Näete! Polegi vaja mingeid seiklusradasid ega benjihüppeid, et ekstreemsesse olukorda sattuda. Pidin täna liiklema oma auto asemel trammiga ja ise veel rõõmustasin, et tore. Ma jõuan raudselt rutem mööda isiklikke rööpaid liikuva sõidukiga kui oma autoga tipptunnil ummikus istudes.
Nüüd ma mõtlen juba, et ma pigem istuks siiski ummikus ja saastaksin parema meelega oma isikliku autoga loodust, kui kordaksin samasugust trammisõitu nagu täna. Minu marssruut oli Balti jaam - Viru väljak, mis peaks juba mõned vihjed teile andma.
Minu ees vasakut kätt tukkus üks noor mees, kelle nägu oli verine ja segi pekstud. Ta kukkus pidevalt ühele tädile otsa, kes ta siis emalikult tagasi tooli peale lükkas. Minu selja taga vasakul oli üks kiilakas aetud tiigriarmidega eesti noormees nahktagiga, kelle suhtes mul kerge hirm tekkis. Ja last but not least, minust paremat kätt seisis üks selgelt elu hamamsrataste vahele jäänud mees, kes oli habet ajades kõvasti sisse lõiganud ja siis selle suure verejooksu peatamiseks haava peale tüki ajalehte pannud.
Mind ajas kogu see pilt nii öökima. Pidevalt hingasin läbi varuka ja väga suur tahtmine oli esimesel võimalusel maha minna, aga ma ei saanud. Ma pidin ju õigeks ajaks kohale jõudma koolitusele. Üks peatus enne maha tulemist kukkus veel see lõhkise näoga tüüp mulle otsa ka. Ma kiljusin ikka korralikult ja nüüd tahaksin dushi alla. Enne polnud võimalust.
Kusjuures, nn kirss koogi peal oli ka. Väljudes trammilt oli esimene inimene, keda ma nägin, sellise vana Kuu kujulise - ainult, et lamedama - ninaga vanamees. No tõsiselt, ma püüan olla tolerantne inimene, aga selline olukord käib ikka üle jõu.
Sõimake mind printsess herneteraks või peenutsejaks. Öelge, mida tahate. Mina ei hakka kunagi võtma selliseid tegelasi linnapildis kui normaalset nähtust.
Nüüd ma mõtlen juba, et ma pigem istuks siiski ummikus ja saastaksin parema meelega oma isikliku autoga loodust, kui kordaksin samasugust trammisõitu nagu täna. Minu marssruut oli Balti jaam - Viru väljak, mis peaks juba mõned vihjed teile andma.
Minu ees vasakut kätt tukkus üks noor mees, kelle nägu oli verine ja segi pekstud. Ta kukkus pidevalt ühele tädile otsa, kes ta siis emalikult tagasi tooli peale lükkas. Minu selja taga vasakul oli üks kiilakas aetud tiigriarmidega eesti noormees nahktagiga, kelle suhtes mul kerge hirm tekkis. Ja last but not least, minust paremat kätt seisis üks selgelt elu hamamsrataste vahele jäänud mees, kes oli habet ajades kõvasti sisse lõiganud ja siis selle suure verejooksu peatamiseks haava peale tüki ajalehte pannud.
Mind ajas kogu see pilt nii öökima. Pidevalt hingasin läbi varuka ja väga suur tahtmine oli esimesel võimalusel maha minna, aga ma ei saanud. Ma pidin ju õigeks ajaks kohale jõudma koolitusele. Üks peatus enne maha tulemist kukkus veel see lõhkise näoga tüüp mulle otsa ka. Ma kiljusin ikka korralikult ja nüüd tahaksin dushi alla. Enne polnud võimalust.
Kusjuures, nn kirss koogi peal oli ka. Väljudes trammilt oli esimene inimene, keda ma nägin, sellise vana Kuu kujulise - ainult, et lamedama - ninaga vanamees. No tõsiselt, ma püüan olla tolerantne inimene, aga selline olukord käib ikka üle jõu.
Sõimake mind printsess herneteraks või peenutsejaks. Öelge, mida tahate. Mina ei hakka kunagi võtma selliseid tegelasi linnapildis kui normaalset nähtust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar