Kes meist poleks haiget saanud? Usun, et kõik on ka teisele haiget teinud. Tihti juhtub see kogemata ja planeerimata. Enamasti on endal pärst väga halb olla. Aga ühel psühholoogialoengul sain teada midagi, mis on aidanud mul edaspidi keep my head high vms.
Nimelt, kõik te olete vast kohanud inimesi, kes pidevalt justkui meelega teisi solvavad, mõnitavad ja haiget teevad. jääb mulje, nagu hakkaks neil sellest parem, eksju? Ja nii ongi. On hunnik inimesi, kelle ego tundub olevat suurem, kui klassitäiel tavalistel inimestel kokku. Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Tõenäoliselt on nad ise kunagi varases lapsepõlves väga haiget saanud, välja kasvanud purunenud perest ja tundnud, et neid ei armastata.
Seetõttu on nende elu ehitatud nõrgale vundamendile, ja et nende elu maja päris maasse ei vajuks, upitavad nad end pidevalt teisi mõnitades ja alla surudes ja saavad korraks rahulduse, sest mõnda aega tunneb teine inimene end siis väga halvasti ja järelikult haiget tegija on tol hetkel temast kõrgemal, temast parem.
See aga läheb ruttu mööda. Haiget tegija enesekindlus tõuseb vaid veidi, et vajuda jälle tagasi, samas kui haiget saaja käib korraks põhjas on ju juba järgmisel päeval sama kõrgel tagasi, nagu ennegi. Temal on tugev vundament ja seda ni lihtsalt ei murra.
Siis aga tunneb haiget tegija, et tema töö ei kandnud vilja ja tal on vaja uut doosi, nagu narkomaanidelgi, ja üritab uuesti. Ja nii päevast päeva.
Ma loodan, et te saite minust aru. Tegelikult võiks neile inimestele kaasa tunda ja neid haletseda, sest mitte meie ei peaks end alaväärsena tundma. Mitte meie pole kehvemad ja mitte meiega pole midagi valesti. Valesti ja halvasti on nendega.
Ma ei teagi, miks ma just täna sellest kirjutan. Võib-olla seepärast, et nädalavahetusel läheb suuremaks arveteklaarimiseks teate-küll-kellega ja siis on lootust jälle haiget saada meil mõlemal, aga see on vajalik. Asjad ei saa jääda nii edasi, nagu nad praegu on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar