Ehk siis tänase päeva saavutused.
Käisin jälle asendust tegemas ühel Matu kõrvaltänaval elavale temast neli päeva nooremale tüdrukule, kellega läks kokkuvõttes väga hästi. Seejärel käisin kontoris oma Lotte järel, tutvusin DaVinci jäätisekohvikuga ja avastasin hea teeninduse ning ühe maailma parimatest jäätisekokteilidest - Malibu ananassiga.
Edasi suundusin koju - muidugi kõige palavamal päeval tuleb mul idee suvalise bussi peale istuda, mis sõidab terve Lasnamäe läbi - ja siis jalutasin läbi metsa. Ma polnud veel koju jõudnudki, kui mind juba Mähele päevitama kutsuti. No ja kuna ma nagunii tahtsin päevitama minna, siis ei viitsinud vaidlema hakata, kelle juures parem päike on ning haarasin autovõtmed ja läksin.
Vahepeal õnnestus veel telefoni abiga "uue sõbranna" pereemaga tuttavaks saada ja tema endaga kohtume pühapäeval. Ja edasi läks päevitamiseks. Päevitada sain aga siiski suhteliselt vähe, sest Reijo kiisude ema oli eelmisel õhtul ära kadunud ja siiani pole välja tulnud. Seega tema alla kahenädalased pojad olid paanikas, näljas ja külmas. Me siis üritasime kõik surrogaatemasid mängida ja neid saja imetriki läbi sööta. Nii kurb oli ja hirm ma, sest ei teadnud, kas pojad jäävad ellu, kui ema ei tulegi tagasi.
Üks neist kiisudest on nagu mulle loodud - kogu aeg minu rinnal ja magab ka mu topi vahel ja limpsib ja nüüd on ta õppinud juba nurruma ka. Teine on vastik kisakõri isegi siis, kui kassiema kohal on. Mõelge, mida ta veel emata teeb. Brr...
Aga S.O.S. ongi see, et oleks vaja kassiamme ja siis uusi kodusid pisikestele karvapallidele. Võtaksin ühe endale, aga minu elu on liiga ebastabiilne selleks. Päev otsa mängisime tibudega ja alles mitu tundi peale Mähele jõudmist tuli mulle meelde, et oi appi... ma ju jõin rummi üsna vahetult enne rooli istumist ja nii häbi oli. Olen nüüd ka roolijoodikute klubis. Ma üldse ei mõelnud, et midagi valesti teen, sest mul polnud plaanigi kodust täna kuskile poole liikuda. Õnneks midagi ei juhtunud ja tagasi tuleku ajaks olin kindlasti kaine juba. Ega seda märjukest siis nii palju ka ei olnud.
Ja siis seda ka, et lugege teise Maria blogi. Seal on üks huvitav teema lahti kirjutatud, millest me eile rääkisime ja milles samamoodi arvame. Huvitav oleks teada, kes veel nii mõtleb või tunneb. Jätke jälg siis eks.
Ja kui keegi veel ei panud tähele mu blogi uut kujundust, siis vaadake ometi! Ma olen tõsiselt uhke enda üle. Ikkagi ise tõmbasin ja mässasin sellega. Mina, kes ma kõiki arvuti väliseidki juppe nimetada ei oska. Hakkan vist targaks saama:D
Käisin jälle asendust tegemas ühel Matu kõrvaltänaval elavale temast neli päeva nooremale tüdrukule, kellega läks kokkuvõttes väga hästi. Seejärel käisin kontoris oma Lotte järel, tutvusin DaVinci jäätisekohvikuga ja avastasin hea teeninduse ning ühe maailma parimatest jäätisekokteilidest - Malibu ananassiga.
Edasi suundusin koju - muidugi kõige palavamal päeval tuleb mul idee suvalise bussi peale istuda, mis sõidab terve Lasnamäe läbi - ja siis jalutasin läbi metsa. Ma polnud veel koju jõudnudki, kui mind juba Mähele päevitama kutsuti. No ja kuna ma nagunii tahtsin päevitama minna, siis ei viitsinud vaidlema hakata, kelle juures parem päike on ning haarasin autovõtmed ja läksin.
Vahepeal õnnestus veel telefoni abiga "uue sõbranna" pereemaga tuttavaks saada ja tema endaga kohtume pühapäeval. Ja edasi läks päevitamiseks. Päevitada sain aga siiski suhteliselt vähe, sest Reijo kiisude ema oli eelmisel õhtul ära kadunud ja siiani pole välja tulnud. Seega tema alla kahenädalased pojad olid paanikas, näljas ja külmas. Me siis üritasime kõik surrogaatemasid mängida ja neid saja imetriki läbi sööta. Nii kurb oli ja hirm ma, sest ei teadnud, kas pojad jäävad ellu, kui ema ei tulegi tagasi.
Üks neist kiisudest on nagu mulle loodud - kogu aeg minu rinnal ja magab ka mu topi vahel ja limpsib ja nüüd on ta õppinud juba nurruma ka. Teine on vastik kisakõri isegi siis, kui kassiema kohal on. Mõelge, mida ta veel emata teeb. Brr...
Aga S.O.S. ongi see, et oleks vaja kassiamme ja siis uusi kodusid pisikestele karvapallidele. Võtaksin ühe endale, aga minu elu on liiga ebastabiilne selleks. Päev otsa mängisime tibudega ja alles mitu tundi peale Mähele jõudmist tuli mulle meelde, et oi appi... ma ju jõin rummi üsna vahetult enne rooli istumist ja nii häbi oli. Olen nüüd ka roolijoodikute klubis. Ma üldse ei mõelnud, et midagi valesti teen, sest mul polnud plaanigi kodust täna kuskile poole liikuda. Õnneks midagi ei juhtunud ja tagasi tuleku ajaks olin kindlasti kaine juba. Ega seda märjukest siis nii palju ka ei olnud.
Ja siis seda ka, et lugege teise Maria blogi. Seal on üks huvitav teema lahti kirjutatud, millest me eile rääkisime ja milles samamoodi arvame. Huvitav oleks teada, kes veel nii mõtleb või tunneb. Jätke jälg siis eks.
Ja kui keegi veel ei panud tähele mu blogi uut kujundust, siis vaadake ometi! Ma olen tõsiselt uhke enda üle. Ikkagi ise tõmbasin ja mässasin sellega. Mina, kes ma kõiki arvuti väliseidki juppe nimetada ei oska. Hakkan vist targaks saama:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar