Ja hea ongi. Sest mitte päris kõigist inimestest seal ei pea ma lugu. Üldiselt mulle meeldib seal väga. Selle ajaga, mil neist eemal olin, jõudsin juba ära unustada kõik negatiivse. Näiteks ühe tegelase, kelle nime ma ei kirjuta, aga keda ma kohe üldse ei seedi. Minu meelest ta pole üldse tore ja hea inimene, kuigi paljud teda selleks peavad. Minu meelest on ta kohati lausa vastik ja hirmuäratav.
Juba sellest ajast peale, kui Annika ja minu emad meid Kaarli ukse vahelt sisse lükkasid viieaastaselt, olen ma selle mehe juuresolekul ennast ebamugavalt tundnud, olgugi et tema on see, kes mind ristis ja et me oleme temaga rohkem kokku puutunud, kui paljude teistega seal.
Meil ei ole lihtsalt midagi ühist. Pole millestki rääkida ja sellist asja ei juhtu minuga eriti tihti. Kui inimesed on minuga kenad, olen ka mina nendega. Kõik saavad minu silmis algul maxpunktid ja siis on nende asi neid hoida või lasta vähemaks võtta. Temal hakkab krediit otsa saama ja juurde ei tule ega tule.
Enne, kui teistest lähemalt räägin, siis räägin lühidalt ka laagri miinuspoolest. Nimelt, kuna mina pole nende kõigiga pidevalt ninapidi koos ja olen siiani üks newbie'dest (kuigi seoses klubi chickidega juba vähem, aga nad ei tule veel eriti arvesse), siis vahel tekib tunne, et mind pole sinna üldse vaja ja raske on leida ühist keelt inimestega, kellel on omavahel nii palju ühist minevikku ja teemasid, millest vestelda.
Samas, üks ühele saan kõigiga täiesti hästi hakkama. Võib-olla häirib mind see, et ma ei saa seal alati tähelepanu keskpunktis olla ja siis ma pigem ei ole üldse keegi ning hooian omaette. Samas klubis tunnen ma ennast väga hästi ja mugavalt. Ma tean, et olen sinna oodatud ja vajalik. Mul on seal hea. Võib-olla ma peaksingi edaspidi hoidma eemale sealt, kus mind otseselt vaja pole ning tegema klubi ja laagreid näiteks? Seal on ju peaaegu 100% alati fun.
Aga Kaarlikad siis on:
S - kõige juht ja minu meelest väga lahe ning lihtne inimene olenemata oma positsioonist. Tal on lihtsalt väga kiire ja vähe aega teiste jaoks. Siiski üks mu lemmikinimesi seal.
M-A - ka väga tore ja südamlik inimene. Temaga on lihtsalt nii hea rääkida ja ta kuulab päriselt ka. Tema heaks ma teeksin ka palju.
Me - see on see, kes mulle ei meeldi, aga kahjuks on ta siiani seal üsna tähtis ja üks "omadest". Samas lahe on kuulata, kuidas teisedki teda pidevalt nokivad. tavaliselt ta alustab ise, aga meie - noortega - eriti. Ju ta on ise elus pettunud ja kibestunud.
D - suhteliselt lahe inimene, mitte et meil väga palju ühist oleks, aga sellistel üldistel teemadel saame räägitud küll. Lihtsalt ei puutu nii palju kokku, et oleks mõtet kuskilt keskelt hakata rääkima nt oma viimasest päevast. Alati hakkavad ju jutud edasi hargnema ja see võtaks nii palju aega, kui kõike lähemalt seletaks.
E - mulle ta meeldib. Mis sellest, et teda väga usaldusväärseks ei peeta ja osavõtlikuks ka. Minu meelest on ta väga tore ja sõbralik. Ja eriti naljakas on see, et ta tunneb vanast ajast mu päris isa. tema kaudu olen saanud vähe targemaks asjade osas, millest mu emagi ei tea.
H - väga lahe. Natuke lapsik, aga iseenesest väga tore ja saab kõigega hakkama ka. Väike aga visa ja viitsib Me-d torkida:D Teda ma tunnen ka rohkem tänu eelmisele aastale.
M-E eakaaslane ja hea sõbranna, võib isegi öelda, nagu ta õdegi. Kahjuks me näeme viimasel ajal nii vähe, et terve tee Pärnusse ainult mulisesime. Polnud üldse aega midagi muud teha, sest nii palju oli rääkida ja temaga ei häiri see, et vahepeal pole kohtunud. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.
Ma - ka väga lahe. BLOND, aga tore. Kuigi meil vist temaga ka kuigi palju ühist pole, ei ole sellest midagi.
K - väga mega tore. Kunagine õpetaja ja iidol, võib isegi öelda. Sain just teada, et ka ametiõde:D Nad on mõlemad Ma-ga hullud naerukajakad ja söödikud:D
Ka - tore, naiselik, sõbralik. Kahjuks väga ei tunne.
A ja R - mõlemal on oma plussid ja miinused, kuigi väga vaimustuses neist ei ole.
J - hehee. Väga kihvt kutt.Temaga saab alati nalja ja see ei lähe üle piiri. V.a. seekord kui mind laste ees kinniteibitud käte ja jalgadega klaveri peale tõsteti. See oli veits lapsik ja nõme.
Jälle. Ma ei mäleta rohkem.
Aga ma kirjutan lühidalt Ülost ka või Ülcist, nagu Sten ütleb. Õhtul sain targemaks tema koha pealt. Me rääkisime üle tunni aja. Tema arvelt. Hommikul hakkas ta mind aga juba hulluks ajama. Kella 8st 10ni helistas ta mle 10 korda. Ma pidin hulluks minema. Tahtsin magada ju. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui lülitasin telefoni välja ja quess what? Paari tunni pärast tagasi sisse lülitades helistas ta kohe ikkagi. Huvitav, mitu korda ta vahepeal proovis? Ja pärast veel kaks korda + mõned sõnumid. Vahepeal olid mul juba vastikusvärinad ja õudne, et äkki on mingi maniakk. Kammooon. Kes siis niimoodi pommitab?
Lõpuks aga sain ta niikaugele, et ta lubas mitte helistada enne, kui mina helistan ja teada annan, et olen Saaremaal või vähemalt tean, millal tulen. Eks näis, kas seda üldse juhtub. Võib-olla olen jälle shallow, aga mulle ei avalda väga muljet üle 30ne mees, kel kindlat tööd pole, kes sõidab vaid kaherattalisega ja kes ei oma isegi arvutit ning NB kirjutab vigaselt. Mult küsiti, kas ma olen plond või prünett. Raske vastata, sest minu sõnavaras selliseid sõnu pole.
Eilse õhtu hea nali oli veel see ka, et sain kätte lapsehoidjakoolituse ajad. Seda pidi ju 16 tundi olema, aga nüüd tuleb välja, et on hoopis 21 päeva kolme kuu jooksul. Paras hullumaja saab olema kooli kõrvalt, aga mind see täitsa huvitab. Teeme ära. Ja oma vip-perest sain ka lahti. Nad said kellegi, kes terved nädalad neil veeta saaks ja kui tõtt rääkida, siis mul on hea meel. Ma pigem naudin oma vähest vabadust ja Matu ema oli nagunii solvunud, et mul on nüüd veel vähem aega tema jaoks. Nüüd on jälle kõik hästi või vähemalt sinna poole.
Juba sellest ajast peale, kui Annika ja minu emad meid Kaarli ukse vahelt sisse lükkasid viieaastaselt, olen ma selle mehe juuresolekul ennast ebamugavalt tundnud, olgugi et tema on see, kes mind ristis ja et me oleme temaga rohkem kokku puutunud, kui paljude teistega seal.
Meil ei ole lihtsalt midagi ühist. Pole millestki rääkida ja sellist asja ei juhtu minuga eriti tihti. Kui inimesed on minuga kenad, olen ka mina nendega. Kõik saavad minu silmis algul maxpunktid ja siis on nende asi neid hoida või lasta vähemaks võtta. Temal hakkab krediit otsa saama ja juurde ei tule ega tule.
Enne, kui teistest lähemalt räägin, siis räägin lühidalt ka laagri miinuspoolest. Nimelt, kuna mina pole nende kõigiga pidevalt ninapidi koos ja olen siiani üks newbie'dest (kuigi seoses klubi chickidega juba vähem, aga nad ei tule veel eriti arvesse), siis vahel tekib tunne, et mind pole sinna üldse vaja ja raske on leida ühist keelt inimestega, kellel on omavahel nii palju ühist minevikku ja teemasid, millest vestelda.
Samas, üks ühele saan kõigiga täiesti hästi hakkama. Võib-olla häirib mind see, et ma ei saa seal alati tähelepanu keskpunktis olla ja siis ma pigem ei ole üldse keegi ning hooian omaette. Samas klubis tunnen ma ennast väga hästi ja mugavalt. Ma tean, et olen sinna oodatud ja vajalik. Mul on seal hea. Võib-olla ma peaksingi edaspidi hoidma eemale sealt, kus mind otseselt vaja pole ning tegema klubi ja laagreid näiteks? Seal on ju peaaegu 100% alati fun.
Aga Kaarlikad siis on:
S - kõige juht ja minu meelest väga lahe ning lihtne inimene olenemata oma positsioonist. Tal on lihtsalt väga kiire ja vähe aega teiste jaoks. Siiski üks mu lemmikinimesi seal.
M-A - ka väga tore ja südamlik inimene. Temaga on lihtsalt nii hea rääkida ja ta kuulab päriselt ka. Tema heaks ma teeksin ka palju.
Me - see on see, kes mulle ei meeldi, aga kahjuks on ta siiani seal üsna tähtis ja üks "omadest". Samas lahe on kuulata, kuidas teisedki teda pidevalt nokivad. tavaliselt ta alustab ise, aga meie - noortega - eriti. Ju ta on ise elus pettunud ja kibestunud.
D - suhteliselt lahe inimene, mitte et meil väga palju ühist oleks, aga sellistel üldistel teemadel saame räägitud küll. Lihtsalt ei puutu nii palju kokku, et oleks mõtet kuskilt keskelt hakata rääkima nt oma viimasest päevast. Alati hakkavad ju jutud edasi hargnema ja see võtaks nii palju aega, kui kõike lähemalt seletaks.
E - mulle ta meeldib. Mis sellest, et teda väga usaldusväärseks ei peeta ja osavõtlikuks ka. Minu meelest on ta väga tore ja sõbralik. Ja eriti naljakas on see, et ta tunneb vanast ajast mu päris isa. tema kaudu olen saanud vähe targemaks asjade osas, millest mu emagi ei tea.
H - väga lahe. Natuke lapsik, aga iseenesest väga tore ja saab kõigega hakkama ka. Väike aga visa ja viitsib Me-d torkida:D Teda ma tunnen ka rohkem tänu eelmisele aastale.
M-E eakaaslane ja hea sõbranna, võib isegi öelda, nagu ta õdegi. Kahjuks me näeme viimasel ajal nii vähe, et terve tee Pärnusse ainult mulisesime. Polnud üldse aega midagi muud teha, sest nii palju oli rääkida ja temaga ei häiri see, et vahepeal pole kohtunud. Jätkame sealt, kus pooleli jäi.
Ma - ka väga lahe. BLOND, aga tore. Kuigi meil vist temaga ka kuigi palju ühist pole, ei ole sellest midagi.
K - väga mega tore. Kunagine õpetaja ja iidol, võib isegi öelda. Sain just teada, et ka ametiõde:D Nad on mõlemad Ma-ga hullud naerukajakad ja söödikud:D
Ka - tore, naiselik, sõbralik. Kahjuks väga ei tunne.
A ja R - mõlemal on oma plussid ja miinused, kuigi väga vaimustuses neist ei ole.
J - hehee. Väga kihvt kutt.Temaga saab alati nalja ja see ei lähe üle piiri. V.a. seekord kui mind laste ees kinniteibitud käte ja jalgadega klaveri peale tõsteti. See oli veits lapsik ja nõme.
Jälle. Ma ei mäleta rohkem.
Aga ma kirjutan lühidalt Ülost ka või Ülcist, nagu Sten ütleb. Õhtul sain targemaks tema koha pealt. Me rääkisime üle tunni aja. Tema arvelt. Hommikul hakkas ta mind aga juba hulluks ajama. Kella 8st 10ni helistas ta mle 10 korda. Ma pidin hulluks minema. Tahtsin magada ju. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui lülitasin telefoni välja ja quess what? Paari tunni pärast tagasi sisse lülitades helistas ta kohe ikkagi. Huvitav, mitu korda ta vahepeal proovis? Ja pärast veel kaks korda + mõned sõnumid. Vahepeal olid mul juba vastikusvärinad ja õudne, et äkki on mingi maniakk. Kammooon. Kes siis niimoodi pommitab?
Lõpuks aga sain ta niikaugele, et ta lubas mitte helistada enne, kui mina helistan ja teada annan, et olen Saaremaal või vähemalt tean, millal tulen. Eks näis, kas seda üldse juhtub. Võib-olla olen jälle shallow, aga mulle ei avalda väga muljet üle 30ne mees, kel kindlat tööd pole, kes sõidab vaid kaherattalisega ja kes ei oma isegi arvutit ning NB kirjutab vigaselt. Mult küsiti, kas ma olen plond või prünett. Raske vastata, sest minu sõnavaras selliseid sõnu pole.
Eilse õhtu hea nali oli veel see ka, et sain kätte lapsehoidjakoolituse ajad. Seda pidi ju 16 tundi olema, aga nüüd tuleb välja, et on hoopis 21 päeva kolme kuu jooksul. Paras hullumaja saab olema kooli kõrvalt, aga mind see täitsa huvitab. Teeme ära. Ja oma vip-perest sain ka lahti. Nad said kellegi, kes terved nädalad neil veeta saaks ja kui tõtt rääkida, siis mul on hea meel. Ma pigem naudin oma vähest vabadust ja Matu ema oli nagunii solvunud, et mul on nüüd veel vähem aega tema jaoks. Nüüd on jälle kõik hästi või vähemalt sinna poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar