Kõigepealt, palun vabandust eilse koleda sõna pärast. Need, kes mind rohkem tunnevad, teavad, et ma ei räägi naljalt nii, aga see mees on mind ikka väga piiri peale viinud. Ma ei tea, kaua ma seda enam talun.
Tahaksin ikkalapsi saada, aga meile räägitakse koolitusel eripedagoogika loengutes nii koledaid asju loote väärearegnutest, sünnitraumadest, vigastustest väikelapse eas ja sellest, kuidas kasvukeskkond lapsed ära rikkuda võib. Nii palju ohtusid ju ja kõiki ei saa vältida. Mõne õppejõudude räägitud jutu peale jääb ikka suu väga lahti.
Aga ometi ma olen rahul, et sellest koolitusest osa võtta sain - tegemist on siis lapsehoidjate kutsestandardiga - sest ma tunnen, et sellest on mulle kasu ja huvitav on ka ja seltskond on nii hea, et ma juba praegu olen kurb, et koolitus saab järgmise nädalaga ühele poole. Ei tea ju, millal me jälle kohtume selle seltskonnaga kui üldse.
Rääkisin täna Ragnariga tugiisikute programmist. Kuna ta on sama vana, siis tahtsin küsida tema arvamust, kuidas käituda 16-17 aastaste poistega, kes on niigi ebakindlad ja tänu ebaturvalisele keskkonnale on see veelgi hullem. Ma arvan millegipärast, et mulle antakse just poisslaps ja ma ju tahaks olla hea ja kasulik ja tahaks saada temaga sõbraks, mitte pidevalt ennast kehtestada. Ma ei oska olla eriti halb ja mis mõte sellel olekski?
Nõuande asemel öeldi mulle, et ma ei sobi sellele tööle, sest ma olen liiga õrna hingega ja ei oskagi kuri olla ega ka distantsi hoida. Mina kujutan seda suhet lapsega ette nagu sõprust, kuigi ei tohiks olla muud kui eakaaslane, aga mida see tähedab? Nii ju ei teki usaldust ja seda ongi vaja - et noor õpiks usaldama inimesi väljaspool lastekodu.
Mulle öeldi veel, et minust saab nende märg unenägu. Võib-olla tõesti. See võib olla küll nii ja mõnes mõttes on meelitav nii mõelda. Samas hommikustele tagajärgedele mõtlemine ajab iiveldama. No eks näis, mis saab. Kõik on praegu igas suunas lahti ju ja juba ma tunnen, et osad kohustused kammitsevad mind ja ma tahaks lahti rabeleda kõigist sundlepingutest.
Nalja ka. Täna tulime Ailiga koos koolituselt ära ja tema läks punase tulega üle tee. MIna jäin ootama rohelist. Ühel hetkel ta vaatas selja taha, et kuhu ma jäin. Mina mõtlesin, et tal oli nii kiire, et ta lihtsalt läks ees minema head aega ütlemata, kusjuures. Veidi ebaviisakas tundus aga OK. Tegelt, avastades, et mind enam ei ole, jäi ta seisma ja siis järgi jõudes talle, rääkisin, et ma olen korra valesti tee ületamise eest ametliku hoiatuse saanud ja enam ei kipu üldse.
Kohe seejärel astus üks mees meie juurde ja teretas meid. Mina ehamatasin kohe, et erariides politseinik ja nüüd saab Aili ka oma ristsed. Õnneks mitte. Oli mingi niisama tüüp, kes mulle kohe ligi ajama hakkas. Väitis, et teab mind ja küsis, kas me käisime ühes koolis. Ma vastasin üsna resoluutselt ja midagi selgitamata: EI ja jalutasin minema, sest tüüp tundus olevat ligi 30ne ja kui me ka käisime ühes koolis, siis ei saa me üksteist kuidagi mäletada. Aga soovin talle südamest edu oma ideaalse kaaslase leidmisel.
Sõpradega on natuke jamasti. Ma ei taha neist ilma jääda ega võõrduda ja usun, et nii kiiresti see ei juhtu ka, aga nad kutsuvad mind viimasel ajal kogu aeg välja hilja õhtul. Ma ei tea, kas nad ei arvesta üldse sellega, et ma ei ela enam kõrvaltänavas või mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Ma ei ela isegi mitte nii lähedal, et ühe transpordivahendiga nendeni saaks. Jah, mul on auto, aga samas, vaadake, kui harva ma tööl käin. Ma ei jõua kaugeltki nii palju teenida, et pidevalt paak ise täis osta ja mööda linna ringi rallida ja taksod oleksid veel kallimad ja bussid käivad meil harvem, kui maaliini omad.
On suur vahe, kas mind kutsutakse välja kell viis, seitse, üheksa või üksteist õhtul ja ma ei taha ka sundida neid ennast pidevalt teise linnaotsa koju tooma. Ma tean, ma tean. Ma olen nagu siga - kord kärss kärnas, siis maa külmas.
Homseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar