aprill 11, 2007

Hea samariitlane

Juba tükk aega plaanin kirjutada heategevusest minu elus ja selle vajalikkusest. Täna aga juhtus lihtsalt nii, et saan tuua paar näidet, kuidas head teha.

Täna olin ma natuke paha/hea, sest käisin kriisipsühhi loengus ja ei Siim ega Sandra saanud tulla. Niisiis lubasin nende nimed ka ikkagi kirja panna. Mul on juba välja kujunenud Siimu nime võltsimise käekiri:D:D:D

See aga oli veel kõige pisem asi. Täna oli ju ka järgmine koolitus, kus rääkisime muuhulgas laste väärkohtlemisest ja siis mulle tulid kohe meelde meie naabrid, kus naine karjub kell üks öösel igapäevaselt ülejäänud pereliikmete peale, nii et isegi ta täiskasvanud mees nutab ja see kisa kostab üle terve maja. Siiani ei osanud ma midagi selles suhtes ette võtta, aga lapse pärast oli juba tõsine mure. Ise neid õpetama minna tundub kuidagi vale.

Täna aga sain teada, et meie koolitaja ja ka osaliselt ülemus on töötanud ohvriabis. Võtsin julguse kokku ja rääkisin kogu loo talle ära. Ma loodan, et ta suudab midagi välja mõelda selle lapse huvides. Ja veel rohkem loodan ma, et minu tegu toob siiski kaasa head ega halvenda olukorda veelgi.

Kolmas heategu juhtus vahetult pärast teist. Jooksin bussipeatusesse Narva mnt-l ja kohe tundsin lämmatavat põlemishaisu. Lähemale jõudes selgus, et seal põleb üks prügikast heleda leegiga. Mingid plikad juba loopisid sinna põlevat materjali juurde. Lollakad peast. Kusjuures seal ümbruses oli väga palju inimesi ja mitte keegi ei reageerinud. Peale minu. Mina võtsin kätte ja tegin hädaabikõne. Rääkisin jutu ilusti ära ja dispetsher lubas auto kohale saata. Kahjuks ma ei jõudnud ise seda autot ära oodata, sest buss tuli ja järgmine oleks alles tund aega hiljem saabunud. Niisiis istusin peale teadmatuses. Loodan, et kõik lõppes ikka hästi.

Mul on üldse heategevusega mingi teema. Lausa vajadus selle järgi, võiks öelda. Ma olen ju aastaid löönud kaasa Kaarlis ja Kodutütardes noorte- ja lastetöös ja mulle meeldib seal. Ma ei saa sealt raha - vähemalt mitte regulaarset palka - ja asi pole selles, et mul midagi paremat teha poleks. Seda on lihtsalt mu hingele vaja. Seepärast läksingi tagasi tüdrukute klubi tegema. Ja peab tunnistama, et ka mul endal on koos elevil ja energiliste lastega lõbus. Mulle meeldib laste vahetus ja siirus ja usk headusesse ja mulle meeldib tunne, et olen saanud millegagi hästi hakkama ja inimeste nägudelt peegeldub puhas rahulolu.

Kommentaare ei ole: