No kuidas nüüd võtta...

Kompliment või solvang? Ma olen kaks päeva asendanud ühte meie firma haigeks jäänud töötajat ja hoidnud väga toreda pere aastast pisipoja. Kuigi ta algul jonnis ja võõrastas, tuli ta pärast mind kallistama ja musitama. Nii armas oli. Kirjeldamatu on see tunne, kui väike süütu elusolend paneb oma käed ümber su kaela.

Täna temaga jalutamas käies juhtus järsku selline asi, et istusime mingi hiiglasliku pommivarjundi katusel ja järsku sõitis kõrvale mingi väike kole auto, täis nokastanud noormehi.

Üks neist tuli vett laskma, aga ma ei saa aru, miks just meie juurde, sest ümberringi oli mets ja üksikuid kohti kui palju. Noh. See selleks... Ühel hetkel tuli keegi neist minu juurde ja alustas vestlust. Kohe, kui formaalsused vahetatud said, küsiti mult, et kas mulle on kunagi öeldud, et ma olen ilus ja saades vastuseks noogutuse ning naeru, täiendati, et kõik, kes seda varem ütlesid, valetasid. Ma nüüd ei saagi aru, mis ma siis olen - ilus või kole?

Ju see oli ikkagi kompliment. Tüüp ise ei saanud üldse aru, et midagi läks nagu valesti. Aga tundub, et mina ise ei usu ikka veel, et olen ilus naiseksemplar ja sellistele komplimentide tegemine ongi normaalne. Aga samas, võib-olla ma olen juba see "after six beers"?

Praegu läksin Steniga tülli. Oligi kaua juba rahu. Vihastas, et ma julgesin Reijo nime nimetada seoses sellega, et tema ja Ott just minu juurest lahkusid. Sain kohe teada, et mul pole ajusid ja ma olen paha ja mida iganes. Ma pole vist mitu aastat kedagi msn-s ära blokkinud, aga no nüüd tõesti aitas. Miks ta arvab, et mu elu tema ümber keerleb? Miks mina pean kogu aeg ennast tsenseerima?

Aga jah Ott ja Reijo olid meil täna õhtul. Käisime rannas ja istusime püksid mustaks, saime venelastelt metsas sõimusõnadevalangu ja pärast panime meil kodus tarka. Mitte mind siis, vaid juttu. ;) Tore oli. Ma polnud Reijot nii ammu näinud ja tema on mu sõber.

Sten võib arvata sellest, mida iganes soovib. Kui temal tuleb jälle pähe mulle mõni mina või teised stiilis ultimaatum esitada, siis loomulikult on minu valik teised. Ja seda ka siis, kui tegu pole konkreetselt Steniga. Lihtsalt mängust välja läheb ultimaatumi esitaja. Teised ju ei sunni mind valima.

Pronkssõduri teemast nii palju veel, et mul on üks tuttav, kes kogu see aeg on saatnud erinevaid tegudele kutsuvaid meile, aga eile õhtune oli kirss koogi peal. Copy-pasten selle siia. Kusjuures inimene ise õpib juurat ja peaks minu meelest kohe väga neutraalsele positsioonile jääma.

Tere! XXXXXXXX XXXXXXXX siin! Nüüd on lugu sedaviisi, et kui sa oled meessoost isik, rohkem kui 18 vana ja ei lähe Eesti politseile appi eesolevateks sündmusteks, siis ära MINUGA rohkem tegemist tee ja tee peale satu parem! KÕIK ABIPOLITSEISSE VÕI KAITSELIITU! vastasel juhul oled sa häbiväärne ja sind minu jaoks EI EKSISTEERI! punkt.

No täitsa lõpp ju! Ma ei ole küll meessoost, aga oma valiku teen küll ära ja abipolitseinikuks ei lähe. Isegi, kui läheksin, siis nagu kästud, temaga rohkem tegemist ei teeks, sest kes krt tema on, et tuleb mind õpetama ja julgeb mulle ultimaatumeid esitada? Nüüd on ta minu jaoks paljas õhk. Ega ennegi kuigi tähtis ei olnud, aga jälle see ultimaatumite teema ja valik jääb samaks: teised.

Tänaseks vast aitab emotsioonidest. Bye