Täna hommikul ajas ema mu üles ja kihutas välja päevitama. Ise tuli muidugi ka. Meil on nüüd ju nii mõnus. Viis minutit ja oled pestud, riides ja pikali maas muru peal. Enam ei kulu aega randa minekule ja tulekule. Tuleb minna vaid maja taha. Ja nii mõnus oli. See oli esimene kord mul sel aastal korralikult ennast küpsetada ja nüüd annab veidi tunda ka. Selg on veidi valus, aga eesmärk pühendab abinõu ja ma olen juba veidi rõõmsamat tooni. Tahaksin veel, aga aega pole. Vähemalt mitte enne järgmist laupäeva. Isegi siis pole kindel, et saan. Kahju.
Täna siis praadisin, õppisin semiootikat ja üritasin kirjutada proovitööd Postimehele, kuni ajud krussi keerasid. Pole üldse lihtne sitast saia teha. Ja ärge nüüd solvuge - vb on see mu oma madalas IQ-s kinni - aga see materjal oli lihtsalt nii igav ja mittemidagiütlev. Kuidas ma sellest siis midagi huvitavat tegema peaksin, kui juurde mõelda ei ole lubatud ja ma ei teeks seda nagunii, sest see poleks eetiline. Igatahes, mu kirjatükk sai ära saadetud ja nüüd jääb üle vaid loota ja närvitseda. Täna öööel ma vist ei maga. Ja vastus võib tulla alles nädala lõpuks. Piinamine.
1 kommentaar:
Mulle väga meeldiks lugeda mida sa kirjutad. Aga näe ei näe kuidagi. Ja ära nüüd tule ütlema, et kasuta explorerit, sest seda ma just kasutangi.
;)
Postita kommentaar