Üle saja aasta üks blogimäng

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

Eelkõige võiks ilmuda mingi moment of clarity, et ma saaksin ise lõpuks aru, mida ma tahan ja kuidas ma selle poole püüdlema peaksin hakkama. Natuke raske on seda aga tähtajaliselt teha.

Lihtsamatest ja materiaalsematest asjadest ka. Uus arvuti või ime vanaga?

Lots of love.

S? Riin? R?

Teenindusest ka väljaspool märtsikuud

Kõigepealt, heast.

Avastasin eelmisel nädalal ühe väga hea kingituste poe - Kingituste Kiirabi, mis asub Eks Kaubamajas ja pakub lisaks erilistele ja originaalsetele kingitustele ka eeskujulikku teenindust. Müüja suhtles minuga sõbralikult, pakkus välja erinevaid lahendusi. Samas ei olnud pealetungiv ega käitunud ka nagu tõeline kasumit taga ajav kapitalist. Ta võttis aega minu küsimustele vastamiseks ja mõtles kaasa. Ta tegi endast parima, et mina kui klient rahule jääksin. Tegin üsna mitu ostu korraliku summa eest ja ilma, et selleks otsest vajadust oleks olnud, ütles ta omaalgatuslikult, et teeb mu nende püsikliendiks, sest nii võidan ma rahaliselt. Ja tegigi. Ning see ei olnud mingi tülikas protsess. Vaid väga meeldiv üllatus. Ja see müüja kutsus mind ka nende töötubadesse ning ei unustanud naeratada. Suure osa teisi klienditeenindajaid võiks tema juurde koolitusele saata.

Ja nüüd pigem halvast. Lõplikku järeldust veel ei tee.

Jutt käib siis online-pärlipoest nimega Helmehaldjas. Mul on nendega väga erinevad kogemused. Kõigepealt käisin nende töötoas, mis oli väga tore. Õpetaja oli tore ja ka kõik teised töötajad meeldivad. Siis otsustasin neilt ka endale materjali tellida, mis käis mõnusalt kiiresti - kolme päeva pärast võisin asjadele järgi minna. Aga siis võttis mind vastu mingi kaktuseiseloomuga tädi, kes alguses mu pakki üles ei suutnud leida ja siis lausus väga umbusklikult, et kas ma ikka olen kindel, et see üldse valmis olema peaks? Ei, ma lähen alati huupi kohale, eks. Ja ta ei lasknud mul ka kohapealt lisa osta. Huvitav, et mõni firma siiani ei ole rahast huvitatud.

Edasi oligi ainult nõme suhtumine. Järgmist tellimust ootasin pea kolm nädalat. Aga mis siis, kui mul oleks olnud kiire selle asjaga? Juba hakkaski kiireks minema. Ja kui ma teaksin mõnda paremat pärliedasimüüjat Eestis, siis ei olekski vaevunud enam oma pakile järgmi minema ega ka neile teatama. Sest nad olid selle täiesti ära teeninud. Esiteks, kolme nädalaga jõuab maja püsti panna. Nemad ei suutnud kotti pärleid komplekteerida. Samas eelmine kord oli ju superkiire. Ja postitusaega ei lisandunud, sest tahtsin ise järgi minna. St et kogu nende töö oli vaid olemasolevad materjalid kokku panna. Nad ei lase tellidagi hetkel laos mitte olevaid asju. Kuna ma teadsin, et nad kolivad, siis eeldasin, et kulub veidi enam aega. Aga nad olid kodulehele riputanud eraldi teate, et paari päevaga taastub tavapärane rütm. Miks anda katteta lubadusi? Nimelt kolimisega nad ka lõpuks oma hilinemist põhjendasid.

Ma ei ole väga vastik klient, vähemalt enda meelest, ja mulle ei meeldi inimestega tüli kiskuda, aga ma jõudsin neile kaks infopäringut saata. Mõlema puhul tuli automaatvastus, et saan vastuse oma küsimustele esimesel võimalusel. Mida pole siiani juhtunud. Esimesest kirjast on möödas umbes kuu, teisest veidi vähem. Kas nad ei loegi oma kirju või? Ja kas siis on nii raske saata teade, et kolimisega seoses on jätkuvalt viivitused ja vabandada? Urisesin ikka kohe päris palju. Ja rohkem nendega mingit tegemist teha ei kavatse. Ka nende ülikvaliteetsed pärlid ei ole seda väärt.

Dexter, mu arm

Ma olen see inimene, kes mitte ainult ei talu õudukaid, vaid ei saa ka aru, mida teised neis leiavad. Vastik ju. Miks tuua oma ellu juurde koledusi. Ent ometi Dexter mulle meeldib. Ja mida muud seegi on? Kuigi Riin väidab, et on hoopis thriller. Eesti keeles põnevik siis? No minu meelest oma ohvreid hakkiv sarimõrvar on ikka õudukateema.

Eile öösel mõtlesin, et miks see nii on? Miks Dexterit teistest kõrgemale sean? Ja miks ka Sae saaga on selline, mida vaadata tahan? Ja leidsin, et nad poevad eelkõige pähe. Veristamine on tõesti teisejärguline, kuigi let's face it! Saag on aina rohkem ka veristamine, aga keegi ei saagi eeldada, et nad kuue osa jagu kvaliteeti toodaksid. Dexter aga... see on nii huvitav. Nii teistmoodi elu. Ja samas raske on öelda, et tegu oleks teistest halvema inimesega. Tapmine on vale jah. Põhimõtteliselt. Aga surmanuhtlus? Ka vale? Palju väiksema inimhulga meelest ju... Ja timukad? Mõrvarid või rahvakaitsjad?

Mulle meeldib selle sarja kliiniline puhtus. Sa ei näe kunagi midagi tõeliselt koledat. Ka surm on seal ilus. Just vägivaldne surm. Võib-olla olen ma lihtsalt imelik, aga ma olen täiesti sõltuvuses sellest enda omast täiesti erineva elu jälgimisest. Spooky. Creepy. Intriguing. Addictive. Honest. Palju palju must-valge vahele mahtuvaid värve.

Tuleviku tarbeks

True love has nothing to do with being good or bad or measuring up to someone's standards or even deserving someone's love. It just is what it is and feels how it feels. No explanations needed. No apologies pleaded.

Mida teha, kui su parim sõber on idioot?

No mitte IQ mõttes, aga lolluste hulk, millega ta hakkama saab ületab ka kõige pessimistlikumate inimeste ootusi. No ikka täielik tuutu-luutu on ta, nagu üks meie laps ütleb. Ja ma ei saa tema viimast lollust otseselt ka kellegagi arutada. Kui, siis ta endaga, aga ma tõesti ei viitsi talle ka moraali lugeda. Eriti, kuna ta teab niigi väga hästi, kui rumal tegu see oli. Aga ma ei saa aru, miks ta teeb iseenda elu nii raskeks? Oeh. Ma olen ta peale lausa kuri, kuigi see ei puutu üldse minusse. Või siis väga kaudselt. Samapalju kui igasse teise inimesse siin planeedil. Mulle ei meeldi, kui ta teeb ennast kahjustavaid lollusi, aga mulle meeldib veel vähem, kui ta teeb teisikahjustavaid.

Haldus - see maagiline mittemidagitähendav sõna

Meie elame sellises majas, millel on keegi haldur. Mingi pisike venekeelne mees, kes omaalgatusel midagi ei tee ja murega tema poole pöördudes sul kuskile mujale pöörduda käsib.

Eelmisel nädalal oli tema tegematajätmistest suurem jama. Keset päeva käisid siin mingid mehed ja vahetasid vist kõigi trepikodade välisuste lukud ära. Lahked mehed, nagu nad olid, tulid ja tõid nad ka igasse korterisse ühe võtme. Kusjuures siiani ei tea, miks see lukuvahetus üldse vajalik oli. Pigem ju elu ebamugavamaks tegev samm, sest varem oli meil kolme ust avav universaalvõti ja paari aastaga on sellest saanud kolm erinevat võtit. Ülitüütu.

Aga probleemidest siis... ei mingit eelinfot. Keset päeva, kui enamus inimesi - õnneks mina tol hetkel mitte - on tööl - tullakse ja vahetatakse ära ukselukk. Ja oleks siis, et iga korter saaks jälle paar võtit, aga saab ühe. Ning sedagi ei saa kätte, sest kui neid parasjagu kodus ei olnud, siis maandub võti postkastis ja silt korteriukse peal, millele aga ligi enam ei saa. Ja kui ka õnnestus võti isiklikult kätte saada, selgub varsti, et kuna tegu on juba koopiaga, siis ei saa sellest ka hästi rohkem koopiaid teha ja üldse on teine üks keeruline võtmeke.

Aga see pole veel kõik. Abiks tuli ka minu vähene vene keele oskus ning lukuvahetajate olematu eesti keel. Niisiis ühel hetkel lihtsalt tulid kaks meest ukse taha ja andsid mulle ühe võtme. Nende jutt oli minu jaoks üks arusaamatu mulin. Niisiis ütlesin "aitäh" ja oeltasin, et see avab hoiuruumi vms. Küll on hiljem aega katsetada. Varsti pärast seda pidin välja minema. Võtit muidugi kaasa ei võtnud, sest mida ma ikka hoiuruumi, kus me midagi enam ei hoia, võtmega teeksin? Välisukse snepriosa tundus käe all imelik ja siis välgatas, et hoopis see võti oli. Astusin uue teadmisega rõõmsasti uksest välja. Ja siis hakkasin mõtlema, et oi krt. Ems tuleb varsti ja ei saa ju sisse. Peaksin ikka minema ja võtme ära tooma, et see talle siis kusagil kuidagi üle anda. Aga siis tulin blondiinidemaalt tagasi ja sain aru, et kui võti on toas, siis ei saa sellele ligi mitte ainult ema, vaid ka mina enam. Fun. Kujutage ette, et tulete töölt ja ootamatult ei saa OMA KOJU sisse.

Helistasin siis empsile ja rääkisin loo ära. Muud ma nagunii enam teha ei saanud ja erinevalt minust tunneb tema vähemalt naabrid näo järgi ära. Ehk mõni laseb siis sisse ka. Ja lasigi. Pärast seda kui oli mind veidi kirunud ühe hoopis marginaalsema asja pärast. Ja mina olin kaks päeva võtmevaba. Aga tegelikult ka... miks me sellele haldurile palka maksma peame? Ta ei tulnud ise kohalegi, rääkimata sellest, et oleks igasugused jamad juba eos ära lahendanud. Mitte, et see nii võimatu ülesanne olnud oleks. Aga jah...

Kultuurikuu

Olen tükk aega tundnud puudust kultuursetest üritustest. Nüüd võtsin asja tõsiselt ette.

Käisin juba üle aastate PÖFFil kolme filmi vaatamas. Varem olengi ainult kaks korda käinud ja siis ka vaid ühe poisi pärast. Paar filmi on veel plaanis, aga sõltuvad suuresti finantsidest.

Niisiis... üritused, kus mind detsembrikuus kohata võib:
1.12 Aidsiennetuspäeva kontsert Kaarli kirikus
5.12 Advendikontsert Kaarlis
11.12 Birgit Õigemeele ja Tanel Padari jõulukontsert Haljala kirikus
20.12 Evita?
21.12 Õpside jõulupidu koos Dave Bentoni kontsertiga
22.12 Margarita ja meister NO99-s
30.12 GEP NO99-s

Lisaks veel mõned kinod ja jõuluüritused ja Tartu-plaan ja regulaarne stuff.

Kodu ja lasteaed ja nende suhted

Minu arvates käivad meie rühmas väga toredad lapsed. Ja neil on ka toredad vanemad. Muidugi, on probleeme, aga probleemid ei tulene tavaliselt lapsest endast, vaid kodustest tegematajätmistest. Ja võimalik ka, et õpetajate ebakompetentsusest laste vajaduste mõistmisel. Või ilmast. Kõik on võimalik.

Siiski aina enam juhtub meie ja lapsevanemate vahel kokkupõrkeid. Mille tulemusel selgus täna, et üks laps, kes mulle väga meeldib, uuest aastast enam ei tule. Kurb. Kõik seepärast, et me ei suuda jõuda vanematega kokkuleppele mõnes küsimuses. Kusjuures tegemist on tobedate pisiasjadega. Lapsele väga meeldib lasteaias. Aga vanemad ei ole nõus oma elukorraldust nii reguleerima, et päevarütm oleks samasugune nii lasteaiapäeval kui ka vabal päeval. Ja ometi on kõik tutvunud kohe alguses lasteaia päevakavaga. Ning tegevustega, mida me koos teeme. Pidevalt jagame ka täpsustavat infot hetkel toimuva kohta.

Ja mul on nii kurb. Et alati koostöö ei toimi. On vanemaid, kellega pole kunagi probleeme ning kes alati arutavad õpetajatega tekkinud küsimuste üle. Ning on vanemaid, kes ründaval toonil sõidavad sisse oma nõudmistega. Kusjuures rõhutakse korda-mööda mõlemale - nende lapse erivajadustele kui ka seadustele. Ja õpetajad tulevadki alati vastavalt võimalusele lapsevanema soovidele vastu. Aga on piire, mida ei saa väga painutada. Ja ma ei tea enam, kuidas lapsevanematele selgeks teha, et me ei ole vaenlased, vaid partnerid ning me kõik tahame lastele parimat ja annamegi oma parima selle nimel. Ometi tundub, et osa vanemaid konkreetselt töötab vastu ammu seatud ja end tõestanud korrale. Ja siis on veel kambavaim. Üks-ühele suheldes on kõik kõigile loogiline või vähemalt naeratatakse ning noogutatakse malbelt. Aga kui on julgustuseks kaasas mõttekaaslane, siis tuleb suuuuuuuuuuur lõrin. Tõesti on vahel tunne, et meie kui õpetajad oleme teenijad ja nemad kallid kliendid. Kõik on üks suur klienditeenindus.

Oleks siis, et õpetajad oleksid mingid kõrgepalgalised olevused, kes raha pärast oma ametis on. Ei, seda saabki teha ainult armastusega laste vastu. Kas tõesti võib keegi arvata, et me tahame nende lastele midagi muud kui ainult head?

Neid kokkupuutekohti on veelgi. Eelkõige aga see, kuidas mõni asi lihtsalt kohale ei jõua ja uuesti ning uuesti sama teemat lahkame. Ning tagasisideteema tervikuna. Nõudmised meile on kohati utoopilised. Mitte, et me keegi keelduks vanemate küsimustele vastamast. Vastupidi. Ma olen harjunud alati päeva olulisematest tähelepanekutest vanematele rääkima. Ka siis kui nad seda ei oota. Ja teistpidi... ma ei räägi nüüd kõigist vanematest, aga väga suur osa neist lihtsalt ei anna tagasisidet ei kirjalikul ega suulisel kujul. Kui just neile silma ei vaata ja konkreetselt ei küsi arvamust. Samas arvamus on neil olemas küll. Millegipärast jõuab see esimesena juhataja mailboxi nende lastega päevast päeva koos olevate inimeste asemel.

Sry kui veidi segane post tuli. Kirjutasin end tühjaks. Väga diplomaatiale mõtlemata. Ma tean, et ei tohiks asju nii isiklikult võtta, aga mõni rünnak on ikka kohe no nii isiklik. Olen veel väga tänulik, et siiani on säilinud kõigil vanematel minu vastu piisav lugupidamine, et ma tohin oma arvamuse neile välja öelda ja vähemalt kuni järgmise korrani on tunne, et me jõudsime üksteisemõistmiseni. Ja ega vanemad ka oma lastele halba ei taha. Aga lasteaed on lasteaed ja kodu on kodu. Esimene loodud toetamaks kodust elu. Ning kui lasteaed ei ole vastuvõetav vorm, siis on ka mitmeid teisi valikuid, kuidas last maailmaga integreerida ning võimaldada endale töölkäimist.

Ringkaitsest vales kohas

Alustan kaugemalt. Sellest, et eelmine nädal oli väga tore, kuna nägin üle pika aja suurt osa oma kõige kallimatest.

Oli ka ühe mu parima sõbra sünnipäev ja sellega seoses väike get together. Nägin paljusid kunagisi häid sõpru ja ka uusi inimesi. Sõbra õde valmistas üllatuse. Vaatasin teda kohe suu lahti. Sest üsna hoolitsemata pardipojast on järsku ilus luik saanud. Nii teistmoodi, et raske oli ära tunda teda. Mida iganes ta ka selleks tegi - au ja kiitus!

Aga mitte selle eest, mida ta oma mehele teeb. Olin ennegi kuulnud, kuidas tema ja üks mu sõber veidi liiga sõbralikult käituvad omavahel ja ka teiste ees. Millest polekski hullu, kui... vähemalt üks neist kui mitte ka mõlemad samal ajal kellegi teisega seotud oleks. Ja see on arusaadav ning isegi normaalne, et sõbrad toetavad üksteise valikuid, aga kes kaitseb õnnetut meest? Ma ei tea, kas ta aimab midagi või mitte. Aga naljakas on näha oma sõpru istumas üksteise süles ja vahetamas väikseid aga paljutähenduslikke puudutusi täpselt hetkeni kui saabub Mees. Siis järsku polekski nagu midagi olnud. Päris paar tundub küll nii vähe paar, et ei saa arugi nendevahelisest suhtest. Üks ühes nurgas, teine teises. Isegi mitte näoga üksteise suunas. No võib-olla neil ei ole kõik hästi. Aga nii avalik petmine? Ja kõik mängivad kaasa? Kõik teavad, mis toimub ja keegi ei reageeri. Aga mis olekski siin õige käitumine? Mehele tõtt rääkides kaotaksid kaks sõpra ja tõenäoliselt ei saaks ka Mehest sinu sõpra. Tõe rääkimine aga peaks ju head tegema. Kuid paistab, et alati ei tee. Vähemalt esmapilgul. Pariam variant vist oleks see, kui paarikese süüdiolevam osapool omaalgatuslikult suhte ära lõpetaks. Aga imelik oleks talle seda soovitama minna. Kellel veel on selliseid kogemusi?

Instruktsioon: kuidas minuga edukalt magada

Esiteks, hoiatan, et see ei ole hea mõte! Aga kui sa just pead...

Arvesta sellega, et väga palju sa magada ei saa. Või väga hästi. Ühelgi juhul.
Mõnikord on sul lihtsalt ruumi nii vähe, et sa tegeled voodi serval tasakaalu hoidmisega nii pingsalt, et uinumine oleks ohtlik.
Enamasti aga on sul lihtsalt külm, sest kogu tekk on minu käes ja sa ei saa magavat inimest milleski südistada. Ta ju ei tea, et on egoistlikult käitunud jälle.
Seega, on sul võimalus harjuda magama ilma tekita või olla pidevalt vähemalt nii ärkvel, et kohe reageerida, kui tekki ära sikutama hakkan. Ja see käib kiiresti. Ja nii, et kohe on sinu käes olnud ots lootusetult minu alla keerdunud ning siis pole sul enam midagi teha. Üks võimalus on koos minuga keerata, kui tekiga ära minema hakkan. Teine võimaluis on tekiotsa külge nii kõvasti klammerduda, et magaja unine haare järgi annab ja ta teki paigale jätab. Aga lihtne see pole.
Kolmas asi, mis ka vahel juhtub... või noh... ma pole õige inimene statistika tegemiseks... on see, et ma norskan. Vahel pidin nurruma. Vahel vanamehi meenutama. Sõltub vist päevast ja nohust ja väsimuseastmest. Eks sa siis varusta end vastavalt vajadusele kas kõrvatroppide või hea unega. Või maga mujal. Aga eks minuga voodijagamisel on omad plussid ka. Nendest teinekord. Kogemustega magajad nagunii teavad juba. Ja see siin ei ole reklaamtulp, et uusi voodikaaslasi leida.

Lapsesuu

Üks päev jalutasime lastega oma tavalisse parki. Seal kasvab ka üks paradiisiõunte puu. Kuna tegu on väga avaliku kohaga, ei korjata neid sealt ja lõpuks pudenevad nad ise maha. Ongi käes see aeg ja ühel meie kaheaastasel õnnestus õuna peale astuda ja libiseda.

Igasuguse ootuspärase ehmatuse ja võib-olla ka nutu asemel oli lapse reaktsioon hoopis järgmine: Oi, tomat!

Lugu sellest, kuidas kolmeteistkümnest laulust jäi järgi kuus

Ehk eilsest kontserdist gospelkooriga, mis oli minu jaoks esimene ja mida nii kartsin kui ootasin. Ma pole ju aastaid tegelikult laulnud ja pole siiani päris kindel, kas enam oskangi. Või kas olen üldse kunagi osanud. Sest lastekooris ei öelda sulle julmalt näkku, et laula dushi all edasi. Aga mulle meeldib ja ma tahtsin proovida ning ennast arendada. Ja mulle öeldi ka, et viisipidamisega mul probleeme pole. Kahjuks ei sõltu hästi laulmine ainult sellest. Ja mul on palju teistele järgi õppida. Enamus meist on mingid Otsa-koolikad vms. Ja ladina keel on neile peaaegu emakeel. Mulle ei ütle crecendo jms eriti midagi. Või coda. Või mingid nähtamatud märgid. Ja vahel neid ei olegi noodilehtedel. Lihtsalt eeldatakse eelteadmiste olemasolu või supermälu.

Tulles tagasi kontserti juurde, siis see oli lahe. Rahvast oli täitsa palju - üle kahesaja. Ja me olime hästi kõlanud. Kuigi ma tean küll, et puterdasin ikka ka, sest proovi ajal oli täisvalgustus ja ma nägin noote. Esinemise ajal aga ainult prožektorid, millelt kiled peegeldusid ja näha ei olnud eriti midagi. Niisiis sai palju improviseerida. Ja ma sain võitu oma mikrofonihirmust. Ei ole nii õudne nagu karaokes, kui helitehnik hoolitseb selle eest, et sa siiski ennast ka kuuleks. Kuigi alguses oli mul küll mingi selline mikker, et isegi kõige vaiksem minu hääl kostis üle teiste. Mis oli hirmus. Aga siis sain mikrofoni number kuus. Minu number! Tundus hea märk. Ja edaspidi paistsidki asjad sujuvat. Igatahes kontsert tuli palju paremini välja kui proov. Ainult et lühike oli. Algul planeerisime kolmeteist laulu. Aga terve bänd jättis tulemata ja asendusklaverimängija ei saanud üksi kõgiega hakkama. Osade lauludega aga ei saanud me ise ilusasti hakkama. Ühest küljest, oli lihtsam. Teisest aga kahju publikust ja enda ajast, mida õppimisele kulutasin. Oleksin võinud ju enne etendust teada, millele keskenduda. Ja need pähe saada korralikult.

Hääle suutsin ikka veidi ära laulda. Aga lõpuks oli nii fun, et laulsime veel terve tee tagasi bussis ja kokku tuli umbes kümme tundi laulmist. Põselihased olid krampis, aga meil oli tore. Ja kui on hea päev, siis tulevad mul ka kõrged noodid välja. Kahjuks kunagi ei tea ma seda ette. Ja hullult tunnen puudust hääleseade tundide järgi. Loodetavasti läheb iga korraga paremaks.

Eestlased joovad õlu, venelased veini?

Vale v-tähega jook, mu meelest. Enivei, on sellised reklaampildid, mis peaks kutsuma üles vähem jooma. Bla-bla. Mõte on õige. Aga mind hakkas hoopis huvitama see, et miks on fotodel kasutatud erinevat alkoholi? Ja miks kujutletakse naist venekeelsel plakatil veiniga? Ma saan aru, et tuleks lähtuda kultuurierinevustest reklaami koostamisel, aga minu jaoks ei suhestu venelased ja vein kuidagi. Anyone?

Kellukeste aeg

Kõik te teate, mis see on. Kui vaid hetkeks mõtlete. Ma jumaldan seda. Kirjutasin sellest vist ka aasta tagasi. Aga tahan veel. Nimelt elu Eestis on ikka ilus. Indiaanlased on Viru juures tagasi ja jõulud on tulemas ja sellega seoses on ka kellukesed taas müügil. Ma jumaldan neid. Ja seda, mida nad esindavad. Ja ma ostan neid alati, kui poes käin. Ükskõik kui pankrotis ma ka oleks. Sest ma tean, et alati on keegi, kellel on hullem. Ja kui ma nii mõtlen, siis ma ei saa teisiti, kui ostan jälle. Pakun, et mul on neid aastatega juba sajaviiekümne ringi kogunenud. No sada vähemalt. Ja nad on väga armsad pealegi. Ning toetavad pisikesi.

Ainus, mis sel aastal veidi häirib, on Kaubamaja suhtumine. Kas nad tõesti peavad oma kliente nii pealiskaudseteks, et usuvad, et viimastel on savi, mille heaks nad kellukese ostma peaksid? Et nagunii ostavad või jällegi - ei osta. Aga ei ole nii. Õnneks teised kaubandusketid kirjutavad ikka veidi pikemalt kellukeste mõttest. Et lähevad lastehaiglale. Ja seetõttu ostan ikka ja alati ja igalt poolt. Võite mulle jõuluks ka kellukesi kinkida, kui muud pähe ei tule. Teete mulle head meelt ja paljudele lastele samuti head.

Ise ka ei usu.

Eilne kuri olemine tulenes sellest, et ma tegin seda jälle. Seda lille poputamise ja purustamise nalja. Ainult, et Silmarõõmu ema hoolikalt valitud ja täiusliku kingitusega. See oli klaasist. Ja mul kukkus täiesti ootamatult maha. Kodus. Toas. Asju lahti pakkides. Terve ööpäev selle hapras kilekotis vedamine jälle ei teinud talle midagi. Nii lõbus. Nüüd ootan hinge kinni pidades vastust, kas see kunstnik on nõus koopia tegema. Veel planeerimata kulusid. Jess!

P.S. Kas kellelgi on veel arvuti, mis Stand By'st pool tundi stardib? Asi kaotab ju oma mõtte. Kallis jõuluvana. Ma olen sel aastal enda meelest küll hea laps olnud. Ole hea, too mulle palun uus. Kui sa just edaspidi mind närvikliinikus külastama hakata ei taha.

Iseenda peale kuri olemisest

Kuidas teie iseendaga hakkama saate, kui teete tahtmatult mingi pööramatute tagajärgedega lolluse ja kuri ei saa olla ei kellegi teise kui ainult iseenda peale? Minu jaoks on see kõige raskem. Ei mahu pähe, et tegin mingi vea. Hetkel olen nii kuri, et käed värisevad. Ja rääkida ei taha kellegagi. Sest nähvaks ebaõiglaselt. Huh

Jälle pinnale kerkinud geindusest

Ma ei viitsi pikalt inimseda, et miks ikka nii või miks naa olema peaks. Seda kõike saab ju kahe lausega öelda.

Armastus on armastus. Armastad, keda armastad.

Keegi meist pole ju täiuslik. Ei indiviidi ega partnerina. Ja ka ükski suhe pole täiuslik. See ei tee veel suhet valeks ega armastust olematuks. Milleks on vaja nii kõvasti võidelda selle vastu, et inimesed üksteist vabalt armastada võiksid? Aru ma ei mõista.

Nunnu ämm

Aga Silmarõõmu emme ostis meile kõigile muinasjutu printside ja printsessidega jõulukalendrid. Isegi mu oma ema pole mulle sellist asja üle kümne aasta ostnud. Ja ma ei unusta mitte kunagi seda korda, kus ta mulle shokolaadivaba shokolaadikalendri ostis. So cruel!

Aga Silmarõõmu emme ongi selline nunnukas, kes meile ilma igasuguse erilsie põhjuseta roosad ja lillad plätud ostab või kaneelirulle küpsetab või püüdlikult iga nädal valet sorti lagritsat toob. Ja ma ei saa talle näkku öelda, et ma ei söö seda. Talle teen raudselt eraldi jõulukingituse, kuigi minu loos kandis hoopis vanaisa nime.

Lahe papa

Minu oma on küll selline, kes on elus kõike teinud ja näinud. Või vähemalt kujutab ette, et on. Ükskõik, millisest erakordsest seiklusest või hobist talle räägime, ta on ka seda kunagi teinud. Olgu siis tegu surfamise, atv-dega sõitmise, bändis mängimise, püssilaskmise või muu sellisega. Vähemalt pole ta terve elu end tagasi hoidnud.

Üks nädalavahetus käisin koos iasga Silmarõõmu bändiproovi vaatamas ja lahe oli näha teda nostalgitsemas, sest bänd mängis lugu, mida temagi kunagi trummil tagunud on.

Tuli üks kole lühike post.

Ja tulevik tuleb paljutõotav

Ma vist ei rääkinudki, et Sandra käis mul mõni aeg tagasi külas. Üle pika-pika aja. Ja väga tore oli. Kuigi ta saatis mulle pärast sõnumi, milles väitis, et minul külas käimine imeb sajaga. Kuigi põhjendus oli armas.

Igatahes, me tegelesime terve nädalavahetue mitte midagi tegemisega ja käisime taaskord Bangkokis. Ma ikka peaksin rohkem kui korra aastas selle tee jalge ette võtma. Aga viimased kaks korda olen sinna just Sandraga sattunud. Ja niisama käisime ka jalutamas ja pildistamas, aga ilm oli kole ja digika aku sai ootamatult tühjaks. Aga mis siis ikka. Külastuse point oligi ju teineteise nägemine ja muljetamine. Jama on, kui parimat sõbrannat nii harva näha saab ja külastusi kuid ette planeerima peab.

Ja ma kinkisin talle Mario. Valge orava. Endale mul jäi samasugune pruun, kes kannab nüüd nime Aleksander. Neil nimedel on ka põhjus. Need on meie Hispaania aliased. Lihtsaltvastupidi nüüd, et me alati teineteise juures olemas oleksime. Ja kuna me polnud S-iga üksteist nii ammu näinud, oli mul talle üht-teist veel ja tema muudkui põdes, et need kingitused on üleliigsed. Aga ei ole ju. Mulle meeldib kingitusi teha. Ja ma ei ootagi midagi vastu peale rõõmu nende saamisest. Aga S otsustas mulle tulevikuks kingitusi ette lubada. Nüüd on ta mulle võlgu Uus-Meremaa reisi 15 aasta pärast ja kaks teist veel, mis mulle kahjuks enam meelde ei tulegi. Midagi eksootilist oli igatahes. Türgi? Midagi M-tähega. Loodetavasti ta ise mäletab:D Kuigi ma neid välja nõudma küll ei hakka. Aga oleks tore koos taas reisida. Vähmalt lubasime teine-teisele, et one way or another oleme järgmisel suvel Indias.