Eredad elamused trammist

Näete! Polegi vaja mingeid seiklusradasid ega benjihüppeid, et ekstreemsesse olukorda sattuda. Pidin täna liiklema oma auto asemel trammiga ja ise veel rõõmustasin, et tore. Ma jõuan raudselt rutem mööda isiklikke rööpaid liikuva sõidukiga kui oma autoga tipptunnil ummikus istudes.

Nüüd ma mõtlen juba, et ma pigem istuks siiski ummikus ja saastaksin parema meelega oma isikliku autoga loodust, kui kordaksin samasugust trammisõitu nagu täna. Minu marssruut oli Balti jaam - Viru väljak, mis peaks juba mõned vihjed teile andma.

Minu ees vasakut kätt tukkus üks noor mees, kelle nägu oli verine ja segi pekstud. Ta kukkus pidevalt ühele tädile otsa, kes ta siis emalikult tagasi tooli peale lükkas. Minu selja taga vasakul oli üks kiilakas aetud tiigriarmidega eesti noormees nahktagiga, kelle suhtes mul kerge hirm tekkis. Ja last but not least, minust paremat kätt seisis üks selgelt elu hamamsrataste vahele jäänud mees, kes oli habet ajades kõvasti sisse lõiganud ja siis selle suure verejooksu peatamiseks haava peale tüki ajalehte pannud.

Mind ajas kogu see pilt nii öökima. Pidevalt hingasin läbi varuka ja väga suur tahtmine oli esimesel võimalusel maha minna, aga ma ei saanud. Ma pidin ju õigeks ajaks kohale jõudma koolitusele. Üks peatus enne maha tulemist kukkus veel see lõhkise näoga tüüp mulle otsa ka. Ma kiljusin ikka korralikult ja nüüd tahaksin dushi alla. Enne polnud võimalust.

Kusjuures, nn kirss koogi peal oli ka. Väljudes trammilt oli esimene inimene, keda ma nägin, sellise vana Kuu kujulise - ainult, et lamedama - ninaga vanamees. No tõsiselt, ma püüan olla tolerantne inimene, aga selline olukord käib ikka üle jõu.

Sõimake mind printsess herneteraks või peenutsejaks. Öelge, mida tahate. Mina ei hakka kunagi võtma selliseid tegelasi linnapildis kui normaalset nähtust.

Kakaristsed

Kõigepealt... öäkkkkkkkkkkkkkkk!!!
Tänase hommiku veetsin Matuga ja ta leidis võimaluse, kuidas mulle kätte maksta, kui ma ei tee nii, nagu Tema Kõrgeausus soovib. Ja ma ju eirasin ta soovi lõpmatult mänguväljakule jääda.

Niisiis, ajal, kui tema juba magama oleks pidanud, otsustas tema hoopis meie tutvuse jooksul esimest korda sõna otseses mõttes oma püksid täis pasandada. Sry jälle väljenduse pärast.

Tõstke käsi, kes teab, kui rõve asi on võõra lapse kaka. No ikka tõsised okseneelud käisid ja oli vist sekundite küsimus, kas ma jõuan mähmed ära tõmmata ja ohutusse kaugsesse lennutada või saan teada, missugune mu hommikusöök poolseeditud kujul välja näeb.

Õnneks olin ma piisavalt kiire, aga see ei tee kogu protseduuri vähem ebameeldivaks. Laps on laps ja teda ei saa süüdistada milleski ja ega mina talle püksi kakanud. Aga sellegipoolest tuli laps ja püksid puhtaks teha. Topeltökk siin koha peal.

Aga rohkem täna jälkustest ei räägi. Õhtul kirjutan sellest ka, mida ma täna unes nägin. Mu alateadvus rokib jälle.

Mina kardan nüüd lapsi saada

Kõigepealt, palun vabandust eilse koleda sõna pärast. Need, kes mind rohkem tunnevad, teavad, et ma ei räägi naljalt nii, aga see mees on mind ikka väga piiri peale viinud. Ma ei tea, kaua ma seda enam talun.

Tahaksin ikkalapsi saada, aga meile räägitakse koolitusel eripedagoogika loengutes nii koledaid asju loote väärearegnutest, sünnitraumadest, vigastustest väikelapse eas ja sellest, kuidas kasvukeskkond lapsed ära rikkuda võib. Nii palju ohtusid ju ja kõiki ei saa vältida. Mõne õppejõudude räägitud jutu peale jääb ikka suu väga lahti.

Aga ometi ma olen rahul, et sellest koolitusest osa võtta sain - tegemist on siis lapsehoidjate kutsestandardiga - sest ma tunnen, et sellest on mulle kasu ja huvitav on ka ja seltskond on nii hea, et ma juba praegu olen kurb, et koolitus saab järgmise nädalaga ühele poole. Ei tea ju, millal me jälle kohtume selle seltskonnaga kui üldse.

Rääkisin täna Ragnariga tugiisikute programmist. Kuna ta on sama vana, siis tahtsin küsida tema arvamust, kuidas käituda 16-17 aastaste poistega, kes on niigi ebakindlad ja tänu ebaturvalisele keskkonnale on see veelgi hullem. Ma arvan millegipärast, et mulle antakse just poisslaps ja ma ju tahaks olla hea ja kasulik ja tahaks saada temaga sõbraks, mitte pidevalt ennast kehtestada. Ma ei oska olla eriti halb ja mis mõte sellel olekski?

Nõuande asemel öeldi mulle, et ma ei sobi sellele tööle, sest ma olen liiga õrna hingega ja ei oskagi kuri olla ega ka distantsi hoida. Mina kujutan seda suhet lapsega ette nagu sõprust, kuigi ei tohiks olla muud kui eakaaslane, aga mida see tähedab? Nii ju ei teki usaldust ja seda ongi vaja - et noor õpiks usaldama inimesi väljaspool lastekodu.

Mulle öeldi veel, et minust saab nende märg unenägu. Võib-olla tõesti. See võib olla küll nii ja mõnes mõttes on meelitav nii mõelda. Samas hommikustele tagajärgedele mõtlemine ajab iiveldama. No eks näis, mis saab. Kõik on praegu igas suunas lahti ju ja juba ma tunnen, et osad kohustused kammitsevad mind ja ma tahaks lahti rabeleda kõigist sundlepingutest.

Nalja ka. Täna tulime Ailiga koos koolituselt ära ja tema läks punase tulega üle tee. MIna jäin ootama rohelist. Ühel hetkel ta vaatas selja taha, et kuhu ma jäin. Mina mõtlesin, et tal oli nii kiire, et ta lihtsalt läks ees minema head aega ütlemata, kusjuures. Veidi ebaviisakas tundus aga OK. Tegelt, avastades, et mind enam ei ole, jäi ta seisma ja siis järgi jõudes talle, rääkisin, et ma olen korra valesti tee ületamise eest ametliku hoiatuse saanud ja enam ei kipu üldse.

Kohe seejärel astus üks mees meie juurde ja teretas meid. Mina ehamatasin kohe, et erariides politseinik ja nüüd saab Aili ka oma ristsed. Õnneks mitte. Oli mingi niisama tüüp, kes mulle kohe ligi ajama hakkas. Väitis, et teab mind ja küsis, kas me käisime ühes koolis. Ma vastasin üsna resoluutselt ja midagi selgitamata: EI ja jalutasin minema, sest tüüp tundus olevat ligi 30ne ja kui me ka käisime ühes koolis, siis ei saa me üksteist kuidagi mäletada. Aga soovin talle südamest edu oma ideaalse kaaslase leidmisel.

Sõpradega on natuke jamasti. Ma ei taha neist ilma jääda ega võõrduda ja usun, et nii kiiresti see ei juhtu ka, aga nad kutsuvad mind viimasel ajal kogu aeg välja hilja õhtul. Ma ei tea, kas nad ei arvesta üldse sellega, et ma ei ela enam kõrvaltänavas või mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Ma ei ela isegi mitte nii lähedal, et ühe transpordivahendiga nendeni saaks. Jah, mul on auto, aga samas, vaadake, kui harva ma tööl käin. Ma ei jõua kaugeltki nii palju teenida, et pidevalt paak ise täis osta ja mööda linna ringi rallida ja taksod oleksid veel kallimad ja bussid käivad meil harvem, kui maaliini omad.

On suur vahe, kas mind kutsutakse välja kell viis, seitse, üheksa või üksteist õhtul ja ma ei taha ka sundida neid ennast pidevalt teise linnaotsa koju tooma. Ma tean, ma tean. Ma olen nagu siga - kord kärss kärnas, siis maa külmas.

Homseni!

Mingi f***ing aprillinali

...on see Ülo. Ta hakkas jälle helistama ju. Ja kella ta ei tunne. Kas pole mitte tore, kui keegi su kell üks öösel üles ajab. Ma just vaatasin, et millal see pull alguse sai ja see oli 1. aprill. Nüüd on täpselt kuu aega möödas. Ma ei saa aru, miks see f***ing aprillinali juba läbi ei saa? Ma olen aprillisiga v?

Andekas laps

Ma lugesin eile jälle oma pedagoogikaraamatuid ja avastasin, et ma olen vist erivajadustega laps. Mitte puudega või mõne muu negatiivse häirega, aga just nimelt andekas. Vaadake, kuidas andekat last defineeritakse.

Andekus on psüühiliste omaduste kompleks, mis avaldub võime või võimete kogumi kõrges arengutasemes ning realiseerub inimese eriti edukas tegevuses mingil alal.

Andekatel lastel on ajuainevahetus kiirem, nad taipavad nähtustevahelisi seoseid rutem, nad on energilised, kõneosavamad, uudishimulikumad, erksa tajuga, neil on hea keskendumis- ja kujutlusvõime, tihti väga hea mälu ja rikkalik sõnavara.

Andekatele lastele on iseloomulik:
üldine intellektuaalne võimekus
akadeemiline võimekus
kreatiivne ehk loominguline mõtlemine
liidrivõimed
võimekus tegeleda mingi kunstialaga
psühhomotoorne võimekus
(Andmed pärit õpikust Laps ja lasteaed. Lasteaiakasvataja käsiraamat)

Mul on enamik neist tunnustest olemas, kuigi mõne tähenduses pole päris kindel:D

Kaks asja veel. Vaatasin eile vms teist korda trikimeest ja no see on ikka mega, mida ta teeb. See ei saa olla trikk. Mina arvan küll, et tal on mingid erivõimed. Kas te seda embleemi ringitõstmise trikki nägite v?

Üks viimane asi. Aga sugugi mitte väheoluline. Ma ise olen nii entusiasmi täis selles suhtes. Vaatasin üks õhtu töökuulutusi ja mulle jäi silma kruiisilaeval laste- ja noortetöö koordinaatorile koha pakkumine. Ma juba väga ammu ilastasin selle üle ja see oli ikka veel alles. Ma oleksin nõus akadeemilist võtma, et sinna minna, kui mõni viisakas firma mind tahaks.

Muidugi, ma olen kaks päeva kõva taustauuringut teinud, et mitte petturite lõksu sattuda ja hunniku maile olen ka laiali saatnud. Nii põnev on. Sellisel viisil olen küll nõus maailma avastama minema. See on üsna turvaline, võimaldab raha kõrvale panna, uusi sõpru leida üle maailma ja most important - EI OLE MINGI RAAMATUTE PÄHEMÄÄRIMINE.

Selle asja ma teen raudselt varem või hiljem ära. Ainus kahtlus on see, et kas mul jätkub tahtejõudu aastapärast tagasi kooli tulla. Ei tahaks ju pooleli ka jätta. Ja siis teine probleem on see, et mul pole erialast ülikooliharidust ja ma olen veel poolteist aastat liiga noor ka, aga vaatab, mis saab. Alla ma küll ei anna. Ja siis ma võin ju tegelt ka täiskasvanutega tegelema minna. Seal nõutakse vaid töökogemust. Küll ma midagi välja mõtlen.

Üks kõige viimasem asi veel. Ma ei tea, kas kirjutasin soovist lastekodusse tööle minna, aga plaan on jah selline. Saatsin sellesisulise maili ka ja mulle pakuti võimalust hakata tugiisikuks. Mudugi hakkan. Aga ma tahan ka pisitibudega tegeleda.

Kõigest ja mitte millestki

Ongi nii. Mul on nüüd jälle mitme päeva jagu mõtteid vaja kirja panna ja nii häbi kui mul ka poleks oma lubaduse mitte täitmise pärast selle koha pealt, et ma ei kirjutanud reedel oma saladustest, ei paranda ma seda viga ka praegu. Pole vastav tuju lihtsalt.

Ma jäin vist pronkssõduri juures pooleli ja see oli veel enne, kui actioniks läks. Ja nüüd on vast kole osa möödas. Ma ei hakka heietama, kui kole see kõik oli ja kuidas ma kartsin enda, kõigi teiste ja eriti Otti & Co pärast, kes seda uudistama läksid. Ma olin vihane ja kurb korraga. Ainult üks kommentaar on sellel teemal. Kui eesti ajakirjanikud on valvekoerad, siis vene ajakirjanikud on verekoerad.

Reedel pidin käima Põngerjates jälle, seejärel võtma Getriini lasteaiast ära ja temaga koos klubi tegema minema, aga klubi jätsime ära turvakaalutlustel. Me lihtsalt ei julgenud vdada hunnikut lapsi sel reedel Tõnismäele ja ma kartsin ka Kiku ja auto pärast. Väga kahju, et pikalt planeeritud üritus läks vett vedama.

Lasteaias olin seekord väikestega ja jälle oli täitsa tore. Ja õhtu oli veel toredam. Kiku oli päev otsa kasvatajaga oma lasteaias arutanud, et milline see Maria välja nägi ja neil vist ei tulnudki meelde. Aga kui Kiku mind nägi, lõid silmad kohe särama. Ju siis tulin ikka meelde talle ja nii ta väitis ka. Julges ainult avaldada oma tagasihoidlikku arvamust, et tema mäletas, et mu juusked olid teist värvi. Tark laps, ma ütlen:D

Õhtul aga oli meil siin jalgpallimeeskonna jagu rahvast koos. Ott, Riff, Sten ja Jansa tahtsid vist niisama randa minna koos minuga, aga kuna ma olin Kikuga, tulid nad ka siia, kuigi teadsid, et Kiku võib kohe öelda, et ta ei taha neid ja siis nad oleksid pidanud sama teed kohe tagasi minema. Varsti helistas Inc ka. Küsis, mida ma teen ja kui ütlesin, et olen Kikuga, siis olenemata ühestki mu hoiatusest, olid ka tema ja Sillu varsti siin. Tegelikult oli hästi tore neid ka näha, aga samas ma pabistasin kogu õhtu, et äkki ei jää meie mänguväljakust midagi järgi suurte käes või vähemalt naabrid tulevad õiendama. Üks korraks tuligi, aga rahunes ka kohe vist mind nähes.

Ja Kiku hakkas ka üsna varsti teistega rääkima, mis tavaliselt võtabki aega ning lõpuks oli meil kõik koos väga lõbus. Ainus ebameeldiv asi oli see, et vastupidiselt mu lootustele, pole pisike ikka veel oma halvast kombest mängu käigus püksi teha lahti saanud. Jube ebameeldiv on ja imelik ka nii vana lapse puhul, aga see selleks. See tibu saab kõik andeks. Ta on lihtsalt nii armas. Kui vaid ta ema nii udu poleks.

Emaga oli meil kokkulepe, et ma toon lapse uksest ukseni ja ta vahepeal isegi ei helistanud. Ainult algul kontrollis, kas ma sain Kiku kätte lasteaiast. Tundub ju mugav diil, eks? Ta ei pidanud ise järgi tulema ega midagi ja ikka ei saanud ilma jamadeta.

Mul oli täiega kiire koolitusele ja lapsega läks kodus niigi lauem aega, kui planeeritud oli. Ja siis pidin veel tankima minema, kus kiirustades lendas bensupaagi kork auto alla. Ma siis ronisin käpuli hommikul pesust tulnud teksade ja valge jopega järele sellele. Oli lõbus, taaskord.

Kui me nende maja ette jõudsime, ei vastanud ema telefonile. Varsti helistas tagasi ja telefonist kostis vaid roppsõnu. Ta oli sisse maganud ja üldse mitte omas kodus. Oligi nii, et mul tuli veelkord teise linnaotsa sõita. Õnneks oli oma õpetaja koolitus. Seal pole hullu, kui hiljaks jääd ja nagunii nad rääkisid esimene tund aega pronkssõdurist, mitte tunniteemast. Aga nõme ikkagi.

Eilne õhtu kulges emotsiooniderikkalt. Mõni minut peale koju jõudmist helistati mulle ja kutsuti Keila-Joale ma-ei-tea-mida tegema. Käisimegi Andu, Sillu ja Incuga. Üsna igav oli, kui aus olla. Pärast Incu juures "grillides" oli huvitavam, aga nad suutsid mind nii kaua nokkida ka, et ma läksin täiesti tujust ära, kuni mõne pisarani. Ma vihkan, kui mind kritiseeritakse, kui keegi arvab, et ma pole parim. Ja isegi sellised naljamõnitused häirivad, kui ma kahtlen vähegi, et kas tegu on ikka naljaga.

Vahepeal oli lõbus ka, nii et oli ka naerupisaraid. Aga ma ei ole paha inimene ja ma ei suuda kellelegi eriti sitasti vastu öelda, kui mind solvatakse. Palju kergem on mul endal teisi kaitsta, kui iseennast ja seal seltskonans pean ma ka pidevalt oma teisi sõpru kaitsma. Ja nad võivad olla muidu head sõbrad, aga nad ei saa kuidagi aru, et mind häirib see pidev nokkimine. Vastik komme on teiste kulul nalja tegemine.

Ja tänasest polegi siiani midagi kirjutada. Jälle koolitus, muud midagi.

Pistke see nõme pronkssõdur p****e!

Apppppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!
Mind see kuju üldjuhul ei häiri ja mind ei häiri ka Eestis elavad muulased, aga mind häirib sajaga see, mis praegu Tallinnas toimub. Ma tahaksin ka minna kuskile kaugele ära, kuigi see vist ei lähe eriti kokku arvamusega ajakirjaniku mõttemaailmast, aga see on minu meelest liiga vastik. Räpane. Ma läheksingi ära näiteks Suurupisse, kui vaid saaksin, aga ei saa ju. Ma ei saa oma elu seisma jätta. Elust ei saa puhkust.

Tänu pronkssõduri jamale pandi mind eile hommikul esimest korda puhuma. Torupilli selveri juures võetui kõik juhid rajalt maha. Ma läksin närvi, sest esimene kord oli ja ma olin katkise Saabiga. Ja ma ei osanud akent lahti teha ning kartsin, et nad küsivad siis dokumente mult, aga dokumentidel ju pole minu nime ja õhtul tuli välja, et mul olid dokumendid kodus ka. Minu enda ilus auto on kasuisa poolt konfiskeeritud, kuni tema Saab remonti võetakse, aga ma juba igatsen ta järgi.

Aga mul oli eile teine politseijama veel selle lollaka kuju pärast. Mind ei lubatud Kaarli kiriku ette parkima, aga mul oli ju kiire praktikale ja arvatavasti olin ma seal ainus inimene, kes tegelikult tohiks kiriku ette parkida. Urr. Ma pidin auto koju ära viima ja jäin hiljaks.

Lastega oli muidugi jälle lahe, v.a. ühe kolmeaastase tüdrukutirtsuga magamise teemal tülitsemine. Ta julges mulle peale hüpata ja öelda, et ta saab ise veel kurjemaks kui mina ja, et mina olgu ise vait. Aga lasteaiast ma pikemalt ei kirjuta. Minge vaadake ise, kuidas seal on.

Autoga sai veel nalja. Sain mööda Narva mnt-d koju sõita, aga seal tehakse praegu remonti ju ja asfalt on triibuliseks kraabitud ja mimnge proovige ise seal siledate kummide ja lahtise esisillaga sõita. Hullult fun oli. Sain täie jõuga roolist kinni hoida ja ikka uisutasin nagu jääl.

Täna oli ka huvitav päev. Nägin jonnist Matut üle tüki aja ja siis oli huvitav koolitus - vähemalt sellel ajal, kui ma kohal olin - ja siis oli ju Liisi Koiksoni kontsert, kuhu me kogemata tund aega hiljaks jäime:D Ma teadsin, et see algab kell seitse, aga tegelt algas kell kuus.

Daki kirjutas saladustest. Ja kuna Aune Past õpetas meile, et ajakirjanikud tohivad valetada, suhtekorraldajad mitte, siis räägin teile ka oma kunagised suured saladused homme ära. Nüüdseks tunduvad need muidugi naeruväärsed, aga tahakski jäädvustada neid. Aga täna ma ei jaksa. Üritan homme siis Getriini kõrvalt.

Kaks tähelepanekut veel. Ülo pole mulle neli päeva helistanud. Ma tunnen puudust natuke juba. Ja naabrimees parkis oma bussi minu auto kõrvale. Isegi see tundub räpane.

Laste üledoos

See nädal on hästi lastekeskne, aga vingun, palju vingun. Tegelikult mulle väga meeldib.

Päevaplaan on selline:

E Juuksur

Koolitus

T Kaarli lasteaia praktika

K Kaarli lasteaed jälle

Koolitus

N Matu

Koolitus

Liisi Koiksoni kontsert Steniga

R Põngerjate praktika, Getriin hommikuni, tüdrukute klubi

L Pikk koolituse päev

P Pikk koolituse päev

Mis te arvate? Hullumaja ju:D

Muide, kas te teate, kui kallis on lapse pidamine? Just nimelt. See väljend oli meelega valitud just selline. Lapse pidamise eest makstakse 5300kr iga kuu lasteaiatasu + 30kr päev söögi eest, siis veel lapse hoidmine väljaspool lasteaia aega. Siis kõik riided ja mänguasjad ja toit. Lapsel oleks vaja ju ka oma tuba.

Aga noorel perel lisandub veel hunnik kulutusi. Näiteks korterilaen ca 7000kr/kuus, autoliising 3000kr/ kuus äkki? Auto sööb ka kuskil 3000kr/kuus bensiini ja veel remondirahad 1000kr/kuus ikka. Lisaks kommunaalid ca 2000kr/kuus, ma pakun, ja söögiraha kuskil 3000kr/ kuus ikka näkku. Ja kui veel tahta välja käia või riideid ja mööblit osta? Hull ju.

Arvutame kokku, kui rikas peab noor lapsevanem olema, pidades üksi oma last üleval. Kahe vanema korral kahekordistub toiduraha ja ka kaks autot oleks normaalne. Ja lapsed söövad ju ka. OK. Arvutame siis. Ma sain 26000+ kulud mööblile, riietele ja ootamatustele. Tõstke käsi, kes teenib netos nii palju.

I rest my case. Eesti noored pered peavad olema ikka megarikkad või lähevad kõik issid ära Soomemaale ehitajateks.

Blond vs brünett

Nüüd siis jälle hele:) Before and after pildid. Mõlemad tehtud 23.4.2007

Kilplalast ja eilsest peost

Hommik algas, nagu naeru ja naljapäevale kohane - sadas padukat ju. Suurepärane ilm fieldtripiks, aga sai käidud ja lahe oli. Soovitan kõigil Kilplalas ära käia. Kõige naljakam oli selane kahekorruseline kuivkäimla:D Ostsin ühe suveniiri ka - lusikas-kahvli. Ühes otsas üks, teises teine. See tundus parajalt kilplaslik.

Aga sünnipäev Särtsus oli lahe. Ma polnud seal nii ammu käinud ja pärast mitmeid kaalutlusi seltskonna osas läksime lõpuks mina, Sten, Riff ja Ott neljakesi. Natuke paha asi juhtus ka tee peal. Sten sai kiiruse ületamise eest trahvi. Hästi nõme. Ma loodan, et talle jäävad load alles.

Aga kohapeal oli väga lahe. Ma nägin üle väga pika aja Siimu ja Aivarit ja Vahurit ja paljusid teisi ka. Tõesti hästi tore oli. Ainult Ott ja Riff pidurdasid. Seal oli nii hea muusika ja ma oleksin kogu aeg tantsida tahtnud ja nemad ei tulnud ega tulnud, aga no kuidas ma lähen ja tirin Siimu või Vahuri pruutide kõrvalt ära tantsima?

Noh, lõpuks Riff ja Ott tulid ja ainult Sten jäi piduriks ja läks autosse magama ja guess what? Nad ei jätnudki enam tantsimist järgi. Hästi hästi fun oli. Mingil hetkel tantsisin ma juba kuskil pingi peal ja peksin ühe lambi alla. Hoos olin ju:D Igatahes, tunduvalt ägedam sünnapidu oli, kui Svea 16.

Üks kahtlane koht oli veel. Üsna vähe aega enne äratulemist küsis mingi tüüp mult, et kas ma olen ülekäigurada? Et ilus neiu must-valges on. Väga kahemõtteline tundus... Vastasin, et ei ole. Ta lootis, et tuleb aga... Ei tulnud. Õnneks. Pärast selgus, et ta on nii lits mees, et igas külas uus pruut ja seal oli ka ühe naisega ja teine tüdruk nuttis ja masetses, sest nemad pidid ka "koos" olema. Oh! Draama. Draama.

Segaduses olen

Ma ei tea, mida teha ega mida mõelda. Jah? Ei? Mida sa tahad? Õigemini, mida ta tahab? Mida mina tahan? Ma ei tea. Mitte midagi ei tea. Nõme segadus. Nii palju kui'sid. Nii mitu põhjust, miks mitte.

Närvid on juurteni ära söödud

Tänase päeva esimene pool oli tegelikult väga tore. Olin praktikal lastekeskuses Põngerjad, mis tegelikult kujutab endast eralasteaeda. Lahe oli see, et juhataja on mu vana kooli õpetaja ja me tundsime üksteist ära ja saime ka hästi jutule. Ja siis tuli välja, et selle rühma kasvataja, kuhu mind suunati, on mu naaber. Nagu tegelt ka. Elab kõrvalmajas. Ja see on ikka paras kokkusattumus, et kaks hoopis teises linnaääres elavat inimest saavad kokku ühes Nõmme lasteaias. Pärast tuli veel välja, et üks teine kasvataja elab samal tänaval, kus mina varem. Eesti on ikka nii väike.

Lapsed olid ka väga toredad. Algul küll võõrastasid mind, aga juba peale hommikusööki saime sõpradeks ja edaspidi taheti kõike koos minuga teha. Ju ma ikka oleksin pidanud valima mõne lastega seotud eriala. Päeva kild oli see, kui üks väike Mia küsis suure Mia ehk minu käest, kas mina olen Maria ja saanud jaatava vastuse, küsis, et kas ma tegelikult ka olen Maria?

No ma ei tea... võib-olla olen suutnud ka iseennast ära petta. Kes ma siis tegelikult olen? Nojah, terve lasteaia päev oli tore ja kasvatajatest jäi ka väga hea mulje. Nädala pärast lähen jälle.

Alles peale lasteaeda hakati mu nõrve sööma. Ma pidin ju varem ära tulema, et õigeks ajaks juuksurisse jõuda ja mängisin siis Märttinit, sõites viieteist minutiga sügavalt Nõmmelt Pelgulinna ainult selleks, et peale ku aega järjekorras ootamist näidata juuksurile sobivat värvi salk ette ja saada nagu muuseas vastus, et aga tal ei ole sobivaid vahendeid ja kuna ta paneb varsti pillid kokku, siis ei tasu enam osta ka. No kuidas ainult minuga pidevalt sellised ebatavalised olukorrad juhtuvad?

Ma vaatasin talle veel tükk aega lolli näoga otsa, mõeldes, et ta nalja teeb, enne kui ära tulin. Muidugi ma olin sigakuri. Ma olin KUU AEGA oodanud. Mitte keegi ei oota juuksurijärjekorras kuu aega, kui just lõpetamiste hooaeg ei ole. Ja ma olin ka varem kõigile välja kuulutanud, et laupäevaks olen blond jälle. Tuhkagi!

Helistasin siis vihast värisedes emale ja siis kohe teisele juuksurile, kelle telefon oli ajutiselt kasutuselt maas. Nagu wtf? Ma ei olnud enam võimeline rohkem selliseid üllatusi vastu võtma. Sõitsin siis esimese juuksurisalongini, et riskida ja minna kohe võõrasse kohta värvima, aga sain jälle vastuse, et täna pole üldse juuksurit majas ja järgmisel nädalal tal ka aega pole, aga mulle pakuti visiitkaarti nii, nagu see lahendaks automaatselt kõik probleemid.

No sel hetkel olin ma juba mustas masenduses ja sõitsin kodu poole. Äkki tuli mõte, et sõidan ikka selel juuksuri juurest läbi, kelle telefon kasutuselt maas oli ja see oli tänase päeva ainuke tark otsus vist. Tuli välja, et ta on Egiptuses, aga sain kohe esmaspäevaks aja. Ju ma maksan selle eest järelmaksuga pensionini, aga ma olin meeleheitel juba. Ta on väga hea, aga ka väga kallis.

Siis hakkas Ülo mind piinama, nagu mul veel oleks närve, mida süüa ja helistas kohe ikka päris mitu korda, sest ma ühe korra kogemata peaaegu võtsin vastu. Viimasel hetkel lendas klapp kinni.

Seejärel läksin emale taksot mängima ja muidugi, tipptund pidi olema. Tavaliselt ma olen üsna immuunne igasuguste roolidebiilikute suhtes, aga mitte sellises seisus ja ma pidin mitmes kohas ikka minuteid ootama, et saaks väiksemalt teelt suuremale välja sõita. Ma olin meeleheitel ja suust lendas ikka väga kirjusid sõnu. Millalgi veidi hiljem teel Ülemistesse sattus mu taha ka üks eriline jobu, kes lihtsalt lasi signaali kogu aeg pikalt, aga mul polnud vähimatki võimalust edasi minna. Ma ei tea, mis ta lootis, et ma ohverdan ennast ja oma autot, sest ma olen veel lehega ja sõidan mõne Peterburi teel liikleva rekka alla meelega kinni, et temale tekiks ruumi edasi minekuks. No on ikak jobusid. Aru ma ei saa.

Õhtu juures oli siiski üks pluss ka: ma sain kauaoodatud ehted kätte ja nad on kõik ja rohkemgi veel, kui ma oodata oskasin. Mina enda omade kvaliteedi kallal küll viriseda ei saa.

Homme peaks ka tore päev tulema. Algul Kilplalasse kilplaste maale ja siis Riffi ja Ottiga Rakverre Svea musta ja valge peole. Ma leidsin talel kingituseks nii funky koti, et kangesti tahaksin tegelikult selle omale jätta. Aga hetkel ma olen nii laip, et igaks juhuks jooksen kohe kuhugile, kus on pehmem maandumine, kui ma ära kukkuma peaks.

Värvilisi!

Koomilised kokkusattumused

Tulles tänase päeva juurde, siis igati tore oli. Sain ühiskonna õppejõuga rohkem tuttavaks ja siis oli huvitav koolitus ka, aga kokkusattumused olid peamiselt peale päeva ametlikku lõppu.

Nimelt juba päeval helistas Ott mulle, et võiks midagi teha ja, et ta püüdis Steni ka kätte saada, aga veel ei saanud. Mingil hetkel koolitusel olles sain Stenilt sõnumi, et mind oodatakse bussikas jälle. Mõtlesin, et tore - nad on vahepeal omavahel rääkinud ja midagi lahedat välja mõelnud.

Aga mind lasti koolituselt tükk aega varem tulema. Helistasin siis Ottile - sest tema number oli lähemal - et teada anda varem vabanemisest. Ütlesin, et nad ei pea bussikasse tulema ja kohtume Rate'i kultuurikeskuses. Neil aga läks nii kaua aega, et ma helistasin siis jälel Stenile, et küsida, kus nad on´, ja öelda, et ma lähen koju, kui veel kaua läheb.

Sten aga vastas minu üllatuseks, et ootab bussikas, nagu kokku lepitud. Siis hakkasin aru saama, et mingi segadus on. Tuli välja, et nemad polnud vahepeal üldse omavahel suhelnud ja Sten ootas mind ühes kohas ning Riff ja Ott olid minu poole teel. Ma siis käskisin Stenil end seal oodata ja helistasin teistele, et kui nad ei jõua selleks ajaks, kui buss tulema pidi, siis ma lähen ära ja rääkisin, et Sten ootab bussikas. Tundus ju loogiline, et istume koos peale ja sõidame meile vms ja mahajäämist ei saanud ka lubada, sest keegi ei teadnud, millal järgmine buss tulla võiks.

Poisid ei jõudnud õigeks ajaks ja mina sõitsingi juba bussiga Stenini. Ja siis alles ütles ta, et on autoga ja ma võiks maha tulla, sest ta sõidab bussi järel:D No kes siis ikka autoga minuga bussikas kokku saada tahab?

Siis läksime poisse püüdma ja peale mõningast vaevanägemist saime kätte ka. Edasi suundusime minu juurde, nagu alati, kala sööma, sest naabritädi oli jälle värsket ahvenat toonud. Tee peal käisime veel poes ja nägime seal lambist Andut ja Rauli ja seal juhtus ka tänane ainus halb asi: ma kaotasin ühe roosa sulega kõrvarõnga ära. Suuuuuur sentimentaalne kaotus. Ma loodan, et see tuleb veel välja või et Universaalis on neid veel. Kahtlen, aga lootus sureb viimasena.

Nüüd aga on rahu majas. Kõik on oma koju läinud või vähemalt sinnapoole teel ja mina peaksin juba ka magama, sest homme on praktikapäev, siis blondiinistumine ja ülehomme on Kilplala tripp ja siis lähen koos Riffi ja võib-olla ka Ottiga Svea sünnale Roelasse. Hoian hinge kinni, et kõik ajad klapiks, sest eksimisruumi pole.

Piraadist valvuritädi pesitseb Narva mnt ühikas

Pilt on Internetiavarustest, aga Postimehe päritoluga.

Eile Sandralt kiharat juuksurile näitamiseks laenamas käies tuli mul tükk aega all fuajees oodata. Ühel hetkel hakkas seal pesitsev valvuritädi pretensioonika häälega küsimusi esitama. Küsimused ise olid: mis sa siin teed? ja kes sul siia tulla lubas?

Ma mõtlesin, et ta hurjutab mind, aga siis nägin, et pisike Senegali papagoi oli talle õla peale lennanud. Muidugi ma läksin lähemale juttu rääkima ja uudistama. Linnuke oli nii armas ju - justkui piraadi kaaslane, kes istus ilusti tädi õla peal. Ta pidi selline memmekas pätt olema, kes ära ei lenda, sest kardab teisi, aga samas oli ta hommikul tädi prille hoidva kuldketi läbi närinud. Way to go, birdy!:D

Tuul tõmbas läbi

Lihtsalt üks uitmõte ja tegelikult ei tõmmanud, aga mul on üks vana sõber, kelle perekonnanimi on Tuul ja mõelda vaid, kui lahe oleks nii öelda:D Tegelt Tuul pole mind läbi tõmmanud.

Queen of blushing

Täna juhtus retoorika loengus selline asi, et mind pandi ilma igasuguse ettevalmistusajata oma nädal aega tagasi kiiruga kokku klopsitud kõne ette kandma. Oli see vast õudne, kujutate ette?

Mulle üldiselt meeldib esineda, aga ma tahan saada aega enda valmis seadmiseks ja kõige üle kontrollimiseks ja siis, kui mul on kindel ja hea olla, on ka mind hea kuulata ja julgen mina vabamalt rääkida.

Mul tuli ju väga hästi välja kaks tundi kõnepidamist vanas koolis, kui mul oli olnud aega mitu nädalat ennast ette valmistada. Täna aga oli mul suu kuiv, käed värisesid ja nägu oli punane ja hõõguv nagu ahju pandud tomat. Kohe nii õudne oli jah.

Seetõttu oli eriti imelik pärast kuulda õppejõudu sellisel respectiga toonil küsivat, kas ma olen varem kõnepidamist õppinud ja kitivat mind diktsiooni pärast, mille eest ma olen muideks terve elu just ema käest võtta saanud. Jube naljakas oli ka kuulata 70 inimesega auditooriumit endale plaksutamas, kuigi ma ise vist plaksutaks ka igale esinejale.

Igatahes, ma ei jõua ära oodata, millal ma õpin esinema ilma punastamata. Tegelikult mulle ju meeldib esineda ja väikses turvalises seltskonnas ma ei jäägi vait. Saaks vaid sellest megapunastamisest lahti. Seda on ju võimatu varjata. Oleks ette teadnud, oleks jumestuskreemi alla näo matnud paksult, aga ei teadnud ju. Noh, vähemalt tean nüüd, et mina kõnet pidamas ei tähenda täielikku hävingut.

Aga eile sain ka ühe laheda ülesande. Minuni jõudis palve tõlkida inglise keelde Mari-Leenu Suure linna inglid ja ma siis üritasin, aga ma ei kujutanud ettegi, et nii raske võib olla tõlkida ühte laulu nii, et mõte ja rütm jääks alles, aga mida teha juhul, kui mõtet ei olnudki kunagi? Huh! Ja rütmiga läks ka nagu läks, aga vähemalt tean, et tegin oma parima ja oli huvitav väljakutse.

Hiire matused

Mu läpaka juhtmeta hiir suri täna ära. Jube ebamugav on. Tegelt ma usun, et uute patakatega ärkaks ta jälle ellu, aga kellel siis ikka tuleb poes meelde, et patakaid vaja on? Ikka koju jõudes alles meenub ju. Steni soovil on hiire peied arvatavasti neljapäeva õhtul Tallinna kodus. Praegu on dilemma, et kas matta maha või tuhastada?

Tegelt ma ikka nii blond ka pole. Vähemalt reedeni mitte. Ma üritan siis before ja after pilte ka üles panna. Aga lihtsalt huumorisoon on twisted...

Täna olin muidu ka imetlusväärselt tubli. Politoloogia eksami tegin ära. Ise arvan, et veel suhteliselt hästi ka, aga never ever know. Vähemalt ei vaevunud ma end paari päevaga politoloogiks õppima, angu paljud teised tegid.

Ja siis ma käisin shoppamas eesmärgiga lillepott osta ja... NÜÜD TULEB SEE SPECIAL KOHT... ostsingi ainult lillepoti ja siis istutasin elus esimest korda lille. Natuke räätsakas näeb välja, aga esimene vasikas peabki aia taha minema. Linnuke kirjas, aga pott on ilus roooooooooooooosa.

Ja siis seda ka, et ma lähen jälle õllekale tööle. Tulge külla! Ja reedel lähen lasteaeda praktikale. Juba ootan...

Vahetasin nime:D

Your Hawaiian Name is:

Kai Mily

What's your Hawaiian Name?

Kuulge. See ju tõstab ego. Ja see on niigi kõrgel:D

The Part of You That No One Sees

You are powerful, passionate, and dominant. You have a vision of how things should be, and you do your best to make things happen. People rely on you for your strength. You are a rock to many. Underneath it all, you aren't so sure about your passions. So many ideas spark your interest, it is hard for you to get behind a select few. However, you see indecision as a sign of weakness. So you pursue your goals full force - no matter how foolish they turn out to be.

What's the Part of You That No One Sees?

Nii juba läheb:D:D:D

Your Hidden Talent

Your natural talent is interpersonal relations and dealing with people. You communicate well and are able to bring disparate groups together. Your calming presence helps everything go more smoothly. People crave your praise and complements.

What's Your Hidden Talent?