äge. Mõtlesime Liisiga välja, kust me üksteist teame vist ja pärast jalutasin läbi metsa koju, sest jäin õigest bussist napilt maha. Terve kodumets oli venekeelseid ja lõkettegevaid kevade kuulutajaid täis. Mõtlesime siis Steniga, et ega meiegi saa neist maha jääda ja jalutasime - mina teist korda - minu koduranda läbi metsa, et seal piknikku pidada. Väga tore oli. Tõeline kevad. Minu meelest võikski hommikust iga päev väljas süüa, nii et päike paistab ja linnud laulavad. Kui vaid neid jälgi maha jätvaid kevade kuulutajaid vähem oleks.

Ja siis sai mu auto ka ära testitud. Sten oli julgestuseks kaasas ja ema sponsoriks. Käisime tankimas ja Prismas ja guess what? Ei plahvatanudki, aga ma tahan siiski oma musi Kallele näidata.

Aga minul on nii head sõbrad

Eile nägin üle tüki aja Incu ja Markot. Kahju, et teisi ei näinud, aga Marko tõestas mulle jälle ära, et elu on ilus ja inimesed head.

Ta käis mõni nädal tagasi Saksamaal seiklemas ja ma poolnaljaga ütlesin talle, et ta tooks mulle sealt ilusad kõrvarõngad siis ka. Ma arvasin, et ta nagunii unustab ära või lihtsalt ei too ja samas lootsin vaikselt.

Kui ta koju jõudis, küsisingi, kas ma olin tal meeles ja see jobukakk ütles, et ma tulin talle alles lennukis meelde. Siis ma olin küll kurb. Ja eile kinkis ta mulle megailusad valgete kivikestega rippuvad eksemplarid. Aitäh, kallis! Aga vastikud kiusud olete ikka.

13 ja reede tuli paaritunnise hilinemisega

Sõitsin vist jälle auto sodiks öösel sõpru koju viies ja tõestasin lõplikult, et pimedal ajal kehvasti valgustatud, märgistamata ja ebatasasel Peterburi teel ei saa iga kord õnneks minna. Käisin mingist megaaugust läbi ja nüüd on midagi halvasti. Ei julge sõitagi.

P.S Ottiga on midagi imelikku.

Aga seekordne Linnateatri ekskursioon oli äge ja õhtul sõin Kaare juurde forelli ja seenekastet pahaaimamatult ja häbi tunnistada, aga see maitses mulle. Ma arvasin, et see on mingi mulgi- või kartulipuder.

Nagu mesi karule, olen mina imelikele

Täpselt sama vastupandamatu. Ma ei tea, kas eritan mingit spetsiifilist aroomi, mis neid ligi tõmbab või on minus midagi muud erilist. Fakt on see, et neid muudkui tuleb. See türgi/prantsuse tüüp kaasa arvatud, kes Matult musi tahtis. Vaene laps. Võõras mees ju.

Ma tegelt ei mäleta, miks just eile seda kirjutada tahtsin ja siis jäi postitus poolele, sest sõbrad tulid külla ja Riff pani salvestamata akna kinni. Aga neid imelikke on mu elus palju. Ülo ei saa siiani aru, et meil ei ole temaga midagi. Ka täna helistas vist neli korda ja saatis sõnumi sisuga: tsau musi rull (just lahku kirj), kuidas läheb, helista pärast. Nagu ma oleksin talle üldse kunagi ise helistanud. Nagu ma polekski teda üle nädala ignoreerinud. Aga just nii, nagu me oleks täna juba paar korda rääkinud ja ta lihtsalt chekkab, kas kõik on ok. Hulluks ajab.

You are so beautifut

Just sellise sõnumi sain täna türklase nägu mehelt, kes väitis end olevat prantslane, kes töötab Matu kodu läheduses ehitusel ja täna minu numbrit küsis. Pärast alles tuli pähe, et oleksin võinud talle öelda, et ta mu nr-t oma ülemuselt küsiks ja siis see vaataks ise, kas annab või ei. Ma ei tea, kas ma kirjutasin, aga tema tahtis mind ka kunagi oma last ja ennast vist ka hoidma.

Elu on lill, nagu Andu ütleb! :D Over and out!

Täna sõideti minust autoga üle

Õnneks küll mänguautoga, aga kui tihti sedagi juhtub? Sõideti üle kõigi kurvide ja läbi kõigi lohkude (üksikute eranditega). Tegelt päris naljakas oli. Te võite kolm korda arvata, kes sellega hakkama sai. Lõpuks olime mõlemad nii väsinud, et läksime koos lõunauinakut tegema. Mul oli ju üks öö praktiliselt vahele jäänud Ragnari pärast. Tundub, et ta saab siiski uue võimaluse tõestada ennast ja tõestada ka mulle, et mina ise pole nii kehv inimestetundja, nagu esialgu arvasin.

Aga täna oli Matuga muidu ka lõbus. Praktiseerisin juba eile koolitusel õpitud trikke ja nii hea laps oli kohe. Ainult siis jonnis, kui ma tal pükse jalast koorida üritasin. Mina ei tea, miks lastele riietamine ei meeldi.

Aga Sten ja Ott on nii armsad. Nagu ma kuulsin, olid nad täna tulnud mulle koolitusele vastu ja mind bussikas oodanud. Mina aga olin autoga ja telefoni ka ei kuulnud. Kohe kahju neist. Kusjuures, ma olin täna nii udu, et oleksin isegi peaaegu bussi peale jooksnud ja auto maha unustanud. Õnneks siiski läks paremini:D

Hea samariitlane

Juba tükk aega plaanin kirjutada heategevusest minu elus ja selle vajalikkusest. Täna aga juhtus lihtsalt nii, et saan tuua paar näidet, kuidas head teha.

Täna olin ma natuke paha/hea, sest käisin kriisipsühhi loengus ja ei Siim ega Sandra saanud tulla. Niisiis lubasin nende nimed ka ikkagi kirja panna. Mul on juba välja kujunenud Siimu nime võltsimise käekiri:D:D:D

See aga oli veel kõige pisem asi. Täna oli ju ka järgmine koolitus, kus rääkisime muuhulgas laste väärkohtlemisest ja siis mulle tulid kohe meelde meie naabrid, kus naine karjub kell üks öösel igapäevaselt ülejäänud pereliikmete peale, nii et isegi ta täiskasvanud mees nutab ja see kisa kostab üle terve maja. Siiani ei osanud ma midagi selles suhtes ette võtta, aga lapse pärast oli juba tõsine mure. Ise neid õpetama minna tundub kuidagi vale.

Täna aga sain teada, et meie koolitaja ja ka osaliselt ülemus on töötanud ohvriabis. Võtsin julguse kokku ja rääkisin kogu loo talle ära. Ma loodan, et ta suudab midagi välja mõelda selle lapse huvides. Ja veel rohkem loodan ma, et minu tegu toob siiski kaasa head ega halvenda olukorda veelgi.

Kolmas heategu juhtus vahetult pärast teist. Jooksin bussipeatusesse Narva mnt-l ja kohe tundsin lämmatavat põlemishaisu. Lähemale jõudes selgus, et seal põleb üks prügikast heleda leegiga. Mingid plikad juba loopisid sinna põlevat materjali juurde. Lollakad peast. Kusjuures seal ümbruses oli väga palju inimesi ja mitte keegi ei reageerinud. Peale minu. Mina võtsin kätte ja tegin hädaabikõne. Rääkisin jutu ilusti ära ja dispetsher lubas auto kohale saata. Kahjuks ma ei jõudnud ise seda autot ära oodata, sest buss tuli ja järgmine oleks alles tund aega hiljem saabunud. Niisiis istusin peale teadmatuses. Loodan, et kõik lõppes ikka hästi.

Mul on üldse heategevusega mingi teema. Lausa vajadus selle järgi, võiks öelda. Ma olen ju aastaid löönud kaasa Kaarlis ja Kodutütardes noorte- ja lastetöös ja mulle meeldib seal. Ma ei saa sealt raha - vähemalt mitte regulaarset palka - ja asi pole selles, et mul midagi paremat teha poleks. Seda on lihtsalt mu hingele vaja. Seepärast läksingi tagasi tüdrukute klubi tegema. Ja peab tunnistama, et ka mul endal on koos elevil ja energiliste lastega lõbus. Mulle meeldib laste vahetus ja siirus ja usk headusesse ja mulle meeldib tunne, et olen saanud millegagi hästi hakkama ja inimeste nägudelt peegeldub puhas rahulolu.

Õpetus: kuidas Mariast mahl välja pigistada

Täna käisin siis jälle uut tantsutrenni proovimas. Koht on sama ja isegi treener on sama, aga eelmisest trennist ma küll nii laibana tagasi ei tulnud. Võrreldes nüüd nt TÜ Sporiklubi aeroobika kõige karmimate trennidega, kus mulle meeldis nii, et ma oleksin hea meelega teise trenni otsa teinud, oli tänane aktsioon ikka väga karm.

Ma konkreetselt mõtlesin lõpus, et ma suren kohe ära. Süda lõi lihtsalt nii kiiresti, et ma ei jaksanud piisavalt hingata ja kõik lihased tõmblesid tahtmatult. See lihaste värk mulle tegelikult meeldib ja tänane trenn oli ka tglt äge - kükki-püsti, paremale-vasakule, üles-alla, ümber enda ja aeledes põrandal.

Hullult lahe oli, aga ma ei tea, kas asi oli selles, et trenn oli väga intensiivne või et ma pole ammu korralikult trennis käinud või et ma olen juba kolmas kord viimase kahe kuu jooksul haige, taastun ma selles siiamaani. Trenn lõppes kell seitse ja praegu (kl 23.30) olen ma ikka veel omadega läbi, aga küll läheb paremaks.

Ma olen täna üldse olnud erakorraliselt tubli. Kuigi ma kooli ei jõudnud - isegi üritasin, aga tund oli mingil arusaamatul põhjusel kaks tundi varem olnud - jõudsin ma käia ära printerikeskuses ja osta lõpuks uued tindikassetid, tantsida end segaseks ja käia ära raamatukogus koolituse jaoks veel materjale võtmas.

Tänasesse päeva mahtus ka ühe politoloogilise essee kirjutamine, millest ma tegelt ei tea sittagi ja siis õhtune üllataja oli Marju, kes ütles, et homseks tuleb ju ka retoorika kõne ära teha. Ega mul jäänudki muud üle. Nüüd aga tahaks magama. Saan ma jah. Nüüd ma alles hakkan õppima. Koolituseks muidugi, kas on veel mõni variant? Palun, ei!

Täna mõtlen lasteraamatutest

Nii imelik, kui see ka ei ole, aga mõtlen jah.

Juba laupäevast peale ei tule mulle meelde ploomiraamatu pärisnimi. Johani näitas oma töid ja avaldas mulle sügavat muljet. Nähes neid, ei saanud ma enam üldse aru, miks Annika nt tahab disaini õppima minna. Ausalt öeldes, ei oska ta üldse joonistada. Vähemalt mitte Johaniga võrreldes. Viimase üks joonistus meenutas ploomiraamatu kunstniku omi ja see on üsna omapärane stiil. Kas keegi mäletab seda raamatut? Kahuks ma ei oska kirjeldada ka täpsemalt, aga mul oli see kunagi. Midagi seal ma kartsin päris korralikult.

Ja siis täna avastasin, et Nanny logo peal on Mary Poppinsi motiiv ja seda raamatut tahaks ka uuesti lugeda. Vot ei mäleta enam. :(

Ja siis Karikate Emand kirjutas Karlssonist. Temast/sellest mäletan veel kõige vähem. Nagu ma polekski kunagi laps olnud. On vist vaja jälle lasteraamatuid lugema hakata.

Koolitusest, Eurokast, Angelist ja Ülost

Loodan, et see jääb viimaseks korraks, kui Ülot mainima pean, aga kardetavasti mitte.

Koolitusest nii palju, et neljapäeval oli esimene jupp ära. Tuli välja, et see ei kesta mitte 16h vaid 160h. Päris kõva vahe, mis? Õppematerjali on ka nii julmalt palju, et tundub, et ma teen pooleteise kuuga teise kõrghariduse ära. Tõin esimese hooga kohe raamatukogust kümme õpikut ära. Kümme sajast vms. Vähemalt eriala tundub huvitav. Eripedagoogikast siis käib jutt.

Üks kehv üllatus oli veel. Eksameid saab teha kaks korda aastas ja tingimused sinna päsäemiseks kipuvad tihti muutuma. Eksamitasu tuleb ka endal maksta ja see on 900 eeku. Rõve kallis mu meelest, kui mõelda, et ühe medistsiiniveaga kukub läbi kohe. Ja siis veel seda ka, et üllaltuslikult topiti mulle kohe nina alla sundleping, et pean Nannys töötama vähemalt aasta või maksma 3000kr koolituse eest. Noh, eks näis.

Eile, laupäeval käis Sandra siin ning peale pooletunnst shoppamist Ülemistel suundusime oma esimesele euroka fännklaabi koosolekule. Seal oli täitsa lahe. Ma pole kuangi varem näinud ühes ruumis nii paljusid geiinimesi, aga ma ei kurda ka. Nendega oli fun.

Mingil ajal viisin Sandra ära bussi peale ja siis läksin ise tagasi. Muuhulgas sain sellise üllatuse, et too chick, kes mõni aeg tagasi mu kohta loll blond ütles, on üks mu kunagine tuttav. Ausalt tekkis tahtmine vast öelda, et muna õpetab kana või veel sitemini. Eriti, nähes, kellega tegu on.

Peale koosolekut lõpetasime M-Li, Capsi ja Knutiga Angelis. Minu jaoks oli see esimene kord, aga ma olen täiesti vabatahtlikult nõus sinna veel minema. See on vist ainus koht, kus võib iga naine end mugavalt tunda, sest keegi nagunii teda ei ahista ega tülita ühelgi muul moel. Selles majas läheb kogu tähelepanu meestelt meestele. Naisterahvas võiks vist isegi selle klubi uksest sünniülikonnas sisse astuda. Keegi ei teeks teist nägu. Tormijooksu vähemalt ei tuleks.

Kuulasime seal Lainet ja jälgisime kuulsusi. Sain ka paari huvitava inimesega tuttavaks ja muidugi ka M-Liga kohtusime näost näkku. Täitsa äge tots oled, tead?:P Muide, ma tunnen sulle nüüd kaasa, et sa Ülci omale said:D Eilne koosoleks kestis siis neljast viieni ja lõppes koduteel politseireidiga.

Ma hullult ehmatasin, sest mind pole varem kinni peetud. Ma ületasin mõõdukat kiirust ka, aga nemad rääkisid, et puhumisreid on hoopis. Tädi politseinik tegi tiiru ümber mu auto, käskis lehe korralikult tagasi panna tagaaknale ja vaatas dokumente. Puhuda ma millegipärast ei saanudki. Ja hea oli, just in case. Ma olin mõnda jooki maitsnud. Tädi jalutas lihtsalt minema ja mina jäin lolli näoga vahtima, et puhuma pidin ju. Ma e tea, kas ta unustas või milles asi oli, aga ta viipas siis, et mine juba.

Põhimõtteliselt Ülc ei saa ikka aru, et teda ei taheta. Ei aidanud ka see, et ma teda kolm päeva ignoreerinud olen, et mu telefonile vastavad teised ja vahel ütlevad ka kehvasti. Muudkui helistab ja saadab smse, mille sisu on stiilis: eks ma saan siis jälle infarkti ja sa rikkusid mu elu ära. No kena küll. et ta mu süütundele rõhuda üritab. Ausalt, ma mõtlen juba politseisse helistamisele ja ahistamise süüdistuse esitamisele. Hulluks ajab!!! Urrgh

Elementaarsetest mugavustest

Tulin just kuuma dushi alt mõõdukalt sooja tuppa. Nii mõnus on. Minu jaoks on see peale 7-8 kuud uues kodus elamist ikka veel imeline tunne. Inimestest enamiku jaoks on sellised asjad normaalsed, isegi enesestmõistetavad. Minu jaoks ei ole.

Ega ma varem puu all ka elanud, aga minu koduks oli vana kahekordne nelja korteriga puumaja Pelgulinnas, kus algselt ei olnud sees ei sooja vett, dushiruumi ega keskkütet. Paljudes puumajades on ka tualettruum koridoris. Meie maja oli ühe sammu võrra eurokam, aga ka seal puudusid paljud asjad, milleta elamist enamik kaasmaalasi ette vist ei kujutaks.

Meie korteris oli soe vesi, aga pooltel naabritel pole seda siiani. Meil oli ka korralik pioneeripliit, kuid dushiruumi jaoks ei jätkunud lihtsalt põrandapinda. Korra me isegi üritasime midagi organiseerida, aga töömehed jätsid kohale tulemata ja nii see jäigi. Terve oma senise elu olen mina ja on ka mu ema otsinud teisi võimalusi enda pesemiseks. Jube palju asju sai ka lihtsalt kausi veega köögis ära aetud.

Kas te kujutate ette, kui piinlik mul oli, kui mu teadmatuses ja rikkuses vaevlevad eksklassivennad süütult lõõpisid, et nad võiksid käia dushi all iga kahe nädala tagant ja millised rõvedikud nad siis oleksid. Minu jaoks oli see vahel kurb tegelikkus. Nüüd ma siis kaifingi sellepärast oma mõlema elukoha pesemisvõimalusi, kus ei pea enne sooja vett tegema ja kus saab iga kell, pikemalt mõtlemata, lihtsalt dushi alla hüpata.

Teine asi, mida ma siin nii kaifin, on soe tuba. Jah, lihtne soe tuba. Minu jaoks kompenseerivad need kaks asja ühe toa vähemaks võtmise ja kesklinna lähedalt metsa sisse kolimisega seotud probleeme. Vanas kodus pidi ka jahedal suvepäeval pliidi alla tuld tegema ja seda pidi tegema väga ettevaatlikult, sest kogu veevärk oli ühendatud pliidiga ja oskamatult paigaldatud torud värisesid tihti ähvardavalt pea kohal, sest vesi nendes oli keema läinud.

Korra juhtus ka seda, et üks nõme europärane plastikjublakas lõhkes ja meil sadas keemistemperatuuriga vihma köögis. Väga naljakas oli, sest õnneks olid kõik sel hetkel mujal tubades.

Noh, vähemalt meie saime sooja vett teha ja kütta pliiti ning ahju mitu korda päevas talvel, sest ega seinad sooja pidanud. Riidesse panemine toimus hommikuti alati teki all, sest tuba jahtus kergesti u15 kraadini. Vastasnaabrid aga pidid sel aastal vist ainult teki all elama, sest tuletõrje kuulutas nende ahjud kõlbmatuks ja pitseeris need kinni. Nüüd nad ei võigi kütta.

Paljud korrusmajade elanikud kadestasid meid varem ja kiljasid rõõmust, kui mainisime, et meil on ahjuküte. See peaks ju õdune ja armas olema. Meie jaoks tähendas see aga kolm-neli korda suuremaid kulusid, kui keskküttega majas, pidevalt tahmaseid seinu ja kohutavat ajakulu kütte töötlemisele, ladustamisele, tuppa toomisele ja ka otseselt kütmisele. Soe oli alati meie ülemistel naabritel, sest kõik soojus, mis läbi seinte õue ei läinud, kandus neile. See oli nagu pidev võitlus tuuleveskitega, aga kütmata ka ei saanud elada. Me oleksime ära jäätnud.

Ma kirjutasin seda kõike iseendale, et ma kunagi ei lõpetaks tänulik olemist selle eest, mis meil nüüd on ja loodan, et ka mõni hing, kes seda lugema satub, hakkab rohkem väärtustama asju ja inimesi, kes tal olemas on.

Never being good enough

Juba kaks järjestikust kolmapäeva olen lõpetanud pisarais. Seda erinevate inimete pärast, aga samal põhjusel. Ma tean, et pole võimalik olla liiga hea, aga ma ei saa aru, miks ma pole kunagi piisavalt hea.

Seekord rikkusid vanemad mu tuju täielikult ära. No kohe nii ära, et ma ei pidanud vastu järjekordsele etteheidete voorule, võtsin võtmed ja telefoni ning tulin lihtsalt kodust ära vastu ööd.

Algul mõtlesin, et lähen lihtsalt maja taha oma lemmikkohta, aga seal hakkas varsti nii külm, et ma helistasin Stenile ja me lihtsalt sõitsime ringi terve õhtu jutustades. Jälle kord võib teda süüdistada minu kurbuse pisarate naerupisarateks muutmises. Tääääääääh.

Seekord heideti mulle ette, et veedan liiga vähe aega koolis ja mitte, et ma poleks tubli, AGA...

Alati on see aga. Ma üritasin neile igat pidi tõestada, et ma olen ammu üle võtnud aineid ja mul pole mingit tahtmist ega mõtet neid väheseid tunde veel rohkemate päevade peale laiali ajada. Ma ei saanud neid nii perse ka saata, et oleks lasknud neil minu maksude maksmise järgi jätta ja need ise üle võtta, sest ma ei saaks kidagi seda kõike ise makstud. Vaene kirikurotist tudeng ju.

Mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et ma pole kunagi piisavalt hea. Mitte kunagi. Mitte vanemate ega ka meeste jaoks. Ma ei oska enam midagi teha. Eriti vanemate seisukohalt. Fine. Ma pole võib-olla just pedant, aga igas muus mõttes peaksin ma üsna eeskujulik tütar olema ju.

Mul on alati olnud head hinded ja väga head sõbrad. Ma teen vabatahtlikult heategevust, õpin keeli jne. Ma olen juba aastaid käinud kooli kõrvalt ja vaheaegadel tööd. Ma ei tea, mida nad veel tahavad? Ma ei jaksa enam elada vastavalt nende soovidele. Tahaksin elada enda soovide kohaselt.

Igatahes, suuuuuuuuuuuur siiber on.

Haiget tegemisest ja saamisest

Kes meist poleks haiget saanud? Usun, et kõik on ka teisele haiget teinud. Tihti juhtub see kogemata ja planeerimata. Enamasti on endal pärst väga halb olla. Aga ühel psühholoogialoengul sain teada midagi, mis on aidanud mul edaspidi keep my head high vms.

Nimelt, kõik te olete vast kohanud inimesi, kes pidevalt justkui meelega teisi solvavad, mõnitavad ja haiget teevad. jääb mulje, nagu hakkaks neil sellest parem, eksju? Ja nii ongi. On hunnik inimesi, kelle ego tundub olevat suurem, kui klassitäiel tavalistel inimestel kokku. Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Tõenäoliselt on nad ise kunagi varases lapsepõlves väga haiget saanud, välja kasvanud purunenud perest ja tundnud, et neid ei armastata.

Seetõttu on nende elu ehitatud nõrgale vundamendile, ja et nende elu maja päris maasse ei vajuks, upitavad nad end pidevalt teisi mõnitades ja alla surudes ja saavad korraks rahulduse, sest mõnda aega tunneb teine inimene end siis väga halvasti ja järelikult haiget tegija on tol hetkel temast kõrgemal, temast parem.

See aga läheb ruttu mööda. Haiget tegija enesekindlus tõuseb vaid veidi, et vajuda jälle tagasi, samas kui haiget saaja käib korraks põhjas on ju juba järgmisel päeval sama kõrgel tagasi, nagu ennegi. Temal on tugev vundament ja seda ni lihtsalt ei murra.

Siis aga tunneb haiget tegija, et tema töö ei kandnud vilja ja tal on vaja uut doosi, nagu narkomaanidelgi, ja üritab uuesti. Ja nii päevast päeva.

Ma loodan, et te saite minust aru. Tegelikult võiks neile inimestele kaasa tunda ja neid haletseda, sest mitte meie ei peaks end alaväärsena tundma. Mitte meie pole kehvemad ja mitte meiega pole midagi valesti. Valesti ja halvasti on nendega.

Ma ei teagi, miks ma just täna sellest kirjutan. Võib-olla seepärast, et nädalavahetusel läheb suuremaks arveteklaarimiseks teate-küll-kellega ja siis on lootust jälle haiget saada meil mõlemal, aga see on vajalik. Asjad ei saa jääda nii edasi, nagu nad praegu on.

Ma unustasin Kaarlikad ära:D

Ja hea ongi. Sest mitte päris kõigist inimestest seal ei pea ma lugu. Üldiselt mulle meeldib seal väga. Selle ajaga, mil neist eemal olin, jõudsin juba ära unustada kõik negatiivse. Näiteks ühe tegelase, kelle nime ma ei kirjuta, aga keda ma kohe üldse ei seedi. Minu meelest ta pole üldse tore ja hea inimene, kuigi paljud teda selleks peavad. Minu meelest on ta kohati lausa vastik ja hirmuäratav.

Juba sellest ajast peale, kui Annika ja minu emad meid Kaarli ukse vahelt sisse lükkasid viieaastaselt, olen ma selle mehe juuresolekul ennast ebamugavalt tundnud, olgugi et tema on see, kes mind ristis ja et me oleme temaga rohkem kokku puutunud, kui paljude teistega seal.

Meil ei ole lihtsalt midagi ühist. Pole millestki rääkida ja sellist asja ei juhtu minuga eriti tihti. Kui inimesed on minuga kenad, olen ka mina nendega. Kõik saavad minu silmis algul maxpunktid ja siis on nende asi neid hoida või lasta vähemaks võtta. Temal hakkab krediit otsa saama ja juurde ei tule ega tule.

Enne, kui teistest lähemalt räägin, siis räägin lühidalt ka laagri miinuspoolest. Nimelt, kuna mina pole nende kõigiga pidevalt ninapidi koos ja olen siiani üks newbie'dest (kuigi seoses klubi chickidega juba vähem, aga nad ei tule veel eriti arvesse), siis vahel tekib tunne, et mind pole sinna üldse vaja ja raske on leida ühist keelt inimestega, kellel on omavahel nii palju ühist minevikku ja teemasid, millest vestelda.

Samas, üks ühele saan kõigiga täiesti hästi hakkama. Võib-olla häirib mind see, et ma ei saa seal alati tähelepanu keskpunktis olla ja siis ma pigem ei ole üldse keegi ning hooian omaette. Samas klubis tunnen ma ennast väga hästi ja mugavalt. Ma tean, et olen sinna oodatud ja vajalik. Mul on seal hea. Võib-olla ma peaksingi edaspidi hoidma eemale sealt, kus mind otseselt vaja pole ning tegema klubi ja laagreid näiteks? Seal on ju peaaegu 100% alati fun.

Aga Kaarlikad siis on:
S - kõige juht ja minu meelest väga lahe ning lihtne inimene olenemata oma positsioonist. Tal on lihtsalt väga kiire ja vähe aega teiste jaoks. Siiski üks mu lemmikinimesi seal.

M-A - ka väga tore ja südamlik inimene. Temaga on lihtsalt nii hea rääkida ja ta kuulab päriselt ka. Tema heaks ma teeksin ka palju.

Me - see on see, kes mulle ei meeldi, aga kahjuks on ta siiani seal üsna tähtis ja üks "omadest". Samas lahe on kuulata, kuidas teisedki teda pidevalt nokivad. tavaliselt ta alustab ise, aga meie - noortega - eriti. Ju ta on ise elus pettunud ja kibestunud.

D - suhteliselt lahe inimene, mitte et meil väga palju ühist oleks, aga sellistel üldistel teemadel saame räägitud küll. Lihtsalt ei puutu nii palju kokku, et oleks mõtet kuskilt keskelt hakata rääkima nt oma viimasest päevast. Alati hakkavad ju jutud edasi hargnema ja see võtaks nii palju aega, kui kõike lähemalt seletaks.

E - mulle ta meeldib. Mis sellest, et teda väga usaldusväärseks ei peeta ja osavõtlikuks ka. Minu meelest on ta väga tore ja sõbralik. Ja eriti naljakas on see, et ta tunneb vanast ajast mu päris isa. tema kaudu olen saanud vähe targemaks asjade osas, millest mu emagi ei tea.

H - väga lahe. Natuke lapsik, aga iseenesest väga tore ja saab kõigega hakkama ka. Väike aga visa ja viitsib Me-d torkida:D Teda ma tunnen ka rohkem tänu eelmisele aastale.

M-E eakaaslane ja hea sõbranna, võib isegi öelda, nagu ta õdegi. Kahjuks me näeme viimasel ajal nii vähe, et terve tee Pärnusse ainult mulisesime. Polnud üldse aega midagi muud teha, sest nii palju oli rääkida ja temaga ei häiri see, et vahepeal pole kohtunud. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.

Ma - ka väga lahe. BLOND, aga tore. Kuigi meil vist temaga ka kuigi palju ühist pole, ei ole sellest midagi.

K - väga mega tore. Kunagine õpetaja ja iidol, võib isegi öelda. Sain just teada, et ka ametiõde:D Nad on mõlemad Ma-ga hullud naerukajakad ja söödikud:D

Ka - tore, naiselik, sõbralik. Kahjuks väga ei tunne.

A ja R - mõlemal on oma plussid ja miinused, kuigi väga vaimustuses neist ei ole.

J - hehee. Väga kihvt kutt.Temaga saab alati nalja ja see ei lähe üle piiri. V.a. seekord kui mind laste ees kinniteibitud käte ja jalgadega klaveri peale tõsteti. See oli veits lapsik ja nõme.

Jälle. Ma ei mäleta rohkem.

Aga ma kirjutan lühidalt Ülost ka või Ülcist, nagu Sten ütleb. Õhtul sain targemaks tema koha pealt. Me rääkisime üle tunni aja. Tema arvelt. Hommikul hakkas ta mind aga juba hulluks ajama. Kella 8st 10ni helistas ta mle 10 korda. Ma pidin hulluks minema. Tahtsin magada ju. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui lülitasin telefoni välja ja quess what? Paari tunni pärast tagasi sisse lülitades helistas ta kohe ikkagi. Huvitav, mitu korda ta vahepeal proovis? Ja pärast veel kaks korda + mõned sõnumid. Vahepeal olid mul juba vastikusvärinad ja õudne, et äkki on mingi maniakk. Kammooon. Kes siis niimoodi pommitab?

Lõpuks aga sain ta niikaugele, et ta lubas mitte helistada enne, kui mina helistan ja teada annan, et olen Saaremaal või vähemalt tean, millal tulen. Eks näis, kas seda üldse juhtub. Võib-olla olen jälle shallow, aga mulle ei avalda väga muljet üle 30ne mees, kel kindlat tööd pole, kes sõidab vaid kaherattalisega ja kes ei oma isegi arvutit ning NB kirjutab vigaselt. Mult küsiti, kas ma olen plond või prünett. Raske vastata, sest minu sõnavaras selliseid sõnu pole.

Eilse õhtu hea nali oli veel see ka, et sain kätte lapsehoidjakoolituse ajad. Seda pidi ju 16 tundi olema, aga nüüd tuleb välja, et on hoopis 21 päeva kolme kuu jooksul. Paras hullumaja saab olema kooli kõrvalt, aga mind see täitsa huvitab. Teeme ära. Ja oma vip-perest sain ka lahti. Nad said kellegi, kes terved nädalad neil veeta saaks ja kui tõtt rääkida, siis mul on hea meel. Ma pigem naudin oma vähest vabadust ja Matu ema oli nagunii solvunud, et mul on nüüd veel vähem aega tema jaoks. Nüüd on jälle kõik hästi või vähemalt sinna poole.

Minu pere ja muud loomad

Ma mõtlesin, et räägin teile lähemalt inimestest enda ümber. Siiani olen kirjutanud neist otsekui millestki iseenesestmõistetavast, ilma tagataustata ja lahti mõtestamata. Täna plaanin parandada selle vea. Seda kasvõi iseenese pärast, et nad ei saaks kunagi kaduda mu elust, ka siis kui mälestused nii sügavale vajuvad, et nad justkui võõraks minu jaoks muutuvad. Tõenäoliselt seda ei juhtu niipea, aga ma püüan nad paari päeva jooksul kronoloogilises järjestuses kirja panna ja kuidagi grupeerida.


Minu pere siis. Mul on ema. Isa on ka, aga vaid Jumal teab, kus. Tundub, et tema meist puudust ei tunne, pole kunagi tundnud. Sellest on natuke kahju, sest ma tahaks tunda ka teda ja selle liini sugulasi. Mul peaks olema kas õde ja vend või kaks õde - jutud on erinevad. Oma vanavanematest ei tea ma üldse midagi ja isa ametlikust naisest ka mitte. Ema isa suri ära juba enne minu sündi ja ema ema siis, kui ma olin 4 või 5ne. Temast ma mäletan vaid, et oli üks segane jutt, kelle põis ei pidanud ja kes pidevalt ära jooksis kodust ning lõunasögi eest maksta üritas. Sellest on tegelikult väga kahju, et mul pole temaga seoses ilusaid mälestusi.

Niisiis, mina kasvasin emaga. Ta pühendas end aastaid täielikult minule ja tööle - mehi ei olnud. Alles siis, kui mina olin 11 või 12 aastat vana, hakkas ta enda peale mõtlema ja kohtus erinevate meestega. Mulle see eriti ei meeldinud ja siis, kui tekkis Peedu - mu ema kaasa või kasuisa (ma ei oska teda kuidagi nimetada, sest ta ei ela hetkel meiega koos) - ma saboteerisin nende suhet ikka korralikult. Ega seegi kasuks ei tulnud, et tal minust paar aastat noorem ja lollim poeg oli. Näiteks ühel viisakal sünnipäevapeol kallasin kulla kasuisa sügeluspulbriga üle. Endal on nüüd väga häbi. Mind saadeti tol öösel ka üksi koju. Päris õudne oli pisikese plikana mööda linna ringi liikuda. Noh, nüüd võib öelda, et ma saan temaga paremini läbi, kui ta oma isiklike laste, eksabikaasade või minu emaga. Ta on nüüd "oma".

Liigume edasi... isa poolt on mul kaks ciblingut, kasuisa poolt kaks õde ja kaks venda, kellega suhtleme üsna vähe, aga siiski sadu kordi rohkem, kui enda pärissugulastega. Ja kasuisa ühel tütrel on oma pere. Nendel oleme ikka korduvalt külas käinud ja nemad meeldivad mulle väga.

Oma lähedasi sugulasi on ka palju. Mul on üks tädi ja üks onu. Onu pere elab Põlvas ja üks onutütar hetkel minuga samas ühikas:p Niisiis neid näeb harvem, kui teisi. Tädil on poeg ja tütar ja neil on minuealised lapsed - üks elab ka minuga ühes majas:p Kokku on Tallinna lähedasi 12 tükki ja neid näeme igal sünnipäeval ja pühal ja vahel muidu ka. Nendega on väga lahe.

Siis on veel mu ristiema pere. Ta elas kunagi mu kõrvalmajas ja tal on minuga üheealine tütar - Annika L. Temaga oleme siiani väga head sõbrannad ja tema noorema vennaga saan ka väga hästi läbi. Tema on kõige lähemal mu oma vennale.

Käies algklassides, sain omale kaks parimat sõpra ema töö juurest. Ühe ema töötas sealsamas ja teise vanematele kuulus maja, mida firma, kus ema töötas, üüris. Ka nendega suhtlen siiani.

Ja siis on veel Biksu - minu eluaegne naabritüdruk. Ta on minust kaks ja pool aastat noorem, aga koos oli meil väga lõbus. Kõik oma aia puud said läbi ronitud ja muudki lollused tehtud. Temaga oleme kahjuks nüüd üsna võõraks jäänud.

Järgmine hunnik sõpru tuli koolist ja osa juba lasteaiast. Põhikoolis olid parimad Kats ja Liis. Viimane läks aga meie koolist ja linnast ära ja tagasi meie seltsi pole tulnudki. Kats on siiani alles, nagu kuulete. Siis on veel Katsu ja Sillu ja Andu ja osaliselt ka Laura jne, kellega siiani suhtlen. Enamus on ära kadunud, nagu arvata oligi.

Siis on veel Sten ja Riff ja Ott ja Reijo jne, keda tean Kaitseliidu kaudu ja Annika O. ning Baabu Klubiplikadest ning Inc ja Marko ühest suvelaagrist ja siis kindlasti ma unustasin kellegi ära. Andke andeks siis.

Kallid olete. Muah!

Ahjaa. Head naljapäeva!:D

Seekord üritati mind vaid odavate naljadega ära rääkida ja Delfi oli ka ainult libauudiseid täis. Mõni aasta tagasi aga oli palju naljakam kogemus. Nimelt paar aastat tagasi esimesel aprillil tegi buss, millega ma sõitsin, avarii - sõitis teisele autole otsa. Kõik pidid jala edasi minema ja mitte keegi mu tuttavatest ei uskunud mind. Kõik mõtlesid, et loll nali, aga tegelikult oli pisike tõsine lugu hea ajastusega.

Kui nüüd järele mõelda, siis nägin täna Pärnus midagi samas stiilis. Üks dziibiomanik oli parkinud oma neljarattalise sõbra otsapidi ilusasse puumajja. Seal see seisiski rahulikult terve päeva, pakkudes silmailu ja põnevust möödaminejatele. Äkki see on mingi uus kunstivorm vms?

Rääkides nädalalõpust, siis neljapäeval käisin kodus vaid magamas, reedel tööl, kus tegime Matuga pattu - sõime jäätist ja kõik kohad olid pärast seda täis. Eriti lahe on, et emmed juba tunnevad mind ära ja ütlevad tere mänguplatsil:P

Reede õhtul startisime Kaarli õpsidega Pärnu poole laagrisse ja seal oli päris lahe. Sain esimest korda Signe pisipoja pikemalt ahistada. Ta on väga armas kümnekuune põnn, täpselt isa nägu. Hästi ilmekas on ka. Ja jutustab megapalju. Saaks vaid aru eks:D Reedel ei teinudki suurt midagi, aga laupäev oli väga sisukas.

Kõigepealt oli infovahetus "kirikukunnidega" teemal, kas lastetöö on primaarne või marginaalne. Viimane on nende tegelik arvamus. Sain ametlikult tuttavaks Soonega ja avaldasin talle oma TÜ tudengistaatusega muljet;) Pärast läksime kõik koos Paradiisi lõunat sööma ja kui päris paradiis on midagi sarmast, siis mina küll sinna ei taha. Seal peab hästi kannatlik olema, sest olenemata sellest, et meil oli ammu menüü kokku pandud ja aeg kinni, pidime kõik süüa ootama tund aega, kuulama pealt kõrvallauas istuva paarikese arvete klaarimist ja hingama sisse suitsuhaisu (sama päritoluga).

Aga see pole veel kõik. Viimaks, kui leib ja siirupivesi otsas olid, sest kõhud ei kannatanud oodata, tuli ettekandja küsima, kes tahab kana ja jagas siis soovijatele praed kätte. Inimesed hakkasid sööma ja avastasid, et liha, mida neile kana pähe pakuti, küll kana polnud. Üle küsides selguski, et tegemist oli loomalihaga ja kuna kõik olid juba sööma hakanud, siis ei saanud enam vahetada ka. Kõik, kes tellisid kana, said liha ja vastupidi.

Toit ise oli täiesti söödav, veidi külm, aga polnud hullu. Ma arvan, et seda soojendati päikse käes ja kuna ilm oli nagu oli, siis seepärast läkski nii kaua ja päris soojaks toit ei saanudki. Pärast toodi kooki ja kohvi ning alles peale seda tuldi küsima, et kas me siis soovime pannkooke ka. Nemad olid koostanud pakkumise, kus olid ka pannkoogid ja meie olime neist loobund (kirjutasime tellimuste arvuks 0). Meie juht ütles, et tema ei saanud pakkumisest täpselt aru ja siis vastati, et nemad ise ei saanud ka. No hallooooooooooooooo!!! Ise ju koostasid selle.

Igatahes, rohkem ma sinna ei lähe. Edasi mängisime fotorallit ja juba vana tuttavat kaltsurallit. Tuletage meelde mulle, et ma nad pärast detailselt kirja paneksin enda jaoks. Fotoralli tähendas seda, et saime hunniku fotosid ja tuli üles otsida piltidel kujutatud esemed ning neist uus pilt teha, ise asja taustal. Päris fun oli.

Kaltsukatest tuli aga 175 krooni eest kolmele inimesele vastavalt loosiga saadud teemale riided leida ja pärast ned demonstreerida. Meie teema oli Pidu sinus eneses. Saime üliodavalt lahkete vanamemmede käest ka täiesti kantavad pidukleidid:d Mina siiski annetasin oma roosamanna Kaarli kostüümilaole. Igatahes see tundidepikkune riiete ja fotoobjektide otsimine kulutas mu saapad ribadeks ja nüüd on jalad villis.

Õhtul olime kultuursed. Käisime Endlas Kauka jumalat vaatamas. Julgen seda soovitada, sest isegi minul ei hakanud igav. Pigem vastupidi. Päris huvitav oli. Täna käisime veel jumalateenistusel - häbi küll, aga esimene kord sel aastal - bowlingus ja Stefanis, mis on muidugi super.

Aga homseni vms.

Tundub, et kevadel tulevad nii linnud kui ka mehed tagasi

Ei, ei... mitte vanad mehed. Noh, jah, vanad mehed küll, aga mitte minu vanad:D See läheb mu endagi jaoks keeruliseks juba ja mul on vaid kaks rida kirjutatud:D:D:D

Sain täna võõra numbri pealt sellise sõnumi:
Tere ilusat kevad öhtut! Minu nimi on Ülo, vanust 32, pikkust 187cm, ei tarbi alkoholi ainult suitsetan, ja elan saaremaal. Oleks väga meeldiv teiega tuttavaks saada.


Muigasin natuke aega ja lugesin igaks juhuks veel korra sõnumi läbi. Siis tekkis sisse kahtluseuss, sest Andul/Incul/Markol on kogu aeg mingi Uno-Ülo teema. See on nende keeles sõimusõna ja seetõttu ma mõtlesingi, et nad teevad mingit pulli.

Kõigepealt helistasingi Incule, et järgi küsida ja alles siis, kui oli selge, et ta ei tea asjast midagi, Kirjutasin Ülole vastu:

Tere-tere. Mina olen Maria. Kindel, et õigesse kohta smsi saatsid?

Siis läks natuke aega mööda ja mul oli ikka veel naljakas. Järsku helises telefon ja teises otsas rääkis mönusate õ-dega meesterahvas. Jutt oli üsna müstiline, et tema leidis mu telekast ja meil on ka üks ühine tuttav ja et tema otsib algul sõpra, aga tegelt tahaks püsisuhet ja ootab mind külla oma tuttuue rolleriga sõitma ja hiljem sellega mööda Eestit pikemale tiirule minema.

Mul tekkis nii palju küsimusi, sest tema käes arenesid asjad liiga kiiresti edasi, aga ma lubasin, et kui Nadjale kunagi külla jõuan, nagu lubatud sai, siis lähen vaatan tema ka üle, et näha, kas on üldse mõtet tuttavaks saada temaga.

Siis tuli välja, et nemad on Nadja mehega üsna head sõbrad ja ta teab Nadjat ka. No mina aru ei saa. Siinkohal küsin teie nõu, et mida ma tegema peaks? Kas peaksin Ülole Saaremaalt võimaluse andma või soovitama tal edasi otsida? Juba praegu on selge ju, et korstent ma ei suudle ja ta võiks mõne omavanuse leidma, aga noh... huvitav on ju ka ja uusi tutvusi võib alati sobitada.

Nüüd on siis Silver ja Ülo. Tähelepanu, valmis olla, läks! Kes enne minuni jõuab, see võidab. Ja naljakas on see, et neljapäeval minu hingest järgi jäänud killud on selle nädalavahetusega juba enamvähem kokku kasvanud. Selle üle on mul tõesti hea meel.

Mul on veel nii palju rääkida, aga praegu ei jaksa. Later, alligators:D