Alustan kaugemalt. Sellest, et eelmine nädal oli väga tore, kuna nägin üle pika aja suurt osa oma kõige kallimatest.
Oli ka ühe mu parima sõbra sünnipäev ja sellega seoses väike get together. Nägin paljusid kunagisi häid sõpru ja ka uusi inimesi. Sõbra õde valmistas üllatuse. Vaatasin teda kohe suu lahti. Sest üsna hoolitsemata pardipojast on järsku ilus luik saanud. Nii teistmoodi, et raske oli ära tunda teda. Mida iganes ta ka selleks tegi - au ja kiitus!
Aga mitte selle eest, mida ta oma mehele teeb. Olin ennegi kuulnud, kuidas tema ja üks mu sõber veidi liiga sõbralikult käituvad omavahel ja ka teiste ees. Millest polekski hullu, kui... vähemalt üks neist kui mitte ka mõlemad samal ajal kellegi teisega seotud oleks. Ja see on arusaadav ning isegi normaalne, et sõbrad toetavad üksteise valikuid, aga kes kaitseb õnnetut meest? Ma ei tea, kas ta aimab midagi või mitte. Aga naljakas on näha oma sõpru istumas üksteise süles ja vahetamas väikseid aga paljutähenduslikke puudutusi täpselt hetkeni kui saabub Mees. Siis järsku polekski nagu midagi olnud. Päris paar tundub küll nii vähe paar, et ei saa arugi nendevahelisest suhtest. Üks ühes nurgas, teine teises. Isegi mitte näoga üksteise suunas. No võib-olla neil ei ole kõik hästi. Aga nii avalik petmine? Ja kõik mängivad kaasa? Kõik teavad, mis toimub ja keegi ei reageeri. Aga mis olekski siin õige käitumine? Mehele tõtt rääkides kaotaksid kaks sõpra ja tõenäoliselt ei saaks ka Mehest sinu sõpra. Tõe rääkimine aga peaks ju head tegema. Kuid paistab, et alati ei tee. Vähemalt esmapilgul. Pariam variant vist oleks see, kui paarikese süüdiolevam osapool omaalgatuslikult suhte ära lõpetaks. Aga imelik oleks talle seda soovitama minna. Kellel veel on selliseid kogemusi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar