Tänase päeva esimene pool oli tegelikult väga tore. Olin praktikal lastekeskuses Põngerjad, mis tegelikult kujutab endast eralasteaeda. Lahe oli see, et juhataja on mu vana kooli õpetaja ja me tundsime üksteist ära ja saime ka hästi jutule. Ja siis tuli välja, et selle rühma kasvataja, kuhu mind suunati, on mu naaber. Nagu tegelt ka. Elab kõrvalmajas. Ja see on ikka paras kokkusattumus, et kaks hoopis teises linnaääres elavat inimest saavad kokku ühes Nõmme lasteaias. Pärast tuli veel välja, et üks teine kasvataja elab samal tänaval, kus mina varem. Eesti on ikka nii väike.
Lapsed olid ka väga toredad. Algul küll võõrastasid mind, aga juba peale hommikusööki saime sõpradeks ja edaspidi taheti kõike koos minuga teha. Ju ma ikka oleksin pidanud valima mõne lastega seotud eriala. Päeva kild oli see, kui üks väike Mia küsis suure Mia ehk minu käest, kas mina olen Maria ja saanud jaatava vastuse, küsis, et kas ma tegelikult ka olen Maria?
No ma ei tea... võib-olla olen suutnud ka iseennast ära petta. Kes ma siis tegelikult olen? Nojah, terve lasteaia päev oli tore ja kasvatajatest jäi ka väga hea mulje. Nädala pärast lähen jälle.
Alles peale lasteaeda hakati mu nõrve sööma. Ma pidin ju varem ära tulema, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda ja mängisin siis Märttinit, sõites viieteist minutiga sügavalt Nõmmelt Pelgulinna ainult selleks, et peale ku aega järjekorras ootamist näidata juuksurile sobivat värvi salk ette ja saada nagu muuseas vastus, et aga tal ei ole sobivaid vahendeid ja kuna ta paneb varsti pillid kokku, siis ei tasu enam osta ka. No kuidas ainult minuga pidevalt sellised ebatavalised olukorrad juhtuvad?
Ma vaatasin talle veel tükk aega lolli näoga otsa, mõeldes, et ta nalja teeb, enne kui ära tulin. Muidugi ma olin sigakuri. Ma olin KUU AEGA oodanud. Mitte keegi ei oota juuksurijärjekorras kuu aega, kui just lõpetamiste hooaeg ei ole. Ja ma olin ka varem kõigile välja kuulutanud, et laupäevaks olen blond jälle. Tuhkagi!
Helistasin siis vihast värisedes emale ja siis kohe teisele juuksurile, kelle telefon oli ajutiselt kasutuselt maas. Nagu wtf? Ma ei olnud enam võimeline rohkem selliseid üllatusi vastu võtma. Sõitsin siis esimese juuksurisalongini, et riskida ja minna kohe võõrasse kohta värvima, aga sain jälle vastuse, et täna pole üldse juuksurit majas ja järgmisel nädalal tal ka aega pole, aga mulle pakuti visiitkaarti nii, nagu see lahendaks automaatselt kõik probleemid.
No sel hetkel olin ma juba mustas masenduses ja sõitsin kodu poole. Äkki tuli mõte, et sõidan ikka selel juuksuri juurest läbi, kelle telefon kasutuselt maas oli ja see oli tänase päeva ainuke tark otsus vist. Tuli välja, et ta on Egiptuses, aga sain kohe esmaspäevaks aja. Ju ma maksan selle eest järelmaksuga pensionini, aga ma olin meeleheitel juba. Ta on väga hea, aga ka väga kallis.
Siis hakkas Ülo mind piinama, nagu mul veel oleks närve, mida süüa ja helistas kohe ikka päris mitu korda, sest ma ühe korra kogemata peaaegu võtsin vastu. Viimasel hetkel lendas klapp kinni.
Seejärel läksin emale taksot mängima ja muidugi, tipptund pidi olema. Tavaliselt ma olen üsna immuunne igasuguste roolidebiilikute suhtes, aga mitte sellises seisus ja ma pidin mitmes kohas ikka minuteid ootama, et saaks väiksemalt teelt suuremale välja sõita. Ma olin meeleheitel ja suust lendas ikka väga kirjusid sõnu. Millalgi veidi hiljem teel Ülemistesse sattus mu taha ka üks eriline jobu, kes lihtsalt lasi signaali kogu aeg pikalt, aga mul polnud vähimatki võimalust edasi minna. Ma ei tea, mis ta lootis, et ma ohverdan ennast ja oma autot, sest ma olen veel lehega ja sõidan mõne Peterburi teel liikleva rekka alla meelega kinni, et temale tekiks ruumi edasi minekuks. No on ikak jobusid. Aru ma ei saa.
Õhtu juures oli siiski üks pluss ka: ma sain kauaoodatud ehted kätte ja nad on kõik ja rohkemgi veel, kui ma oodata oskasin. Mina enda omade kvaliteedi kallal küll viriseda ei saa.
Homme peaks ka tore päev tulema. Algul Kilplalasse kilplaste maale ja siis Riffi ja Ottiga Rakverre Svea musta ja valge peole. Ma leidsin talel kingituseks nii funky koti, et kangesti tahaksin tegelikult selle omale jätta. Aga hetkel ma olen nii laip, et igaks juhuks jooksen kohe kuhugile, kus on pehmem maandumine, kui ma ära kukkuma peaks.
Värvilisi!
Lapsed olid ka väga toredad. Algul küll võõrastasid mind, aga juba peale hommikusööki saime sõpradeks ja edaspidi taheti kõike koos minuga teha. Ju ma ikka oleksin pidanud valima mõne lastega seotud eriala. Päeva kild oli see, kui üks väike Mia küsis suure Mia ehk minu käest, kas mina olen Maria ja saanud jaatava vastuse, küsis, et kas ma tegelikult ka olen Maria?
No ma ei tea... võib-olla olen suutnud ka iseennast ära petta. Kes ma siis tegelikult olen? Nojah, terve lasteaia päev oli tore ja kasvatajatest jäi ka väga hea mulje. Nädala pärast lähen jälle.
Alles peale lasteaeda hakati mu nõrve sööma. Ma pidin ju varem ära tulema, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda ja mängisin siis Märttinit, sõites viieteist minutiga sügavalt Nõmmelt Pelgulinna ainult selleks, et peale ku aega järjekorras ootamist näidata juuksurile sobivat värvi salk ette ja saada nagu muuseas vastus, et aga tal ei ole sobivaid vahendeid ja kuna ta paneb varsti pillid kokku, siis ei tasu enam osta ka. No kuidas ainult minuga pidevalt sellised ebatavalised olukorrad juhtuvad?
Ma vaatasin talle veel tükk aega lolli näoga otsa, mõeldes, et ta nalja teeb, enne kui ära tulin. Muidugi ma olin sigakuri. Ma olin KUU AEGA oodanud. Mitte keegi ei oota juuksurijärjekorras kuu aega, kui just lõpetamiste hooaeg ei ole. Ja ma olin ka varem kõigile välja kuulutanud, et laupäevaks olen blond jälle. Tuhkagi!
Helistasin siis vihast värisedes emale ja siis kohe teisele juuksurile, kelle telefon oli ajutiselt kasutuselt maas. Nagu wtf? Ma ei olnud enam võimeline rohkem selliseid üllatusi vastu võtma. Sõitsin siis esimese juuksurisalongini, et riskida ja minna kohe võõrasse kohta värvima, aga sain jälle vastuse, et täna pole üldse juuksurit majas ja järgmisel nädalal tal ka aega pole, aga mulle pakuti visiitkaarti nii, nagu see lahendaks automaatselt kõik probleemid.
No sel hetkel olin ma juba mustas masenduses ja sõitsin kodu poole. Äkki tuli mõte, et sõidan ikka selel juuksuri juurest läbi, kelle telefon kasutuselt maas oli ja see oli tänase päeva ainuke tark otsus vist. Tuli välja, et ta on Egiptuses, aga sain kohe esmaspäevaks aja. Ju ma maksan selle eest järelmaksuga pensionini, aga ma olin meeleheitel juba. Ta on väga hea, aga ka väga kallis.
Siis hakkas Ülo mind piinama, nagu mul veel oleks närve, mida süüa ja helistas kohe ikka päris mitu korda, sest ma ühe korra kogemata peaaegu võtsin vastu. Viimasel hetkel lendas klapp kinni.
Seejärel läksin emale taksot mängima ja muidugi, tipptund pidi olema. Tavaliselt ma olen üsna immuunne igasuguste roolidebiilikute suhtes, aga mitte sellises seisus ja ma pidin mitmes kohas ikka minuteid ootama, et saaks väiksemalt teelt suuremale välja sõita. Ma olin meeleheitel ja suust lendas ikka väga kirjusid sõnu. Millalgi veidi hiljem teel Ülemistesse sattus mu taha ka üks eriline jobu, kes lihtsalt lasi signaali kogu aeg pikalt, aga mul polnud vähimatki võimalust edasi minna. Ma ei tea, mis ta lootis, et ma ohverdan ennast ja oma autot, sest ma olen veel lehega ja sõidan mõne Peterburi teel liikleva rekka alla meelega kinni, et temale tekiks ruumi edasi minekuks. No on ikak jobusid. Aru ma ei saa.
Õhtu juures oli siiski üks pluss ka: ma sain kauaoodatud ehted kätte ja nad on kõik ja rohkemgi veel, kui ma oodata oskasin. Mina enda omade kvaliteedi kallal küll viriseda ei saa.
Homme peaks ka tore päev tulema. Algul Kilplalasse kilplaste maale ja siis Riffi ja Ottiga Rakverre Svea musta ja valge peole. Ma leidsin talel kingituseks nii funky koti, et kangesti tahaksin tegelikult selle omale jätta. Aga hetkel ma olen nii laip, et igaks juhuks jooksen kohe kuhugile, kus on pehmem maandumine, kui ma ära kukkuma peaks.
Värvilisi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar