Ma mõtlesin, et räägin teile lähemalt inimestest enda ümber. Siiani olen kirjutanud neist otsekui millestki iseenesestmõistetavast, ilma tagataustata ja lahti mõtestamata. Täna plaanin parandada selle vea. Seda kasvõi iseenese pärast, et nad ei saaks kunagi kaduda mu elust, ka siis kui mälestused nii sügavale vajuvad, et nad justkui võõraks minu jaoks muutuvad. Tõenäoliselt seda ei juhtu niipea, aga ma püüan nad paari päeva jooksul kronoloogilises järjestuses kirja panna ja kuidagi grupeerida.
Minu pere siis. Mul on ema. Isa on ka, aga vaid Jumal teab, kus. Tundub, et tema meist puudust ei tunne, pole kunagi tundnud. Sellest on natuke kahju, sest ma tahaks tunda ka teda ja selle liini sugulasi. Mul peaks olema kas õde ja vend või kaks õde - jutud on erinevad. Oma vanavanematest ei tea ma üldse midagi ja isa ametlikust naisest ka mitte. Ema isa suri ära juba enne minu sündi ja ema ema siis, kui ma olin 4 või 5ne. Temast ma mäletan vaid, et oli üks segane jutt, kelle põis ei pidanud ja kes pidevalt ära jooksis kodust ning lõunasögi eest maksta üritas. Sellest on tegelikult väga kahju, et mul pole temaga seoses ilusaid mälestusi.
Niisiis, mina kasvasin emaga. Ta pühendas end aastaid täielikult minule ja tööle - mehi ei olnud. Alles siis, kui mina olin 11 või 12 aastat vana, hakkas ta enda peale mõtlema ja kohtus erinevate meestega. Mulle see eriti ei meeldinud ja siis, kui tekkis Peedu - mu ema kaasa või kasuisa (ma ei oska teda kuidagi nimetada, sest ta ei ela hetkel meiega koos) - ma saboteerisin nende suhet ikka korralikult. Ega seegi kasuks ei tulnud, et tal minust paar aastat noorem ja lollim poeg oli. Näiteks ühel viisakal sünnipäevapeol kallasin kulla kasuisa sügeluspulbriga üle. Endal on nüüd väga häbi. Mind saadeti tol öösel ka üksi koju. Päris õudne oli pisikese plikana mööda linna ringi liikuda. Noh, nüüd võib öelda, et ma saan temaga paremini läbi, kui ta oma isiklike laste, eksabikaasade või minu emaga. Ta on nüüd "oma".
Liigume edasi... isa poolt on mul kaks ciblingut, kasuisa poolt kaks õde ja kaks venda, kellega suhtleme üsna vähe, aga siiski sadu kordi rohkem, kui enda pärissugulastega. Ja kasuisa ühel tütrel on oma pere. Nendel oleme ikka korduvalt külas käinud ja nemad meeldivad mulle väga.
Oma lähedasi sugulasi on ka palju. Mul on üks tädi ja üks onu. Onu pere elab Põlvas ja üks onutütar hetkel minuga samas ühikas:p Niisiis neid näeb harvem, kui teisi. Tädil on poeg ja tütar ja neil on minuealised lapsed - üks elab ka minuga ühes majas:p Kokku on Tallinna lähedasi 12 tükki ja neid näeme igal sünnipäeval ja pühal ja vahel muidu ka. Nendega on väga lahe.
Siis on veel mu ristiema pere. Ta elas kunagi mu kõrvalmajas ja tal on minuga üheealine tütar - Annika L. Temaga oleme siiani väga head sõbrannad ja tema noorema vennaga saan ka väga hästi läbi. Tema on kõige lähemal mu oma vennale.
Käies algklassides, sain omale kaks parimat sõpra ema töö juurest. Ühe ema töötas sealsamas ja teise vanematele kuulus maja, mida firma, kus ema töötas, üüris. Ka nendega suhtlen siiani.
Ja siis on veel Biksu - minu eluaegne naabritüdruk. Ta on minust kaks ja pool aastat noorem, aga koos oli meil väga lõbus. Kõik oma aia puud said läbi ronitud ja muudki lollused tehtud. Temaga oleme kahjuks nüüd üsna võõraks jäänud.
Järgmine hunnik sõpru tuli koolist ja osa juba lasteaiast. Põhikoolis olid parimad Kats ja Liis. Viimane läks aga meie koolist ja linnast ära ja tagasi meie seltsi pole tulnudki. Kats on siiani alles, nagu kuulete. Siis on veel Katsu ja Sillu ja Andu ja osaliselt ka Laura jne, kellega siiani suhtlen. Enamus on ära kadunud, nagu arvata oligi.
Siis on veel Sten ja Riff ja Ott ja Reijo jne, keda tean Kaitseliidu kaudu ja Annika O. ning Baabu Klubiplikadest ning Inc ja Marko ühest suvelaagrist ja siis kindlasti ma unustasin kellegi ära. Andke andeks siis.
Minu pere siis. Mul on ema. Isa on ka, aga vaid Jumal teab, kus. Tundub, et tema meist puudust ei tunne, pole kunagi tundnud. Sellest on natuke kahju, sest ma tahaks tunda ka teda ja selle liini sugulasi. Mul peaks olema kas õde ja vend või kaks õde - jutud on erinevad. Oma vanavanematest ei tea ma üldse midagi ja isa ametlikust naisest ka mitte. Ema isa suri ära juba enne minu sündi ja ema ema siis, kui ma olin 4 või 5ne. Temast ma mäletan vaid, et oli üks segane jutt, kelle põis ei pidanud ja kes pidevalt ära jooksis kodust ning lõunasögi eest maksta üritas. Sellest on tegelikult väga kahju, et mul pole temaga seoses ilusaid mälestusi.
Niisiis, mina kasvasin emaga. Ta pühendas end aastaid täielikult minule ja tööle - mehi ei olnud. Alles siis, kui mina olin 11 või 12 aastat vana, hakkas ta enda peale mõtlema ja kohtus erinevate meestega. Mulle see eriti ei meeldinud ja siis, kui tekkis Peedu - mu ema kaasa või kasuisa (ma ei oska teda kuidagi nimetada, sest ta ei ela hetkel meiega koos) - ma saboteerisin nende suhet ikka korralikult. Ega seegi kasuks ei tulnud, et tal minust paar aastat noorem ja lollim poeg oli. Näiteks ühel viisakal sünnipäevapeol kallasin kulla kasuisa sügeluspulbriga üle. Endal on nüüd väga häbi. Mind saadeti tol öösel ka üksi koju. Päris õudne oli pisikese plikana mööda linna ringi liikuda. Noh, nüüd võib öelda, et ma saan temaga paremini läbi, kui ta oma isiklike laste, eksabikaasade või minu emaga. Ta on nüüd "oma".
Liigume edasi... isa poolt on mul kaks ciblingut, kasuisa poolt kaks õde ja kaks venda, kellega suhtleme üsna vähe, aga siiski sadu kordi rohkem, kui enda pärissugulastega. Ja kasuisa ühel tütrel on oma pere. Nendel oleme ikka korduvalt külas käinud ja nemad meeldivad mulle väga.
Oma lähedasi sugulasi on ka palju. Mul on üks tädi ja üks onu. Onu pere elab Põlvas ja üks onutütar hetkel minuga samas ühikas:p Niisiis neid näeb harvem, kui teisi. Tädil on poeg ja tütar ja neil on minuealised lapsed - üks elab ka minuga ühes majas:p Kokku on Tallinna lähedasi 12 tükki ja neid näeme igal sünnipäeval ja pühal ja vahel muidu ka. Nendega on väga lahe.
Siis on veel mu ristiema pere. Ta elas kunagi mu kõrvalmajas ja tal on minuga üheealine tütar - Annika L. Temaga oleme siiani väga head sõbrannad ja tema noorema vennaga saan ka väga hästi läbi. Tema on kõige lähemal mu oma vennale.
Käies algklassides, sain omale kaks parimat sõpra ema töö juurest. Ühe ema töötas sealsamas ja teise vanematele kuulus maja, mida firma, kus ema töötas, üüris. Ka nendega suhtlen siiani.
Ja siis on veel Biksu - minu eluaegne naabritüdruk. Ta on minust kaks ja pool aastat noorem, aga koos oli meil väga lõbus. Kõik oma aia puud said läbi ronitud ja muudki lollused tehtud. Temaga oleme kahjuks nüüd üsna võõraks jäänud.
Järgmine hunnik sõpru tuli koolist ja osa juba lasteaiast. Põhikoolis olid parimad Kats ja Liis. Viimane läks aga meie koolist ja linnast ära ja tagasi meie seltsi pole tulnudki. Kats on siiani alles, nagu kuulete. Siis on veel Katsu ja Sillu ja Andu ja osaliselt ka Laura jne, kellega siiani suhtlen. Enamus on ära kadunud, nagu arvata oligi.
Siis on veel Sten ja Riff ja Ott ja Reijo jne, keda tean Kaitseliidu kaudu ja Annika O. ning Baabu Klubiplikadest ning Inc ja Marko ühest suvelaagrist ja siis kindlasti ma unustasin kellegi ära. Andke andeks siis.
Kallid olete. Muah!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar